Читать книгу Eesti rahvanali - Matthias Johann Eisen - Страница 21

M. Liedenberg Vigalast.

Setu mees oli peres öömajal. Koolijüts rääkis parajalt lindudest.

Setu ütlema: "Oi braet, ilmas palju lindu on. Vot kui mina tulin pambuga esimest korda siia käima, siis braet mina nägin niisuguse hullu linnu, aga ei mälesta enam, mis nimi on!"

Peremees küsima: "Mis moodi see lind oli siis?"

Setu vasta: "Vot lind oli teravate sulgega, madala jalaga, pika nokaga. Ja kui sinu tema torka, Siis tema laula: tuit, tuit, tuit!"

Peremees ütlema: "See oli vist vana vares!"

Setu vasta: "Ei braet, ei ole vares. Vares minu tunneb."

Peremees jälle: "See oli ehk harakas!"

Setu jälle: "Ei braet, ei ole harakas! Harakas minu tunneb!"

Sulane nurgast ütlema: "Küll see vist oli va siil!"

Setu rõõmuga: "No vot braet, viilu lindu tema on! See tema hullu lindu on! Maas just nagu kera. Ja kui sinu tema torkab, siis tema laula!"