Читать книгу Montecristo - Martin Suter - Страница 6

Jõnksatus käis läbi rongi. Klaasid ja pudelid lendasid laudadelt maha, veduri kõrvulukustav vile ja raua hõõrdumise krigin saatsid klirinat, hõikeid ja tärinat restoranvagunis. Kuni kõik järgmise jõnksatuse peale vait jäi.

Väljas oli kottpime. Nad seisid tunnelis.

Vaikuse lõhestas kellegi naljahamba hääl: „Juba kohal?”

Paar inimest naeris, ja siis hakkasid kõik läbisegi rääkima ning õlut ja veini laudadelt, riietelt, käekottidelt ja mappidelt maha pühkima.

Üks reisijatest tõdes: „Hädapidurdus.”

Jonas Brand istus poole kuuese Baseli Intercity restoranvagunis keset töölependeldajatest püsikundesid, kes igal õhtul sama joogi taga sama juttu ajasid, mõned neist juba palju aastaid. Õhk oli paks alkoholiaurudest, suitsust läbi imbunud ülikondadest, higist ja peaaegu lendunud meeste lõhnavetest.

Tema ülekaaluline lauanaaber, kellel oli õnnestunud päästa oma sülearvuti, mida ta kogu sõidu ajal oli põrnitsenud, rongi tardumishetkel kuivana, ohkas: „Isikukahju.”

Jonas tõusis ja läks järele oma kaamerakotile, mille oli asetanud põrandale enda kõrvale ja mis oli järsu peatumise ajal mööda vahekäiku tükk maad edasi libisenud. Videokaamera polnud viga saanud, kuigi ta oli selle, nagu ikka, pisut hooletult pakkinud.

Ta teadis, mida tähendab „isikukahju”. Keegi oli rongi alla jäänud. Paari aasta eest oli Jonas kord sellise juhtumiga kokku puutunud. Taas tundis ta samasugust judinat jalgadest üles kuklasse tõusvat.

Restoranvaguni tagumises osas hoolitses paar reisijat kelneri eest. Too oli otsmiku katki löönud ja keegi püüdis salvrätiga verejooksu sulgeda.

Mitte keegi ei pööranud tähelepanu kahvatule noormehele, kes sisenes restoranvagunisse ja vaatas otsivalt ringi. Ta liikus laudade vahelt teise väljapääsu poole, mille juures istus Jonas. Seal oleks ta peaaegu kokku põrganud rongijuhiga, kes tormas sisse ja hüüdis: „Kes tõmbas hädapidurit?”

Alles nüüd märkasid reisijad noormeest. Kuna ta vastas trotslikult: „Mina!”

Naisrongijuht vaatas talle rangel pilgul otsa. Noormees oli temast rohkem kui peajagu pikem. Tal oli seljas kitsas ülikond, püksikäänised lõppesid sõrmelaiuse võrra kitsaninalistest kingadest kõrgemal.

„Ja mispärast?”

Noormees seisis nüüd Jonase kõrval ja oli näha, kui kahvatu ja segaduses ta on. Ta kogeles: „Keegi kukkus välja.”

„Kus?” küsis rongijuht.

„Seal, taga,” vastas noormees. Ta osutas suunda, kustpoolt oli tulnud. Rongijuht hakkas ees minema, noormees järgnes talle.

Jonas võttis seljakotist kaamera ja õlastatiivi ning astus nendele järele.

Noormees juhatas nad järgmisesse tamburisse. Siin oli ta seisnud ja oodanud, et tualett vabaneks. Ta oli aknast välja vaadanud – ja korraga oli miski mööda lennanud, just nagu suur liigendnukk, ja põrganud vastu tunneliseina. Tema näinud seda vaid silmapilguks nõrgas valguses, mis rongiaknast langes. Aga ta on kindel, et see oli inimene. Sellel oli nägu.

Jonasel oli nüüd kaamera õla peal ja ta filmis.

„Palun jätke see,” käskis rongijuht.

Jonas näitas oma pressikaarti, ilma et oleks filmimist lõpetanud. „Televisioon,” selgitas ta.

Naine soostus. Ta läks ees läbi teise klassi tuubil täis vaguni. Reisijad istusid saatusele alistunult oma kohtadel. Filmioperaatori juuresolekul ei küsinud keegi rongijuhilt, mis on juhtunud.

Rongi järgmine uks polnud päris korralikult kinni. Keegi oli nihutanud kangi, mis ust riivistas. Rongijuht tegi selle nüüd päris lahti. Tunda oli niiskete kaljude ja rauapuru lõhna.

Jonas filmis vagunituledest nõrgalt valgustatud tunnelit. Ta laskus astme võrra madalamale ja suunas objektiivi rongi otsa poole. Kaugel kitsas käigus, rongi ja tunneliseina vahel lamas miski kahkjas valguses. Ta ei suutnud näha, mis see oli, selleks oli tal vale objektiiv.

*

Paadunud videoreporter oleks nüüd rongist väljunud ja läinud seda mütakat, mis seal lamas, lähemalt filmima. Kuid Jonas Brand polnud paadunud. Ta polnud isegi mitte õige videoreporter. Et ta selle ameti peale oli sattunud, tulenes tervest reast juhustest. Sattunud oma teel filmirežissööriks.

Seda teed astus ta siiski juba päris tükk aega. Kui täpne olla, siis alates gümnaasiumi lõpetamisest. Ta oli vanematega tülli läinud ja sestpeale filmivõtetel ringi tiirelnud. Jooksupoisina, kaablipoisina ja autojuhina. Ta tegi läbi valgustaja väljaõppe ja tõusis valgusoperaatoriks, peaoperaatori jooksupoisiks. Rahaga, mida ta seejuures teenis, oli ta finantseerinud filmioperaatorite kursuse Londoni filmikoolis ja seejärel töötanud operaatori assistendina. Tema filmograafias leidus paar kinofilmi, paar dokumentaalfilmi ja üha rohkem reklaamfilme.

Kord oli ta saanud üht haigestunud kolleegi-operaatorit asendada ja vändanud paar saatelõiku maailma majandusfoorumilt. Kui nende eest vastutav toimetaja läks tööle kohalikku telejaama, tellis ta aeg-ajalt midagi Brandilt. Peagi kuulus ta põhimeeskonda, ja kui kokkuhoiumeetmete käigus tekitati jaamas videoreporteri koht, lasti tekstimees lahti, pildimees aga jäeti alles. Nii sai Jonas Brandist ilma ennast upitamata videoreporter.

Kuna ta suhtus sellesse ametisse kui üleminekulahendusse, polnud ta sellega kuigi kaugele jõudnud. Ta tegutses erilise auahnuseta ja rahuldus sellega, et tegi korralikku tööd. Peagi hakkas ta küll vabakutseliseks ning kujutas endast ka kindla peale minekut, kui vajati kedagi täpset, usaldusväärset ja soodsa hinnaga. Ent kui nõuti loomingulisust, siis jäi Jonas Brand oma peagi neljakümne eluaastaga teise valikuringi.

Aga ta oli piisavalt videoreporter, et võtta kaamera õlale ja jäädvustada rusuv olukord.

Tööpäevajärgne kõrgendatud meeleolu restoranvagunis oli lahtunud. Maad võttis segu kannatamatusest ja tülpimusest. Räägiti vähe, kõik ootasid, et midagi teatataks.

Kui teadaanne tuli, sissejuhatuseks läbitungiv võimenditoon, ehmatas enamik ikkagi.

„Isikukahju tõttu jääb rong esialgu paigale,” ütles rongijuhi hääl. „Me palume mõistvat suhtumist.”

Kohe pärast teadustust kostis asjatundjate resigneerunud ohkamist, selle sekka kogenematute erutatud pärimist. „Isikukahju?” – „See tähendab, et keegi on rongi alla jäänud. Sellele võib kuluda tunde.”

Jonas Brand liikus ühe laua juurest teise juurde ja küsitles reisijaid. Mõni lasi tal oma pressikaarti näidata ja kaks inimest ei tahtnud, et neid filmitaks või küsitletaks. Aga enamik rõõmustas vahelduse üle ja vastas varmalt.

„Kohutav on kujutleda, et keegi lamab seal kuskil all, lömastatult.”

„See on kindlasti juba kümnes kord mul selline asi läbi teha – kuue töölependeldamise aasta jooksul. Mul on tunne, et sellised asjad sagenevad.”

„Minu meelest on häbematus endale nõnda ots peale teha. On olemas teisi meetodeid. Selliseid, mis ei riku paarisaja mittedepressiivse inimese tööpäeva lõppu.”

„Hüppas rongist välja? Mees oleks võinud vähemasti tunneli lõpu ära oodata.”

„Või naine.”

Kelneril oli nüüd plaaster lauba peal ja ta võttis tellimusi vastu. Ta oli väike täidlane tamil, püsikunded hüüdsid teda Padmaniks. Ta rääkis muretut Šveitsi saksa keelt ja naeratas suurepäraste hammastega Jonase kaamerasse. Jah, seletas ta, seda juhtuvat sagedasti. Nii hea elu, nagu šveitslastel on – see olevat peaaegu võimatu välja kannatada.

Jonase ülekaaluline lauanaaber oli taas oma sülearvutisse süvenenud. Tal polnud midagi filmimise vastu, kuid arvamust ta avaldada ei tahtnud. Jonas peatas kaamera temal ja suunas siis läbi restoranvaguni. Meeleolu oli nüüd rõhutud. Vähesed, kes rääkisid, tegid seda tasa.

Ühest lauast tõusis ärimeheülikonnas tüüp, tuli Jonase poole, täitis kaadri ja möödus. Jonas kuulis teda küsimas: „Kas sa Paolot nägid?”

Jonas keeras kaamera tagasi paksukesele. Too vastas sülearvutilt pilku tõstmata: „Kas ta teie juures ei istu?”

„Talle helistati ja ta läks välja rääkima. Ja tagasi enam ei tulnud.”

Alles nüüd vaatas paksuke ülikonnas mehele otsa, kehitas õlgu ja ütles: „Võib-olla on tema isikukahju.”

Mees vangutas pead ja läks tagasi oma lauda. Jonas oli kindel, et ta pomises „Sitapea!”

*

Põhjus, miks ta Baselisse sõitis, oli üks fundraising-party, millel linna prominendid kogusid iga aasta vahelduval heategevuslikul eesmärgil suure käraga mitte just eriti palju raha. Ta oli unustanud, milleks just seekord.

Reportaaž üritusest oli leivatöö, mille oli talt tellinud Highlife, avalik-õiguslik elustiilimagasin ja üks ta parimatest, kuigi mitte just armsamatest kundedest.

Kell oli üheksa läbi, kui Jonas Brand astus lõpuks hotelli peosaali, kus heategevusball aset leidis. Ta oli telefonis mitu korda korraldaja PR-naisega rääkinud. Tolle hääl kõlas nii, nagu peaks ta vahejuhtumit sihitud rünnakuks tema ürituse vastu, ta lükkas oksjonit mitu korda edasi.

Kui Jonas lõpuks saabus, oli suur osa sellest siiski juba läbi. Oksjoni kõrgpunktis, kus Niklaus Stoecklini VIM-plakat aastast 1929 tõusis metsikult kõrge hinnani – üheteistkümne tuhande frangini –, oli ta sunnitud plaanivälise isikukahju-reportaaži pärast akut vahetama. Ta magas maha haamrilöögi, mille puhuks ostja spetsiaalse poosi sisse võttis. Jonas tegi näo, nagu filmiks, ja noogutas põgusalt, kui PR-naine talt küsis: „Kas see jäi peale?”

*

Oli soe detsembri algus, täis kohatult mõjuvaid jõulukaunistusi ja inimestest tulvil tänavakohvikuid.

Vahejuhtumist Intercity rongis oli möödunud kaks ja pool kuud. Jonas Brand oli saanud selle tagajärjel märkuse oma tööandjalt, Highlife’ilt. PR-agentuur, kes heategevusballi korraldas, oli esitanud kaebuse, kuna reportaažis oli puudunud kõige olulisem hetk, nimelt peamise oksjoniobjekti müümine.

Restoranvagunis filmitud materjal seisis töötlemata koos teiste fragmentidega, millest Jonas tahtis ühel päeval kokku monteerida suure impressionistliku dokumentaalfilmi pealkirjaga „Ääres”, must-valgena.

Isikukahju kohta oli teada antud vaid seda, et tegemist oli olnud ühe reisija enesetapuga. Üksikasjade peale laotati isikuandmete kaitse seaduse loor.

*

Jonas Brand oli suurepärases tujus – ja seda põhjustas Marina Ruiz.

Tubli kahe tunni eest oli ta naisega tutvunud ja juba oli neil kohtumine kokku lepitud. Muidu see Jonasel nii kähku ei käinud, kuid käesoleval juhul ei olnud ka tegemist mingi randevuuga. See oli hoopis vandeseltsi jätkumine.

Pikakasvuline, sirgete õlgadeni juuste ja asiaatlike näojoontega Marina oli pärit Zürichist. Ta töötas ürituskorralduse agentuuris, organiseeris ühe filmi esilinastust, millest Jonas pidi reportaaži tegema. Film jõudis samaaegselt linale mitmes Euroopa linnas ja kohaliku esilinastuse jaoks olid staar-külalistena vaid paar kõrvalosatäitjat üle jäänud. Üks nendest – Melinda Trueheart – oli määratud Marina Ruizi hoolde. Ta pidi näitlejannat intervjuudele saatma ja kujuteldavaid fänne tõrjuma.

Intervjuu ajal ilmnes, et preili Trueheart on ülepakutult teatraalne tüüp. Sellal, kui Jonas pingutas, et esitada mingilgi määral tõsiseid küsimusi, hakkas Marina Ruiz, kes seisis näitlejanna taga, tema vastuseid pantomiimiliselt parodeerima. See oli nii üllatav ja koomiline, et Jonas kaotas ühtelugu enesevalitsuse ja purskas naerma, mispeale staarikene abiotsivalt oma pressiesindaja poole pöördus.

Marina Ruizil õnnestus iga kord viimasel hetkel manada ette tõsine, huvitatud nägu, mis mõjus omakorda nii koomiliselt, et Jonas pidi naerma.

Melinda Trueheart ei saanud aru, kas intervjueerija tegi tema kulul nalja või oli tal lihtsalt selline humoorikas intervjueerimisstiil. Mõne aja pärast hakkas ta samuti naerma ja naljatlevaid vastuseid andma. Lõpuks polnud tema teatraalsusest enam suurt midagi järel ning tulemuseks oli üllatavalt kütkestav intervjuu.

Marina Ruiz saatis oma hoolealuse välja. Sellal kui Jonas oma asju kokku pakkis, tuli ta tagasi.

„Kas ma tohin teid sööma kutsuda?” küsis Jonas.

Naine vastas: „Ma juba mõtlesin, et te ei küsigi.”

*

Järgmisel õhtul kohtusid nad ühes uues India restoranis. Ilmselt polnud selle avamisest veel palju jutte liikvel, kuna ruum oli pooltühi.

Jonas oli selle koha välja pakkunud, sest talle meeldis India köök ja ta lootis, et suudab oma asjatundlikkusega pisut muljet avaldada. Marina aga osutus samuti asjatundjaks. Vähemalt oskas ta märgata, et menüü oli liiga ulatuslik ning toidud võetud sügavkülmast ja mikroahjus soojendatud.

Algul rääkisid nad poolvaljult, kuna nii tegid ka teised külastajad. Kuid Marinal oli anne keskenduda niivõrd jäägitult oma vestluspartnerile, et too unustas peagi kõik ümbritseva. Jonas jutustas talle asjadest, millest ta muidu ei rääkinud. Peagi teadis naine, et ta on kolmekümne kaheksa aastane, kuus aastat tagasi lahutatud, kaheksa aastat vabakutseline videoreporter ja põhimõtteliselt filmilooja.

„Filmilooja?” Marina lükkas taldriku kõrvale – vintske leige mutton buhari –, toetas end ristatud küünarvartele ja süüvis pilguga veel sügavamale Jonase silmadesse.

Nii juhtuski, et Jonas jutustas talle „Montecristost”.

„Lugu toimib põhimõtteliselt nii nagu „Krahv Monte-Cristo”, aga tegevus leiab aset tänapäeval. Üks noor mees on asutanud internetifirma, millega teenib miljoneid. Kui ta Tais puhkab, sokutatakse ta kohvrisse suur kogus heroiini. Ta võetakse kinni ja pistetakse diilerina pokri. Teda ähvardab surmaotsus või eluaegne vangistus. Juhtum äratab tähelepanu tema kodumaal, aga kui kolm äripartnerit, kelle ta advokaat tunnistajateks kutsub, üllataval kombel teda süüdistavad, kaotab avalikkus asja vastu huvi. Mees saab karistuseks eluaegse ja kaob ühte kurikuulsasse Tai vanglasse. Äripartnerid saavad kontrolli firma üle ja müüvad selle terve varanduse eest maha.”

Jonas rüüpas lonksu õlut.

„Edasi,” nõudis Marina.

„Mees...”

„Mis ta nimi on?”

„Seni olen teda Montecristoks nimetanud. Kas see on sinu meelest liiast?”

„Ma ei tea veel. Jutusta edasi.”

„Paari aasta pärast õnnestub Montecristol põgeneda. Tal on varasemast ajast veel hulk raha kõrvale pandud. Seda kasutab ta nüüd kättemaksu finantseerimiseks, laseb teha mitu plastilist operatsiooni, hangib endale uue identiteedi ja sõidab tagasi. Ülejäänud film näitab seda, kuidas ta investoriks maskeerunult oma kolm endist äripartnerit põrmustab.”

„Need, kes sokutasid heroiini tema kohvrisse, eks ole?”

„Lasid sokutada, just.”

Esimest korda selle aja jooksul, mil ta jutustas, pööras Marina oma roheliste silmade pilgu temalt ära, vaatas oma klaasi poole ja jõi lonksu. Temagi oli veinikaarti nähes otsustanud India õlle Kingfischer kasuks.

Siis pööras ta oma tähelepanu taas täielikult Jonasele. „Kas tead, et õigete näitlejatega võib sellest saada blockbuster.”

Jonas kõverdas suud. „Õigete näitlejatega, õige stsenaariumiga, õige režissööriga ja õige produtsendiga.”

Marina noogutas mõtlikult. „Kui kaua sa selle projektiga juba tegeled?”

Jonas valas kummagi pudelikesed tühjaks. „Neto või bruto?” küsis ta.

„Nii ja naa.”

„Esimese sünopsise kirjutasin ühe ööga valmis. Niisiis kaksteist tundi neto. Ja seda aastal 2009. Niisiis kuus aastat bruto.”

„Ja pole kedagi, kes huvituks?”

„Selline see filmiäri on: kõik tahavad kogemusi, aga keegi ei lase sul neid koguda.”

Marina naeratas mõistvalt. „Ja kui neid lõpuks on, siis oled juba liiga vana.”

„Kust sa seda tead?” päris Jonas imestades.

„Mu kasuisa ütleb ikka nii.”

„Kah filmilooja?”

„Karjäärinõustaja.”

*

Marina korter asus päris restorani lähedal ja nii läksid nad jalgsi. Oli tuuline öö. Äge föön sakutas jõulukaunistusi türklaste, tamilite ja itaallaste äridel, millest nad möödusid. Marina oli tal käe alt kinni võtnud ja nad jalutasid läbi öise elamukvartali justkui lähedane paarike teel koju.

Marina oli suurt kasvu naine ja kõrgete kontsadega kingad, mida ta kandis, tegid ta Jonasest veel pisut pikemaks. Jonas oli end tema seltsis algusest peale hästi tundnud ja see tunne tugevnes nüüd, kui naine ta käevangus käis, oma pikkusest hoolimata kergelt ja nõtkelt.

Ühe uue elumaja sissepääsu ees lasi Marina ta käsivarre lahti ja õngitses käekotist võtme. Näol oli tal samasugune naeratus, mis oli Jonasele staarikese intervjuu ajal nalja teinud, ja ta ootas, mida teine nüüd ütleb.

Jonas lausus veidi kohmetult: „Ma oletan, et sa ei kutsu mehi kohe esimesel õhtul pärast kohtumist enda juurde unejoogile.”

„Siiski,” vastas Marina. „Aga mitte neid, kellega ma tahan uuesti kohtuda.” Ta võttis Jonase pea käte vahele, tõmbas mehe lähemale ja suudles teda põgusalt suule. Jonas haaras tal piha ümbert kinni, kuid Marina vabastas end embusest, avas ukse ja kadus trepikotta.

*

Ta oli liialt elevil, et nüüd lihtsalt takso võtta ja koju magama minna. Niisiis hakkas ta jalgsi astuma oma korteri poole, mis asus hoopis teises kandis. Eks ta laseb end hetkeajel juhtida, peab kuskil takso kinni või pöörab kuhugi sisse või läheb siis terve tee jalutades.

Föön tuhistas ikka veel heitlike hoogudena läbi näotute tänavate, siin-seal huilgasid mõned võiduka jalgpallimeeskonna ringiekslevad fännid ja klubide ees sirutasid jalgu suitsetajad.

Pärast lahutust oli Jonasel olnud mitmeid suhteid. Kuid kunagi enne polnud ta pärast esimest kohtumist nõnda lummatud olnud kui sellel kõledal ööl.

Ta jõudis peavaksalisse ja lühendas teed läbi vaksalihalli. Seal valitses tavaline kooslus liikumisest ja paigalseisust. Maakad, kes olid õhtu linnas veetnud, kiirustasid oma rongidele. Töölependeldajad, kes olid hilja peale jäänud, tulid neile koju tõtates vastu. Ning keset seda tulemist ja minemist hängis tavaline vaksalikogukond, kes ei tulnud kuskilt ega tahtnud kuhugi minna.

Jaamaesine tänav oli peaaegu inimtühi. Tuul kiigutas tuhandeid tänava kohal rippuvaid valgusdioodide, mis ometigi ei suutnud võistelda eredate jõulutulede ja kaupluste neoonreklaamidega.

Sügavalt mõtetes, möödus Jonas kella- ja juveeliäridest ning nende lillekastidest ja kivitahukatest, mis olid mõeldud kaitseks aknast sisse rammivate murdvaraste eest.

Järgmises peatuses jäi pidama üks viimastest trammidest, mis tema kanti viis. Jonas astus peale ja toetus vaguni tagaosas vastu akent, kuigi tramm oli peaaegu tühi. Ta oli ikka veel heas tujus ega tundnud mingit tahtmist istet võtta.

Vähesed sõitjad hoidsid omaette. Vaikust katkestasid vaid teadustused peatuste ja ümberistumisvõimaluste kohta.

Just nagu kosmoselaev, mõtles Jonas, mis libiseb läbi nooblitest äridest ja väärikatest suurpankadest koosneva öise ebareaalususe. Kaks teineteisele võõrast maailma.

Järv peegeldas nõrgalt tänavavalgustuse ja öiselt loiu liikluse tuledesära. Föön kurrutas veepinda ning kiigutas suletud paadilaenutuse pontoonsildu ja kinnikaetud paate.

Paar sõitjat läks maha, paar tuli peale ja tramm sõitis edasi, mööda ooperimajast ja väikesest jaamahoonest, oma depoo poole.

Jonas Brand väljus. Kaks peatusevahet kuni oma tänavani tahtis ta jalgsi minna. Ja jätta endale võimalus veel spontaanselt Cesaresse sisse põigata.

Seda ta ka tegi. Ta noogutas ühele suitsetajale sissepääsu kõrval, keda tundis nägupidi, ja astus lokaali. Vali muusika jättis mulje suuremast sagimisest kui seal tegelikult oli. Baarileti ääres vestlesid mõned külastajad ja paar lauda oli hõivatud. Ühes mingid tõsised diskuteerijad, teises paarike, kes polnud veel suutnud otsustada, kumma juurde edasi minna.

Jonas jäi seisma ühe ümmarguse püstijalalaua äärde. Noor itaallasest kelner päris, mida ta juua soovib. Jonas valis taas õlu.

Üks noor naine tuli tema laua juurde. Tal oli käes klaas hulga rohelise kraami ja vähese vedelikuga ning ta pingutas, et oma kõrgetel kontsadel tasakaalu säilitada. „Ma tunnen sind,” ütles ta ja pani klaasi Jonase värske õlle kõrvale.

Aeg-ajalt tuli ette, et keegi tundis ta ära, sest vahel monteeris ta ennast küsimuste esitajana mõnes intervjuus sisse. Selleks, et vestlus mõjuks loomulikumalt ja ka selleks, et end natuke ekraanil nähtavaks teha. See muutis kergemaks lähenemise poolprominentidele ja oli abiks ka teatud õhtustes olukordades nagu näiteks nüüd.

Kuigi praegu polnud sugugi selline õhtu.

Naine oli kena – pisut sageli nähtud moel. Ta oli liiga tugevasti meigitud ja ilmselt kohtumiseks huuled veel kord üle värvinud. „Sa oled Highlife’ist,” märkis ta. „Eks ju?”

Jonas raputas pead ja rüüpas suure lonksu õlut, justkui andes naisele märku, et ta ei taha siia kauaks jääda.

„Aga ma olen sind Highlife’is näinud. Sa oled reporter.”

„Võimalik, ma vahel teen neile midagi,” vastas Jonas, võttis järgmise mehise sõõmu ja vaatas kelnerit otsides ringi.

Naine vaatas talle otsa ja küsis: „Kas sul on kiire?”

„Pisut.”

Naine noogutas irooniliselt. „Lihtsalt oli veel hädasti üht õlut vaja. Teame-teame.”

Kelner tuli ja asetas oma raske tengelpunga lauale. „Kas arvestan kokku?”

„Selleks ei tunne me teineteist veel piisavalt kaua,” ütles Jonas.

„Minul oleks küll aega olnud,” mossitas naine.

Jonas otsis rahakotist kuut franki, leidis ainult veidi peenraha ja kahesajase. „Sorry, kahjuks pean sellega maksma.”

„Pole viga, mul pärast kassat tehes vähem lugeda,” vastas kelner ja andis talle vahetusraha.

Naine, klaas tühi, vaatas pealt, kuidas kupüürid ühest käest teise liikusid. „Mõnel on aega, teistel on raha.”

Jonas hakkas tahtmatult naerma. Ta osutas naise klaasile ja ütles: „Ja veel üks selline, mis see oli?”

„Mojito,” vastas naine. „Aga sa pead seltsiks jooma.”

Jonas ootas, kuni naisele jook toodi, tõstis tervituseks oma viimase lonksu õlut ja soovis siis head ööd.

„Kahju,” lausus naine ja hakkas endale uut seltskonda otsima.

*

Korterini oli veel napilt kümne minuti tee. Föön oli muutunud tormiks, nii et ettevaatusest vältis Jonas kõnniteesid otse majade ees. Tuul kolistas ja nagistas rõdudel, tuhises allee raagus puudes ja laksutas lahti jäänud aknaluukidega.

Rofflerstraße 73 oli kolmekümnendatel ehitatud neljakorruseline telliskivihoone. Majaukseni pääses läbi kitsa hooletusse jäetud eesaia. Ust ääristasid kummalgi pool neli inetut hilisemal ajal paigaldatud alumiiniumist kirjakasti. Jonas võttis oma posti ja läks kolmandale korrusele.

Korteri leidmine oli olnud üks neist kordadest, mil teleekraanil figureerimine kasulikuks osutus. Selle esitlusel olid huvilised trepil sabas seisnud, kuna kättesaadava hinnaga kõrgete lagedega korterid vanades majades olid siinkandis haruldus. Vanem naine haldusfirmast oli ta ära tundnud. Naine polnud küll midagi öelnud, kuid Jonas Brand juba adus seda, kui ta kellelegi televiisorist tuttav ette tuli.

Igatahes oli teda hulgale paaridele ja perekondadele eelistatud, kuigi ta polnud ankeedis teinud saladust sellest, et oli lahutatud ja üksik.

Selleks, et kolme tuppa ja avarasse esikusse elu tuua, oli ta neid möbleerinud ja dekoreerinud kõigega, mis kätte sattus. Temast sai linna taaskasutuspoodide, täikade ja vanakraamikaupmeeste püsikunde.

Jonas kogus asju ilma mingi valikuta, ostis idamaist kraami, sõjatrofeesid, portselani, kunstkäsitööd, tekstiili, plakateid, nipsasjakesi, fotosid, neerulaudu, terastorumööblit, kristall-lühtreid, lihtsalt kõike, mis talle mingil põhjusel meeldis või märkimisväärne tundus.

Sellest süsteemitust kogumisõhinast tekkis korterisse mingi muuseumilaadne õdusus, mis tema endaga õieti ei sobinud, kuna tema stiil oli põhimõtteliselt pigem lihtne ja askeetlik. Vahel aga oli tal tunne, et ta hakkas oma ümbruskonnaga kohanduma.

Ta riputas mantli puidust põrandanagisse, mis nägi välja nii, nagu oleks viiekümnendatel aastatel kuskil õpetajate toas seisnud, läks elutuppa ja alustas oma valgustustseremooniat. Ruumis polnud keskset valgusallikat, oli vaid hulk laua- ja seinalampe, põrandalampe, punktvalgusteid ja põrandasse süvistatud valgusteid. Valgust andsid ka ühe tantsulokaali neoonreklaam „Chérie” ja helendav Michelini-mehike.

Jonas lülitas kõik sisse, tegi endale rohelist teed ja pani ühe sandlipuuviiruki põlema.

Kord oli ta linnas ringi käies sattunud väikesele kummaliste viirukihoidjate kogule. Nümfid piklike tiikide ääres, mis olid tuhatoosideks, justkui päevitama istunud luukered, kelle silmakoobastesse sai viirukipulki pista, või draakonid, kellele neid odana kurku torgati. Ta oli kogu tervenisti väga soodsa hinnaga ära ostnud ja müüja kinkis veel juurde peotäie karbikesi erilõhnaliste viirukipulkadega. Mis tekitas temas kahtluse, kas hind ikka oli nii soodne olnud. Sel moel sai ta viirukitest nii-öelda maitse suhu.

Ta võttis istet nahkses tugitoolis, mille kulunud kohad oli ta katnud kanga’ga. Tansaaniast pärit mustrilisel kandelinal oli kollasel taustal roheline palm ja neli kookospähklit ning kiri: Naogopa simba na meno yake siogopi mtu kwa maneno yake. See oli suahiili keeles ja tähendas: Mind hirmutab lõvi oma tugevate hammastega, aga mitte mees oma sõnadega.

Jonas võttis puldi, lülitas muusikakeskuse sisse ja ehmus. Täisvõimsusel tungis vaikusesse kitarri eelmäng Bob Dylani laulule „Man in the Long Black Coat”.

Helitugevus oli pärit ühest nendest sentimentaalsetest õhtutest, milliseid tal vahel ette tuli ja mis mandusid liigsesse alkoholi ja liiga valjusse muusikasse. Neid esines harva ja etteaimamatult, need olid seotud üksiku inimese üksildusega ja ausalt öeldes ta isegi nautis neid veidike.

Ta vähendas helitugevust, tõusis ja pani mängima muusika, mis sobis paremini ta meeleoluga. Ta ei olnud kurb. Kui, siis õige veidi selle üle, et Marina polnud teda enda juurde kutsunud.

See naine oli meelitanud temast välja asju, mida ta peaaegu mitte kellelegi polnud jutustanud. Väga harva juhtus, et ta iseendast rääkis. Ja siis oli tal hiljem alati paha tunne, just nagu pärast alkoholiohtrat ja ebamääraste mälestustega õhtut.

Seekord aga polnud jäänud mingit ebameeldivat järelmaitset. Ta oli end algusest peale hästi tundnud ja näis täiesti normaalne iseendast jutustada.

Oli tunne, nagu oleks ta Marinaga juba aastaid tuttav. Midagi sellist polnud ta iial enne kogenud ja veel nüüdki, üksi oma korteris, oli ta sellest elevil.

Ta läks kööki ja tegi endale veel ühe tassi teed. Kuulates veekeetja valjenevat kohinat, langes ta pilk proua Knezevici, Horvaatiast pärit koristaja vihikule. See lebas espressomasina peal, kohas, kus see ei saanud jääda Jonasel mingil juhul märkamata. Mis tähendas, et raha, mida ta iga kord vihiku vahele pistis, oli ära tarvitatud. Või isegi, et naine oli pidanud juba midagi oma taskust maksma. Kindlasti mitte palju, sest Jonas kahtlustas, et naine tegi alati õigel ajal nimelt sel eesmärgil mingi väikese sisseostu. Selleks, et temal tekiksid süümepiinad.

Jonas võttis vihiku ja tee elutuppa kaasa. Vihik oli kaotanud selle vahele seatud kviitungite ja märkmepaberite tõttu vormi. Jonas kontrollis iga kord arvestused üle, olgugi et polnud veel iial ühtki viga avastanud. Ta ei tahtnud, et proua Knezevicil tekiks tunne, nagu ei läheks talle paar franki sinna-tänna üldse korda. Kuigi päris vale see tunne polnudki.

Jonas Brandi jaoks ei mänginud raha mingit suurt rolli. Mitte sellepärast, nagu oleks tal seda eriti palju olnud, vaid sellepärast, et tema jaoks polnud see muud kui vahend, et elada enam-vähem mugavat elu ja aeg-ajalt kuhugi reisida. Raha oli tema jaoks samavõrd tähtsusetu staatusesümbol nagu auto. Ka viimase juures huvitas teda vaid otstarve: et see transpordiks teda ja ta varustust punktist A punkti B. Tema pea kümme aastat vana VW Passat diisel oli ka vastavalt sellele unarusse jäetud.

Jonase huvipuudus raha vastu võis viia selleni, et ta kaotas ülevaate oma finantsidest ja pelgas telefonikõnet härra Weberilt, panga kauaaegselt heatahtlikult kliendinõustajalt – teatega, et ta on omadega miinuses.

Ka oma firma Brand Productions raamatupidaja närvid tõmbas ta igal aastal septembris pingule, kui tuli teha tuludeklaratsioon, aga tema puterdas firma ja isiklike rahade eraldamisega ning ajas arved segamini või paigutas need valesti.

Aga proua Knezeviciga oli ta täpne ja võttis vaevaks iga tulp üle arvutada.

Kaheksa franki ja viisteist oli ta miinuses. Ta tegi saldo kõrvale pedantse linnukese, kägardas kviitungid kokku ja viskas prügikasti. Kahesaja frangiga täitis ta iga kord proua Knezevici tühja kassa uuesti. Rahakotist leidis ta vaid sajase ja mündid, mille Cesare kelner oli talle tagasi andnud, ning pidi minema seifist raha võtma.

Seif asus Jonasel magamistoas, seina ees, mis oli täis klaasi taha pandud prepareeritud liblikaid. Seif oli üks Vietnamist pärit kuju. Istuv naine rohelises, pronksikarva poortiga kleidis ja sellega sobiva turbaniga. Jonas oli ostnud kuju Saigonis ühelt antiigikaupmehelt, kes seletas, et tegemist olevat ürgvana Vietnami rahvausundi ema-jumalusega.

Kuju seljalt sai stoolat natuke kergitada. Selle alla oli paigutatud luuk, täpselt sama värvi nagu ülejäänud kleit. Vajutades õigele kohale selle serval, nihkus luuk vastasküljes piisavalt raamist välja, nii et selle sai näppude vahele võtta ja eemaldada. Luugi taga asus õõnsus, üheksa korda üheksa sentimeetrit. Seal – oli seletanud müüja – olevat varem asunud naise hing. Kui ta eksistents ema-jumalusena teisenes iluasjaks, siis hing eemaldati. Nüüd oli õõnsuses parasjagu ruumi mõne rahatähe jaoks.

Hetkel peitus seal küll vaid üks sajaline. Jonas võttis selle välja, läks tagasi elutuppa ja asetas teise rahatähe juurde vihikule, mille peale oli proua Knezevic oma pisut lapseliku käekirjaga kirjutanud „Kassa”.

Seal need lebasid, kaks rahatähte. Paremal Alberto Giacometti portree, mida vaadates tundus Jonasele alati, nagu oleks mehel nina kinni ja ta peaks läbi veidi praokil suu hingama. Vasakul tema kuulus kuju – L’homme qui marche, Astuja –, mis paistis nii, nagu oleks ta äsja parema jalaga ületanud arvudest tõkke, mille moodustas rahatähe seerianumber. Viimased seitse arvu sellest oleksid muide olnud hea telefoninumber: 2004488.

Mingi paugatus ehmatas ta mõtteist. Jonas tormas kööki. Föön oli tõuganud lahti köögiakna ülemise ruudu, mis polnud korralikult haaki pandud. Ta sulges akna ja läks rahunenult tagasi elutuppa.

Tuuleiil oli rahatähed laualt maha pühkinud. Numbriga 2004488 lõppev kupüür lamas kohe selle tugitooli kõrval, milles ta oli istunud.

Teise leidis ta akna alt lillepostamendi juurest, millel üks sõnajalg ellujäämisvõitlust pidas. Jonas tõstis rahatähe üles ja silmitses seda. Selle seerianumber lõppes 2004488.

Milline haruldane juhus, mõtles ta ja võrdles arvusid. Ta polnud eksinud: seitsmekohalised numbrid olid identsed. Kuid mitte ainult seda: ka kolm esimest kohta olid samad! Mõlemad sajased kandsid seerianumbrit 07E2004488.

Mida see tähendas? Jonas Brandi võhiklike teadmistega rahatähtedest vaid üht: üks neist kahest oli valeraha.

Ta viis need stuudiosse, nagu kutsus oma töötuba. Erinevalt ülejäänud korterist oli see täiesti asjalikult sisustatud. Valge büroomööbel, lisaks sobivad riiulid hoolikalt silditatud arhiivikarpidega. Stuudio süda oli montaažilaud. Suur korras laud kahe monitoriga, klaviatuur ja hiir. Laua ees läikivate kroomjalgadega nahkse polstriga direktoritool, mille ta oli muretsenud endale kaks aastat tagasi pärast lülivaheketta väljasopistust ja mida ta vahel külaliste ees veidi häbenes.

Ratastega kapi ülemisest sahtlist võttis ta luubi. Ta lülitas laualambi põlema, suunas valguse rahatähtedele ja uuris neid läbi luubi. Milline oli valeraha?

Jonas Brand ei leidnud mingeid erinevusi, aga ega ta ka teadnud, mida oleks pidanud otsima. Üks kupüür tundus sõrmede vahel veidi uuem ja krabisevam. See oli see, mille ta oli kuju seest võtnud. Ülejääk ta viimasest käigust rahaautomaadi juurde.

Teine kupüür oli juba paljudest kätest läbi käinud ja pisut lörts. See oli see, mille oli talle andnud Cesare kelner. Kas see oli valeraha? Ja kui nii, siis kas kelner oli seda teadnud?

Jonas pistis mõlemad kupüürid rahakoti vahele. Kohe hommikul läheb ta panka ja selgitab välja, kumb neist on võltsitud ja kumb ehtne.

Ta heitis voodisse ja uinus, tuul akna taga jätkas mürgeldamist.