Читать книгу Kodukäijad - Matthias Johann Eisen - Страница 3

Kutse tontide tantsule.

Jaani kiriku poolt sammusin mööda Harju uulitsat turu poole. Korraga näen: keegi tuttav tuleb mulle vasta. Vaatan hoolega: jah, lugu õige küll, endine tuttav Lammi-Laur tuleb mulle vasta tõesti.

Minu juurde jõudes jäeb Lammi-Laur seisma: “Tere kaua aja pärast!” hüüab ta mulle vasta ja annab kätt.

“Tere, tere!” kostan ma. “Jah, kaua aega tõesti mööda läinud, et me ühtteist pole enam näinud!”

Lammi-Laur piab aja küsimuse üsna kõrvaliseks asjaks. Pöörab jutu lõnga korraga teise külge ja küsib minult: “Kas sa iseennast ka tunned?”

Mul liikus ju küsimine keele peal, mis niisugune iseenese tundmine tähendab, aga enne veel kui sain küsida, tulivad mulle Tallinna viimsed nähtused meelde. Kas ei olnud Lammi-Laur ennast ka ehk kodukäijate väljakutsujate kilda annud? Tarvis oli aru kätte saada. Ma tegin ennast otskohtlaseks, vaatasin iseenese peale ja vastasin: “Ma arvan, et ma ikka veel Vainu-Villem olen!”

Lammi-Laur aga kohe targalt õpetama: “Ei, ei, ega ma seda küsi, kas Vainu-Villem oled või ei, seda tean ma muidugi, vaid seda küsin ma, kas sa ka spiritismust usud?”

Sooh, nüüd oli asi selge. Nagu ma ette arvanud, oli Lammi-Laur vaimude uskuja.

Ma tahtsin seda vaimude usku paremini tunda saada. Tegin enese sellepärast jälle otskohtlaseks ja kostsin: “O oh, küll ma seda usun, et siin Tallinnas piiritust leitakse. Mine, kuhu kõrtsi tahad, igal pool võid piiritust kas pangega saada. Ja selle kihvtiga tapab siin Tallinnas palju inimesi oma meelt ja mõistust. Seda ei usu ma üksi, vaid seda tean ma selgesti, sest piirituse joomise halvu tagajärgi olen igapäev rohkesti küllalt näinud!”

“Ei, ei sest ma ei räägi!” ütles Lammi-Laur õiendades. “Ma näen, sa ei saa mu jutust aru. Ma pian selgemalt rääkima. Kas sa tontisid usud?”

“Et “Tondi kõrts” olemas, seda usun ma küll!” vastasin ma naerdes.

Lammi-Laur jäi selle vastusega niisama vähä rahule kui endistega.

Õpetades ütles mulle jälle: “Tondi kõrtsil pole nende tontidega midagi tegemist. Ma tahan teada, kas sa vaimusid usud?”

“Vaimusid?” küsisin ma. “Oh oo, neid usun ma küll! Ma usun, et on häid vaimusid ja kurje vaimusid!”

Seegi vastus läks märgist mööda.

“Ka neist vaimudest ei räägi ma,” ütles Lammi-Laur, “vaid ainult surnute vaimudest. Kas sa usud, et mitmete vaimud veel pärast surma maa peal ilmuvad ja endid järelejääjatele näitavad? Need on need tondid ja vaimud, kellest ma räägin!”

“Kodukäijad siis!” tähendasin ma omalt poolt.

“Minugi poolt kodukäijad, kui nii tahad!” seletas Lammi-Laur. “Mitmed meie mehed hüüavad neid aga tontideks!”

“Mis ajast saadik tondid siis surnute vaimud on?” küsisin ma.

“Ei mina seda tea!” ütles Lammi-Laur kogeldes. “Meie mehed armastavad aga tondi nime ja seepärast rääkisin minagi tontidest!”

“Tee ometi vahet tondi ja kodukäija vahel!” sähvasin mina omalt poolt vahele.

“Olgu siis kodukäijad!” ütles Lammi-Laur mulle õigust andes. “Nüüd küsin sult aga: kas sa kodukäijaid usud?”

“Kas ma kodukäijaid usun? “ küsisin ma venitades. “Pian tunnistama, et ma veel üht ainustki pole näinud!”

“Ei ole näinud?” päris Lammi-Laur.

“Ei ole!” vastasin ma.

“Kas sa tahaksid aga näha?” päris Lammi-Laur uuesti.

“O jah, kui neid kusagil näha oleks!” kostsin ma.

Lammi-Lauril tuli nagu uus elu.

“On, on, sada korda on!” sõnus ta mu kahtlemise peale. “Tule, täna õhtu tahan sulle veel tontide tantsu näidata!”

“Kas sa siis oled tontide tantsitajaks hakanud?” küsisin ma.

“Seda küll mitte,” vastas Lammi-Laur, “aga vaata, täna õhtu peetakse Tondi kõrtsi ligidal koosolekut, kuhu vaimud ilmuvad. Sellele koosolekule palun sind tulla, seal saad vaimusid näha ja võid nendega kõneledagi!”

Asi hakas mind ikka enam huvitama. Tahtsin näha, kuidas tondid õige tantsivad. Olin tänini paljugi kodukäijate ilmumisest, õigemini ütelda spiritismuse vaimudest kuulnud, aga ei olnud veel iialgi sarnasid vaimusid näinud. Andsin seepärast Lammi-Laurile kätt selle peale, et täna õhtu tõesti vaimude pidule või tontide tantsule tulen.

Ettevalmistused vaimude ilmumise vasta.

Õhtu aegsasti olin ma määratud paigal platsis. Lammi-Laur ootas mind juba. Rõõmustas väga, et ma sõna pidanud. Viis mind tuppa ja käskis toolile istuda.

Ma vaatasin enese ümber, aga ei näinud midagi iseäralikku. Tuba nagu kõik muud tuad.

Lammi-Laur mõistis mu mõtted ära.

Laur ütlema: “Ega vaimud siia tuppa tule. Siin viibime ainult nii kaua kuni teine pool maja otsas vaimude tulemise vasta kõik valmis seatakse. Praegu on vaimude tulemiseks aeg veel vähä varane. Seni võin sulle uuest usust pikemat seletust anda!”

“Missugusest usust?” pärisin mina.

“Eks sest vaimude usust ikka!” seletas Lammi-Laur. “Spirtismus ehk vaimude usk on uus usk, kelle lipu alla me oleme vandunud. See uus usk õpetab, et inimesest pärast surma tõsine, iseteadlik hing järele jäeb edasi elama. See hing võib ennast meile näidata, võib meiega rääkidagi, kui ta tahab. Veel enam; ta võib koguni kirjutadagi ja teisest ilmast lillesid kaasa tuua. Aga veel rohkem: kui vaimud ilmuvad, võivad nad tuas kõik asjad tantsima ja kargama panna: toolid hüppavad, lauad kargavad ja istmed löövad uperkuuti!”

“Seesugune on siis teie uus usk?” pärisin mina.

“Seesugune neh!” vastas Lammi-Laur.

“Kui kaua on niisugune uus usk olemas?” küsisin mina jälle.

“Ei veel kaua!” kostis Lammi-Laur. “Vaimud ilmuvad küll aastasajad, aga nende ilmumist ei tuntud veel maailmas. Vaimude usu ülesleidmise paik on kõige uudiste isamaa Ameerika. Seal alles saadi vaimude ilmumisest pärast surma selget aru ja õpiti kunts kätte vaimusid välja kutsuda.”

“Kas seitsme Moosesega?” küsisin mina vahele.

“Ei, ei meie usu mehed ei pruugi mingisugust seitset Moosest meie mehed kutsuvad vaimud oma tarkusega välja!” seletas Lammi-Laur. “Nagu tähendatud, pandi vaimude ilmumist esimest korda Ameerikas tähele!”

“Kas siis mujal vaimusid sugugi ei olnud?” julgesin ma jälle vahele küsida.

“Oli küll, aga nende olemist ei tuntud veel ära!” seletas tark vaimude uskuja. “Ja Ameerikaski saadi alles 1850 vaimude ilmumisest õiget aru. Seal kuuldi esmalt salajat koputamist, majariistad nihkusivad paigalt ära, nägemata vägi liigutas laudu ja toolisid ja koputas nendega vasta põrandat. Pea astusivad surnute vaimud avalikult platsi, ajasivad koosolejatega juttu, vastasivad nende küsimiste peale ja andsivad neile mõnesugusid õpetusi eluteele kaasa. Vahel ilmusivad ainult käed, ilma kehata nimelt, tegivad midagi ja kadusivad siis jälle niisama arusaamata ära nagu nad tulnud.”

“Just nagu käsi, mis “Mene mene teekel!” kirjutas,” ütlesin ma vahele.

“Just niisama!” tõendas Lammi-Laur.

“Kui aga need käed kõigele teie uuele usule niisama “Mene, mene teekel!” ei kirjutanud!” tähendasin ma vahele.

“Ei, ei seda pole karta!” vastas Lammi-Laur.

“Meie usk seisab kindlal alusel. Ju 2 aastat pärast esimest arusaamist vaimude ilmumisest andsivad 15,000 inimest palvekirja ülemale poole sisse ja palusivad vaimude ilmumise kohta seletust. Mitmed targad mehed astusivad kohe välja ja näitasivad selgesti kätte, et kõik majariistade tantsimine tuas ja vaimude ilmumine sealsamas kindlal põhjal seisab. Ameerikast lagunes uus usk pea Inglismaale ja leidis siingi elavat vastavõtmist. 18 kuud aega uuriti hoolega vaimude ilmumist, sest palju tarku mehi ei tahtnud “tontide tantsu” esiotsa tõeks pidada, aga viimaks jõudsivad nad ometi sellele otsusele, et “tondid tõesti tantsivad.” Sest saadik sai meie usk ikka enam maad ja praegusel ajal leiab ta lahket vastavõtmist igas riigis. Selle uue usu jüngriks tahaksin sindki teha!” ütles mulle Lammi-Laur lugu lõpetades.

Vaimud koputavad.

Korraga kuulsin ma tua lae peal koputamist, üks kord, kaks korda, kolm korda... Ma jäin kuulama.

“Mis see oli?” küsisin ma imestledes.

“Näha on, et sa vaimude ilmumisest veel midagi ei tea!” ütles Lammi-Laur mulle naerdes. “Need on vaimud, kes koputavad. Tondid, nagu mõned meie mehed ütlevad, kutsuvad meid oma tantsule. Nüüd on paras aeg minna. Läki siis!”

Kohe hakasime maja teine poole otsa minema. Seal pidivad Lammi-Lauri ütlemise järele ju vaimud ilmuma.

Astusime kottpimedasse tuppa. Õigust ütelda, ma lõin oma julguse peale vaatamata vähe kartma. Mis see tähendas? Miks oli tuba kottpime?

Lammi-Laur arvas mu kartust ette ära. Ütles sellepärast kohe: “Ära karda! Anna käsi siia mu kätte. Ma viin sind tooli peale istuma!”

“Aga miks siin niisugune Egiptuse pimedus valitseb?” küsisin ma vasta.

“Mikspärast? Sellepärast et vaimud valgust ei armasta! Eks sa siis seda veel ei tea?” ütles Lammi-Laur.

“Küll tean! küll tean!” vastasin ma. “Kõik kurjad vaimud armastavad pimedust!”

“Need, kes meile ilmuvad, pole kurjad vaimud sugugi!” seletas Lammi-Laur. “Enamisti kõik meie armsad omaksed ehk head tuttavad. Valgust nad ometi ei salli!”

Nõnda õpetades viis Lammi-Laur mind tooli peale istuma. Kohe selle peale astus veel paar meest tuppa. Needki olivad “tontide tantsule” kutsutud, et nad endid uue usuga tutvustaksivad. Lammi-Laur võttis needki vasta ja viis iga ühe oma paiga peale istuma.

Selle peale pidas Lammi-Laur meile pisukese kõne. “Herrad,” ütles ta. “Ma olen teid siia kutsunud, “tontide tantsu” vaatama, nagu maailma lapsed ütlevad. Vaimud on täna õhtu nii lahked ja lubavad meile ilmuda. Te võite neid näha ja kui tahate, ka nendega kõneleda. Aga selle eest hoidke endid, et te neile ligemale ei lähe ega neisse milgi kombel ei puutu. Tahaks keegi vaimusid käpuga katsuda, siis võiks sest suur õnnetus sündida. Seda pidage meeles!” Jälle koputati kusagil kolm korda.

“Soo, vaimud annavad teada, et nad ju ilmuvad,” ütles Lammi-Laur. “Olge julged, ärge kartke midagi. Kes ise vaimudesse ei puutu, sellesse ei puutu ka vaimud!”

Kõik majariistad hakavad tantsima.

Nurgast hakas nagu vähe kuma paistma. Tuld ometi ei puutunud kusagiltki silma. Selle kuma valul lahkus küll pisut Egiptuse pimedust, aga õieti näha ei võinud ometi midagi.

Minu ees seisis tühi tool. Hoidsin selle seljast kinni. Korraga tunnen: tool mu ees hakab liikuma. Lasksin käe toolist lahti. Tool tõusis ülesse kõrgesse.

“Mis see on?” hüüdsin ma.

“Vaimud ilmuvad, tool tantsib!” ütles Lammi-Laur õpetades.

Mul ei jäenud aega selle peale midagi vastata, sest et tooli tantsimine kõik mu meeled vangis pidas. Nagu poolpimedas näha võis, keerutas tool ennast mitu korda õhus ümber ja langes siis prantsatades maha.

Korraga tunnen: minu toolil kipub ka tantsu tuju peale. Aga kuhu ta mehe käest peaseb. Tuetasin enese hästi tugevasti toolile ja ootasin, mis nüüd sünnib. Oli see nüüd minu raskus või mis oli, aga iga pidi midagi oli, mis toolil tantsu tuju kohe minema kihutas.

Seni nähti kuma nurkas pisut suuremaks läinud olevat.

Seda viisi võisin ma vähe selgemini näha, et tantsu tuju nüüd pengile peale tuli. Penk seina ääres tõstis esmalt üht otsa, siis teist otsa ja tõusis viimaks täiesti õhku. Õhus heljus penk natukese aega ja langes siis jälle maha. Pisut kaugemal hakkas teine tool tantsima. Tantsides tõusis tool õige kõrgesse ja tuli tantsides minu lähedale. Korraga puutus tooli jalg minu külge.

“Tohoo tondid!’’ hüüdsin ma püsti karates. “Niisuguse kaubaga ma ei lepi!”

Seda üteldes tahtsin ma juba tantsivast toolist kinni sasida, aga seal astus Lammi-Laur vahele. “Ära karda,” ütles ta, “vaimud ei ole süüdlased, vaid ainult tool, mis oma tantsuga liig kaugele läinud!”

Pööris ennast selle peale toolide poole ja ütles: “Toolid, ärge enam tantsige!”

Nagu näha, kuulsivad tantsivad toolid Lammi-Lauri sõna. Mitte üks tool ei liikunud enam paigalt.

Selle asemel hakas aga laud oma tükka tegema. Kerkis ühest otsast, kerkis teisest otsast, tahtis ka lendu tõusta, aga vist olivad tall nagu jaanalinnul lühikesed tiivad, mis ta keha raskust hästi ei kannud. Lühidalt: laud lae alla ei tõusnud.

Tua täis kodukäijad.

“Nüüd on vaimud küllalt juba oma tulekut ette kuulutanud, nüüd ilmuvad nad kohe ise!” ütles selle peale Lammi-Laur.

Kohe kadus kuma ja jälle valitses pilkane pimedus tuas.

“Pane tähele, nüüd tuleb terve kari surnute vaimusid välja!” ütles Lammi-Laur.

Tõesti läks jälle vähä valgemaks nurgas ja nüüd hakas vaimusid vips ja vuu tuppa tulema. See on, nad näitasivad endid ja kadusivad sedamaid jälle.

“Miks nad nii ruttu ära kaovad?” küsisin ma. Minu meelest näitas lugu nimelt nii, nagu oleks nõia latern need vaimud välja nõiutanud.

“Kui tahad, võivad vaimud ka kauemini viibida!” ütles Lammi-Laur. Ja kohe jäi järgmine vaim või kodukäija kauemaks meie otsa vahtima.

“Kes sa oled?” küsisin ma vaimult.

“Rammu-Rein!” vastas vaim peene äälega.

“Niisugust meest pole ma iialgi tunnud!” ütlesin ma omalt poolt.

“Sa tahaksid ehk mõnda tuttavat meest näha? Ehk Jakobsoni? Või Vesket?” küsis Lammi-Laur.

“See oleks tõesti kena!” kostsin ma.

“Vaimud, minge, ütelge Jakobsonile ja Veskele, et nad siia tulevad,” ütles Lammi-Laur selle peale vaimude poole pöördes.

Mu uudisehimu kasvis õige suureks. Kuidas tahtis Lammi-Laur neid mehi ette tuua? Et terve vaimude või tontide tants pettus oli, seda arvasin ma selgesti, ehk ma küll veel ei teadnud, kuidas seda pettust tehti. Iga pidi oli tarvis teraselt vaadata.

Natuke aega läks mööda. Ei tulnud Jakobsoni ega Vesket.

“Kuhu nad jäevad?” küsisin ma Lammi-Laurilt.

“Ei jõua veel. Pikk maa tulla!” vastas Lammi-Laur. “Aga oota, oota, küll nad pea ilmuvad!”

Enne astus meie silma ette vips ja vuu veel paar tosinat tonte. Siis kuulsin korraga koputamist.

Kudas Veske habemest ilma jäi.

“Nüüd nad tulevad! Nüüd nad tulevad!” hüüdis koputamist kuuldes Lammi-Laur.

Vaatasin tulejaid. Ei näinud ometi kahte. Ilmus ainult üks habenik, sinise prilliga.

“Kes sa oled?” küsisin ma.

“Eks ikka Jakobson!” vastas vaim.

“Aga sull pole sugugi Jakobsoni ääl!” ütlesin ma, sest ääl oli liig peenike.

“Eks sa tea, et vaimudel ikka peenikesed ääled on!” vastas vaim.

“Võib olla! Mull pole vaimudega enne iialgi tegemist olnud!” sõnusin ma. “Aga ütle mulle, kudas elu vaimude vallas on?” küsisin ma.

“Üsna hea!” vastas vaim.

“Sa oled sellega rahul?” pärisin ma.

“Rahul!” kostis vaim.

Tarvis õige muude asjade kohta otsust küsida.

“Mis sa arvad meie ajalehtedest?” küsisin ma vaimult.

“Ei just head!” seletas vaim. “Ajalehed ei täida suuremalt jaolt oma kohut. Tihti juhivad neid mehed, kellel laiem silmaring puudub. Seda viisi ei või nad rahvale suuremat kasu saata. Paremaid toimetajaid tuleb ametisse panna!”

Selle ütluse vasta ei teadnud ma midagi ütelda.

“Kas sull veel midagi vaimu käest küsida on?” küsis Lammi-Laur.

“Praegu ei tule mulle enam midagi iseäralikku meelde!” kostsin ma.

“Siis lasen ma selle vaimu oma teed minna ja Veske asemele tulla!” ütles Lammi-Laur.

Sedamaid kadus vaim. Asemele ei astunud ometi kohe Veske.

“Kuhu Veske jäeb?” küsisin ma Lammi-Laurilt.

“Kannatust, kannatust! Mõtle ometi, pikk maa tulla,” trööstis mind Lammi-Laur.

Minugi poolest. Jäin ootama, et näha, mis nüüd sünnib.

Natukese aja pärast ilmuski uus vaim. Veske moodi teine küll. Suur, lai, kahe haraline habe teisel. Teretab meid ja ütleb: “Tervisid teisest maailmast!”