Читать книгу LasseMaia detektiivibüroo 13. Kirikumõistatus - Martin Widmark - Страница 5

Lasse ja Maia on teel linna hotelli poole.

Kirikutänaval Muhammed Karaadi kullapoe juures seisab Ivy Roos koos oma puudli Karl-Filipiga.

Lasse ja Maia tervitavad teda.

„Kuhu te lähete?” pärib Ivy uudishimulikult.

„Hotelli,” vastab Maia. „Hotelli direktor Ronny Hazelwood kutsus meid kirikuõpetaja lahkumise puhuks korraldatud õhtusöögile.”

„Ja homme alustab tööd juba uus kirikuõpetaja,” ütleb Lasse. „Lugesin lehest, et tema nimi on Fanny Winter.”

„Fanny!” kordab Ivy kohkunult. „Naisterahvas!”

„Mis seal siis nii imelikku on,” ütleb Maia.

„Vanasti küll niimoodi ei olnud,” teatab Ivy Roos ja tõstab Karl-Filipi sülle.

Seejärel kõnnib ta kindlal sammul eemale.

Lasse ja Maia vangutavad pead. See Ivy on pisut iseäralik, mõtlevad nad.

„Vaata,” ütleb Lasse ja osutab üle tee. Sealt tuleb Uno Svan.

Tema on ajalehetoimetuse kuller. Ta hüppab oma ratta selga. Lasse ja Maia lehvitavad. Aga Uno ei näe neid. Ta vaatab hoopis ühe tüdruku poole, kes väljub Panini & Bernardi kohvikust.

Kuller ei jälgi üldse teed – ja äkitselt kostab mütsatus, kui ta otse vastu laternaposti põrutab.

„Armastus on pime!” ütleb Maia naerdes.

Linna hotelli söögisaal on inimesi täis. Suure laua ääres istuvad kirikuõpetaja sõbrad ja tuttavad. Politseiülem kannab oma kõige pidulikumat mundrit ning õpetaja Gun lehvitab Lassele ja Maiale.

„Tulge ja istuge siia minu ja Sigge juurde!” hõikab ta.

Valleby Sõnumite reporter Sigge Jansson tervitab Lasset ja Maiat, kes laua taga istet võtavad. Maiast paremal istub Roland Svensson, kirikuvalvur, ja üle laua istub aukülaline ehk kirikuõpetaja.

„Kallid sõbrad,” ütleb Ronny Hazelwood ja tõuseb püsti.

Kõik jäävad vait, et kuulata, mida hotelli direktoril öelda on.

Lasse ja Maia näevad, kuidas kirikuõpetaja võtab suure taskurätiku ja pühib silmanurka.

„Ärge enam nutke,” ütleb Roland Svensson ja nõjatub üle laua.

Ronny Hazelwood jätkab:

„Täna oleme siia kogunenud selleks, et avaldada tänu oma armsale kirikuõpetajale. Ta on palju aastaid kirikus töötanud, aga nüüd on saabunud aeg piibel riiulile panna – ta läheb pensionile.”

Nüüd hakkab kirikuõpetaja lahinal nutma.

„Töötanud?!” hõikab Sigge Jansson nutvast kirikuõpetajast välja tegemata üle laua. „Kas teie nimetate seda tööks? Kui seisad kord nädalas kirikus ja ajad inimestele kärbseid pähe?”

Õpetaja Gun naelutab pilgu Siggele.