Читать книгу Seenekuningas - Matthias Johann Eisen - Страница 4

Vanasti läinud seenelised metsa seenele. Leidnud suure seene, tõmmanud maast üles. Seene alt tulnud sõrmepikkune vanamees välja, vaksapikkune habe enesel. Vanamees punuma. Seenelised järele. Saavad vanamehe kätte. Küsivad, kes ta on.

Vanamees vastu: „Mina valitsen nende seente üle, mis siin metsas kasvavad!”

Seenelised peavad nõu, mis väikse vanamehega teha. Arvavad viimaks kõige paremaks väike vanamees kuningale kingituseks viia. Viivadki kuningale. Kuningas maksab seenelistele ausasti vaevapalka. Väikse vanamehe aga laseb keldrisse kinni panna.

Kuningal tahtmine suurt võõruspidu teha ja võõrastele seene alt leitud meest näidata. Seni tahab väikse vanamehe keldris kinni pidada.

Kuninga väike poeg läinud õue peale kuldmunaga mängima. Mängides kukkunud kuldmuna kuningapoja käest keldri aknast sisse. Kukkunud just sinna, kus väike vanamees vangis olnud. Väike vanamees võtnud kuldmuna, näidanud läbi akna poisile.

Poiss hüüdma: „Anna muna siia!”

Väike vanamees vastu: „Siis saad, kui ise siia mu juurde tuled!”

Poiss küsima: „Kuidas ma su juurde saan? Uks on lukus!”

Vanamees vastu: „Mine too toast võtmed!”

Poiss läheb, toob toast võtmed. Avab keldri ukse, astub sisse. Vanamees annab poisile kuldmuna kätte, kargab aga ise lipsti poisi jalgade vahelt läbi uksest välja. Poiss ei näegi, kuidas vanamees oma teed läheb.