Читать книгу Varaste tänav - Mathias Enard - Страница 5

Inimesed on koerad, nad nühivad end viletsuses üksteise vastu, nad püherdavad mustuses, suutmata sellest välja pääseda, nad lakuvad karvu ja riista, päevad otsa, pikali tolmus, valmis kõigeks liharäbala või pehkinud kondi pärast, mida keegi suvatseb neile visata, ja mina samamoodi nagu nemad, ma olen inimolend, tähendab vilets jätis, ihade ori, koer, koer, kes hammustab, kui tal on hirm ja ta igatseb paitusi. Ma näen selgelt oma lapsepõlve, oma kutsikaelu Tangeris; oma noore krantsi hulkumisi, pekstud peni oigamisi; ma mõistan oma hullumist emaste läheduses, pidasin seda armastuseks, ja üle kõige mõistan ma peremehe puudumist, teda otsides me eksleme kõik pimeduses ringi, nuhutades üksteist, eksinud, sihitud. Tangeris käisin ma kaks korda päevas maha viis kilomeetrit, et minna merd, sadamat ja Gibraltari väina vaatama, praegu kõnnin ma endiselt palju, ma loen samuti, iga kord aina rohkem, see on meeldiv viis peletada igavust, surma, peletada ära ka mõtlemist ennast, sellele vaheldust pakkudes, seda eemale juhtides tõest, ainsast tõest, mis on selline: me oleme puuriloomad, kes elavad vaid nautimiseks, keset pimedust. Ma pole sellest ajast peale rohkem Tangeris käinud, aga ma olen kohanud inimesi, kelle unistus oli turistina sinna minna, üürida kena merevaatega villa, juua Café Hafas teed, suitsetada haši ja keppida kohalikke, enamasti meessoost pärismaalasi, aga mitte ainult, mõned loodavad „Tuhande ja ühe öö” printsesse panna, ma ei tee nalja, nii mitu korda on minult küsitud, kas ma saaksin orgunnida ühe väikese Tangeri-tripi haši ja kohalikega, et nagu puhkus või nii, ja kui nad oleks teadnud, et ainus perse, millele ma enne kaheksateistkümnendat eluaastat pilku olin heitnud, oli mu onutütre Meryemi oma, oleks nad pikali kukkunud või poleks mind uskunud, nii väga seostub Tanger nende peas sensuaalsuse, iha, vabameelsusega, mida tal meie jaoks mitte kunagi ei olnud, aga mida pakutakse turistidele kõlisevate müntide eest, mis kukuvad viletsuse kukrusse. Meie kvartalis ei käinud kunagi ühtki turisti. Korrusmaja, kus ma kasvasin, polnud ei rikas ega vaene, mu perekond samuti mitte, mu isa oli jumalakartlik inimene, selline, keda nimetatakse tubliks meheks, aus mees, kes ei kohelnud halvasti ei oma naist ega lapsi – kui aeg-ajalt mõned jalahoobid tagumikku välja arvata, mis pole kunagi kellelegi liiga teinud. Vaid ühe, kuid õige raamatu mees, koraani: see oli kõik, mida ta vajas, et teada, mida ta maises elus tegema peab ja mis ootab teda teises, palvetada viis korda päevas, paastuda, almust anda, tema ainus unistus oli minna palverännakule Mekasse, saada hadžiks, hadži Mohseniks, see oli tema ainus ambitsioon, teda ei huvitanud kõva tööga oma vürtspoe supermarketiks muutmine, teda ei huvitanud miljonite dirhamite teenimine, temal oli koraan, palve, palverännak ja punkt; ema kummardas teda ja liitis kodusele orjusele peaaegu tütreliku kuulekuse: niimoodi ma kasvasin, suurade, moraali, prohvetist ja kunagistest araabia hiilgeaegadest pajatavate lugude keskel, ma käisin ühes täiesti keskmises koolis, kus õppisin natuke prantsuse ja hispaania keelt, ja iga päev kõndisin koos sõbra Bassamiga alla sadama poole vanalinna ja Grand Soccole turiste vahtima, kohe kui meil Bassamiga paar karva perse küljes oli, sai sellest meie peamine tegevus, vahtida väljamaa naisi, eriti suvel, kui nad kandsid šortse ja lühikesi seelikuid. Suvel polnud niikuinii suurt midagi muud teha kui tüdrukuid jälitada, rannas käia ja haši tõmmata, kui keegi meile natuke rohtu libistas. Ma lugesin kümnete kaupa vanu prantsuse kriminulle, mida ostsin mõne mündi eest ühe vanaraamatukaupmehe käest, kriminulle sellepärast, et seal oli tihti seksi, blondiine, autosid, viskit ja pappi, kõiki neid asju, millest meie ainult unistada võisime, lõksus nagu me olime palvete, koraani ja Jumala vahel, kes oli natuke nagu teine isa, kui jalahoobid perse välja arvata. Istusime, mõlemal pleier peas, Gibraltari väina äärde kõrgele kaljule, ümberringi foiniiklaste hauad, mis polnud midagi muud kui kivised augud, täis rohkem tšipsipakke ja kokapurke kui antiikseid surnukehi, ja vaatasime tundide kaupa Tangeri ja Tarifa vahel sõitvaid laevu. Mitte sittagi polnud teha. Bassami unistus oli Marokost ära minna, õnne proovida üle lahe, nagu ta ütles; tema isa oli kelner ühes mereäärses rikkuritele mõeldud restoranis. Mina mingeid erilisi üle-lahe-plaane ei teinud, Hispaania, Euroopa, mulle meeldis see, mida ma oma kriminullidest lugesin, aga see oli kõik. Nende romaanidega õppisin tundma võõrast keelt, teisi maid; mul oli hea meel nende kohta teada saada, neid ainult endale pidada; ma ei tahtnud, et see tuhapea Bassam need oma plaanidega ära haisutab. Mis mind kõige rohkem sellel ajal tõmbas, oli mu nõbu Meryem, mu onu Ahmedi tütar; ta elas emaga kahekesi meiega samal korrusel, ta isa ja vennad tegid Hispaanias Almería provintsis põllutööd. Ta polnud väga ilus, aga tal olid suured rinnad ja prinkis kannikad; kodus kandis ta tihti liibuvaid teksaseid või poolläbipaistvaid hõlste, jumal, jumal, kuidas ta mind erutas, ma mõtlesin, kas ta teeb seda meelega, ja oma erootilistes unistustes enne magamajäämist kujutasin ette, kuidas ma teda lahti riietan, teda silitan, oma näo ta tohutute rindade vahele surun, aga ma poleks eladeski olnud võimeline esimest sammu astuma. Ta oli minu nõbu, ma võisin temaga abielluda, aga mitte teda käperdada, see ei läinud. Ma siis piirdusin unistamisega, ma rääkisin temast meie laevavaatluspärastlõunatel Bassamile. Täna ta naeratas mulle, täna kandis ta seljas seda ja toda, ma arvan, et tal oli punane rinnahoidja ja nii edasi. Bassam noogutas pead ja ütles ta tahab sind, see on kindel värk, sa lähed talle peale, muidu ta ei teeks sellist šõud. Mis šõud, küsisin mina, see on ju normaalne, et ta rinnahoidjat kannab? Jaa, aga punast, mees, kas sa mõtled ka? Punane on selleks, et sind kuumaks ajada, ja nii edasi tundide kaupa. Bassamil oli heatahtlik väikeste silmadega ümmargune vaesenägu, ta käis iga päev oma vanamehega mošees. Ta haudus lakkamatult uskumatuid plaane, kuidas illegaalselt üle piiri saada, maskeeruda tolliametnikuks, võmmiks: ta unistas, et varastab mõnelt turistilt dokumendid ja läheb siis kenade riiete ja ilusa kohvriga rahulikult laeva peale, nagu poleks midagi – ma küsisin aga mida sa ilma papita Hispaanias pihta hakkaks? Ma töötaks natuke ja paneks kõrvale ja siis läheks Prantsusmaale, vastas tema, Prantsusmaale, siis Saksamaale ja sealt Ameerikasse. Ma ei tea, miks ta kujutas ette, et läbi Saksamaa on lihtsam Ameerikasse pääseda. Saksamaal on hirmus külm, ütlesin mina. Ja üldsegi, nad ei salli seal araablasi. Täitsa vale, ütles Bassam, marokolased meeldivad neile hästi, mu nõbu on Düsseldorfis mehhaanik, ja ta on superrahul. Tuleb ainult saksa keel ära õppida ja nad peavad sinust täiega lugu, ma olen kuulnud. Ja seal saab kergemini endale dokumendid kui Prantsusmaal.

Vahetasime õhulosse, Meryemi rinnad emigratsiooni vastu; mediteerisime niimoodi väina ääres tundide kaupa ja siis kõmpisime tagasi koju, tema õhtupalvusele, mina proovima veel üks kord nõole silm peale saada. Me olime seitsmeteistkümneaastased, aga aju poolest pigem nagu kaksteist. Me polnud just kõige helgemad tüübid.

Mõned kuud hiljem sain ma esimest korda peksa, sain sellise keretäie hoope, millist mulle polnud eladeski osaks saanud, lõpuks olin ma pooleldi teadvusetu ja pisarais, pisarais nii valust kui alandusest, ja isa nuttis samuti, häbist, ja luges kurja vastu palveid, kaitsku Jumal meid õnnetuse eest, aidaku meid Jumal, ainult Jumal on meie isand ja nii edasi, ja ladus ikka uusi kõrvakiile ja rihmahoope, ema oigas nurgas, ka tema nuttis ja vaatas mind, nagu oleks ma elus deemon, ja kui isa lõpuks ära väsis, kui ta enam ei jaksanud mind peksta, saabus sügav vaikus, üüratu vaikus, nad jõllitasid mind mõlemad ainiti. Ma olin võõras, ma tundsin, et need pilgud tõukavad mind ukse poole, ma olin alandatud ja hirmust kange, isa silmad olid täis vihkamist, ma tormasin välja. Virutasin ukse selja taga kinni, trepikojas kuulsin Meryemi ukse tagant nutmist ja karjumist, hoobid plaksusid, kostis sõimu, lita, hoor, ma jooksin trepist alla, ja kui ma välja jõudsin, sain ma aru, et mu nina jookseb verd, et ma olen särgi väel, et mul pole rohkem kui kümme dirhamit taskus ja mitte kuhugi minna. Õnneks oli suve algus, õhtu oli soe, õhk soolane. Istusin seljaga eukalüptipuu vastu, võtsin pea käte vahele ja ulgusin nagu titt, kuni päike loojus ja kutsuti palvele. Ma tõusin püsti, mul oli hirm; ma teadsin, et ma ei lähe koju, et ma ei lähe enam kunagi koju, see oli võimatu. Mida ma tegema hakkan? Läksin vaatama, kas trehvan ehk meie kvartali mošee väljapääsu juures Bassamit. Ta nägi mind, ta ajas silmad suureks, ma näitasin talle, et ta oma isa maha raputaks ja minu juurde tuleks. Kurat, kas sa tead ka, mis nägu sul peas on? Mis sul juhtus? Vanamees sattus meile peale, kui me Meryemiga alasti olime, ütlesin ma, ja paljalt selle hetke meenutamine surus mul hambad uuesti kokku, mu silmisse tulvasid vihapisarad. Häbi, see kohutav häbi meie paljalt avastatud kehade pärast, meie katmata kehad, see põletav häbi, mis halvab mind veel tänagi – Bassam vilistas sa raisk, ma kujutan ette, kuidas sa pähe said, tõepoolest, ütlesin mina, tõepoolest, ilma detailidesse laskumata. Ja mis sa nüüd teed? Ma ei tea. Aga koju ma minna ei saa. Kus sa magada kavatsed, küsis Bassam. Pole õrna aimugi. Sul raha on? Kakskümmend dirhamit ja üks raamat, see on kõik. Ta andis mulle mõned mündid, mis ta taskust leidis. Ma pean nüüd minema. Näeme homme? Samal ajal? Ma ütlesin okei, ja ta läks ära. Kõndisin veidi aega segaseks lööduna mööda linna. Läksin piki Pasteuri avenüüd, siis laskusin väikesi kaldtänavaid pidi alla mere äärde; seal olid hostess-baaride punased laternad, kahtlased tüübid istusid akende ees. Promenaadil jalutasid rahulikult teineteise käevangus paarid, see tõi mulle jälle meelde Meryemi. Liikusin uuesti sadama poole ja ronisin foiniiklaste haudade juurde; istusin väina äärde, sealt paistsid Hispaania ilusad tuled; ma kujutasin ette rannas tantsivaid inimesi, vabadust, naisi, autosid; mida kuradit ma ilma ulualuse ja rahata peale hakkan? Hakkan kerjama? Töötama? Ma pidin koju tagasi minema. See mõte mõjus juba ette hävitavalt. Võimatu. Ma heitsin pikali, ma vaatasin kaua aega tähti. Tukkusin katkendlikult, kuni koidujahedus sundis mind üles tõusma ja liikuma hakkama, et sooja saada. Kogu mu keha valutas, hoopidest, aga ka paljal kaljul veedetud ööst. Kui ma oleks teadnud, oleksin ma tipa-tapa koju läinud, ma oleks anunud, et isa mulle andestaks. Kui ma poleks olnud nii uhke, siis seda oleksin ma pidanud tegema, nii oleks tulemata jäänud paljud alandused ja haavad, võib-olla oleks ka minust vürtspoodnik saanud, võib-olla oleks ma Meryemiga abiellunud, võib-olla oleksin ma praegu Tangeris, sööksin mõnes ilusas mereäärses restoranis õhtust, või siis kolgiksin lapsi, karja lõugavaid, näljaseid kutsikaid.

Ma tundsin nälga, ma õgisin mädanenud puuvilju, mis kaupmehed kerjustele jätsid, ma pidin võitlema kärbatanud õunte ja hallitanud apelsinide pärast, taguma hoope igat liiki väärakatele, ühejalalistele, down’idele, kõigele sellele hordile näljarottidele, kes luurasid, nagu mina, ümber turu; ma tundsin külma, ma veetsin ligumärgi sügisöid, mil vihmad uputasid linna ja ajasid hulkurid vanalinna võlvialustesse, nurgatagustesse, pooleliolevatesse ehitistesse, kus tuli valvurit seebitada, et ta sind kuiva käes laseks olla; talvel suundusin ma lõuna poole, kus ma ei leidnud muud kui võmme, kes mul ühes räpases Casablanca politseijaoskonnas naha kuumaks kütsid, et julgustada mind koju tagasi minema; ma rääkisin end ühe Tangeri sõitva veoka peale, see oli üks tubli mees, kes andis mulle poole oma toidumoonast ja vastu lõugu, sest ma keeldusin talle tüdruku eest olemast, ja kui ma Bassami kodu poole läksin, kui ma julgesin jala meie kvartalisse tõsta, olin ma kaotanud jumal teab kui mitu kilo, mu riided olid räbalais, ma polnud juba kuid enam mitte ühtki raamatut lugenud ja ma olin just saanud kaheksateist aastat vanaks. Ei olnud erilist ohtu, et mind ära tuntaks. Ma olin üdini kurnatud. Ma värisesin. Ma olin puhtusest kaugel, ma pesin end kojameeste ja imaamide pahase pilgu all mošeedes, ja siis pidin tegema, nagu palvetaks, et end natukene mugavatel vaipadel soojendada, ma võtsin kusagilt nurgast mõne koraani ja magasin istudes, raamat põlvedel, äratehtud nägu peas, kuni mõni tõeline usklik närvi läks, et ma seal niimoodi püha raamatu otsas norskan, ja mind välja ajas, andes mulle jalaga perse ja vahel kümme dirhamit, et ma sealt mujale kaoks. Ma tahtsin Bassamit näha, tahtsin, et ta mu vanemate juurde läheks ja neile ütleks, et ma väga kahetsen, et ma olen palju kannatanud ja tahaksin koju tagasi tulla. Ma mäletan, ma mõtlesin tihti emale. Ja Meryemile samuti. Kõige raskematel hetkedel, jäledatel hetkedel, kui tuli end alandada mõne parklavalvuri või politseiniku ees, kui nende riidevoltidest imbus minu häbi kohutavat lehka, sulgesin silmad ja mõtlesin Meryemi naha lõhnale, neile mõnele tunnile, mis ma temaga koos olin veetnud. Maailm võis muutuda kiirusega, mis niitis jalust.

Sa muutud nagu inimkujuliseks tuviks või kajakaks. Inimesed vaatavad sind, ilma et näeksid, mõnikord saad sa neilt jalaga, et sa eest kaoks, ja vähesed, väga vähesed mõtlevad sellele, millise rinnatise ääres või rõdul sa öösiti magad. Ma üritan mõista, millele ma sel ajal mõtlesin. Kuidas ma vastu pidasin. Miks ma kahe päeva järel lihtsalt koju isa juurde ei naasnud ja elutoa diivanile ei varisenud; miks ma ei läinud linnavalitsusse või jumal teab kuhu ja ei otsinud abi, võib-olla seepärast, et nooruses peitub mingi lõpmatu jõud, jõud, mille tõttu kõik kuidagi libiseb mööda, ei puuduta meid päriselt. Vähemalt alguses. Aga siis, pärast kümmet kuud hulkumist, kolmesadat päeva häbi, ma enam ei suutnud. Ma olin võib-olla maksnud. Ja mul ei tulnud pähe luuletusi, filosoofilisi elumõtteid, siirast kahetsust, ainult tuhm viha ja aina kasvav umbusaldus kõige suhtes, mis puudutab inimest.

Enne Bassami juurde minekut, ma mäletan, käisin ma ujumas. Oli ilus kevadhommik, ma olin maganud kaljuõnaruses Sparteli neeme lähistel, mõned kilomeetrid Tangeri kesklinnast eemal, olles enne seda neelanud tuunikalakonservi ning koni- ja ajalehetossuga suitsutatud leivatüki. Ma olin mässinud end pikka villasesse mantlisse, mille ma olin ühelt turult pihta pannud ja mis oli mulle terve talve kaaslaseks olnud, ja olin lainemühast kiigutatuna magama jäänud. Hommikul oli Vahemeri rahulik, rahulik ja sügavsinine, tõusev päike silitas õrnalt kaljude vahel olevaid liivalaike. Põrgusse, ma teadsin, et see võtab mul munad ära, aga mul oli liiga suur igatsus selle ilu, selle voolava puhkuse järgi. Vesi oli metsikult külm. Ma tegin endale kiiresti põhja poole ujudes sooja, võib-olla sadakond meetrit, vool oli tugev, ma pidin võitlema, et kaldale tagasi pääseda. Varisesin liivalapikesele, päikese kätte; tuult ei olnud, ainult räni soe paitus, ma jäin väsinult ja peaaegu õnnelikuna magama. Kui ma paari-kolme tunni pärast ärkasin, paistis aprillipäike kuumalt ja mul oli kõht kohutavalt tühi. Sõin ära eilse leiva ülejäägi ja jõin kõvasti vett; surusin mantli kotti, sättisin riideid natuke rohkem korda – särk oli küünarnuki juurest rebenenud ja seljal oli õliplekk; pükste alläär narmendas; hallil, islami vaesteabipunktist saadud pintsakul eraldas silm veel vaevu triipe. Vaatamata kõigele tundsin ma end hästi. Vast Bassam mulle ikka puhta särgi ja mingid püksid saab anda. Ma polnud teda detsembrist saati näinud, sellest ajast, kui ma Casasse läksin; ta oli mind aidanud nii palju, kui ta sai, ta andis mulle natuke raha, süüa ja ükskord isegi teateid Meryemi kohta: ema oli ta saatnud elama oma õe juurde kuhugi Rifi pärapõrgusse. Ehk teisisõnu vanglasse. Bassam ketras muudkui oma hullumeelseid Hispaania-plaane ja viimane kord, kui me ikka samas kohas Gibraltari väina ääres kättesaamatu Tarifa vastas kokku saime, oli ta mulle öelnud ära muretse. Mine Casasse ja kui sa tagasi tuled, olen ma välja mõelnud, kuidas meid mõlemaid siit teisele kaldale saada. Ma ei kujutanud ikka hästi ette, mis meid Hispaanias ilma dokumentide ja rahata peale hulkumise, kinnivõtmise ja maalt väljasaatmise ees võiks oodata, aga noh, see oli ilus unistus.

Läksin tema juurde kusagil keskpäeva paiku; ma teadsin, et ta isa on siis tööl. Mu süda kõrvetas sees, kui jälle meie kvartali tänavaid nägin. Ma kõndisin kiiresti, hoidusin hoolikalt meie pere vürtspoe lähistele sattumast, jõudsin Bassami majani, tormasin üles ja tagusin ta uksele nagu segane, nagu ajaks keegi mind taga. Bassam oli kodus. Ta tundis mu kohe ära, mis rahustas mind natuke mu välimuse suhtes. Ta kutsus mu sisse. Ta tõmbas ninaga õhku ja ütles, et hulkuri kohta ma ei haisegi nii palju. See ajas mind naerma. Jumala eest, võib täitsa olla, aga ma ikkagi läheks hea meelega duši alla ja sööks midagi, ütlesin mina. Mul oli lõpuks ometi tunne, et ma olen kuhugi jõudnud. Ta andis mulle puhtad riided, ma jäin vist tund aega jutti vannituppa. Ma poleks kunagi osanud arvata, et vabalt voolav vesi võib olla selline jumalik luksus. Vahepeal oli ta mulle hommikusöögi valmis sättinud, muna, leiba, juustu. Tal oli kogu aeg hirmus vandenõulase nägu peas. Ta peaaegu ei küsinudki mu käest, mida ma viimased kolm kuud teinud olin, lihtsalt: noh, kas Casas oli lahe? – ja ei muud. Ta oli erutatud, ta muudkui istus ja tõusis, kogu aeg ikka naeratus näol. Lase nüüd tulla, ütlesin lõpuks. Tal tekkis selline nägu pähe, nagu ta oleks kana varastanud. Mis lase tulla? Miks sa seda ütled? No olgu, ma räägin sulle, ma arvan, et ma leidsin sulle midagi, ühe koha, kus sa saad rahulikult olla, kus keegi sinu eest hoolitseb. Ja jälle oli tal see vandenõulase nägu. Mis koha, hullumaja? Ma kujutasin ette, et siit tuleb jälle mingi poolearuline reisiplaan, mõni neist Bassami luuludest. Ei, vanapoiss, ei, ei ole hullumaja, üldse pole mingi haigla, üks veel palju parem koht: mošee.

Ei tea mida ma mošees peaksin pihta hakkama, küsisin.

See pole tavaline mošee, vastas Bassam, küll sa näed, need inimesed on teistsugused.

Ja tõsi mis tõsi, teistsugused olid nad tõesti. Habemed ees, ranged tumedad ülikonnad seljas. Aga muidu olid nad üsna sümpaatsed ja helded, need islamistid. Šeik Nuredin (ta palus ennast šeigiks kutsuda, kuigi ta ilmselt polnud vanem kui nelikümmend) palus mul oma loo ära rääkida, kui Bassam oli mind tutvustanud: šeik, siin ongi see poiss, kellest ma rääkisin, ta on tõeline usklik, aga ta on praegu suures hädas. Siis Jumal abistab, vastas šeik. See mošee ei olnud tegelikult päris mošee, see oli ühe korrusmaja esimene korrus, kus vaibad olid maas ja uksel seisis vasest silt kirjaga „Koraani Mõtte Levitamise Moslemiorganisatsioon”. Bassam oli väga uhke, et ühe eksinud lambukese nende juurde tagasi oli toonud. Ma rääkisin kõik üksikasjalikult ära, või noh, peaaegu kõik. Šeik Nuredin kuulas mind tähelepanelikult, vaadates mulle silma, ta ei paistnud olevat üllatunud, just nagu oleks kogu mu lugu talle juba tuttav. Kui ma lõpetasin, oli ta hetke vait, pilk ikka minul, ja siis ta küsis: oled sa usklik? Suutsin vastata jah, ilma et ma oleks paistnud kõhklevat. Sa ei ole pattu teinud, mu noor sõber. Sa lasksid sellel tüdrukul end lõksu meelitada. Süüdlane on tema, ja sinu isa käitus ebaõiglaselt. Jah, sa olid nõrk, aga sinus rääkis su noorus. Isa oleks pidanud paremini oma perekonna naiste järele vaatama, nõudma neilt karsket käitumist. Kui su onutütar oleks käitunud karskelt, poleks midagi niisugust juhtunud. Bassam katkestas teda: šeik, ta isa karjub üle kvartali, et tal pole enam poega, et ta jätab ta pärandusest ilma.

Nuredin naeratas kurvalt. Ehk annab aeg siin arutust. Praegu on tähtis, mis sinust saab. Bassam räägib, et sa oled jumalakartlik, tõsine, töökas ja armastad raamatuid, kas see vastab tõele? Täpselt nii. Noh, tähendab, raamatute koha pealt, kokutasin mina.

Viie minuti pärast olin ma Koraani Mõtte Levitamise Organisatsiooni raamatupoe müüjana tööle võetud; mul oli tilluke hoovipoolne tuba ja palk. Mitte mingi kullaauk muidugi, aga ikkagi natuke taskuraha. Mul ei jõudnud kohale. Ma tänasin ülevoolavalt šeik Nuredini ja olin ise samas valmis, et midagi kohe juhtub ja kõik lendab vastu taevast. Aga ei. See oli tõeline ime. Nad andsid mulle mõned dirhamid avansiks, et ma endale riideid ja kingad ostaks; Bassam tuli minuga kaasa. Ta oli väga uhke ja naeratas kogu aeg. Kas ma ei öelnud, ütles ta, ma ütlesin sulle, et ma mõtlen midagi välja. Näed, et mošees käimisest on kasu, ütles ta.

Ta oli nende Koraani Mõtte inimestega tuttavaks saanud isaga oma reedestel palvustel. Seal sagedalt kohtudes olid neil tekkinud head suhted ja nii see läks. Nad on väga tublid inimesed. Nad tulid just hiljuti Saudi Araabiast ja neil on pappi nii et tapab.

Tuuseldasime läbi kesklinna nagu mingid rikkurid ja ostsime mulle kolm särki, kaks paari pükse, mõned aluspüksid ja uhked mustad otsast veidi kitseneva ninaga kingad, mis mul veidike pigistasid. Muretsesin endale ka kammi, juuksevedeliku ja kingaviksi, ma olin jälle peaaegu pankrotis, aga ma olin õnnelik, ja Bassam oli seda minu pärast samuti. Tal oli nii hea meel, et minuga nüüd hästi on, seda oli tore vaadata. See rõõmustas mind vähemalt samapalju kui lakk-kingad. Ma kallistasin teda ja sasisin ta lokkis juuksepahmakat. Nüüd lähme paneme teised riided ja siis linna peale tuuritama, ütlesin ma. Lähme landime naisi, võtame kaks kena turistikest rajalt maha ja näitame neile Allahi paradiisi. Ja võib-olla teevad nad meile pärast tänutäheks kaks õlut välja. Bassam pomises midagi, ma ei saanud hästi aru, ja siis jaa jaa, hea mõte, miks mitte. Ta teadis väga hästi, et kui just ühe ja sama päeva jooksul kaht imet ei sünni, siis ei satu me elu seeski kahe vastutuleliku miniseeliku peale, aga ta mängis mängu kaasa. Kui me Koraani Mõtte Levitamise Organisatsiooni tagasi läksime, et seejärel mu uued riided sisse õnnistada, oli seal rahvast; käes oli pealelõunase palvuse aeg ja me saime oma noosi kätte. Tegin šeigi taga neli kummardust, aeg tundus mulle hirmus pikk.

Lugu oli lihtsalt selles, et mul polnud õiget harjumust. Kahe järgnenud aasta jooksul oli mul küllalt aega asi käppa saada. Mu töö Koraani Mõttes oli väga rahulik, mis jättis palju võimalusi eneseharimiseks ja palveks. Raamatupoodniku amet tähendas raamatukastide vastuvõtmist ja avamist, kilede eemaldamist, virnade riiulitele sättimist ja kord nädalas, reedel, mošee väljapääsu juurde müügilaua paigaldamist ja müümist. Või tähendab, müümist, see on uhkesti öeldud. Suurem osa (väikesed liimköites raamatud, välimuselt natuke odavate kooliõpikute moodi) maksid 4.90 dirhamit. See oli täielik põrgu, mul läks kastide kaupa vahetusraha, peaaegu sama palju kui raamatuid. Sellise hinnaga võiksime need niisama ära kinkida, ütlesin šeigile. Ei ei, see pole võimalik, inimesed peavad tundma, et sel paberil on mingi väärtus, muidu nad viskavad raamatud ära või kasutavad neid grilliaparaadi tulehakatusena. No siis võiksime neid müüa viie dirhamiga, siis ma ei peaks tagasiandmisega niimoodi jamama. Liiga kallis, vastas šeik. Raamat peab olema kõigile kättesaadav.

Neil õpikutel oli tohutu menu. Meie bestseller oli „Seksuaalsus islamis”, müüsin seda sadade kaupa, ilmselt arvasid kõik, et seal on seksi, häid asendeid või kaalukaid religioosseid argumente, millega naised mõnedeks asjadeks nõusse saada, aga mitte sinnapoolegi, vahekorda nimetati seal „koituseks”, „armurõõmuks” ja ”kohtumiseks” ja kõik see kokku oli üks hunnik kommenteeritud suurte keskaegsete juristide lauseid, mis oli kõike muud kui seksikas – minu meelest oli see pettus, olgu või viie dirhami eest. Selle raamatu ostjad olid üheksakümmend üheksa protsenti mehed. Naiste hulgas oli kõige suurem hitt „Islami kangelannad”, üks üsna lihtsakoeline ja arusaadav pamflett tänapäevasest maailmast, aegadepikkusest ebaõiglusest ja sellest, kuidas vaid naiste tagasipöördumine religiooni juurde võis maailma päästa, kui võtta eeskuju suurtest islami kangelannadest, ennekõike Khadidžast, Fatimast ja Zaynabist.

Teine osa meie kataloogist oli kallim, 9.90 tükk. Need olid õmblusköites raamatud, tavaliselt mitmes osas, mis kaalusid tonne. Selle sarja nimi oli „Islami pärand” ja see sisaldas klassikaliste autorite teoste kordustrükke: prohveti elulood, koraani kommentaarid, retoorikateosed, teoloogia, grammatika. Kuna neil tellistel olid kauni kalligraafiaga kaetud kunstnahast servad, kasutati neid põhiliselt ümberkaudsete elu- ja söögitubade dekoreerimiseks. Tuleb öelda, et tuhande aasta tagune araabia keel ei ole just kõige lihtsam lugemisvara. Müügis olid veel koraani tekstide cd-d ja isegi üks koraani entsüklopeedia dvd, mis oli päris hea asi, sest siis pääses viiekümnest paberköitest, mida see sisaldas. Raamatupoodniku unistus ühesõnaga.

Koraani Mõte oli terve päeva avatud, ja minu raamatupood koos sellega, aga kliente polnud just murdu. Mõnikord ostsid mõned inimesed ka neid raamatuid, mida ma letile panna ei tohtinud. Küsisin šeik Nuredinilt, kas need on tsensuur ära keelanud, ta ütles, et muidugi mitte, need on lihtsalt tekstid, mis nõuavad natuke rohkem teadmisi, muidu võib neid valesti mõista. Nende hulgas olid „Islam sionistliku vandenõu vastu” ja Sayyid Qutbi pamfletid.

Üks mu ülesandeid (kõige meeldivam, kui aus olla) seisnes organisatsiooni kodulehe ja Facebooki haldamises, pidin üles panema sündmuste teated (mida muide polnud palju), mistõttu ma pääsesin terve päev internetti. Ma suhtusin oma töösse kohusetundlikult. Šeik Nuredin oli meeldiv, haritud, sümpaatne. Ta rääkis mulle, et ta oli teooriat õppinud Saudi Araabias ja praktikat saanud Pakistanis. Ta soovitas mulle raamatuid. Kui ma netipornost ära väsisin (natuke pattu ei ole kunagi kellelegi liiga teinud), lugesin ma mõnusalt vaipadel pikutades tundide kaupa; tasapisi harjusin klassikalise araabia keelega, mis on imeline, võimas, lummav, erakordselt rikas keel. Veetsin tunde suurte kommenteerijate abiga koraani ilu avastades; juba paljalt püha teksti keerukusest oli mul suu lahti. See oli ookean, valguse ookean. Mulle meeldis kujutleda mantlisse mässitud prohvetit oma koopas istumas või, ümbritsetuna kaaslastest, lahingusse sööstmas. Mõelda, et ma kordasin nende liigutusi, et ma laususin lauseid, mida võib-olla nemad olid öelnud, aitas mul taluda palvetamist, mis oli ikkagi üks lõpmatu sunnitöö.

Mul oli tunne, et ma paranen, et ma vabanen oma hulkurikuude mustusest. Võisin isegi ette kujutada isa või emaga kohtumist, ilma seejuures häbi tundmata. See mõte keerles mul tihti peas, kui ma reedeti oma müügilaua taga seisin; ma ütlesin endale, et kord saabub päev, mil ma neid näen, see oli paratamatu. Ma teadsin, et nad pole isegi nõus mu nime avalikult suhu võtma; ma tundsin kuidagi alateadlikult, et Bassam varjab mu eest midagi, et ta vältis minuga mu perekonnast rääkimist, kui ma midagi küsisin: ta vastas ära muretse, ära muretse, küll neil läheb üle, ja vahetas siis teemat. Ma tundsin emast puudust.

Õhtuti tegime Bassamiga tiiru linna peal. Võrreldes vanade aegadega veetsime nüüd palju vähem aega, vahtides Hispaania rannikut, ja palju rohkem, vahtides naiste tagumikke tänaval. Tanger oli õnneks piisavalt suur, et võisime väljaspool oma äärelinna end vabana tunda; mõnikord lubasime endale ühes nurgataguses baaris isegi kaks õlut; ma pidin Bassamiga tundide kaupa kauplema, et talle auku pähe rääkida, ta kõhkles viimase minutini, aga väljavaade võõramaa naistega liini ajada sai lõpuks alati määravaks. Kui me siis baari sisse olime saanud, kahtles ta veel viis minutit, kas võtta koka või õlu, aga lõpuks võttis ta alati alkoholi, et siis pärast tundide kaupa enda peale pahane olla ja terve kilo piparmündikomme ära järada, et lõhna peita. Baari lähedal oli üks kenasti renoveeritud prantsuse raamatupood, kus mulle väga meeldis hängimas käia, ilma et ma kunagi midagi ostnud oleks, sest raamatud olid minu jaoks liiga kallid. Aga vähemalt võisin ma veidi müüjannat passida, lõppude lõpuks olime ju kolleegid. Rääkida ei julgenud ma temaga kunagi. Ja üleüldse kandis ta abielusõrmust ja oli minust palju vanem.

Seejärel, alati täpselt ühtmoodi, saatsin ma Bassami koduni, läksin oma tillukesse tuppa Koraani Mõttes, võtsin kriminulli, lugesin tunni või kaks ja jäin siis magama. Kohaliku vanaraamatukaupmehe tagaruumis oli põhjatu ladu, ma ei tea, kust ta need kõik võttis: „Fleuve Noirid” (kõige odavamad), „Masque’id”, „Série Noire’id” (minu lemmikud) ja teised kahtlasevõitu sarjad 1960ndatest ja 1970ndatest aastatest. Kõik need pealkirjad metallriiulil moodustasid kokku ühe tohutu pika arusaamatu ja hullumeelse luuletuse, Veretööde salong / Hullude karneval / Pärleid emiste ette / Hall vastlapäev / Tinane uni, ma ei osanud kunagi valida, isegi kui mulle meeldisid kõige rohkem need, kus tegevus toimus Ameerikas, ja mitte Prantsusmaal – nende viski tundus mulle ehtsam, autod suuremad ja linnad metsikumad. Poodnik oma äriga vist kõva raha kokku ei ajanud; lisaks sellele kriminullilaole, kus mina olin arvatavasti ainus klient, müüs ta kasutatud õpikuid, vanu ajalehti, kapsastunud hispaaniakeelseid ajakirju ja üksikuid Egiptuse naistekaid. Ta oli päris tore tüüp, kes enamiku aega salaja poesopis veini tinutas, Nasseri-meelne vabamõtleja, kvartalis tuntud kuju. Ta jutustas mulle tihti, et vähem kui kakskümmend aastat tagasi olid kõik ümberkaudsed künkad veel tühjad, ainult paar-kolm maja siin-seal, ja et meie juurest lennuväljani laiusid põllud. Ma olen põline tangerlane, nagu ta ütles.

Pärast lugemist neli-viis tundi und, kuni koidupalveni, siis saabus šeik Nuredin ja koos temaga enamik organisatsiooni liikmeid (välja arvatud Bassam, kes väitis, et palvetab kodus, mida ma hästi uskuda ei suutnud). Kui nad lahkusid, keerasin ma uuesti magama, kella kaheksa-üheksani, siis tuli hommikusöök, ja täpselt kell pool kümme avasin ma raamatupoe. Tihti astus šeik keskpäeva paiku läbi, rääkis paar sõna juttu, palus mul selle või tolle asja kodulehele üles panna, kontrollis laoseisu, tellis tavaliselt ise raamatuid juurde, neid, mis hakkasid läbi müüma (üks kast „Seksuaalsust”, üks kast „Kangelannasid”, Ibn Taymiya kogutud teosed kahekümnes köites), ja läks siis jälle oma asjatoimetuste juurde. Raamatutel kulus Saudi Araabiast kohalejõudmiseks umbes kuu aega, niisiis tuli need varuga ette võtta. Terveks pealelõunaks jäeti mind seejärel rahule. Sain segamatult tekste uurida, nagu ütles seik Nuredin. Tõeline paradiis. Katus oli pea kohal, pesu pestud, haridus tasuta käes. Pärast õhtupalvust tuli Bassam minu juurest läbi, me läksime jälle linna peale tiirule, ja nii edasi. Selline tervislik rutiin.

Mul oli ainult üks hirm, või ainult üks soov – oma perekonda kohata; nad teadsid, kus ma olen, mina teadsin, kus nad on; ühel korral nägin ema üle tänava kõnniteel – keerasin ruttu selja tema poole, süda tagumas. Mul oli häbi. Neil ka, kuigi ma ei teadnud siis veel, kui väga häbi, ja mille pärast. Ma oleks oma väikest õde näha tahtnud, ta oli kindlasti kõvasti muutunud, palju suuremaks kasvanud. Üritasin sellele mitte mõelda. Ka praegu üritan. Ma küsin endalt, huvitav, mida nad minust praegu teavad. Alati on küla peal kuulujutte; ilmselt teesklevad nad kurti.

Mõtlesin tihti Meryemile – ütlesin endale, et ma võiks olla nii julge ja bussiga sinna külasse teda salaja vaatama minna. Ma kirjutasin talle, need kirjad lõppesid alati prügikastis, ennekõike argusest. Meryem oli juba viirastus, osa mälestuse sahisevast kehast.

Aasta möödus kiiresti ja kui Tuneesias algasid meeleavaldused, olin ma Koraani Mõttes olnud juba rohkem kui aasta. Ma pean ütlema, et need sündmused rikkusid natuke mu rahu. Šeik Nuredin ja kogu organisatsioon olid nagu segased. Nad olid kogu aja teleka ees. Nad palvetasid päev otsa oma Tuneesia vendade eest. Seejärel organiseerisid nad korjandusi meie Egiptuse vendade heaks. Kui nimekirja lisandusid veel Liibüa ja Jeemeni vennad, hakkasid nad korraldama aktsioone „meie rõhutud araabia vendade” abistamiseks.

Kui 20. veebruaril hakkasid rahutused Marokos, ei püsinud nad enam üldse paigal. Nad käisid istumisstreikidel, meeleavaldustel. Minu raamatupoest sai kindralstaap: organisatsioon mõistis araabia revolutsioone kui kauaoodatud islami tõusu. Lõpuks ometi tõelised islamimaad Pärsia lahest Atlandi ookeanini, nad nägid seda unes ka. Nagu šeik Nuredin mulle seletas, oli idee selles, et saavutada võimalikult palju vabu demokraatlikke valimisi, et võim haarata, ja seejärel, seestpoolt, ühendades seadusandlikud jõud ja rahva, konstitutsioonid ja seadused islamile allutada. Nende poliitilised plaanid jätsid mind üsna ükskõikseks, aga see lakkamatu kärarikas aktivistitegevus lükkas mu rutiini pea peale. Nad ei lasknud mind enam nii tihti internetti (neil oli seda endal kogu aeg vaja) ega rahulikult lugeda. Alailma oli kusagil mingi sündmus, mingi meeleavaldus, kus tuli osaleda, mingi saade, mida pidi telekast vaatama. Ühesõnaga veetsin ma aina rohkem aega kesklinnas. Lugesin terved pärastlõunad Prantsusmaa väljakul teetassi taga kriminulle. Šeik Nuredin heitis mulle natuke mu äraolekuid ette, ta ütles sa võiksid aktiivsemalt meie võitluses osaleda, ja vaatas mulle suurte silmadega otsa.

Nad said vahel kolki. Võmmidel oli kästud lõppevad meeleavaldused tavalisel kombel, ilma pisargaasi ja kummikuulideta, laiali peksta, käsitsi ja kurikatega, ja nad said sellega üsna hästi hakkama: habemete kohal ilutses uhkeid sinikaid. Kuna liikumise eesotsas pidid olema noored, oli Bassam esimene, kes Rahvaste väljakul ühel hilisel õhtul paar korralikku obadust sai ja kangelasena koju tuli, rind verevalumitest kirju, plaaster nina peal, silmad verd täis valgunud, skandeerides ikka „Jumala, rahva ja vabaduse eest”. Eeskujuks oli Egiptus. Millestki muust nad ei rääkinud, Kairo, Vabaduse väljak. Egiptus on arenenud ühiskond, ütles šeik Nuredin, vennad pääsevad võidule. Tal oli suurest liigutusest peaaegu pisar silmas. Ma mäletan, kui telekas üks araabia maailma spetsialist ütles, et Tahriri väljakul ei ole Moslemi Vennaskonda, oli šeik Nuredin alguses püha viha täis. Valetavad, ütles tal, Jumal hävitagu need valeusklikud. Prantslased on tõelised lurjused, neil pole millegi vastu lugupidamist, isegi mitte tõe vastu. Kõigeks valmis, et oma võimu kaitsta, kuradi sead. Aga siis ta kogus ennast, ta ütles, et ega see kokkuvõttes halb ei ole, kui varju jäädakse, see andis vastupanuliikumisele veel suuremat legitiimsust. Lisaks jõudsid Egiptusest suurepärased uudised: Moslemi Vennaskond tuleb kindlasti vabadest valimistest, kui need toimuvad, ülekaaluka võitjana välja, ja moodustab valitsuse. Esimese pärast Alžeeria pettust kahekümne aasta eest.

Vähemalt nädal aega valitses Tangeris täielik kaos, aga šeik Nuredin võis näha, et siin ei lähe asjad nii nagu Tuneesias või Egiptuses, et kuningapalee on kavalam või on tal rohkem autoriteeti (kas pole kuningas kokkuvõttes usklike käskija?), ja et kui siin konstitutsioonireform peaks iganes aset leidma, tuleb ühes etapis sõlmida liit mõne võimuloleva parteiga.

Mõni nädal pärast seda andis kuningas amnestia hulgale poliitilistele vangidele, kelle hulgas oli ka meie organisatsiooni liikmeid, kes olid aastaid tagasi toimunud Casablanca atentaadi järel massiivsete haarangute käigus kinni võetud ja pidanud režiimi vanglates hallitama. Šeik oli eufoorias. Ta võttis kaaslased vastu, nagu oleks Joosep ise Egiptusest vendade juurde tagasi tulnud. Koraani Mõtte Levitamisest sai tõeline habemike koloonia.

Ma ootasin, et kõik see vehklemine juba kiiremini ära lõppeks ja ma saaks jälle omas rutiinis rahulikult lugema hakata. Organisatsioon oli nagu kari metsloomi puuris, mehed tiirutasid mööda tube edasi-tagasi, et tuleks juba õhtu ja nad saaks tegudele asuda. Nad olid otsustanud tekkinud meeleavalduste ja politseinike kaost ära kasutades kvartali „puhastamise” ette võtta, nagu nad ütlesid. Bassam, kel oli hirmus tahtmine oma lõhki löödud nina eest esimesele vastutulijale kätte maksta, oli peksjate ninamees. Malakad ja kirkavarred kaasas, läksid nad umbes kümneste kampadena välja, olles enne ära kuulanud šeik Nuredini kaunikõlalised sõjakad jutlused, kus räägiti prohveti rännakutest, Badri lahingust, aukude kaevajatest^[1.], Banu Qaynuqa’de juudi hõimust, kangelasest Hamzast^[2.], märtrite aust paradiisis ja ilust, lahingus langemise ülimast ilust. Ja siis, teoreetilise osaga kenasti kuumaks köetud, lahkusid nad peaaegu joostes öhe, Bassami närvid ja malakas kõige ees. Esimeste sõjakäikude tulemustest ei saanud ma midagi teada, välja arvatud see, et nad tulid tagasi rahulolevate ja hingeldavatena, haavu ja märtreid polnud. Šeik Nuredin arvas, et julgeoleku huvides on tähtis, et ta ise selles pühas sõjas ei osale, aga mulle pööritas ta silmi, kui ma ütlesin, et eelistaksin tema seltsis Koraani Mõttesse jääda. Pärast kaht ööd kaotusteta lahinguid soovis ta ise oma väed võidule viia; mina valmistusin ometi lõpuks rahulikult arvuti ette jääma, aga ühest šeigi pilgust piisas, et mulle selgeks teha, et ma parem ühinegu nendega heaga; mulle anti malakas, mille ma peitsin, nagu ka kõik teised, oma kaftani alla.

See sõjakäik oleks võinud olla lõbus; meie bande, kapuutsid peas, habemed ees, pikad mantlid seljas, nagu kummitused hämaratel kõnniteedel, oleks kenasti sobinud mõnesse Egiptuse komöödiasse.

Mulle polnud räägitud eesmärkidest; jutlus oli maininud võitlust liiderlikkuse, patu ja pornograafia vastu, aga ei midagi konkreetsemat. Öö oli külm ja niiske. Me olime kuuekesi, kõndisime rivis, hakkas kergelt tibutama, mis rikkus sõjakäigu võlu. Võitlus joomarluse ja materialismi vastu ei olnud mingi naljategu.

Kui ma nägin, et sada meetrit Koraani Mõttest keerame me vasakule, muutusin ma veidi murelikuks; avenüü lõpus oli üks võimalik sihtmärk ja ma lootsin, et me ei rihi seda. Kuid siiski. See ei saanud olla midagi muud. Kõik paistsid teadvat, kuhu me läheme, välja arvatud mina; Bassam eesotsas, liikus grupp kindlal sammul. Jõudsime raamatupoe ette; kaupmees oli vihma tõttu väliletid sisse tõstnud, aga ukse alt immitses hilisest kellaajast hoolimata valgust; kujutasin ette, et ta vaatab, paar pudelit odavat veini ees, vanu paljaste naistega prantsuse ja hispaania ajakirju. Vana oligi veinipudeliga tagaruumis; ta tõstis vihaselt silmad Playboylt, ta tundis mu ära, naeratas kohmetult, veidi piinlikult. Šeik Nuredini pilgus oli põlgus, ta tõi kuuldavale kiire sajatuse klassikalises araabia keeles, sa oled häbiks kogu kvartalile, see siin on korralik ümbruskond, austa Jumalat ja meie kvartalit, uskmatu, me oleme uskmatute karistus, jumalasalgajate hukatus, kao silmapilkselt meie kvartalist, austa Jumalat, meie naisi ja lapsi, poodnik ajas täiesti mõistmatult silmad pärani; ta pilk liikus kiiresti paremalt vasakule, peatus Bassamil, minul, ja siis uuesti šeigil, kes esitas oma needmist. Mehel oli ikka veel klaas käes ja näol uskumatu ilme, nagu oleks ta mõelnud, kas ma teen talle mingit lolli nalja või mis. Siis karjatas šeik langegu Jumala viha sinu peale!!! ja pöördus minu poole, Bassam tegi mantlihõlmad lahti, võttis kirkavarre välja ja vaatas samuti mind. Kõik kolm vahtisid mind, poodnik küsis kõlatul häälel kas see on mingi huumor?, Bassam oleks mind nagu anunud, umbes nagu hakka pihta, jumal hoidku, mis sa passid, hakka pihta, kurat, hakka ometi pihta, šeik mõõtis mind pilguga, ma avasin mantlihõlmad, ma võtsin samuti oma malaka välja, poodniku näole tõusis hirm, üllatus ja hirm, ta kargas ühe ropsuga tooli pealt püsti ja tuli minu poolt kiiresti ümber laua, nagu kavatseks põgeneda, ma ei tahtnud talle haiget teha, ta üritas mu malakat enda kätte haarata, ta sõimas meid, lurjused, koerad, sitapead, ma kepin teie emasid, siis andis Bassam talle tugeva hoobi vastu õlga, kajas tuhm mütsatus, mees karjatas valust ja vajus kokku, haarates mu mantlist ja siis jalgadest, Bassam äigas talle ribidesse, poodnik karjatas uuesti, sõimas kohutavalt, Bassam virutas uue hoobi vastu ta reit, sihtides luud, mees hakkas oigama, Bassam naeratas, käsi malakaga üleval. Hetke mõtlesin, kas ta lööb ka mind. Šeik Nuredin kummardus põrandal oigava poodniku kohale, ta ütles ma loodan, sul jõudis kohale, ja andis jalaga, poodnik karjatas veel kõvemini. Pisarad jooksid vaesel mehel mööda nägu, ma ei suutnud enam teda vaadata, ma panin oma puutoika ära, ma tormasin välja. Bassam väljus samuti ja siis šeik tema järel; ma kuulsin, kuidas ta enne lahkumist ohvri peale sülitas. Ma jooksin meie maja poole tagasi, teised minu sabas. Koraani Mõtte Levitamise Organisatsiooni jõudes heitsin malaka vaibale ja sulgusin oma tuppa. Ma värisesin vihast, ma oleks šeik Nuredini ja Bassami tükkideks raiunud. Ja iseennast ka. Ma oleks iseennast tükkideks raiunud. Istusin voodi peal ja mõtlesin, mida ma nüüd tegema hakkan. Ma ei tahtnud sinna jääda. Ma olin täis üleinimlikku energiat, uskumatu jõuga viha. Võtsin kogu raha, mis mul oli, ja läksin välja. Organisatsioon oli jälle palvetamas, ma läksin täiesti avalikult läbi suure toa, Bassam tõstis kummardusest pea ja viipas mulle midagi, ma läksin ust paugutades välja.

Mul oli taskus kakssada dirhamit, sellest jätkus kaheks klaasiks. Tahtsin need kahjutasuks raamatupoodnikule anda, aga mul oli liiga häbi sinna tagasi minna. Ja võib-olla oli ta üldsegi haiglas. Ma lootsin, et Bassam tal midagi vigaseks ei löönud, ma oleks pidanud oma malaka šeik Nuredini vastu pöörama, mõned head paugud oleks talle ära kulunud. Bassami pilk oli mulle hirmu teinud. See oli läbikatsumine. Ja mida ma nüüd siis tegema hakkan, jätan organisatsiooni, lähen tänavale tagasi, hakkan tööd otsima? Vaatame homme. Praegu püüan unustada viletsuse.

Läksin läbi linna Pasteuri avenüü väikese baari juurde, astusin sisse, tervitasin nagu igapäevane klient, mida ma ei olnud, istusin lauda, tellisin esimese pudeli, siis teise, ja mul hakkas natuke parem. Miks pidi elu mind niiviisi kohtlema? Võib-olla oli mind tabanud needus, sest ma olin oma isa teotanud, kes teab. Või oli Jumal minu peale pahane, et ta mind niimoodi iga kord aina suuremasse meeleheitesse tõukas? Ma ei tea. Igal juhul oli õlu hea. Võib-olla oleks ma pidanud sööstma palve ja mitte alkoholi rüppe, aga mis siis.