Varaste tänav
Описание книги
See moodne odüsseia, mille minajutustajaks on seitsmeteistkümneaastane marokolane Lakhdar, kulgeb poisi kodutänavast Tangeris vanglasse Barcelonas. Vahemere Aafrika-poolsed kaldad süttivad järjest, vastasrannikul vaagub hinge Euroopa. Selles apokalüpsisehõngulises kaoses otsib onutütrega liiga lähedalt tutvust teinud ja seetõttu vanematekodust välja visatud Lakhdar oma teed, järjestikusteks peatuspaikadeks kerjuste urkad Tangeri parkimisplatside taga, radikaalislamistide sekti raamatupood, odavat Maroko tööjõudu hindav Prantsuse ettevõte, pankrotis kaubalaev Aafrika ja Euroopa mandri vahel, Hispaania vetes uppunud illegaalsete immigrantide laipade kokkukorjamisest ja transpordist elatuv matusebüroo ning lõpuks Barcelona kloaak – Varaste tänav. Seal tapab Lakhdar kööginoaga oma alter ego ja parima sõbra Bassami, kes tunnistab talle seda, mida poiss on ammu aimanud – sõbrast on saanud terrorist ja tema hingel on mitmekümne inimese elu. Arabist Mathias Enard (snd 1972) on jõudnud elada mitmes paigas Lähis-Idas ja Euroopas. Tema kuus romaani on tõlgitud 22 keelde ja need on pälvinud mitmeid tunnustusi, sh 2015. aastal ka Prantsusmaa olulisima kirjandusauhinna Goncourt’i preemia. Peale ladusa jutustamisoskuse ja silmapaistva eruditsiooni on Enardil üks omadus, mis teeb temast 21. sajandi alguse maailmas väga vajaliku kirjaniku. Tundes põhjani araabia kultuuri, kuid olles ise eurooplane, suudab ta kõnelda nii, et Teine ei jää mõistetamatuks, ent samas ei jää autor kinni ka klišeedesse või eksootikasse.
Отрывок из книги
„Aga noorest peast tuleb maailma näha,
kogemusi ja ideid omandada; silmaringi avardada.”
.....
Üks mu ülesandeid (kõige meeldivam, kui aus olla) seisnes organisatsiooni kodulehe ja Facebooki haldamises, pidin üles panema sündmuste teated (mida muide polnud palju), mistõttu ma pääsesin terve päev internetti. Ma suhtusin oma töösse kohusetundlikult. Šeik Nuredin oli meeldiv, haritud, sümpaatne. Ta rääkis mulle, et ta oli teooriat õppinud Saudi Araabias ja praktikat saanud Pakistanis. Ta soovitas mulle raamatuid. Kui ma netipornost ära väsisin (natuke pattu ei ole kunagi kellelegi liiga teinud), lugesin ma mõnusalt vaipadel pikutades tundide kaupa; tasapisi harjusin klassikalise araabia keelega, mis on imeline, võimas, lummav, erakordselt rikas keel. Veetsin tunde suurte kommenteerijate abiga koraani ilu avastades; juba paljalt püha teksti keerukusest oli mul suu lahti. See oli ookean, valguse ookean. Mulle meeldis kujutleda mantlisse mässitud prohvetit oma koopas istumas või, ümbritsetuna kaaslastest, lahingusse sööstmas. Mõelda, et ma kordasin nende liigutusi, et ma laususin lauseid, mida võib-olla nemad olid öelnud, aitas mul taluda palvetamist, mis oli ikkagi üks lõpmatu sunnitöö.
Mul oli tunne, et ma paranen, et ma vabanen oma hulkurikuude mustusest. Võisin isegi ette kujutada isa või emaga kohtumist, ilma seejuures häbi tundmata. See mõte keerles mul tihti peas, kui ma reedeti oma müügilaua taga seisin; ma ütlesin endale, et kord saabub päev, mil ma neid näen, see oli paratamatu. Ma teadsin, et nad pole isegi nõus mu nime avalikult suhu võtma; ma tundsin kuidagi alateadlikult, et Bassam varjab mu eest midagi, et ta vältis minuga mu perekonnast rääkimist, kui ma midagi küsisin: ta vastas ära muretse, ära muretse, küll neil läheb üle, ja vahetas siis teemat. Ma tundsin emast puudust.
.....