Читать книгу Suurärimehe süüdlaslik armuke - Maxine Sullivan - Страница 6

Järgmisel päeval oli Danielle just kummardanud, et põrandalt klaasikilde üles korjata, ning, kuuldes kellahelinat, lõikas ta endale ühe klaasitükiga sisse. Sügavalt sisse hingates tõmbas ta oma käe kiiresti tagasi ning märkas kergendusega, et haav oli väike. Tal oli juba muhk peas, kuna rasket kuldset pildiraami kohendades oli see naisele peale kukkunud.

See kõik ununes, kui Danielle ukse avas ning leidis enda ees seismas hämmastavalt mehise Flynn Donovani. Mees kandis tumedat äriülikonda, mis tema kehaga niivõrd hästi sobis, nagu oleks tegemist ülikonnaga, mida kantakse sellise töö juures, mida tehakse armastusest asja vastu.

„Kuulsin klaasiklirinat,“ lausus mees sissejuhatuseta, lastes samal ajal oma pilgul justkui vigastust otsides libiseda alla mööda naise apelsinikarva tuunikat, mis tema valgetele pükstele langes, kuni tema heledate sandaalideni. Selles pilgus oli peidus midagi rohkemat ning naine võitles endaga, et sellele mitte reageerida. Kuid tema nahale tekkisid sellegipoolest külmavärinad. See pilk oli liiga võrgutav… liiga füüsiline…

Kuid siis meenus talle, kes see mees oli ning mida ta temalt tahtis. Parimal juhul soovis ta raha.

Halvimal juhul…

Ta surus alla oma kartliku ootuse ning saatis mehe suunas külma pilgu. „Kuidas te siia hoonesse sisse saite?

Meil on uksel turvakood. See peaks soovimatuid külalisi eemale hoidma.“

„Mul on sellisteks puhkudeks omad moodused,“ sõnas Flynn minnalaskval toonil sellise ülbusega, nagu saaksid piisavalt rikkad inimesed kõike, mida nad vähegi soovivad. „Purunenud klaas?“ tuletas ta naisele meelde.

Danielle kehitas oma hapraid õlgu ja lausus: „Pildiraam kukkus seinalt maha.“

Mehe pilk teravnes murest, see oli vastuolus tema ähvardava lõualuuga: „Said sa vigastada?“

Hetkeks tekkis naisel kiusatus valetada. „Kõigest väike haav, muud ei midagi.“ Ta tõstis ükskõikselt oma sõrme, et mehele haava näidata, kuid nähes taskurätti katvat verehulka, hakkas ta õhku ahmima.

Flynn vandus. „Danielle, see pole väike haav,“ pomises mees tema käe suunas küünitades ja oma puudutusega teda kõrvetades. Naine üritas eemale tõmbuda… üritas mitte rõõmuga vastu võtta tunnet, kuidas mehe nahk vastu tema nahka puutub… kuid mees hoidis teda tugevalt kinni.

Et seda tunnet neutraliseerida, vaatas naine talle otsa ning ütles: „Ma poleks endale sisse lõiganud, kui sa poleks samal ajal, kui ma klaasikilde üles korjasin, uksekella helistanud.“

„Järgmine kord jätan su siis verest tühjaks jooksma,“ ütles Flynn järsult, harutades samal ajal lahti taskurätikut, et vigastatud sõrme näha. Ta kergitas haava uurides kulmu ning lausus: „Verd on palju, aga ma arvan, et pääsed ilma õmblusteta.“ Mees tõstis pea ning puuris oma tumedate silmadega Danielle’i. „On sul veel vigastusi, millest ma teadma peaksin?“

Ütle talle ei.

Kuid tõde lipsas välja: „Ainult üks muhk pea peal.“

„Näita mulle.“

Muhku katsudes naine võpatas. „See on tühiasi. Päriselt, pole midagi…“

„See veritseb,“ urises Flynn lähemale liikudes ning tema pead katsudes.

Danielle neelatas tahtmatult. „Minuga saab kõik korda.“

„Kus su esmaabipakk on?“

„Köögis, aga…“

„Nii.“ Flynn võttis tal küünarnuki alt kinni ning talutas endaga. „Vaatame selle siis korralikult üle.“

Naise nahal olid jätkuvalt nendes kohtades, kust Flynn teda puudutas, külmavärinad. „Härra Donovan, olen kindel, et teil on ka tähtsamaid asju ajada kui minuga arsti mängida,“ ütles naine, kui nad purunenud klaasist mööda astusid.

Flynn saatis tema suunas julge pilgu, mis naises pingeid tekitas. Mehe mõtteid polnud vaja kõva häälega välja öelda, et nendevahelist vaikust täita.

Niipea, kui nad kööki jõudsid, tõmbus Danielle mehest kiiresti eemale ning võttis kapist väikse karbi, mille ta pingile asetas. Flynn järgnes talle ja hakkas karbi sisu uurima. Olukorda ära kasutades astus naine paar sammu tahapoole, olles tänulik, et köök on avar ning õhurikas ning tunduvalt vähem intiimsem kui kahekesi ukseavas seismine.

„Liiguta see taburet sinna ja istu valguse kätte,“ käskis Flynn. „Nii näen ma paremini.“

Seda naine kartiski. Aga tema süda lõi vastu ribisid ning seega täitis ta ikkagi mehe käsu. Parem asjaga ruttu ühele poole saada, nii et mees, pigem varem kui hiljem, lahkuks.

Mees liikus Danielle’i suunas, hoides käes vatitupsu, mis tema päevitunud nahaga kontrasti moodustas. Siis seisis ta naise taha, tuues endaga kaasa väga meheliku lõhna. Danielle oli seda tundnud juba siis, kui mees sisse astus, kuid nüüd oli see nagu hea vein, valmis teda õndsasse allaandmisse suigutama, märgatavalt intensiivsemaks muutunud.

Danielle võpatas, kui mees ühe blondi juuksesalgu eemale lükkas ja haava tupsutama hakkas. Tema puudutus oli õrn, kuid samas väga põhjalik, täpselt selline, nagu mehe puudutus olema peakski. Kas ta oleks voodis samasugune? Oo jaa, ta oskaks naist kindlasti erutada.

„Härra Donovan…“

„Flynn,“ ütles ta äkitselt järsu häälega.

Naine ignoreeris seda. „Härra Donovan, ma arvan, et…“

„Kui kaua sul pakkimisega aega läheks?“

See ajas ta segadusse. „Pakkimisega?“

„Tahiti jaoks. Ma pean äriasjus sinna minema. Mu lennuk ootab juba. Võime tunni aja pärast minema hakata.“

„Tahitile?“ Danielle hüppas püsti ning keeras end näoga mehe suunas, võpatades vaid kergelt, tundes, kuidas mehe sõrmed tema peanahka silitasid. Jumal küll, mida ta sellega öelda tahtis?

Mehe tumedad silmad jälgisid naist teadliku pilguga.

„Mul on seal maja. Meie privaatsus oleks kindlustatud.“

Siis sai Danielle’ile kõik selgeks. Ta ootas, et naine temaga laenu tagasimaksena kaasa läheks. Jumaluke, kas ta tõesti arvas, et naine midagi sellist teeks?

„Mul ei ole privaatsust vaja,“ lausus ta hinge kinni hoides ja kummalist valu tundes. „Ja ma ei kavatse teiega koos kuskile minna.“ Naist tabas vihahoog. „Kelleks te end üldse peate? Nipsutate oma sõrmi ja mina pean kõik asjad sinnapaika jätma? Palun väga vabandust, teised teie naissoost sõbrad võivad seda ju teha, aga mul on endal mõistus peas.“

Mehe silmad muutusid kalgimaks.

„Ole nüüd, Danielle, keda sa siin lollitada üritad?“

Naine ajas oma õlad sirgu ja sõnas: „Ainus loll olete teie.“

Flynni nägu pinguldus ja naine märkas tema tugevat lõualuud ning avarat laupa. „Ära alahinda mind.“

Hirmujudin jooksis mööda Danielle’i selgroogu alla. Sellel mehel oli jõukust, võimu ja õigeid tutvusi ning ta uskus, et naine oli teda ebaõiglaselt kohelnud. Ükskõik kui väga Danielle seda ka eitada ei tahtnud, võis mees tema elu väga ebamugavaks teha, ta teadis, et kui Flynni piisavalt kaugele ajada, siis teeb ta seda kindlasti. Seda ei võinud naine endale lubada. Praegu ei saanud ta enam ainult iseendale mõelda.

Danielle niisutas oma huuli ning üritas leplikum olla. „Härra Donovan, palun… ma ei maga meestega, keda ma peaaegu üldse ei tunne.“

„Teie kadunud abikaasa rääkis mulle midagi muud.“

Danielle tundis, kuidas veri tema näost minema valgus.

„Mulle tundub, et teile ei meeldi, kui teid teolt taba takse,“ ütles mees mõnitavalt ja vaatas teda veelgi lähemalt.

Valuhoog pigistas Danielle’i südant. Robert… tema abikaasa… mees, kellega ta kolm aastat abielus olnud oli… oli Flynn Donovanile tema kohta selliseid valesid rääkinud.? Miks?

„Mm…“ Naine köhis hääle puhtaks. „Mida Robert

teile täpselt rääkis?“

„Et sa abiellusid temaga ainult raha pärast. Ja et sa ajasid teiste meestega ringi ning kulutasid kogu raha ära,“ ütles mees otsekoheselt.

Polnud vahet, kas Danielle istus toolil või oleks sinna kukkunud. Kuidas võis Robert tema kohta selliseid asju rääkida? Ta arvas, et armastas Robertit, kui nad abiellusid. Ta polnud meest kunagi petnud ega tema raha laristanud. Mitte kunagi.

Siis vaatas ta Flynn Donovani. Sel hetkel vihkas ta Robertit tema valede pärast ja Flynni veelgi rohkem tema tunnete mittemõistmise pärast. „Selge. Ja te ilmselt uskusite teda.“

Mehe huuled muutsid kuju. „Kui ta oma laenukohustuse täitmatajätmise põhjuseid seletas, ei vaevanud ma end iseloomukirjeldustega.“

„Ometi laenasite te meile raha iseloomuomaduste põhjal,“ lausus ta üllatavalt rahulikult, hoolimata oma sisemisest rahutusest.

Flynn kissitas silmi. „Ei, me laenasime raha selle asjaolu põhjal, et ta saab peatselt raha ning maksab meile võla tagasi, niipea kui ta selle kätte saab. Tol hetkel tundus see hea riskina. Me ei arvestanud sellega, et sina raha juba enne, kui su mees selle kätte saab, ära kulutad.“

Danielle’ile meenus, et Robert oli midagi maininud ühelt oma tädilt saadava päranduse kohta, kuid ta ei teadnud, et see summa nii suur on, et sobib laenutagatiseks. See, et mees sellise summa pluss veel Flynn Donovanile laenatud kakssada tuhat dollarit ära kulutas, rääkis puhtalt tema vastutustundetusest.

Ja Monica? Kas tema teadis? Danielle ei tahtnud seda uskuda. Tema ämm oli küllaltki jõukas, polnud kunagi rahaasjadest rääkinud ega kahtlustanud mitte mingil juhul, et tema pojal rahamuresid oleks.

Kindlasti ei kahtlustanud ta mingeid probleeme, mõtiskles Danielle omaette ning märkas siis, et Flynn oli esmaabikarbi juurde jalutanud ning soris selles. Üks asi oli selgemast selgem. Keegi ei usu teda, kui ta üritaks Roberti sõnu ümber lükata.