Читать книгу Elujanu - Mati Soonik - Страница 2

*

Ma tunnen ennast väga tähtsa mehena, kui lükkan eksämma värava uljalt jalaga lahti ja astun puiesteelt raske sammuga tema õue. Mul on kaenla all suur puust mänguveoauto, mida mu täna seitsmeaastaseks saav poeg on ligi kuu aega endale kingituseks igatsenud. Nüüd saab siis tema südamesoov täidetud.

Annan eksämma ukse taga julgelt kella. Ootan natuke aega. Peagi kuulen esikust kobistamist. Uks tehakse lahti ja ma astun majja.

„Tere, Elvi! Ma tulin külla, et oma pojukesele igatsetud mänguasi tuua. Ma loodan, et saame varsti Aadu rõõmuhõiskeid kuulda.” Jätan tennised esikusse. „Kus poiss on, et ta ei tormagi mulle vastu uudiseid pajatama?”

„Tere, tere! Ära nüüd lärma! Poiss jäi just magama. Ta sõitis täna jalgrattaga meie tiiki. Õnneks on seal vett vähe ja ta on suur poiss, ikkagi juba seitsmeaastane. Mina toimetasin aias, kui pistis röökima. Otsustasin tiigi edaspidi kilega katta või tõsta veest tühjaks, et mul poleks lapse turvalisuse pärast vaja pidevalt muretseda.” Elvi lükkab esikuukse lahti. „Mis me siin vahime, lähme kööki. Saame seal ka juttu ajada, sest toauks on kinni.”

Järgnen Elvile. Köögis panen mänguauto põrandale.

„Aadu saab nüüd kahe veoautoga klotse ja muid mänguasju ühest kohast teise vedada.”

Elvi ohkab.

„Poiss mängiks kogu aeg, aga tööd ei taha ta teha. Selle peale ta ei mõtle, et elu pole ainult lillepidu, kus sa sellega.”

„Ma annan sulle kohe selle kuu alimendid kätte. Äkki juhtub muidu nii, et unustan jutuhoos ära.”

„Kui sinu pea ei hoia nii tähtsat asja kinni, küll siis mina tuletan meelde. Seda hirmu ka pole, et sa tassiksid poisile vajaliku raha koju tagasi. Me ei ela sellises ühiskonnas, kus saab ilma mammonata läbi.”

Õngitsen rahakoti vahest sinna eraldi valmis pandud sada viiskümmend eurot välja ja ulatan eksämmale.

„Palun!”

„Tänan!” Elvi pistab raha põlletasku. „Istu ka, mis sa seisad! Seda ära loodagi, et äratan Aadu sinu küllatuleku pärast üles. Kui ta ise ärkab, siis võite kasvõi välja jalutama minna.”

Tõmban tabureti laua alt välja ja võtan samuti istet.

„Kas tänane päev on Aadu jaoks teistsugune kui tavaliselt? Kas sa oled ka külalisi tema sünnipäevale kutsunud?”

„Loomulikult on hällilapsel täna hoopis teistsugune päev kui tavaliselt, seda kindlasti. Sina rõõmustad teda autoga, vanaisa lubas samuti meile tulla ja kindlasti ka mitte tühjade kätega. Temagi rõõmustab samuti Aadut kingitusega, aga rohkem ei tea mina küll külalisi saabuvat. Õhtuks küpsetan koogi. Lootsin selle juba lõunaks teha, aga kui Aadu põrutas jalgrattaga tiiki, lõi ta minu päevaplaani sassi. Sa võid isegi arvata, et last tuli rahustada, pesta, kuivad riided selga panna ja siis uinutada. Mina olin ka ise šokis, millest pole veel praegugi toibunud. Vaatepilt, mida nägin pärast õnnetust, oli kohutav.”

„See on muidugi tore, et Aadu saab täna siiski sünnipäevast rõõmu tunda. Nagu ma mõistan, ehmus ta tiiki sattudes väga. Hea muidugi, et vesi oli arvatavasti soe ja poiss ei külmetanud, sest vastasel juhul oleks tal haigena raske oma sünnipäeva nautida.”

„Ma olin tema läheduses, kui kurb lugu juhtus. Sain ruttu appi tõtata ja teha kõik, et poiss ei jääks haigeks. Kui Aadu jäi magama, siis oli ta juba maha rahunenud.”

„Mis puutub edaspidisesse, siis olen mina samuti seda meelt, et sellise juhtumi kordumine tuleb välistada. Millal sa kavatsed tiigi kilega katta või veest tühjaks tõsta?”

„Ma teen selle töö võimalikult ruttu ära. Juba mõne päeva pärast. Muidugi saaks Aadu vanaisa või sina sellega paremini hakkama, aga ma pole kindel, kas saan teiega kaubale.”

„Mina jätaksin selle töö Megli teha, sest tema on minu teada terve elu väga tegus mees olnud, mis puudutab praktilisi töid. Tänu temale saad sina ju oma majas elada.”

„Päris nii see siiski pole, nagu sina seda praegu räägid. Põhilise töö tegi siin siiski minu vend. Megli on hea organisaator, aga mitte töömees.”

„Mina ei tea tema võimeid eriti hästi, seda aga küll, et maja ehitamist alustasite koos, kuid majaomanik oled ainult sina.”

Elvi ohkab.

„Kas mina pole sulle tõesti rääkinud, kui palju nägin mina selleks vaeva, et maja oma nimele saada. Megli saatis igasugused võimumehed mu venna tööd kontrollima, et leida selles eeskirjade rikkumisi. Kõige tähtsam oli muidugi, et kohus määras maja minule. See oli ju iseenesestmõistetav, kuna mina olin tütre kasvataja. Vähegi normaalne ema saab selle õiguse, aga mind oli võimatu ebanormaalsete emade hulka arvata.”

„See oli loomulikult ainuõige otsus, ent kahju muidugi, et sa läksid oma abikaasast lahku.”

„Mul polnud teist võimalust, sest Megli hakkas minu kõige parema sõbrannaga kurameerima. See oli häbematuse tipp! Et Megli viskab silma ka teistele naistele peale minu, oli mulle ammu selge. Ma kannatasin selle läbi valu ja pisarate kuidagi välja, ent tema armuelu Helvega mitte. Kõige totram oli muidugi see, et mina ise viisin nad kokku. Nimelt olin ma Estoniasse Richard Wagneri ooperile „Lendav hollandlane” kaks piletit võitnud. Etenduse päeval oli mul tugev peavalu. Nii kipub mul ikka päevade ajal olema. Kirusin ennast, et olin sedavõrd vale aja teatrikülastuseks valinud. Esmalt mõtlesin oma venna koos Megliga sinna saata, ent pärast leidsin, et Juhanit pole mõtet kiusata. Tema on paremast jalast vigane, sest kukkus kunagi ehitusel purjus peaga tellingutelt nii õnnetult alla, et murdis jalaluu. Oleks see veel kõik olnud, aga ei, sest luu kasvas valesti kokku. Luu lahtimurdmisest ja uuesti kokkukasvatamisest ta loobus. Pärast seda käib ta kepiga. Pealegi ei hooli Juhan ooperist. Operetiga lepiks ta veel kuidagi, aga ooperit nimetab ta kõõrutajate taidlemiseks ja neid ei kuula ta mingi hinna eest. Helvega on lugu vastupidine, sest tema eelistab teatris kõige enam just oopereid külastada. Võibolla aitab see kaasa, et ta on kooliajast saadik kooris laulnud. Vahel isegi kahes korraga. Mina mõtlesin, et teen talle heateo, aga selle peale mina, vana tobu, ei tulnud, et lausa topeltheateo. Ma ei osanud arvestada lahutatud naise püüdlusega, kelle arust on elu tihti ülelöömismäng. Pealegi on Helvel tüdrukutirts kasvamas, aga tema lahutatud mees annab talle naeruväärselt vähe alimente. Neidki ei saa ta alati, sest mehike oskab oma sissetulekut varjata. Ma ei saa mainimata jätta, et Helve oli vaatamata kolmekümne üheksale eluaastale, kui ta lõi minult mehe üle, veel üsna kenake. Isegi nüüd pole tema välimusel viga midagi, kui välja arvata mõned tühised kilogrammid, mis on tagumiku kanti lisandunud, ja kanavarvastele silmade juures, mis varem polnud nii teravalt sinna joonistunud kui praegu. Nüüd on Megli Helvega vabaabielus, mida võib ka visiitabieluks nimetada, sest vahel ööbib Megli oma ema Hilda pool, kellel pole selle vastu midagi, sest ta on lesk. Muidu peaks minu endine ämm elama ihuüksi oma Lasnamäe kolmetoalises korteris, kus kunagi sagisid pidevalt ka tema abikaasa ja Megli.” Elvi vakatab ja vahetab seejärel teemat. „Mina räägin maast ja ilmast, aga tegelikult huvitab mind, kas sina oled nõus tiigi Aadu jaoks ohutuks muutma, kui Megli ei võta seda tööd ette?”

Mõtlen natuke aega ja jõuan otsusele:

„Kui sa muretsed sedavõrd tugeva kile, mis inimese raskuse välja kannatab, ja nööri, siis ma saan sellega hakkama küll. Niiviisi olekski see probleem kõige mõistlikum lahendada, sest võimalused kile sidumiseks on tiigi ümber olemas. Veest ei hakka ma tiiki tühjendama. Ma loodan, et lähiajal pole mul vaja tiigi tühjendamist ette võtta.”

Elvi raputab pead.

„Loomulikult mitte, sest praegu pole mul ju veel nööri ega kilet, mida selleks otstarbeks pruukida. Tähtis on aga enne külmade saabumist tiik kindlasti kilega katta, sest talvel on ju uus oht olemas. Mina saan praegu Aadu juures passida sel ajal, kui talle jalgratta kasutada annan, aga külma saabudes võib ta liiga õhukese jää peale kõndima minna ja sellest läbi kukkuda.”

„Mõistan su muret ja usun, et suudan tiigiga seotud probleemi lahendada, kuigi ma pole eriline meistrimees. Ma tean juhust, et nelja-viieaastane tüdrukutirts läks naabrite hoovi, kus asus tiik, millel ujus kummist luik. Laps küünitas ennast, et luike puutuda, kukkus vette ja uppus. Järelevalveta tüdruk leidis oma elule kurva lõpu. Omanikud ajasid pärast küll tiigi kinni, et ükski teine laps ei jagaks selle tüdruku kurba saatust.”

Uksekell tiriseb.

„Megli tuleb!” hüüatab Elvi ja kiirustab ust avama.

Seda kohtumist poleks mulle küll vaja. Oleksin pidanud eksämma poolt jalga laskma, kui kuulsin, et eksäi tuleb tema poole, aga jäin siia mökutama, vilksatab läbi mu pea, enne kui toimub ebameeldiv kokkusaamine.

„Noh, lontrus, siin sa istud nagu õige mees kunagi, aga mu tütre elu keerasid tuksi!” põrutab Megli köögiukselt tervituse asemel.

„Minu teada elab Tiina rõõmsalt Tartus oma kaaslasega ja ta pole sugugi kehvas seisus,” püüan ennast kaitsta.

„Ära pese ennast süüst puhtaks ühti! Tiinal jäi ju ülikool sinu süü tõttu pooleli. Sina andsid pulmade ajal kindla lubaduse, et lapsetegu järgneb pärast Tiina kooli lõpetamist. Mina olin väga sinisilmne, et uskusin sind. Kas ma pean sind kiitma, et sa ei täitnud oma lubadust?.. Tiina töötaks praegu arstina, kui ta oleks arstiteaduskonna lõpetanud, aga nüüd istub ta sinu häbematuse tõttu Säästumarketi kassas ja saab palgaks sandisente,” jätkab Megli minu süüdistamist.

„Tiina oleks võinud pärast akadeemilist puhkust, mis ta võttis seoses poja sünnitamisega, vabalt ülikoolis õppimist jätkata. Lapse tõi ta Elvile kasvatada, aga õppijat polnud temast ikkagi. Leidis endale hoopis minu asemele Tartust uue mehe, kes pole poisist huvitatud, mistõttu ei saa Tiina Aadut ise kasvatada,” jätkan eneseõigustamist.

„Sina, lontrus, saad väga hästi aru, et Tiinast polnud enam õppijat, kui ta jäi pikaks ajaks koolitööst eemale. Arstiteaduskonnas tuleb tugevasti pingutada ja eriti rasked on esimesed kursused. Oma ühe kursuse haridusega pole tal midagi peale hakata ja nüüd on täitsa kindel, et temast pole enam ülikoolis õppijat, nagu ma juba ütlesin. Elvi ütles õigesti, et kui Tiina katkestab mingil põhjusel kooli, siis jätab ta selle lõplikult pooleli. Praegu on tal üks tolgus elukaaslaseks, kes pole mu tütre õpingutest huvitatud, aga ka Aadust ei taha ta midagi kuulda, rääkimata nägemisest.” Megli ohkab. „Kui sina, lontkõrv, poleks Tiina pead segi ajanud, oleks ta mõne tohtrihärra endale abikaasaks leidnud, sest ta oleks ju vastavates ringkondades liikunud.”

„Kas Tiina tuleb täna Tallinna?” pöördun Elvi poole. „Loodetavasti on ta sulle sellest teada andnud.”

Eksämm raputab pead.

„Ei. Ma ütlesin juba sulle, et vaid Megli on tulemas. Tiina läheb oma elukaaslasega kuhugi grillima. Ta kirjutas, et tema mees vihastaks, kui ta ei läheks temaga sinna, sest see olevat varakult planeeritud.”

„Eks Tiina püüab oma elukaaslasest kogu ihu ja hingega kinni hoida. Võibolla Tiina isegi kardab, et kui ta sinna ei lähe, kuhu Koit sammud seab, leiab see kellegi teise, kellega lustida. Ehk on aga mehikesel isegi keegi teine Tiina asemel juba kaasas, kui ta läheb pidutsema,” oletan.

„Sina, tainapea, ära tee minu tütart maha ühti. Sinu arust on ta rongaema, nagu sa välja pakud. Mina usun, et ta jätab elukaaslase maha, kui see ei lase tal poega kasvatada. Nende kooselu on algusjärgus ja seetõttu tahavad nad seda kahekesi õigetele rööbastele sättida, et edaspidi oleks võimalikult vähe tõrkeid,” Megli põrutab rusikaga vastu lauda. „Mina ei luba, et sina nimetad minu tütart rongaemaks!”

Raputan pead.

„Paistab, et sina ei kuulanud mind üldse, sest muidu ei paneks sa minu suhu selliseid sõnu, mida mina pole öelnud. Mina pole Tiinat rongaemaks nimetanud. Äsja tegid seda sina ise! Elvi võib minu juttu tõendada.”

„Mina ei jälgi, mida teie ütlete või ei ütle. Minul on mure sellepärast, et teie jutuajamine läheb liiga valjuks. Mina sain Aadu suurte raskustega magama uinutada, aga lärm võib tema üles äratada. Täna kuluks tal päevane uni eriti hästi ära, sest ta kukkus ju tiiki,” hädaldab Elvi.

„Mina ei saa aru, mis teil siin toimub, aga seda ma ütlen, et olge mu lapselapsega hoolsad. Veel soovin ma temaga täna siiski ka kohtuda, enne kui siit lahkun,” tasandab Megli häält.

„Minul pole selle vastu mitte kõige vähemat, kui sa oled nii kannatlik, et ootad lapsukese virgumise ära, aga üles ei luba ma teda äratada,” ütleb Elvi vaikselt oma arvamuse.

Megli pistab sõrmed tasku ja õngitseb sealt pakikese välja.

„Mul on Aadule kingitus üle anda. Selles karbis on sõiduauto mudel. Ma loodan, et ta ei tee seda katki. Selle nimi on Reveli Mini RC Car.”

Mina osutan puust mänguveoautole põrandal.

„Sellest kolakast on Aadul raske jagu saada. Kui ta kavatseb aga õhtuni magada, siis olen ma täitsa kindel, et täna me ei kohtu. Sellest pole midagi katki, sest järgmisel korral on mul ehk rohkem õnne.”

„Mina pakun teile seniks kohvi, kui teil selle vastu midagi pole,” on Elvi abivalmis.

Megli suunab pilgu minule.

„Mis sa keksid oma suure veoautoga! Mina oleksin võinud sünnipäevalapsele kümme puust veoautot tuua, aga mulle tundus, et väike filigraanne mudelsõiduauto sobib väiksele poisile paremini kui kolakas veoauto. Mis puutub aga kohvisse, siis tassikese võiksin praegu ära juua küll.”

„Seda pead sa saama.” Elvi pöördub minu poole. „Kas sina oled samuti kohvist huvitatud? Mina olen täna juba kaks tassitäit pruukinud ja seetõttu ei julge ma praegu kolmandat endale lubada.”

Megli põrnitseb mind.

„Kas sa, lontrus, ka tead, et ma uskusin sind, et pead oma lubadusest kinni, mis sa pulmade ajal andsid. Et sa seda ei teinud, siis tekib mul alati tahtmine sulle vastu lõugu anda, kui sind näen.”

„Aadu on juba seitsmene, aga sina oled ikka selles kinni, mis juhtus ligi kaheksa aastat tagasi. Mina usun sellesse, et Aadust kasvab tubli mees ja tema elu pole sugugi mõttetu. Kogu aeg soiguda, et ta poleks pidanud sündima, häirib iga normaalset inimest. Hea muidugi, et laps ei kuule seda hala oma sünni ümber. Ma loodan, et sa ei räägi talle kunagi sellist juttu,” sõnan pahaselt.

„Sina, kollanokk, ära tule mind õpetama, mida ma tohin ütelda ja mida mitte. Sa võid kindel olla, et mina ei häiri poissi, aga see ei vabasta sind vastutusest. Sina rikkusid ju minu tütre elu ära, mis on fakt. Mulle on teadmata, kas sa tead seda, aga mina toetasin Tiinat esimesel kursusel korraliku summaga. Mul polnud rahast kahju, sest see oli investeering tulevikku. Ma kujutasin ette, et mu tütar on kunagi edukas arst, kelle poole võin oma tervisemuredega pöörduda. Ma olen kindel, et nii oleks ka läinud, kui sina poleks tema teele sattunud. Sa võrgutasid Tiina ära, meelitasid ta abielluma, sigitasid talle lapse, kuigi olid lubaduse andnud seda mitte teha.” Megli raputab minu suunas rusikat. „Vanasõna ütleb, et meest sõnast, härga sarvest. Mina olen peaaegu kakskümmend aastat sinust vanem, aga ma olen alati sellest vanasõnast kinni pidanud. Kui ma oleksin aimanud, et sinusuguse tolguse pärast jääb Tiinal ülikool pooleli, oleksin kõik teinud, et sinu abielu minu tütrega poleks sündinud.”

„Vabandust, aga mulle meenus, et mul pole enam mahti teie seltsis viibida.” Pöördun Elvi poole. „Poiss magab ja kes teab, millal ta ärkab. Ma loodan, et Meglil veab ja ta saab Aaduga aega veeta.”

„Ma sain aru, et sa jood meiega kohvi, aga kui soovid lahkuda, siis ei pea ma sind kinni,” nõustub Elvi minuga üllatavalt kiiresti ja ma lausa torman eksämma majast minema.

Megli sõimusõnad jäävad mind saatma:

„See on väga hea, et sa, igavene lontrus, kaod mu silme alt!”

*

Loomulikult olen ma väga nördinud, kui vuran bussis number 33 kodu poole. Eksäi sõimas mind ju nii, et küll sai. Kui ma oleksin teadnud, et me kohtume tema endise abikaasa pool, poleks ma üritanud poega seekord külastada, ehkki tal on just täna sünnipäev. Väga hästi oleksin võinud seda ka homme teha. Kindel see, et ma poleks mingil juhul oma nägu eksämma kodus näidanud, kui oleksin teadnud, et Megli tuleb täna Aadut õnnitlema. Ma kohtan õnneks eksäia harva, kuid alati ründab ta mind räigete sõnadega, nagu oleksin ma tema tütre elu ära rikkunud. Ma oleksin pidanud Elvi käest eelnevalt uurima, kas Megli tuleb ka täna sinna ja mis kell. Ma lootsin, et saan eksämma pool rõõmsalt oma armsa pojukese sünnipäeva tähistada, kuid ei näinudki hällilast. Mul mõlkus ka mõttes, et Elvi kostitab mind kohvi ja koogikestega, mille tegemises on ta suur meister. Huvitav, et ma ei näinud Megli võimalikku külaskäiku tema lapselapse poole ette. Võibolla seepärast, et seni polnud ma Aadu hällipäeval eksäia kohanud. Ainuõige oli loodetust tunduvalt varem jalga lasta. Ehk oleksin võinud isegi veel varem lahkuda, sest ma ju teadsin, et Megli hakkab mind sõimama. Ettekäände põgenemiseks oleksin võinud kohe leida, kui nägin eksäia. Teadsin, et saan lühikese aja jooksul kuhjaga negatiivseid emotsioone, kui kohtun temaga näost näkku. Tegin vea, et jäin kööki edasi istuma, kui Megli saabus … Läks nagu läks, aga hea, et ma taipasin siiski üsna ruttu lahkuda. Ma püüan üle olla Megli räigest sõimust minu aadressil, ent ikkagi on vastik selliseid süüdistavaid sõnu kuulata. Vahetult pärast seda on ebamugav olla, kuid mõne aja pärast tunnen ma ennast juba üsna talutavalt. Vähemalt selles mõttes käitusin targalt, et suutsin ennast pidurdada ega vaielnud Meglile vastu. Mu kogemused on näidanud, et sel juhul läheb ta väga ägedaks, ent seda tuleb igal juhul vältida.

Mäletan väga hästi tema raevupurset minu Tartu üürikorteris, kui ta hakkas mul rinnust kinni ja raputas, sest ma ütlesin talle:

„Mina pole kaabakas. Kes teisele nime annab, see ise seda kannab.”

Pärast seda vahejuhtumit olen end talitsenud ja lasknud tal ennast sõimata. Loomulikult olen püüdnud Meglit nii palju vältida kui vähegi võimalik. Olles veel Tiinaga abielus, oli see loomulikult palju raskem kui praegu. Juba enne seda, kui ma Tiinaga abiellusin, oli Megli minuga tõre, ent Elvi oli küllaltki sõbralik. Eksämm rääkis isegi intiimseid üksikasju oma abielust. Sain teada näiteks seda, et nende voodielu oli täielikult Elvi kontrolli all. Küllap mõjutas seda asjaolu, et naine oli mehest viis aastat vanem. Kuuajalised pausid olid nende armuelus päris tavalised, sest Megli polnud alati nii võimekas, kui Elvi oleks soovinud. Eksämm arvas, et ta suudab oma abikaasa kooseluks sobilikumaks kasvatada. Tulemus oli paraku see, et tema noor elujõus mees hakkas teiste naistega ringi tõmbama. Tagatipuks jäi Elvi abikaasast ilma. Tuleb välja, et väga riskantne on meest ümber kasvatada, nagu seda mu eksämm tegi.

Minu ja Tiina abielu lõhkusid ära aga abikaasa vanemad, pannes mind süüpinki, kui said teada, et nende tütar ootab beebit. Nad halvustasid mind igakülgselt, pidades mind kurjategijaks, sest nende arust poleks pidanud lapsuke maailma sündima. Ainult mina olin selles süüdi, sest olen Tiinast seitse aastat vanem ja pealegi olin andnud pulmade ajal lubaduse, et mu abikaasa ei sünnita ülikoolis õppimise ajal last. Mäletan väga hästi, et eelkõige rääkis just äi väga agaralt sellel teemal ja mina ei vaielnud talle vastu. Tol hetkel nõustusin ma tõesti Megli seisukohaga, et ülikoolis on last kasvatades raskem õppida kui ilma selle kohustuseta. Lisasin siiski, et hea tahtmise korral saab edukalt mõlema asjaga hakkama. Aga kui laps tahab perre tulla, siis ta ka seda teeb. Tite saamine on perekonnale suur Jumala õnnistus, ta on kingitus.

Mu eksäial pole isegi keskharidust, kuid ettevõtjana tuleb ta tööga toime. Tema käest ei küsi keegi mingit tunnistust. Tähtis on vaid see, et ta saab oma tööga hakkama. Kes takistab Tiinal praegu õppimast?.. Ta on kakskümmend kuus aastat vana, poega ei kasvata, ta võib ju nüüd arstiks õppida. Ta saaks õppelaenu võtta ja hiljem arstina töötades selle tagasi maksta. Et Tiina ei hooli hariduse omandamisest, on tema valik ja mina pole selles süüdi, et ta ei jätka oma õpinguid.

Vaheldumisi ennast süüdistades, aga samas leides, et selleks pole põhjust, jõuan Puuvilla tänaval maja ette, milles ma elan. Astun korterisse ja olen silmitsi oma elukaaslase Liinaga, kes töötab lasteaias õpetajana. Kuivõrd on suvi, siis on ta puhkusel. Praegu on juuli algus ja ta on juba teist nädalat tööst prii.

„Terekest kah!” ütlen reipalt.

Liina vaatab mulle rõõmsa näoga otsa.

„Tere, tere! Sa üllatad mind väga, et jõudsid pojaga kohtumiselt nii vara koju. Kuivõrd sinu võsuke saab täna seitsmeaastaseks, siis arvasin, et sa ei jõua enne õhtut tagasi.”

„Kas just õhtul, aga ma lootsin muidugi tunduvalt kauem eksämma pool olla, kui välja kukkus. Eksäi tuli samuti sinna ja hakkas mind inetute sõnadega sõimama. Poiss oli aga päeval õues jalgrattaga sõites tiiki kukkunud ja tegi nüüd eksämma tahtel lõunauinakut. Natuke aega pidasin eksäia sõimu kuulates vastu, ent siis tundsin, et ei suuda enam, ja lasksin jalga. Muidugi lootsin ma Aadule puust mänguveoauto ise üle anda, ent kahjuks läks teisiti. Kui sõitsin bussiga kodu poole, tundsin ennast halvasti, sest Megli sõim kõlas kõrvus. Tekkis selline mõte, et edaspidi väldin igati eksäiaga kohtumisi, aga kui saan ikkagi veel temaga kokku, siis lasen kohe jalga ega hakka teda üldse ära kuulama.”

„Sul läks eksämma juures üsna sandisti, kui arvestada seda, et olid pojaga kohtumiseks eriliselt valmistunud. Aadule pole sa kunagi ju nii väärtuslikku kingitust teinud kui seekord.”

„Väärtus väärtuseks, aga nii suurt eset oli mul väga tülikas tassida. Just selle kogukus oligi kõige suuremaks probleemiks, mitte niivõrd raskus. Muidugi on kahju, et ma ei näinud poisi säravaid silmi köögis, kus tema unistus asus. Meglil oli taskus väike mudelauto, mis ei ärata kindlasti Aadus sellist elevust kui suur puust mänguveoauto. Sellega saab vedada klotse ja teisi väikseid asju, mis autokasti ära mahuvad. Ma oleksin Aadu ärkamise ära oodanud, ent eksäia räige sõim tekitas minus nii suurt stressi, et olin sunnitud eksämma majast lahkuma. Tagasiteel mõtlesin, kuidas Megli sõimust edaspidi pääseda.”

„Mina arvan, et kõige vähem puutud sa Megliga kokku sel juhul, kui me hakkame ise Aadu eest hoolitsema. Sina oled rääkinud, et Elvi ei taha tegelikult lapselast kasvatada. Sa mainisid kunagi, et eksämm on isegi sulle selliseid kirju saatnud. Nende kahe nädala jooksul, mil mina olen sinu juures elanud, pole eksämm sulle küll üldse midagi kirjutanud.”

Vaatan Liinale üllatunud näoga otsa.

„Kas sina oled tõesti nõus minu last kasvatama? Sul on ju lasteaias jõnglastega niigi tegemist.”

„Näita mulle neid kirju, mis eksämm sulle saatis, sest need võivad mind aidata Aadu tuleviku üle otsustada. Kas sa oled tema kasvatamisest tõsiselt huvitatud, kui ma hakkan koos sinuga tema eest hoolitsema? Ma pole sugugi kindel, kas ma saan lapsi, sest elasin ju viis aastat Endliga. Me ei teinud voodielus midagi, et ma ei rasestuks. Võibolla see mõjutaski meie kooselu purunemist, et meil last polnud. Mis puudutab aga seda, et mul on lasteaias lastega niigi tegemist ja koju ma seetõttu lapsukest ei soovi, siis saad selle kohta minult sellise vastuse. Tegelikult soodustab töö lasteaias igatsust kodus sagiva marakrati järele. Ma olen kakskümmend kaheksa aastat vana. Millal siis veel, kui mitte praegu hakata Aadut kasvatama.”

„Mul on ebamugav sulle eksämma kirju näidata, sest minu aadressil pillub ta solvanguid, mis on õiglusest kaugel.”

„Ära karda, et ma võtan eksämma sõnu puhta kullana. Mul on vaja väga kaalukas otsus vastu võtta, aga need kirjad aitaksid mul seda teha.”

„Ma pole kade poiss. Näitan sulle kolme kirja, mis eksämm on mulle sel aastal saatnud.”

*

Tõmban kirjutuslaua ülemise sahtli lahti ja mõne hetke pärast on kirjad minu sõrmede vahel. Need on erineva pikkusega.

„Esmalt saad lugemiseks kõige pikema ülevaate mu poja olukorrast.”

„Aitäh,” ütleb Liina ja hakkab lugema.

Tallinnas

13.03.2015. a

Tervist!

Ootan juba pikemat aega, et sa Aadu ära viiksid.

Nimelt asjaolud nõuavad seda ka pedagoogilisest ja psüühilisest aspektist. On selgunud, et Aadu on kas lausa debiilne või vähemalt alaarenenud laps. Endaealistest on ta vaimses arengus tublisti maha jäänud. Ka füüsiliselt on ta oma kondikava ja lihaste jõu poolest nõrk. Nii on ta muutunud lasteaias pilke- ja peksukotiks, naerualuseks lausa iga päev. Nutab, kui mina viin teda hommikul lasteaeda, sest kõik selle hooldusasutuse kasvandikud narritavad, togivad ja kiusavad teda. Hiljuti peksid lasteaia lapsed (Raivo, Rain, Meelis, Valeri, Tanel) ta sedavõrd vaeseomaks, et ta jäi pikali maha. Peksmine käis käte, jalgade ja puuklotsidega. Hea, et talle veel silmad pähe jäid, aga sinikaid oli ta täis küll. Kohapeal andis kiirabiarst abi. Õpetaja tegeles teiste lastega ega märganud kakluse algust. Õpetaja abi oli köögist toitu toomas. Nii ei tohi muidugi olla, et lapsed omapead jäetakse, aga kahjuks juhtub.

Aadu pidavat oma käitumisega esile kutsuma teiste laste viha ja pilked. Ta on lapsik, naiivne, pidurdamatu, kõva pea, halva mälu ja kohmakate kätega. Nii ei oska ta ennast isegi sellekohasele õpetamisele vaatamata korralikult riidesse panna, ei saa saapapaeltega hakkama, ei söö korralikult, ei maga päeval piisavalt, joonistab, värvib ja voolib oma rühmas kõige halvemini. Sealjuures on sinu lapsuke siiski juba kuueaastane. Samas ei saa mina midagi ütelda, mida tema kaaslastest paremini teeks.

Minule heidetakse ette, et sinu laps on liiga naiselikult kasvatatud. Isal tuleb rohkem lapsega tegelda ja teda rohkem õpetada, et ta vähemalt üheski asjas oleks teistest tugevam või vähemalt samal tasemel kui teised omaealised. Poisil tuleb füüsilisi võimeid arendada: temaga on vaja mängida, joosta ja suusatada, et ta muutuks kehaliselt tugevamaks ja saaks ning oskaks teistele vastu hakata. Praegu pole tal selleks jõudu, et hakata mehelikumalt käituma. Samuti tuleb arendada lapse mõtlemist. Näiteks tuleks temaga kabet, malet ja muid tähelepanu ja vaimu arendavaid mänge mängida. Sina peaksid neid mõtlemisvõimet arendavaid mänge ju oskama, sest rääkisid kunagi, et oled nendes mängudes kunagi lausa järgusportlane olnud. Ma usun, et sa ei valetanud mul tookord suu ja silmad täis, kuigi olen sellestki aru saanud, et luiskamises oled sa lausa suurmeister. Ümbermaailmareis ja tsirkusemäng ei arenda last, aga aega kulutavad need küll. Vaid neid mänge on Aadu tragi mängima. Minul käib lapsele male ja kabe õpetamine üle jõu, sest mina pole neid mänge kunagi mänginud. Vanus on mul ka nii kaugel, et üks vana naine ei jõuagi neid ära õppida, kuigi mul on raske seda endale tunnistada. Mina olen Aadule õpetanud lugemist ja rehkendamist. Nendega tuleb tema üle kivide ja kändude toime. Seegi on saavutatud tänu minu väga raskele tööle temaga.

Psühhiaater ütles, et kui enne kooliminekut neid võimeid, millest eelnevalt kirjutasin, Aadu ei omanda, jääb ta ka oma klassis kõige nõrgemaks nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Kui need võimed temal aga ei arene, siis tuleb ta debiilsetele mõeldud kooli saata, kui sellised on veel olemas.

Niisiis mine sina lasteaeda, kus Aadu käib, et selle juhataja ja õpetajad saaksid sinuga sinu pojaga seotud küsimustest rääkida. Ka see võimalus on olemas, et vahetad otsekohe selle Aadu lasteaiakoha enda kodu lähedasse lasteaeda. Mina ei tea muidugi nendest protseduurilistest võimalustest, kuid selge on see, et raha eest saab kõike. Kõige parem oleks Aadule eralasteaed, kus rühmas on tunduvalt vähem lapsi kui riiklikus. Mina ei suuda Aadule sellist kasvatust anda, nagu vaja oleks, ja mul on täielik õigus tema igakülgsest hooldamisest loobuda. Mulle aitab juba sinu poja kasvatamisest, tema riiete korrashoiuga tegelemisest, tema toitmisest ja igapäevasest temaga koosolemisest. Kui tahad, et sinu lapsest kasvaks tubli mees, siis peaks temal ka mehe eeskuju olema, kelle järgi ta saaks joonduda. Ka Aadu ema ei saaks talle isa eest olla, keda on praegusel juhul seoses kooliminekuikka jõudmisega poisile väga vaja.

Kui sina ei reageeri oma lapse kasvatamisega seotud küsimustele, teatan sellest meie linna haridusorganitele ja võid kindel olla, et nemad võtavad su vastutusele.

Elvi

„Minu arust on selles kirjas väga otse öeldud, et Elvi soovib Aadu mulle kasvatada anda,” üritan Liinat oma arvamust välja ütlema panna.

„Sul on õigus, aga kuidas sa lahendasid olukorra, kui Aadut lasteaias peksti.”

„Mul tuli muidugi lasteaias ära käia. Rääkisin juhataja ja Aadu rühma õpetajatega. Nemad leidsid, et Elvi võimendas olukorda üle. Nad arvasid, et loomulikult vajab Aadu isaga suhtlemist väga. Mina lubasin võimaluse piires poissi edaspidi senisest sagedamini nädalavahetustel enda juurde võtta. Mis puudutab Aadu peksmist viie poisi poolt, siis olevat ta nendega riidu läinud. Aadu oli hakanud teisi togima ja need olid talle samaga vastanud. Üsna ruttu sai aga õpetaja jaole ja lõpetas korralageduse. Nii mulle lasteaias räägiti ja ma usun neid, kes nägid seda juhtumit kohapeal. Kiirabi käis tõesti kohal, sest Aadul hakkas kakluse tulemusel ninast verd nõrguma. Küllap oli üks poiss talle vastu nina virutanud. Aadu oli seletanud, et tal hakkab ninast kergesti verd tulema ja ta on sellega lausa kimpus. Selle probleemi lahendas arst kiiresti ära. Ka minu pool on poja ninast verd tilkunud, mis on mul tulnud sulgeda. Loomulikult ei tekkinud need sellest, et keegi oleks minu kodus tema nina pihta löönud, vaid hoopis millestki muust. Ma pole asjatundja, aga võimatu pole, et see tuleb tal närvidest, sest ta elab ju väga närvilise inimesega. Kui sellest lähtuda, siis on Aadul viimane aeg minu juurde elama tulla.

Erilisi vigastusi ei olnud Aadul kindlasti mitte ja sellisel tasemel kaklus oli lasteaias erand. Seda ei saavat aga ütelda, et mu poeg ei kaitse ennast. Hiljem pole kuulda olnud, et ta kiskleks lasteaias kellegagi. Nüüd küsin alati Aadu käest temaga kohtudes, kas ta on veel lasteaias rüselnud. Vastus on eitav olnud.”

„Sinu eksämm on Aadu võimekuse suhtes väga kriitiline, kuid ta loodab, et sinu juures elamine võib olukorda parandada. Päris kindel ta selles siiski pole.”