Surm Dordogne'is
Описание книги
Dordogne’i müsteeriumidest räägivad miljonid lugejad üle maailma. Miks see nii on ja millised valgustkartvad saladused Prantsusmaa idüllilises St Denis’ linnakeses ringi hiilivad, selgub politseiülem Bruno juhtumite esimeses osas. Turupäev iidses St Denis’s Edela-Prantsusmaal. Euroopa Liidu hügieeniinspektorid on kamminud Prantsusmaa turge, samal ajal kui kohalikud peidavad kodus keelatud juustu ja sõimavad Brüsseli bürokraate gestaapoks. Politseiülem Bruno Courreges toetab nende vastupanu. Ehkki siin, kunagises Prantsuse vastupanuliikumise Vichy tagalas, on sellised sõnad nagu „gestaapo“ ja „vastupanuliikumine“ endiselt väga valusad. Kui leitakse mõrvatuna vanem meesterahvas, ühe sisse rännanud Põhja-Aafrika perekonna pea, langeb kahtlus kohaliku tohtri pojale, kes tabatakse otse teolt, kui ta natsisümboolika keskel seksimänge harrastab. Aga Bruno selles teoorias nii veendunud ei ole, tema kahtlustab kuriteo juuri ulatuvat Prantsuse lähiajaloo kõige piinavamasse perioodi, Teise maailmasõja aega, kui valitsesid õudused ja reetmine, mis ässitasid vennad vendade vastu. Tema ülesanne on tapja paljastada – aga kas St Denis’ elanikud lasevad tal selleks minevikus tuhnida? Esimene raamat rahvusvahelist tunnustust kogunud sarjast, mille peategelane on politseiülem Bruno.
Отрывок из книги
Tenniseklubis õppisin metssiga küpsetama, kõik õpetasid mulle, kuidas teha vin de noix’ pähkliviina, ja need, kes panid mind veenduma, et ükski jupike äsjatapetud seast raisku ei läheks, jäägu parem Euroopa Liidu määruste valguses nimetamata.
Oleks ehk liigselt kadedust tekitav lugeda üles kõik need suurepärased sõbrad ja naabrid, kes me elu soojusega täitsid ja meid avasüli vastu võtsid, aga Périgordi Vézère’i jõeoru elanikud kutsuvad seda paika õigusega paradiisinurgakeseks ja mul oli au sellest osa saada.
.....
Siis muutsid inspektorid taktikat ja sõitsid kohale rongiga, veetes ööd kohalikes jaamahotellides. Aga see tähendas, et nad jäid jalamaid vahele hotellipidajatele, kelle lihased sugulased või varustajad olidki need, kes kaubitsesid kitsejuustu-crottins’i ja foie gras’ga, moosi ning sarapuupähklite ja trühvlitega maitsestatud õliga, aga ka nende confit’dega, mille poolest oli see Prantsusmaa nurgake tuntud kui terve riigi gastronoomiline süda. Bruno, keda toetasid tema ülemus ehk St Denis’ linnapea ja kõik vallavolikogu liikmed – sealhulgas isegi kommmunisti-Montsouris –, tegi oma pühaks kohuseks kaitsta naabreid ja sõpru Brüsseli idiootide eest. Nonde arusaam toidust küündis ju vaid merekarpide ja friikartuliteni, ning isegi siis rüvetasid nad täiesti kobedaid kartuleid poemajoneesiga, kuna neil polnud viitsimist seda ise valmistada.
Seega katsetasid inspektorid nüüd seni proovimata nippi ja üürisid auto kohapealt, et reid ja sellele järgnev ärasõit toimuksid rikkumata rehvidega. Eelmisel päeval oli neil õnnestunud St Alvère’is väljastada neli trahvikviitungit, aga see ei lähe neil ealeski läbi St Denis’s, mille kuulus turg tegutseb juba enam kui seitsesada aastat. Vähemalt mitte seni, kuni Bruno asjasse puutub!
.....