Читать книгу Kuningapoeg ja kuningatütar - Matthias Johann Eisen - Страница 4

Kord olnud kuningas. See elanud oma emandaga väga õnnelikku elu, aga üks asi teinud neile ometigi muret: ei olnud last.

Kord tulnud kuningalinna suur tark. Kuningas kohe targalt nõu küsima. Tark kuulutanud: „Ära karda, saad poja! Aga selle poja pärast pead sa palju kurvastust kannatama!”

Kuningas vastu: „Tulgu minugi pärast kurvastust ja südamevalu. Peaasi, et poja saan!”

No eks aasta pärast sündinudki kuningaemandale poeg. Vanemad saanud ütlemata rõõmsaks poja sündimise pärast. Poiss olnud tugev nagu karupoeg. Kahe kuu vanuselt jaksanud kuningapoeg juba üksi istuda. Teinud keegi poisi tahtmise vastu, andnud poiss kohe näppude pihta. Vanematel tulnud juba hirm peale, arvates, et mis sest poisist viimaks saab. Aastavanuselt jooksnud poiss juba ühest toast teise ja purustanud majas asju. Mis iganes poisi kätte juhtunud, ikka puru taga. Aga mis kuningas sellest hoolib: varandust küllalt poja purustatud asjade asemele uusi muretseda.

Viieteistkümne aasta vanuselt poiss juba süllapikkune^[1.]