Читать книгу Tartumaa muinasjutud - Matthias Johann Eisen - Страница 8

L. Kettunen. Alatskivilt.

Alatskivil kõneles üks vanamoor järgmist juttu, mida 80 aastaselt ärasurnud isa purjuspääga alati lobisenud:

Kalevipoeg tulnud üle järve (Peipsi) siia poole ja toonud seitsesada saelauda turja pääl. Näinud, vanapaganad peavad isekeskis sõda. Läinud neid lahutama ja peksnud kõik seitsesada saelauda vanapaganate pihta puruks. Kolm lauda ainult jäänud omal järele.

Siil hõiganud põõsast: “Kalevipoeg, vend, löö servi lauda!” Nõnda hakanudki lööma ja kolme lauaga tapnud kõik ära.

Siis küsinud: “Vend, kes sa olid, kes sa mind õpetasid? Tule välja!”

Siil ütles: “Ma olen alasti, ma välja ei julge tulla!” Kalevipoeg lõikas talle kuuehõlma ja andis katteks.

Siin rannal, Lahepera kohal, on kivi, kus sügaval inimese jälg. See olla Kalevipoja pahema jala jälg. Siit astus kohe Piatskivile, kus tal säng. Sinna heitnud puhkama.

Kalevipoeg kandnud ka liiva kuue siiluga, vist siis, kui omale sängi tegi. Liiv kukkunud kord siilu seest välja ja sest sündinud mägi, “Tikkoväiko”, mis sängi lähedal kesk heinamaad on.

Alasuvälja pääl on Kalevipoja kivi. See olla Kalevipoja lingukivi. Rahvas mõtelnud, et raha sees ja lõhkunud ühel öösel kivi ära. Ta olnudki nagu kahest jaost juba vanast kokku pandud.

Muidu olnud hää tugev mees, sest “Peipsi olnud perseni, Lahejärv labajalani.” Mõned ütlevad jälle:

Peipsi järv perseni,

Kaiujärv kaelani,

Mustjärv munani,

Emajõgi elmini.

Jumal teab, kui suur ta võis olla.