Читать книгу Rikka mehe kütkes - Maureen Child - Страница 4

Max Striver võttis joogiklaasi ja libistas pilgu üle ruumi. Fantaasia kuurordi klubi oli tulvil joovaid, naervaid ja tantsivaid inimesi. Muusika mängis valjult ja värvilised laetuled valgustasid tantsupõrandal väänlevat rahvamassi. Klaasustest paistis meri ja hele kuu tumedal taevavõlvil.

Max toetas küünarnuki baariletile ja rüüpas aeglaselt puhast viskit, lastes pehmel kangel joogil kurgust alla voolata. Viimasest puhkusest oli möödunud kaua aega ja nüüd tundis ta ennast pidutsevate inimeste keskel pisut ebamugavalt. Võib-olla poleks ta pidanud üldse siia tulema. Võib-olla oleks ta pidanud jääma Londonisse.

Ta muheles omaette. Aga võimalus näpata oma vana sõbra ja konkurendi abiline oli olnud liiga ahvatlev.

Tegelikult polnud tal erilist lootust, et Caitlyn Monroe tuleks Lyon Industriest ära. Naine oli selleks firmale liiga lojaalne. Ent tema bossi Jefferson Lyonit oli tore piinata. Max tellis uue joogi ja naeris sisimas, meenutades pilti, kuidas Jefferson oli hommikul rannatoolis tukkunud. Vaatepilt vägevast Lyonist, kes oli laskunud nii madalale, et avalikult põõnutada, ajas teda tükiks ajaks naerma.

„Mis teile nalja teeb?”

Max heitis pilgu brünetile, kes istus temast kaks istet eemal. Naise tumepruunid juuksed oli lühikesed ja turris, tema suured pruunid silmad särasid. Tema nahk oli meekarva ning keha helerohelise topi ja lühikeste valgete pükste all heas vormis.

Maxi enda keha muutus puhast sensuaalsust tundes erksaks. „Ma mõtlesin oma sõbrast,” ütles ta.

„Ja teie sõber on naljakas?”

„Ei ole,” tunnistas Max ja küsis seejärel: „Kas te olete siin üksi?”

Naine pööras ennast punase polstriga baaripukil näoga Maxi poole. Ta kallutas pead ja naeratas. „Olin.”

Intrigeeriv, mõtles Max. Talle meeldis see otsekohene naine, kes lasi oma huvil mehe vastu välja paista. Ja veel rohkem meeldis talle, et ta oli ka ise huvitatud. Ta oli viimasel ajal liiga palju töötanud. Pagan, ta pole mitu kuud kohtingul käinud. Ent praegu tundus, et asi muutub.

„Kas ma võin pakkuda teile uue dringi?”

Naine silmitses oma peaaegu tühja klaasi, siis taas Maxi. „See oleks päris hea algus.”

Max andis baarmenile märku ja suunas siis pilgu naise silmisse. „Ehk tantsiksime?”

Naine naeratas ja Maxile meeldis, kuidas ta huuled seejuures liikusid.

„Veel üks hea mõte,” ütles naine ja libistas ennast pukilt alla.

Otsekui tellitult muutus rokirütm aeglaseks ja rahulikuks. Max triivis inimeste vahelt läbi tantsupõranda varjulisse nurka ja võttis naise käte vahele. Nad sobisid kasvult – naise pealagi oli Maxi lõua kõrgusel. Kui naine ta vastu liibus, tundis Max, kuidas ta veri keema hakkab.

Ta polnud kaua aega naisega olnud. Liiga kaua polnud tal olnud võimalust lõõgastuda.

Muusika voogas üle nende nagu siidine laine, naine kallutas pea kuklasse ja vaatas Maxile otsa. „Mulle meeldib teie aktsent. Inglise?”

Maxi käesurve ta piha ümber suurenes. „Jah. Ja te ise tulete...?”

„Californiast.”

See selgitab meeldivat päevitust, mõtles Max ja vaatas ta sügavatesse tumedatesse silmadesse. „Ja mis toob teid Fantaasiasse?”

„Sõbrad.” Janine Shakeri keha läbis kuumahoog. See aktsent paneb tõesti hormoonid liikuma. Või oli selles süüdi mees ise? Pikk, laiaõlgne, tugeva lõua ja tumedate, kraeni ulatuvate juustega, ning šokolaadikarva silmadega, mis kutsusid suudlema.

Oh sa poiss!

„Seega mitte üksi.”

„Sõbrannad,” täpsustas Janine.

Ta oli tulnud kuurorti oma parimate sõbrannade Caitlyni ja Debbie seltsis. See oli olnud tema idee, kuigi jumal taevas nägi, et ta poleks võinud endale taolist reisi lubada. Nii teda kui ka sõbratare olid nende partnerid viimaste kuude jooksul maha jätnud ja puhkus pidi kujunema omamoodi haavade lakkumise reisiks.

Niisiis oli Janine võtnud oma pulmadeks kogutud – pulmadeks, mis ei toimunud – säästud ja sõitnud kolmeks nädalaks Fantaasiasse. Koju jõudes on ta pankrotis, kuid selle pärast on aega hiljem muretseda.

Praegusel hetkel oli ta mehe käte vahel ja see oli ainus, millele ta tahtis mõelda.

„Ah sõbrannadega?” Max naeratas ja surus naise endale lähemale. „Rõõm kuulda.”

„Tõesti?”

„Jah.”

Jumala eest, see aktsent tekitab selgroos meeldivat surinat, mõtles Janine. Ilmselt teeb ta vea. Päris kindlasti. Kuid Janine oli olnud terve elu korralik tüdruk. Toiminud alati õigesti. Mitte kunagi riskinud.

Ja ikkagi oli ta maailm kokku varisenud.

Võib-olla oli jõudnud kätte aeg ohjad lõdvemaks lasta.

Vähemalt on ta Fantaasias. Ainuüksi kuurordi nimi äratab suurepäraseid kujutelmi.

„Kas te flirdite minuga?”

Max mõtles hetke ja naeratas siis. „Jah, vist küll.”

„Tore,” ütles Janine. „Mul pole selle vastu midagi.”

Maxi käsi Janine’i seljal liikus aeglaselt üles-alla. See võis olla mõeldud rahustamiseks, ent tekitas Janine’is kuumahoo. „Siis võib sellest kujuneda uus suurepärane sõprus, eks ole?”

„Kas te seda otsitegi? Sõpra?”

Üks tume kulm kerkis. „Hetkel küll.”

„Ja pärast seda?”

„Olgu see üllatuseks.”

Ohoo! Mees oskab flirtida. Vaikne, kuid tungiv hääl Janine’i ajusopis hoiatas, et seesugune mees ei jäta juhust kasutamata. Ta oli liiga ahvatlev. Liiga enesekindel. Liiga... mida iganes. Kuid ka Janine ei otsi endale igavest armastust. Ta oli otsinud seda oma endises peigmehes John Prentissis. Ta oli uskunud Johni valesid. Uskunud Johni tõotusi teda igavesti armastada.

Ta oli uskunud seda veel kolm päeva enne laulatust, kui John oli kadunud, jättes maha lühikese teate: „Anna andeks, kullake! See pole minu jaoks.”

Janine oli seega armastusega ühel pool. Ent see ei tähendanud, et ta oleks meestega ühel pool. Ta on siin. Tal on puhkus. Ta on maailma kõige luksuslikumas ja seksikamas kuurordis.

Kas ta kavatseb lukustada ennast oma väikesesse tuppa ja olla korralik tüdruk? Või teeb ta just seda, mida oli öelnud Caitlynile ja Debbiele – seda, mida nad kõik kolm peavad tegema. Leidma endale ahvatleva mehe ning seksima sellega arutult ja ennastunustavalt?

Mehe käsi enda ümber tundes teadis Janine täpselt, mida ta soovib.

Kui muusika lakkas ja alustas uuesti rütmikat lugu, mis lõi tantsijatele elu sisse, juhatas Max Janine’i baarileti juurde, kus ootasid joogid. Nad istusid kõrvuti ja Max ütles: „Ma tahan öelda toosti.”

„Mille terviseks?”

Nad lõid kokku. „Võimaluste terviseks.”

„See sobib,” ütles Janine.

„Kas te ei ütleks mulle oma nime?” küsis Max ja vaatas talle oma ilusate pruunide silmadega otsa.

Janine mõtles hetke ja raputas pead. „Ei.”

„Miks?”

„Sellepärast,” vastas Janine erutust joogisõõmuga alla neelates, „et kui me esitleme ennast, muutub kõik tavaliseks. Nime teadmata on põnevam.”

Max puudutas sõrmeotstega Janine’i kintsu. Janine’i nahk tõmbus kananahale ja seda läbis kerge värin.

„Olgu siis nimedeta,” nõustus Max ja nihkus lähemale. „Salapärane naine, kas te sooviksite rannal jalutada?”

„Jah,” vastas Janine, kergest puudutusest ikka veel värisedes. „Soovin küll.”

Rand oli peaaegu inimtühi, klubist kostev muusika lainetas jahedas meretuules. Tumedas taevas sirasid tähed ja kuu heitis veele hõbedast valgust.

Kõik see lisab romantikat, mõtles Janine.

Ta peaks olema närvis. Lõppude lõpuks pole see üldse tema moodi. Jalutada öösel rannal võhivõõra inimese seltsis. Ja ikkagi tundis ta ainult põnevust. Kuumus temas oli sama joovastav kui mehe silmad.

„Kui kauaks te siia jääte?” küsis Max sügava häälega, mis mattus meremühasse.

„Kolmeks nädalaks,” vastas Janine. „Ja teie?”

„Ma ei tea.” Max jäi seisma, silmitses merd ja surus käed püksitaskuisse. „Ma tulin siia hetkelise aje sunnil.”

Janine võttis liivalt katkise teokarbi, sõrmitses seda hetke ja heitis lähenevasse lainesse. „Kas teid ootab kodus midagi pakilist?”

Max vaatas teda ja naeratas. Naisel oli tõepoolest veetlev suu. „Mitte midagi erilist.”

„Siis on tore,” ütles Janine merd silmitsedes. „Minul oli tükk tegemist, et bossilt kolme vaba nädalat saada.”

„Kus te töötate?”

Janine vaatas mehe poole ja lükkas näolt juuksed, mis tuul oli silmile puhunud. „Ma olen lilleseadja. Aga teie?”

„Ma teen ühte kui teist. Natuke seda.” Ta lükkas Janine’i juuksesalgu kõrva taha.

„Noh, see on küll väga ebamäärane vastus.”

„Kas te tõesti soovite praegu tööst rääkida?”

„Ega vist,” arvas Janine. „Aga öelge vähemalt seda, et te pole juveelivaras või midagi taolist?”

Max hakkas kõlavalt naerma.

„Ei,” ütles ta. „Ma pole varas. Lihtsalt ärimees.”

„On hullemaid,” ütles Janine, mõeldes John Prentissile, kes oli valelik ja varas.

„Aga kas tööst rääkimine pole sama mis nimede ütlemine?” küsis Max.

„Ei ole. Töö on üldnimi. Nimi on isikupärane.”

„Ah siis säärane reegel.”

„Kas igal asjal pole oma reeglid?” Janine vaatas talle naeratades otsa ja pööras pilgu taas merele.

„Küllap vist,” arvas Max. „Kuid ma pean tunnistama, et teie salapäratsemine meeldib mulle.”

„Miks?”

„Sellepärast,” ütles Max ohates, „et maailmas on nii vähe salapära.”

Kui Max võttis ta oma käte vahele, lasi Janine sellel meelsasti sündida. Väga meelsasti. Max langetas pea, suudles kergelt naise huuli, siis veel korra ja seejärel kirglikult.

Janine’il tuli õhust puudu ja ta süda hakkas meeletult pekslema. Mehe suudlus oli nagu elektrilöök. Janine’i iga ihurakk oli valvel ja palus halastust.

Ent ta ei soovinud halastust. Ta soovis mehe puudutusi, suudlusi ja embusi.

Teda ei huvitanud, mis on mehe nimi. Ta ei hoolinud sellest, et ei tea mehest midagi. Ta ei hoolinud sellest, et alles paari tunni eest ei teadnud ta, et selline mees üleüldse olemas on.

Luges ainult see, et ta on siin. Et ta suudleb teda.

Maxi keel tungis talle suhu. Janine võttis tal kaela ümbert kõvasti kinni ja tõusis kikivarvule, et suudlusele vastata. Max surus ta endale nii ligi, et Janine tundis ta südamelööke.

Maxi käed libisesid mööda selga allapoole ja pugesid Janine’i särgi alla, et paitada ta paljast ihu. Iga puudutus põletas nagu tuli, nõudis enamat.

Max suudles teda pikalt ja kirglikult ning Janine’i pea hakkas ringi käima. Ta polnud kunagi midagi taolist tundnud. Ta isegi ei teadnud, et võib tunda midagi taolist. Ta värises ja oigas vaikselt, kui mees eemaldas huuled ta suult ja hakkas hellitavalt ta kaela näksima.

„Kui armas,” sosistas Max, „nii armas. Ma pean sind saama. Kohe. Praegu.”

„Jah,” ütles Janine ja ajas pea kuklasse, et mees talle lähemale pääseks. Ta tahtis tunda mehe huuli ja käsi oma kehal. Ta tahtis tunda meest enda sees, meeletut orgasmi, mis läbistaks tervet keha. Sest ta teadis, et see saab olema suurepärane.

Max oigas kurgupõhjast ja ta käed kergitasid särki, mis kattis Janine’i liigagi kuuma keha. Kohe puudutas Janine’i paljast ihu jahe meretuul, mis tekitas temas veel teise, iseäraliku tunde.

Max kummardas ja võttis suhu alguses ühe, siis teise kõvaks tõmbunud rinnanibu. Janine’il jäi hing kinni. Ta ei suutnud keskenduda isegi mitte sellele. Ta tunnetas ainult mehe käsi ja suud. Tunnetetulva ja oma südamelööke.

Miski tema teadvuse tagamail ütles, et nad on klubile liiga lähedal. Keegi võib tulla randa ja neile peale sattuda. Ent osa temast leidis selle isegi põneva olevat. Ja ta lülitas need mõtted välja.

Tegelikult ta isegi ei hoolinud sellest, kus nad on. Ta teadis ainult seda, et kui mees paari minuti möödudes tema sees ei ole, plahvatab ta keha ihast.

Max eemaldus pisut ja vaatas ringi, veendumaks, et nad on rannal üksi. Siis tõmbas ta särgi seljast, laotas selle liivale ja tõmbas Janine’i pikali. Jahe puuvill oli vastu selga mõnus, ja kui Max avas ta pükste tõmbluku, kergitas Janine puusi, et aidata vabaneda riietest, mis tundusid olevat liiga kitsad, liiga ebamugavad.

Tuul, mis puudutas ta paljast keha, muutis teda veelgi tundlikumaks. Veelgi arutumaks. Ta polnud teinud kunagi midagi säärast. Ja nüüd tundis ta, et talle meeldis olla just selline.

Ta vaatas Maxile otse silma, kui too ruttu riided seljast rebis ja ta põlvede vahele laskus. Mehe käed hellitasid ta keha, paitasid nibusid, libisesid sooja sügavikku naise jalgade vahel. Ta puudutas kõige intiimsemat kohta, Janine tõmbus pingule ja hingas katkendlikult.

Max langetas ennast tema kohale, nii et Janine nägi ainult tema silmi. Nende sügavust. Nendes säravat iha ja temas põlevat tuld.

Janine võttis mehe näo oma käte vahele ja tõmbas ta ennast suudlema. Ta avas suu, Maxi keel kohtus tema omaga meeletult ja ihalevalt. Janine ohkas, kuulis selle kirglikku heli ja suudles taas. Suurepärane! Mees oli suurepärane!

Nad suudlesid ikka veel, kui mees temasse sisenes. Ta võttis Janine’i kuumalt ja kirglikult, sukeldus temasse, ja see mattis hinge. Ikka ja jälle, järjest sügavamale, järjest tugevamini, mida Janine polnud varem kogenud.

Ka Janine’i iha suurenes järjest. Ta surus oma puusad mehele vastu. Meeletus andumuses iga tõuke juures, et mees saaks temasse sügavamale tungida.

„Sa oled minu,” sosistas Max kirest kähiseva häälega nagu näljane tiiger. „Ma ma tahan veel. Ma tahan kõike!”

Janine andis talle kõik, mis tal oli, ja võttis temalt sama. Maxi keha töötas ja Janine pidas sammu. Ta oli teel kuristiku poole, mis oli juba käeulatuses.

Nii lähedal, tundis Janine. Nii lähedal piirile. Tema küüned kraapisid mehe selga, tungisid ta ihusse, otsekui oleks embus ainus asi, mis midagi tähendas. Ja antud hetkel oligi see nii. See oli kõik, mida ta vajas.

Janine tundis esimesi tõmblusi ja teadis, mis on tulemas. Ta hoidis ennast tagasi, kuid ikkagi saabus kõikehaarav orgasm otsekui ootamatult. Ta oigas, kui meeletu hoog teda unustusse kandis.

Hetk hiljem peitis Max näo ta kaelale ja tema suust vallandus kähe hüüe, mida summutas Janine’i pehme nahk.

Veel hetk hiljem, kui Max ennast kogus, ei uskunud ta toimunut. Ta oli võtnud naist, mõtlemata sellele, kus nad viibivad. Ilma turvalisusele mõtlemata.

Ta viibis siiani selle naise kuumas keskmes ja peaks tundma ennast süüdi. Kuid ei tundnud.

Ta hoopis tahtis teda uuesti.

Sama kirglikult kui esimesel korral.

„See oli...” Janine jäi vait, hingas sügavalt sisse ning lõpetas lause: „Mul pole sõnu!”

„Ka minul mitte.” Max naeratas ja tundis heameelt, kui naine sulges silmad ja mõnutundest ohkas. Max oli taas valmis ning naise reageering tõestas, et ka tema on selleks valmis.

Klubist kostev muusika sundis Maxi ütlema: „Me pole veel lõpetanud. Tule minu tuppa.”

Janine limpsas huult, ohkas kergelt ja ütles: „Oijaa. See on hea mõte.”