Читать книгу Kohalised Eesti muinasjutud - Matthias Johann Eisen - Страница 3

Pikasilla lähedal üsna Virtsjärve ääres on kõrge, järsk, ümmargune mägi, mida Vooru-mäeks hüütakse. Ühelt poolt järvest, kolmelt poolt aga haljastest heinamaadest ümber piiratud, katavad kaunid männad kõiki tema külgi ja hoiavad oma latvu nagu kroon üle tasase lageda mäetipu. Kes seda mäge eemalt näeb, peab teda mõneks kindluseks pidama.

Tõesti oligi Voorumäel muiste kindlus. Enne veel kui Tartu ja Pärnu linn ehitati, elas juba sääl mäe pääl väga rikas kaupmees Vooru-Andres. Temal oli hulk laevu, mis Emajõge mööda alla Peipsi järve poole ja säält edasi Narva purjutasivad, teine pool aga niisamati Virtsjärvest jõge mööda Viljandisse ja säält edasi Pärnu jõge mööda Pärnu lahe äärde. Kõik kauplemine oli üksi tema käes. Tartu linna rahval ei olnud kauplemise poolest midagi teha. Suures hädas võtsivad nad viimaks nõuuks kauplemist Andrese käest ära kiskuda. Andres tegi oma mäe õige kindlaks ja ootas vastasid. Hulga kaupa tulivad Tartlased mäe juurde kokku ja piirasivad mäe ümber. Andres naeris aga esite ümberpiirajate üle. Siiski ei läinud need ära ega jätnud ümberpiiramist järele. Näljaga tahtsivad nad Andrest alla heitma sundida. Kui viimati häda koguni suureks läks, võttis Andres nõuuks ära põgeneda. Õnnega pääsis ta vaenlaste vahelt läbi, aga peagi saivad need aru, mis sündinud. Sedamaid hakkasivad nad teda taga ajama. Pärnumaantee ääres Purtsi veski ja Pühaste küla vahel järve ääres jõudsivad nad ta järele. Selgesti nägi Andres ära, et ta enam edasi ei pääse. Siisgi ei tahtnud ta elusalt ennast tagaajajate kätte anda. Järve ääres parve silmates kargas ta parve pääle, tõukas äärest ära ja sõudis keskele. Vaenlased piirasivad järve ümber ja pidasivad vahti, et ta säält ära ei pääseks. Sõuriista puudusel ei saanud nad järve pääle Andrese kallale. See jäi seni parve pääle kuni ta nälga suri, sest et pääsmist ei olnud. Seda järve hüütakse sest saadik Andresjärveks. Kui Andres oli surnud, läksivad vaenlased ta mäe otsa, lõhkusivad ning purustasivad ta majad ära ja viisivad kulla ja hõbeda Tartu. Mägi aga, kus Andres enne elas, kannab sest saadik Voorumäe nime.

Aakre herra on hiljemal ajal Andres-järves kõiksugu kalu kasvatanud. Kui järvevaht lootsikuga järve pääle läks, tulivad kalad karja kaupa lootsiku ümber kokku ja ootasivad, et neile leiba antakse. Kord julges keegi talumees öösel ühe latika järvest enesele võtta. Asi tuli välja ja mees sai mõisa herra käest armetumalt peksa. Sest saadik hakkasivad kalad järvest kaduma. Praegu on Andresjärv üksnes linaleotamise järv.