Читать книгу Rahva nali - Matthias Johann Eisen - Страница 3
Оглавление1. Laetud püss.
O. Hintzenberg Tapalt.
Kaks Hiidlast leidnud laetud püssi. Kumbki pole teadnud, mis riistapuu see on.
Üks annud püssi teise suhu ja ütelnud: “Mats, puhu sina lõõri, ma teen takka tilu-lilu!”
Tõmmanud triklist, püss paugatanud lahti, haavlid tunginud Matsi kurku, Viinud Matsi tossu.
“Mats, sülita välja!” hüüdnud Hiidlane.
Mis Mats enam sülitab! Mats ei liigutagi ennast!
2. Kaupmehe tüssamine.
O. Hintzenberg Tapalt.
Hiidlane rääkinud seltsimehele: “Küll mina täna kaupmeest tüssasin! Mina andsin talle viis kopikat rohkem kui tarvis oleks olnud anda!”
“See pole veel midagi!” vastanud teine. “Aga vaat, kudas mina tüssasin: Müüsin kaupmehele nahku. Mässisin väikse naha suure sisse ja müüsin ühe naha pähä kaupmehele ära!”
Mõlemad olnud ütlemata rõõmsad, et sedaviisi saanud kaupmeest tüssata.
3. Väike viga.
J. A. Veltmann Pootsist.
Korra läinud Hiidlane õpetaja juurde.
“Noh, mis head kuulda, armas hing?” küsinud õpetaja lahkesti.
Hiidlane vasta: “Tulin kat isanda juurde herrad paluma, et õpetaja ristiks mu lapse ära!” Õpetaja võtnud mehe palvet kuulda ja rääkinud asja läbi.
Hiidlane hakanud minema. Ukse vahel pöörnud mees aga ümber ja ütelnud: “Mull oleks herrale veel midagi ära rääkida!”
“Mis siis veel rääkida on?” küsinud õpetaja.
Hiidlane vasta: “Minu lapsel on üks väike viga!”
“Mis viga tall siis on?” küsinud õpetaja.
“Tall pole “henge” sees!” kostnud Hiidlane kurvalt.
4. Jäi õue hoost kinni hoidma.
J. A. Veltmann Pootsist.
Korra toonud Hiiu Mats lapse õpetaja juurde ristimisele.
Õpetaja küsinud, mis Matsil asja.
“Mis asjaks olla? Tõin lapse herra juurde ristimisele!” vastanud Mats.
“Kus laps on?” küsinud õpetaja.
“Küll ta tuleb kat varsti tuppa. Jäi õue hoost kinni hoidma!”
“Aga, armas mees, kas laps siis ju nii vana on ja alles ristimata!” ütelnud õpetaja.
“On juba katt, kolm rugi lõikust sest saadik mööda, kui pojukene kolmeaastaseks sai!” kostnud Mats rahulikult.
5. Valge väljas.
Vigalast.
Hiidlane läinud silgu koormaga Tallinna. Jäenud tee peal kõrtsi ööseks. Sidunud oma valge hobuse kõvasti vankri külge kinni, annud heinad ette, läinud ise kõrtsituppa magama.
Hiidlasega seltsis olnud ka üks maamees kõrtsis öömajal.
Homiku päikese tõusu ajal härganud maamees ülesse. Pannud hobuse vankri ette, olnud valmis edasi sõitma.
Hiidlane ei kuule aga midagi. Magab nagu kott edasi. Maamees ei taha Hiidlast magama jätta. Hakab Hiidlase õlast kinni, raputab, ütleb: “Hiidlane, tõuse ülesse, valge ammu juba väljas!”
Hiidlane tõstab pea ülesse, vaatab, ütleb: “No eks ole hullu! Kes ta nüüd ometi välja laskis? Sidusin teise eile õhtu raudahelatega kõvasti vankri külge kinni!”
6. Hiidlase löömine.
O. Hintzenberg Tapalt.
Kaks Hiidlast kisklenud tublisti.
Pärast kisklemist kiidelnud teine: “Mes ta mulle teha sai! Andis paar kerda ainult kervesilmaga toks! toks! Mina aga andsin talle oma laiadega nahkkinnastega nii mööda pead, et kõrts vasta kõmas!”
7. Hea, et tökati pott pestud sai.
O. Hintzenberg Tapalt.
Hiidlane pannud paja tulele. Tahtnud kartuhvleid keeta. Läinud enne aga õue vett tooma.
Seni pannud teine Hiidlane poti tökatiga paja põhja sooja. Unustanud poti sinna.
Kartuhvlite keetja tulnud veega, pole enam patta vaadanud, kallanud vee patta, pannud kartuhvled sisse ja keetnud.
Sööma hakates pannud mehed imeks, et kartuhvlitel “piibu pehja”1 magu juures on.
Pärast, kui asi ilmsiks tulnud, ütelnud Hiidlased: “See on ju üsna hea, et see “tikardi” pott korraks pestud sai!”
8. Puhas nuga.
O. Hintzenberg Tapalt.
Hiidlane läinud jõulu laupäeval mõisa proua käest pühadeks saia paluma.
Proual polnud nuga käe pärast. Küsinud Hiidlase käest nuga. Hiidlane annud. Proua lõiganud Hiidlase nuaga.
Pärast lõikamist küsinud proua: “Kas nuga oli puhas ka?”
“Jah, auulik proua! Üsna puhas oli! Üleeile võtsin teisega koera pinda (nahka) seljast ää!” vastanud Hiidlane.
Proua annud seda kuuldes terve saia Hiidlasele.
9. Mete toojad taari astjas.
O. Hintzenberg Tapalt.
Hiidlane läinud naesega metsa “tibutoitu” (marju) korjama. Leidnud erilase pesa.
“Ahah! need on mete toojad!” arvanud mees.
“Vist küll!” ütelnud eit.
Mees eite käskima: “Mine koju vana vaar, lükka ümber kalja taar! Mesipuud meil ei ole. Paneme mete toojad taari astjasse!”
Eit viinud taari astja metsa. Hakanud mehega metetoojaid taari astjasse ajama. Võtnud lepa vemblad kätte ja katsunud vähä takka aidata.
Mete toojad asunud aga Hiidlaste kallale. Ei aidanud vaestel muud nõuu kui plagama pista.
Jäivadki ilma mete toojatest!
10. Uued orilad.
J. A. Veltmann Pootsist.
Keina kirikus ei olla vanal ajal orilat olnud. Kogudus laulnud köstri ettelaulmise järele.
Noh hea lugu küll! Viimaks muretsetud ometi kirikule oril. Kogudus olnud kena “pilli” ja ta hääle pärast väga rõõmus.
Üks Keina isakene aga ütelnud: “Ja jah, armsad pojad! Meie armas õpetaja on üsna imelikuks läinud! Ta toob pilli kirikusse! Eks ta võinud pilli ometigi Keina kõrtsi viia! Seal ometi oleks rahvas võinud püksata tantsida!”
11. Köie püüdmine.
J. A. Veltmann Pootsist.
Korra sõitnud kaks Hiidlast külmal talvel ööse koju poole. Eelsõitjal olnud tõrva tünder ree peal. Tahtnud teist nagu ninapidi vedada.
Võtnud tõrva tündri prundi eest ära. Tõrv jooksnud maha. Jäenud nagu köis lumise tee peale.
“Mats! Võta kat köve maast ülesse! Köve jookseb järgi!” hüüab eelsõitja.
Mats vaatab. Näebki köve järgi jooksvat. Kargab silmapilk ree pealt maha. Tahab köit lume pealt piosse võtta. Aga tee, mis tahad! Ei saa köit kudagi viisi kätte!
Eelsõitja hüüdma: “Mats! võta kat kindad käest ära! Muidu sa käde ei saa!”
Mats võtab kindad käest ära. Pistab kindad rutuga ja nagu pool kogemata suhu. Hakab paljaste kätega köit kinni püüdma.
Seni pani eelsõitja tündrile prundi ette. Mats jäi tõrvase suuga vaatama, kuhu köis ometi nii ruttu ära kadunud.
12. Ära viia ei saanud!
J. A. Veltmann Pootsist.
Korra läinud kaks Hiidlast kevadel suurel maal ööse teed mööda edasi.
Mehed olnud suured tondi kartjad. Rääkinud just tontidest, kui eemalt kanget valju mürinat kuulnud.
“Mats ae! Kas kuuled kat mürinat! See es õige asi enam küll ei ole!” õhanud üks.
“Jah! Küll kuulen!” vastanud teine suure hirmuga.
“Mats! Kudas me’ õelusest ometi lahti saame? Kas sa oskad auu kiituse laulu?”
“Kulla vennas, ei oska! Oskan aga teise laulu!”
Mõlemad langenud nüüd värisedes maha. Igaüks hakanud oma laulu laulma. Laulnud ja laulnud teised mis hirmus.
Kange mürin jõudnud seni ikka ligidamale. Kutsar sõitnud neljahobuse tõllaga meestest mööda.
Hobused kohkunud mehi nähes.
Kutsar tõmmanud piitsaga meestele tubli sähvaka mööda pead.
Kui kutsar mööda jõudnud, hüüdnud teine Hiidlane rõõmuga: “Ju meie laul ikka aitas! Piitsaga sai meid küll hööritada, aga ära viia ometi ei saanud!”
13. Lammas kõige nahaga kõhtu.
O. Hintzenberg Tapalt.
Hiidlased olivad mõisas “raavi” lõikamas. Palusivad “rouva” (proua) käest pühiks lammast.
Proua lubas lamba talle.
Hiidlane ütlema: “Oh auulik proua, kudas me võime tallekest tappa! Talleke ei jaksa suurt tapmise valu ära kannatada!”
Proua naeris. Lubas meestele vana lamba, käskis aga naha tagasi tuua.
Hiidlane uuesti ütlema: “Mede pool lambal pinda ei võetagi, vaid süüakse liha kõige pinnaga!”
Ei aidanud, proua pidi nahagi Hiidlastele lubama.
14. Kinni siotud hing.
Korra sõitnud Hiidlane talvel üle väina. Kodu lähedal langenud hobune karrsummdi jää lõhesse. Küll katsunud mees hoost august välja tõmmata, aga ei saa.
Viimaks tulnud mehele hea nõuu meelde. Sidunud nööriga hobuse kõri kinni, et “heng” välja ei läheks. Ise läinud saarele talust abi tooma.
