Читать книгу LasseMaia detektiivibüroo. Jalgpallimõistatus - Martin Widmark - Страница 6

Kord aastas peetakse Vallebys eriti tähtsat jalgpallivõistlust. Valleby linna meeskond kohtub Solbacka linna meeskonnaga. Kumbki linn valib välja viis parimat mängijat. Seejärel kohtuvad meeskonnad kelgumäe juures muruplatsil.

Niipea kui maa roheliseks läheb, hakkavad kõik võistlusest rääkima.

„Mis sa arvad, kuidas sel aastal läheb?!“ hõikab Lasse politseiülemale.

Lasse, Maia ja politseiülem väntavad rattaga jalgpalliväljakule. Kevadpäike soojendab ja peaaegu kogu Valleby linnake on ratta selga istunud ja teel võistlusele kaasa elama.

„Meie muidugi võidame!“ hüüab politseiülem vastu.

Politseiülemal on seljas punane väravavahisärk ja jalas jalgpallisaapad.

„Muidugi?“ kordab Maia. „Ma ei mäleta ühtki korda, kui Valleby oleks võitnud!“

„Sel aastal on meil uus treener,“ muheleb politseiülem.

„Kes siis?“ küsib Lasse.

„Franco Bollo,“ vastab politseiülem.

„Postiljon või?“ pärib Maia üllatunult. „Ma ei teadnudki, et ta oskab jalgpalli mängida.“

„Ta isa oli Itaalias elukutseline jalgpallur,“ ütleb politseiülem. „Franco lubas, et sel aastal saame karika endale.“

Karikas on üks suur hõbedane pokaal. Mängu võitnud meeskond saab karika koju kaasa viia.

Kohale jõudes märkavad nad, et suure puu alla on pargitud hulganisti rattaid. „Publikut paistab palju olevat,“ ütleb politseiülem rahulolevalt.

„Loodame, et seal mäeküljel, kus me istume, on muru kuiv,“ ütleb Maia Lassele.

Lasse vaatab oma jalge ette maha. Maapind on niiske ja üsna porine.

„Kas ilma selle võistluseta ei saaks kohe kuidagi?“ kuulevad nad äkitselt ühe naise häält.

Lasse ja Maia näevad, et see on Ivy Roos. Puudel Karl-Filip on tal rihma otsas.

„Kas sina ei vaata mängu?“ küsib Maia. „Elad ju siinsamas kõrval.“

„Jalgpall,“ turtsatab Ivy Roos. „Kah mul asi. Suured inimesed ajavad ühte väikest palli taga! Ja täpselt samal ajal, kui Karl-Filipil on lõunauinak.“

Tema väike puudel tõstab jalga ja pissib vastu politseiülema jalgratta esikummi.

„Tubli, Karl-Filip,“ ütleb Ivy Roos ja tõstab oma lemmiku sülle.

Siis kaob ta väravast tagasi oma aeda.

Lasse ja Maia lähevad künkanõlvale. Seal on muru kuiv ja mõnus ning nad võtavad istet.