Читать книгу LasseMaia detektiivibüroo. Rongimõistatus - Martin Widmark - Страница 6

Lasse ja Maia seisavad jaama perroonil päikesepaistel ja ootavad rongi. Nad sõidavad Lasse vanaisa juurde, kes elab Kristinelundis.

„Minu väikesed assistendid!“ kuulevad nad kedagi hõikamas ja pööravad ringi.

See on Valleby linna politseiülem. Ta nimetab Lasset ja Maiat oma assistentideks sellepärast, et nad on mitu korda aidanud tal keerukaid juhtumeid lahendada. Tegelikult on Lassel ja Maial ka päris oma detektiivibüroo: LasseMaia detektiivibüroo.

„Kas teie lähete ka sõitu?“ küsib politsei­ülem.

„Me sõidame maale vähki püüdma,“ vastab Lasse.

„Kui tore,“ ütleb politseiülem. „Ja maitsev,“ lisab ta ja noogutab. „Värskelt keedetud vähid! Aga jah, kahjuks peavad sellised maiuspalad ootama. Kohustused ennekõike. Politseinik endale lõbustusi lubada ei saa!“

„Kas sa tuled ka rongi peale?“ küsib Maia.

Politseiülem tõstab käe jutu summutamiseks suu juurde ja sosistab:

„Vallebyst saadetakse Kristinelundi suur summa raha. Terve kotitäis raha läheb hävitamisele. Seda tuleb valvata!“

„Hävitamisele,“ kordab Lasse üllatu­nult.

„Nojah,“ vastab politseiülem. „Kui rahapaberid vanaks saavad ja ära kuluvad, pannakse need põlema. Loomulikult trükitakse uusi ka kogu aeg juurde, muidu saaks raha otsa.“

„Kui palju raha seal kotis on?“ pärib Maia uudishimulikult.

Politseinik kummardub vastamiseks lähemale, aga täpselt samal hetkel veereb jaama rong. Vedurijuht laseb vilet ja lehvitab klaasi tagant.

„Kas sa näe,“ ütleb politseiülem. „See on ju Fritiof, me käisime kunagi koos maadlustrennis!“

Rong peatub kriginal ja veduri uks avaneb.

Suurt kasvu ja võimsate musklitega mees, peas must vedurijuhimüts, hüppab kärmelt perroonile.

„Randolf!“ hõikab ta ja sörgib politseiülema juurde.

„Randolf?“ kordab Maia ja vaatab politseiülemale imestunult otsa.

„Noh, mingi nimi peab ju inimesel olema,“ vastab too ja haarab vedurijuht Fritiof Anderssonil kelmikalt piha ümbert kinni. „Kas sa tegeled ikka veel maadlusega, Fritiof?“

„Ei, enam mitte,“ ohkab vedurijuht. „Liiga vana olen. Aga klubisse kuulun ma küll, presidendina.“

Politseiülem paneb käe ta õlale ja ütleb: „Väga hea, Fritiof, noortel peab olema võimalus end liigutada. Nüüdsel ajal vahitakse ikka kole palju telekat.“

„Aga ega see lihtne ei ole,“ kurdab vedurijuht. „Klubi on kõrvuni võlgades ja võib-olla peame järgmisel aastal uksed hoopis kinni panema.“

„Kahju kuulda,“ ütleb politseiülem. „Aga igatahes oli tore sind näha.“

„Jah, eks viimasest korrast ole juba palju vett merre voolanud,“ vastab Fritiof. „Aga nüüd peate küll peale hüppama. Sõiduplaan ei oota.“

„Sõida ettevaatlikult!“ hõikab politseiülem talle naerdes järele.

Fritiof Andersson hüppab mängleva kergusega üles vedurisse ja politseiülem osutab kaubavagunile otse veduri taga.

„Seal sees on raha, neli miljonit krooni, ja võti on mul siin,“ ütleb ta ja patsutab oma vöö küljes rippuvat suurt võtmehoidjat.