Читать книгу Elusügis - Mati Soonik - Страница 6

*

Aasta oli 2006. Jõuluaeg oli jälle saabumas. Minule olid need juba kaheksakümne kuuendad jõulud.

Mind rõõmustas loomulikult, et rohke lumi kattis maad. Puude oksad olid paksu lumekorraga kaetud. Looduse ilu lummas ja meelitas ühtelugu välja seda nautima minema. Tundsin ennast väga hästi selles meelepärases olukorras. Tahtsin lõputult lapsepõlve meenutavast väga lumisest talvest rõõmu tunda. Kui aga külm kippus kimbutama ja pimedus pärale saabus, siis oli selge, et nüüd on minu koht toas.

Mulle meenus, kuidas ema läks talvel mu venna ja õega metsa leivateenimiseks puid lõikama, aga mina jäin koju. Ma ei käinud veel koolis, sest olin alles seitsmene, aga koolikohustus algas kaheksaselt.

Meie pere lastest kõige vanem Milvi ütles enne kodust lahkumist:

„Volli, sa võiksid ahju soojaks kütta, kui meie vihume palehigis külma käes tööd teha.“

Temast paar aastat noorem Kusti toetas teda:

„Loomulikult on meil sooja tuppa mõnusam tulla kui külma.“

Ema lisas:

„Ma ei sunni sind ahju kütma, aga küllap tuleksid sellega toime. Oled ju mind selles töös abistanud. Sul tuleb aga kütmisel väga ettevaatlik olla. Tegelikult on sul endalgi soojas toas palju mõnusam olla, kui külmas lõdiseda.“

„Mul on võimalus ka tekkide alla sooja pugeda, kui kipun ära külmuma,“ pakkusin välja.

„Ma arvan siiski, et oled tubli poiss, kui siiski ahju kütad. Mõistad ju ka ise, et teeksid meile sellega heateo,“ pani otsustavalt arutelule punkti Kusti.

Minul polnud selle vastu midagi, et pidin ahju soojaks kütma, sest mul oli ju üksinda tõesti igav. Olin seni vahel harva kirvega oksi ahju tarvis parajaks raiunud, sest selline oli ema soov olnud. Olin ka kirvega kergelt põlve riivanud, ent ega see katki jäänud, vaid paranes ju ära. Arm jäi küll põlvel näha.

Ema manitses:

„Volli, ole hästi ettevaatlik, kui kirvega töötad! Armid ei kao põlve pealt kuhugi!“

Kusti aga leidis:

„Armid kaunistavad meest! Ega Volli lapseks jää, varsti on ta mehemürakas!“

Mina leidsin:

„Ju ma olin lohakas, aga järgmisel korral olen ettevaatlik ja püüan enam mitte põlve riivata.“

Ema sidus haava riideräbalaga kinni ja sellest tavaliselt piisas, et verejooks peatada. Vahel tuli mul ka haava peale pissida ja haruharva kulutas ema joodi haava puhastamiseks.

Õde leidis:

„Mina panen ämblikuvõrku väikese kriimustuse peale, kui seda võrku on saada.“

Ema täiendas teda:

„Meil on uus maja ja ämblikuvõrke leidub siin vähe. Minu lapsepõlvekodu rehalas jätkus seda kraami rohkesti iga kriimustuse tarvis.“

Seekord vedasin neli lepaoksa tuppa ja raiusin need hoogsalt katki. Natuke panin ahju kuivi oksi, mis olid juba tahenenud. Toored raod sättisin nende peale ja üritasin kogu selle kupatuse tikuga süüdata.

Paraku mu katse ei õnnestunud. Ma pidin põleva tiku ahju viskama, sest see kõrvetas sõrmi. Isegi aietasin, sest olin tikku liiga kaua sõrmede vahel hoidnud.

Rõõmustasin, et tikk ei kukkunud maha, mille eest oli ema mind korduvalt hoiatanud:

„Volli, tikku ei tohi maha pillata, sest siis võib punane kukk meie maja nahka pista. Tikkudega tuleb väga ettevaatlikult pliidi ja ahju alla tuld teha! Oled juba suur poiss ja pead sellega nii hakkama saama, et õnnetust ei juhtuks.“

„Sa rääkisid punasest kukest. Mis imeloom see on?“ tundsin ma huvi.

„Punane kukk on tulekahju rahvapärane nimetus. See on õgard, kes ei halasta inimestele ega loomadele, majast ja asjadest rääkimata. Kanakarja pealikuga ei maksa teda segamini ajada,“ sain ema käest ammendava vastuse.

Tõmbasin järgmise tuletiku põlema ja üritasin uuesti ahjus puid süüdata. Kahjuks said jälle mu sõrmed kõrvetada, ent oksi ei suutnud ma seegi kord läita.

Üritasin mitu korda puudele tuld külge saada ja lõpuks see ka õnnestus. Paraku kippus tuluke ära kustuma. Põles veidi aega, ent seejärel jäid järele vaid hõõguvad oksajupid. Märjad oksakesed ei süttinud üldse.

Otsustasin hiljuti tuppa toodud märjast kraamist täielikult loobuda ja kasutada vaid juba toas seisnud kuivi raage. Nüüd olin ma edukam, sest need ei kustunud nii ruttu kui märjad.

Ladusin pisikesele lõkkele suuri oksajuppe. Kahjuks lämmatasid need tekkinud tule ja mul tuli kogu tööd uuesti alustada.

Kütmisega mässates möödus aeg märkamatult ja külm mul küll ei olnud. Kui õhtul tulid mamma, vennas ja sõsar metsatöölt koju, põles ahjus okste küljes vaevumärgatav tuluke. Paraku polnud see piisavalt suur, et tuba soojaks kütta.

Milvi ütles pilkavalt:

„Näe, Vollil põleb ahjus tõesti tibatilluke tuluke. Minu korraldus on igatahes täidetud.“

Kusti ühines temaga:

„Väheldane on see tuluke tõesti, aga kindlasti parem kui mitte midagi. Poisike on tugevasti pingutanud, sest kuiva kütte tagavara on märgatavalt vähenenud. Eks seda oli ka arvata, et nii läheb.“

Ema lohutas mind:

„Pole viga, Volli! Iga algus on raske. Sul on oksad liiga üksteise vastas. Nii ei saa nad piisavalt õhku ega taha hästi põleda. Oleksin pidanud sinu tähelepanu sellele juhtima, ent nüüd said kogemuse, mis on parem ükspuha kui targast õpetusest.“

Mu tehtud tuld kohendati nii, et lapiti oksajupid sätiti otsapidi hõredalt üksteise vastu. Kuivi oksi pandi hiljem nendele juurde ja lõpuks sai tuba soojaks. Olin siiski õnnetu, sest minul polnud õnnestunud tuba selleks ajaks hubaseks kütta, kui väsinud lähikondlased metsast koju saabusid. Nende soov, et nad saaksid lämmis ruumis pärast päevatööd puhata, polnud minu poolt täidetud.

Tagantjärele pean tõdema, et ahju kütmine oli minu jaoks liiga riskantne ettevõtmine, sest ma polnud seda ju koos ema, õe või vennaga harjutanud, mida oleksin eelnevalt kindlasti pidanud tegema. Ma poleks pidanud ahju kütma, sest ka see võimalus oli mul olemas, aga olin kangust täis ja üritasin iga hinna eest mulle antud ülesandega hakkama saada.

Minu meelest oli suur häbi, et ma ei saanud sellega korralikult hakkama. Mina ei tahtnud emast, vennast ja õest viletsam olla. Loodetavasti oli minust abi ka siis, kui aitasin hätta jäänud lehmad ja hobuse mädamaa mudast välja tirida, öeldes sõnad, mis vend oli õpetanud, et nad sikutaksid üheaegselt.

Kusti õpetussõnad olid:

„Üks, kaks, kolm ja korraga!“

Iseasi oli muidugi, kui palju oli sellest kasu, aga ma püüdsin kõigest hingest. Kui mul lubati ka midagi muud peale ergutamise teha, siis tegin seda hea meelega. Aitasin väga agaralt paju- ja lepaoksi hobuse või lehma juurde tirida. Haruharva juhtus sedagi, et ka lammaste lähedale oli vaja oksi sättida, mida vend oli enne puude küljest raiunud. Enda arvates aitasin alati kaasa, et loom saaks mudast välja. Olin vahel hirmul, et äkki ei suudagi me hädas olevat elajat mädamaast välja kangutada ja ta jääb sinna surema. Minu rõõmuks ei juhtunud seda kordagi.

Nii need päevad veeresid. Mina sain ahjukütmise selgeks, samuti karjaseameti, aga mädamaaga lahenesid ajapikku mured, sest pinnas muutus järjest tugevamaks. Hiljem õppisin selgeks ka lehmalüpsmise ja leivategemise. Juhtus sedagi, et lehm lõi lüpsiku jalaga ümber, ent see toimus vaid selle töö alguskordadel, kui olin veel talutöödes kogenematu.

Sain kõik talutööd selgeks ja kui oli tarvis oma oskusi kasutada, siis loomulikult tegin seda.

Nüüd olin ettenägelikult enne õue minekut põhjalikult ahju kütnud ja sain toa soojusest mõnu tunda.

20. detsembril toimus Tori rahvamajas pensionäride pidu, mida nimetati jõulupeoks, kuigi see toimus enne pühade algust. Varasemate aastate põhjal oli selge, et kristlusega seda koosviibimist ei seostata, mis päris õige suhtumine loomulikult polnud.

Kahtlesin kaua, kas minna trallitama või loobuda sellest ettevõtmisest. Vanainimesel oleksid nagu juured all, mis takistavad tal kodust väljuda. See pidu oli aga hea võimalus, et pidutsejate seas jõuluaega nautida. Laiskus tahtis mind samuti vallutada, sest et Torisse jõuda, pidin ju hakkama ettevalmistusi tegema. Kulupeal võtab aga iga toimetus rohkesti aega. Mu peas kollitas ka küsimus, kas pingutused tasuvad ennast üldse ära.

Otsustasin lõpuks ikkagi peost osa võtta. Tegin kindla otsuse, et ma ei pea üksinda kodus igavlema. Kunagi ei tea, kui palju on veel elupäevi jäänud. Aastaid oli mul ju omajagu – poisikeseiga oli ammu seljataha jäetud. Ma polnud enam noor ja ka keskealiseks ei saanud ma ennast enam pidada. Asusin elusügises – see oli nii, aga mul polnud tahtmist end ka päris vanamehena tunda. Lähen parem koosviibimisele, olen rõõmus, löön tantsu ja võtan elult, mida veel võtta annab. Lese elu, kui ta elab üksinda, kodust väljas tööl ei käi, lapsed on pesast lahkunud ja oma elu peal, muutub ju muidu üksluiseks. Kodus viibisin üksinduses, mis tekitas minus aeg-ajalt masendust, kuid peol võisin ennast teiste piduliste keskel üsna hästi tunda.

Mul oli küll oma auto, kuid sõitsin peole siiski bussiga, mis Torist kaugel elavad pensionärid sündmuspaika kohale viis. Kui auväärses eas inimesi teenindatakse, siis tuleb seda olukorda kasutada.

Peo algus oli kell üksteist. Kohaliku rahvamaja ette jõudsime kell kümme nelikümmend viis. Ma otsustasin selle reisi ühendada vajaliku ettevõtmisega. Nimelt oli mul tarvis postkontoris käia, et pühadekaart ja kiri Apja tütrele saata.

Tegin selle asja enne peole minekut ära. Ostsin postkontorist veel kirjamargid, millest ühe kohe ära kasutasin. Kuivõrd olin aga kõige lähemas paigas, kust saab ravimeid muretseda, siis ostsin apteegist ka kõrgvererohud. Õnneks polnud mulle perearsti poolt rohkem rohtusid määratud, aga neid võtsin korrapäraselt ja loomulikult jälgisin, et need kodus otsa ei saaks.

Jõudsin peole alles kolmveerand tundi pärast Torisse saabumist, sest oma asised käigud tegin rahulikus tempos. Mul polnud mingit mõtet kiirustada. Peo alguses pidid isetegevuslased esinema ja neid ei pidanud ma ilmtingimata jälgima. Pealegi pidin väga ettevaatlikult jalg jala ette astuma, et kukkumist iga hinna eest vältida.

Loomulikult oli pensionäride pidu juba alanud ja toimis suure hooga, kui jõudsin sinna. Enne peosaali minekut pidi igaüks viisteist krooni maksma. Ukse ees oli tüsedapoolne keskealine naine end ankrusse pannud, paberileht käes, millelt ta minu nime üles otsis. Tasusin minagi osavõtumaksu ja sisenesin saali.

Peolised istusid ümarate laudade taga, mille peal olid kohvi- ja teekannud, aga ka suupisted. Laval esitasid kolme-nelja-aastased lapsed laule ja tantse. Kõik toolid laudade ümber olid peale ühe hõivatud. Mulle tundus, et see oli minu jaoks sobilik paik.

Küsisin naise käest, kellele olin piletiraha maksnud:

„Kas ma võin selle laua taha istuda, kus on vaba koht?“

Tema vaatas minule imestunud näoga otsa.

„Loomulikult võite. Kui laudade taga poleks vabu kohti, siis oleksin teile tooli toonud ja ikkagi oleksite istumiseks võimaluse leidnud, kuigi hilinesite peole. Seda hirmu pole vaja kellelgi tunda, et ei saa jõulupeost osa võtta. Pealegi olite ju varemalt teada andnud, et tulete peole. See poleks kuskile kõlvanud, kui oleksite siia tulemata jätnud.“

„Olete väga vastutulelik,“ leidsin olevat sobilik vastata ja veidi aega hiljem asusin minagi laua taha, mis oli seitsmele inimesele kaetud.

Laval tantsisid sel ajal jätkuvalt kolme- ja nelja-aastased lapsed. Nad tulid oma etteastetega hästi toime. Veidi aega hiljem olid nad aga laval lauluhoos, mida oli lausa nauditav kuulata. Hiljem esinesid Tori Põhikooli õpilased hoogsate tantsude ja lauludega. Mitte millegagi ei jäänud nad laval hätta. Sealjuures oli nende esinemine heaks ettevalmistuseks publikule ise tantsu lööma hakata. Seejärel oli lava Tori rahvamaja laulu- ja tantsuansambli päralt, mis oli kirss tordil. Päris vagusi ei suutnud mu jalad laua all enam püsida.

Pärast seda saidki pensionärid tantsima hakata, selleks mängis Tootsist pärit bajaani ja akordioni segaansambel. Kibelesin juba tantsupõrandale, aga niipalju polnud minus julgust, et esimesena kellegi ees kummardus teha. Jäin ootele, et mõned paarid enne mind otsustavalt käituksid ja tantsuga algust teeksid.

*

Mulle meenus tahtmatult 1947. aasta kevadel toimunud pidu Kaisma rahvamaja saalis.

Vaatasin tookord seal kaastundliku pilguga kõiki õrnema soo esindajaid. Olin täitsa kindel, et peaaegu igaühel olid sõjaajast oma kurvad mälestused. Kes kaotas sõjas abikaasa, kallima, venna, isa või kellegi teise lähedase inimese. Leidus ka neid, kelle omaste hulgas oli lausa mitu väga karmi aja ohvrit. Loomulikult olid sellised sündmused näitsikute nägudele kurva pitseri vajutanud, millest soovisid kindlasti vabaneda. Paljud lootsid tantsuõhtul soetada endale uusi tuttavaid ja sõpru, kellega sobivuse korral oma eluteel koos edasi astuda.

Mina olin aga vaba poissmees, kes ihkas endale meelepärast elukaaslast leida. Seni oli mu naisevõtusoov luhta läinud, kuigi ema oli juba enne minu sõjast kojusaabumist oma arust mulle paar sobilikku pruuti leidnud.

Tema leidis:

„Mõlemad näitsikud on sedavõrd sobilikud naiseks võtta, et sul võib isegi raskusi tekkida, kummaga soovid ühte heita. Kindel on aga see, et ühest tuleb sul loobuda.“

Mina polnud sugugi nii optimistlik kui ema. Kui sain aga nendega tuttavaks, siis kahanes nende väärtus mu silmis veelgi.

Esimesel ema soovitatud pruudil polnud pealtnäha viga midagi. Elfriide oli mu kooliõde. Ta oli minust kolm aastat noorem ja elas Kergu alevis oma tädi juures. Neil oli viisteist hektarit maad, neli lehma, kaks hobust ja teisigi koduloomi. Tädil oli mees surnud ja sinna majapidamisse oli hädasti mehekätt vaja. Neil oli eluruume üürile antud küll Kaisma valla täitevkomitee esimehele Kalmer Kibusele, aga temast polnud talus töötegijat.

Kuigi ma viibisin valla komsomolikomitee sekretärina vallamajas harva, juhtus Elfriide mind ühel päeval siiski kätte saama.

Ta tegi mulle kärmelt ettepaneku:

„Tule pärast tööd minu juurest läbi. Ma lähen õhtul hobusega Viluvere raudteejaama vallavanemale vastu. Tema tuleb rongiga Pärnust nõupidamiselt, aga sina saaksid hobusega Viluverre. Nii väheneb su jalavaev koju tublisti.“

Ütlesin reipalt: „Mulle sobib sedapuhku su pakutud võimalus suurepäraselt, sest olen täna jalamees. Jalgratta kumm vajab putitamist.“

Läksingi pärast tööpäeva lõppu Elfriide poole, kus sain mehise kõhutäie süüa, mis kulus mulle hästi ära. Kui olin jaanipäevajärgset toitu piisavalt vitsutanud ja Elfriide tädi oli loomi lauta talitama läinud, krapsas mu ema poolt soovitatud pruut püsti.

„Praegu on veel vara raudteejaama minna. Rongi tulekuni on ju maa ja ilm aega. Lähme puhkame natukene enne teeleasumist minu magamistoas!“

„Mul pole selle vastu midagi, aga kas su tädi seda pahaks ei pane, kui tulen sinu magamistuppa?“ Patsutasin oma kõhtu. „Vats on üsna tublisti täis.“

Elfriide raputas pead.

„Ei häiri. Kui sa seaksid tema magamistoas enese sisse, siis on teine lugu, kuigi mine tea, mis mõtted tal sel juhul pähe tuleksid.“

„Kui nii, siis lähme pealegi su pesapaika.“

Üsna pea istusin Elfriide toas tugitoolile, mis asus kambris, kus pole tavaliselt selle koht.

Tüdruk riietas enese minu suureks üllatuseks lahti ja läks ihualasti voodisse teki alla. Mina lösutasin ootamatust vaatepildist lummatuna tugitoolis edasi. Ma ei mõistnud midagi öelda ja peretütar oli vähemalt viis minutit vait.

Kui Elfriide nägi, et mina ei poe tema kõrvale teki alla, hakkas ta mind mesimagusa häälega kutsuma:

„Miks sa tugitoolis konutad? Tule ometi minu juurde voodisse! Seltsis segasem! Ära muretse, et tädi tuleb meid segama – temal pole seda kommet!“

Mina olin aga kangestunud nagu ront ega saanud õieti arugi, mida mul paluti teha.

Kui Elfriide mõistis, et mina ei kavatsegi tema kõrvale heita, hakkas ta mind lausa lunima:

„No tule ometi julgesti voodisse teki alla! Ära karda midagi! Sa oled nii ehmunud näoga, nagu pelgaksid mind! Saladuskatte all võin öelda, et ma magan vallavanemaga igal öösel koos. Ma usaldan sind, sest tean, et sa ei räägi seda kellelegi.“

Ma olin Elfriide ajuvaba jutu peale sõnatu. Ta oli väga kena neiu ja ega temal kavaleridest puudust olnud. Mind lõi selline kutse tummaks, olin nii suures segaduses, et ei saanud endiselt sõnagi suust. Ma tundsin soovi Elfriide juurde teki alla minna, kuid ma kartsin tädi, kes läks ju kõigest loomi talitama ja võis iga hetk tuppa tulla. Kuigi mulle ema poolt soovitatud pruut oli kindel, et ta tädi meid ei tülita, siiski polnud mina selles sugugi veendunud.

Järsku tuli mu pähe väga ketserlik mõte, et äkki oli Elfriidel ettekavatsetud plaan mind enda juurde teki alla saada ja minu ära võrgutada, sest ta võis olla Kalmerist rase, aga sellest mehest polnud temaga abiellujat. Elfriide võis tahta mind meelitada armurõõmusid maitsema, et hiljem sundida endaga abielluma ja juba eostatud lapse isaks hakkama. Selline oli siis ema poolt mulle soovitatud tulevane abikaasa! Minule ei sobinud kindlasti mitte selline pruut, kes võis kanda endas Kaisma valla täitevkomitee esimehe kaasavara!

Minu päästis õnneks Elfriide tädi, kes oli loomadega talitamise lõpetanud ja hakkas köögis niivõrd valjult kolistama, et see minuni jõudis. Ma sain kambrist välja lipsata.

„Me pole enam majas kahekesi,“ poetasin tagasihoidlikult moka otsast, kui olin juba suures eluruumis, kus olin varem einestanud.

„Ise oled täismees, aga ikkagi jänes püksis! Ütlesin ju, et tädi meid ei sega,“ saatis Elfriide mulle lause järele.

Varsti sõidutas ta minu jaama. Meil kummalgi polnud enam jututuju.

Kindlasti tänasin Elfriidet kostitamise ja hoolitsuse eest, et mugavalt oma kodule lähemale sain, aga tema tegi mulle jätkuvalt etteheiteid:

„Ma ei tulnud selle pealegi, et sul on jänes püksis. Kindel see, et muidu poleks ma sind kambrisse kutsunudki, kui oleksin ette näinud, missugune argpüks oled! Kas sa seda ei mõista, kui näruselt ma ennast tunnen, sest sa põlgasid ju minu ära?!“

„Saad ju isegi aru, et järgneval ööl oled jälle vallavanemaga koos. Miks pidin mina teie vahekorda rikkuma?“ üritasin õigustada oma tegevust.

„Vallavanemaga on olukord, nagu just on! Mina ei mõista, kuidas sina seda rikud! Meil pole plaani kirikus altari ette minna, et abielluda. Tema lahkub üsna varsti meilt ja temasse ei puutu see mitte kõige vähematki, mida mina ette võtan! Mina teen, mida mina tahan ja tema talitab samuti – selline on meie vahekord,“ püüdis Elfriide oma vahekorda vallavanemaga selgitada.

Mina lõin käega.

„Kust mina võin teada, kuidas sul on suhted teiste inimestega?! Hea, kui endagi eluga toime tulen!“

„Sul on vaja minu pool toimida, nagu mina ütlen, siis oled alati mäe peal, aga mitte orus, nagu seekord juhtus,“ jagas mu kooliõde õpetust meie jutuajamise lõpetuseks.

„Ah sedasi,“ mühatasin vaid.

Edaspidi ei tülitanud Elfriide mind enam – ilmselt oli ta minus sedavõrd pettunud, kui oli juba põhjalikult meie kohtumise tulemust analüüsinud. Mulle sobis see igati.

Kui Elfriidele sai selgeks, et Kalmerist ei saa ta abikaasat, sest see mees polnud temast ega ka maaelust piisavalt huvitatud, tuli tal loomulikult uut abikaasakandidaati otsima hakata. Varsti oli Kalmer ka vallavanema ametist vaba ja ta kolis Pärnu elama ja töötama.

Edaspidi oli mu kooliõde aga abikaasa otsingul väga edukas, sest ta oli juba pool aastat pärast meie piinlikku juhtumit abielus. Tema kosis endale naiseks lähedal talus töötav sulane, kes oli igati krapsakas mees, nagu mulle räägiti. Ka see sai mulle selgeks, et Kalmerist Elfriide rase polnud, kui tema pool viibisin. Mõttes olin kooliõe suhtes ebaõiglane, kui arvasin, et ta üritab veel sündimata last mulle pähe määrida. Kuivõrd aga vanasõna ütleb, et ettevaatus on tarkuse ema, siis käitusin muidugi õigesti, sest alasti neiu kõrvale voodisse mineku tõttu oleksin pidanud ta naiseks võtma. Selles olen aga kindel, et nii ettevõtlik naine, nagu seda oli Elfriide, poleks mu abikaasaks sobinud.

Aasta pärast abiellumist sünnitas mu kooliõde oma perre koguka poisslapse.

Ema ütles:

„Seda polnud vaja ka imestada, et Elfriide sai suure lapse, sest ta abikaasa on pikk ja tugev mees.“

Teine ema poolt minule valitud pruudikandidaat elas samuti Kaisma vallas. See Partsu talu peretütar oli ema ja isa poolt rangelt kasvatatud. Amanda oli tumedapäine, hästi toidetud, natuke tüsedusele kalduv ja ainuke laps peres. Mida veel tahta?... Kas oli veel kusagil paremat väimehe kohta saada?

Selles suhtes valitses minus teadmatus. Ega Amanda välimusel viga olnud. Ta oli alles täisikka jõudnud, ilusa näolapiga ning oma kergele täidlusele vaatamata üpris elava ja rõõmsa loomulaadiga. Minuga püüdis ta igal võimalikul ja võimatul moel suhelda.

Ükskord jõudis ta ka vallamajja minu kabinetti.

„Sa tule meile külla, sest isa tahab sinuga rääkida.“

„Kui sedasi, küll ma siis tulen kah,“ otsustasin.

Mul välgatas läbi pea, et küllap pakub Partsu talu peremees Amandat minule naiseks ja kutsub endale koduväiks.

Tegelikkus ei vastanud sellele. Pärast sõda oli kõigil meestel ja naistel valla poolt antud kohustus, et nad pidid metsas sada tihumeetrit küttepuid üles töötama. Ka Amandal kui täisealisel neiul oli tarvis see täita.

Kui olin Partsu tallu jõudnud, esitas selle peremees ilma pikema jututa mulle soovi, mille pidin ilmtingimata täitma:

„Kas sina kui tähtis saks vallamajas saaksid seda elu sedasi korraldada, et Amanda ei peaks metsanormi täitma? Kui see pole võimalik, siis ehk täidaksid ise selle ära või kutsuksid kedagi teist vallamajast seda tegema? Kindlasti tuleb midagi ette võtta, et Amanda ei peaks raske tööga ennast ära katkestama.“

„Mõistan sind suurepäraselt, kuid mina pole nende tegemistega seotud, mis puudutavad metsanormi täitmist ... Ma pean ise täitma nii enda kui ka ema normi ... Samuti võid sina tütre normi täita, nagu mina ema suhtes toimin,“ olin kimbatuses.

„Sa töötad ju ikkagi vallamajas ja saad Amanda eest seista küll,“ käis Partsu talu peremees mulle jätkuvalt peale nagu uni ega teinud minu soovitusest väljagi.

Ohkasin.

„Teen, mis minu võimuses, aga ma ei luba midagi.“

Kui olin juba välisukse juures, et lahkuda, kordas peremees oma tungivat soovi:

„Ma loodan siiski, et päästad Amanda küttepuude tegemisest.“

Raputasin pead.

„Mul tuleb enda ja ema norm täita, nagu ma juba ütlesin – mulle jätkub selleski mahus metsatööst. Nagu juba ütlesin, siis teen ma kõik, mis minu võimuses, aga ma ei luba midagi.“

Käsutaja otsustas:

„Ma pean majast lahkuma, sest majapidamises ootavad igasugu tegemised mehekätt. Sina jää mu külaliseks edasi.“

„Seda saan ma tõesti teha,“ laususin ja suundusin välisukse juurest tuppa tagasi.

Mind ei koheldud Partsu talus sugugi halvasti, vaid lausa suurepäraselt, sest sel ajal, kui peremees rääkis minuga metsanormi täitmisest, ilmusid lauale naiste poolt valmistatud road. Mind pandi muidugi peretütre kõrvale istuma.

Aeg möödus lausa lennates. Mina olin aga Partsu talus lausa nii kaua, et öö hakkas saabuma.

Peretütar pöördus minu poole.

„Palun jää meie poole öömajale!“

Ma olin vaba poiss ja keegi ei oodanud mind, kui ema välja arvata, ent tema oli harjunud, et ma ei jõua vahel ööseks koju.

Otsustasin:

„Loomulikult jään, kui te olete nii lahked, nagu ma su isale juba ütlesin! Kui aga meenutada meie jutuajamist, siis öömaja ta ei pakkunud. Sina oled temast lahkem!“

Aga selle asemel, et mind magamistuppa voodisse ööbima panna, valmistati mulle rehetuppa pinkide peale ase, kus ma saatsin öö rahutult mööda ja kust ruttasin hommikul jälle tööle.

Kuna magasin kehvasti, siis võtsin vastu otsuse, et kuigi mind kostitati hästi, siis sellise kehva aseme tõttu loobun sellesse tallu edaspidi oma jalga tõstmast. Pealegi ei soovinud ma Amanda isaga enam arutleda ta tütre metsanormi täitmise üle. Kuivõrd mul oli pärast Partsu talus viibimist vallamajas vastuvõtupäev, siis teadsin, et see kulgeb mul raskesti.

Mulle oleks sobinud isegi põrandale tehtud ase, aga pinkidele kohe mitte kuidagi. Sealt kartsin ma lausa maha kukkuda. Pealegi ei piisanud paarist vanast tekist, et küljealune piisavalt pehme oleks. Rähklesin ühelt küljelt teisele kogu öö ja seetõttu sain sõba silmale kõige rohkem paari tunni jooksul. Mõttes tegin endale etteheiteid, et olin nõustunud pinkidel magama, kui oleksin saanud ka põranda uinumiseks valida. Olin kindel, et pererahval poleks selle vastu midagi olnud.

Mulle jäi mulje, et mind peetakse juba pooleldi koduväiks, kuigi ma polnud selleks veel mingit soovi avaldanud. Minul polnud ka mingit tahtmist võõra näitsiku metsanormi ise täita. Kindlasti takistas ka Partsu talu peremehe jabur soov mind rahulikult magamast. Seetõttu läks ta lootus täielikult luhta, sest minult kui väimehekandidaadilt polnud temal mingit abi loota.

Ma ei külastanud edaspidi Partsu talu, aga ei saanud Amandast siiski mitte kuidagi lahti. Õnneks ei teinud ta kunagi juttu metsanormi täitmisest ja ma ei teagi, kuidas tal selle täitmine lahenes.

Alles paar aastat pärast seda, kui olin Amandat külastanud, jättis ta mind rahule, sest leidis Pärnust endale meelepärase peigmehe, kes pool aastat hiljem tema juurde kolis ja üsna pea olid neil leivad ühes kapis. Ka Amanda sai emarõõmu tunda ja sealjuures rohkesti, sest järgneva kuue aasta jooksul sünnitas ta lausa neli last.

Kelle oli saatus mulle abikaasaks määranud? Mu hinges valitses täielik teadmatus.

*

Tookord saaliuksel seistes ja omaette unistades valitses minus kuidagi eriti rahutuks tegev tunne, nagu peaks nüüd midagi erakordset juhtuma. Peol avavalsi kõlades kehtis kindel kirjutamata reegel, et kõigepealt palutakse tantsima abikaasa või pruut. Kellel neid polnud, see valis tantsupartneri istuma jäänud õrnema soo esindajate hulgast. Iseenesest mõista olin ka mina selles olukorras.

Selleks peoks olin endale kindla eesmärgi seadnud, et ei palu ühtegi tüdrukut tantsima, kes on mulle juba tuttav. Tahtsin uusi tutvusi luua, sest senised polnud rahuloluks põhjust andnud. Võõra näitsikuga oli lootust edaspidiseks järjest sügavamaks suhtlemiseks ja heal juhul isegi abiellumiseks.