Читать книгу Sõdalasingli ärkamine - Meckron Seraph - Страница 7

JUMALIK TAHE Järgmised päevad olid aina imelisemad. Ma avastasin uinunud üllatusega, et ma TUNNEN. Ma polnudki varem seda märganud nii selgelt või vähemalt mitte teadvustanud seda osa minust. Ma küll ei teinud neil päevil kellelegi head eriti, kuid minus oli lootus seda teha. Vähemalt oli mul miski, mille pärast hommikul tõusta, ning see miski oli minu enda - päris esimene enda otsus - minu valik. Ühel õhtul ilmus minu kõrvale mu soe kaitseingel: "Hei! Kuidas läheb?" küsis ta alati soojalt ja tõelise huvi ning armastusega. "Hästi. Aga sinul?" "Oi, väga imeliselt. Minult pole ammu seda küsitud," naeris Kathy. Olin hakanud teda selgemalt tajuma iga päevaga. Mulle tundus, et ta on nagu noor neiu, kuid ma ei suutnud näha detaile. Tundus nagu ta oli soojus millel oli kuju. Ähmane kuju. Kuid ma kuulsin teda aina selgemalt. "Sinust sõltub, milline tuleb homne päev, tead Sa?" lausus ta nagu voodi kõrval kükitades. "Sa tahad öelda, et ma saan seda paremaks muuta, jah? Aga mul on väga raske leida inimesi, kellele head teha. Neid nagu poleks või... ma ei tea." Jäin mõttesse. Kathy ei seganud kunagi vahele, kui ma mõtlesin. Kui hetkesse tagasi tulin, vastas ta: "Mitte ainult tegemistega ei pea homset paremaks muutma. Homne päev sõltub mitte ainult saavutustest. Maal elavalt kõndides on Sul piiritu võime: tahta milline homne päev oleks. Kõik nähtav ja nähtamatu saab selliseks nagu Inimene tahab. Tegemisest üksi isegi ei piisa." Kathy kasutas mulle teadaolevaid sõnakujundeid. Nüüd ma tean, et sellist tahte nähtust nimetatakse taotluseks. Ma naersin: "Olen väga palju asju oma elus tahtnud. Miks siis maailm pole selline nagu tahan? Miks ma pole kõike saanud?" "Sest Sa teed seda valesti!" Mulle tundus, et selle lausega ta nagu jäljendaks kurja kirikuõpetajat kes vibutab vihaselt värisevat näppu, mis on terav nagu kirikutipp. Me naersime mõlemad. "Ma õpetan Sulle tahet,” ütles Kathy. „See avaneb Sulle aastatega, seega ära muretse kui mõni osa sellest mõistmatuks jääb. Tahe - see on Seadus. Seda Seadust kuulab kõik. See on Jumala sünnikink Sulle. Kui Sa tahad läbi Jumala, siis nii saab olema." Viimast lauset läks mul aastaid, et mõista kui lihtne ja keeruline see on. "Mh?" kortsutasin kulmu. Ma polnud vaimsete asjade üle palju jõudnud mõelda. Piirid spirituaalsesse maailma olid olnud minujaoks sama suletud nagu Nõukogude omad Ameerikasse. "Aga, Kathy, kuidas ikkagi peab tahtma siis?" Mulle tundus, et ingel noogutas, et võib uuesti proovida ja alustas otsast peale: "Tähtis on, et Sa teaksid kes Sa oled. Näiteks kui Sa tead, et oled koolipoiss, siis homne päev või nädal või aasta on Sul kuidagi seotud kooliga. Siin on tegu sellega, mida koolipoiss tahab ja Maailm pakub talle seda. Tahe pole pärit mõtetest." "Kust siis?" "Tahe, mis homset päeva loob, on pärit sügavamast "minast". See on pärit veendumusest, kes me oleme. Sinu pinnapealsed tahtmised pole täide läinud, kuna Sina ise pole veendunud, et oled see kes seda tahab." Püüdsin Kathy väidete üle järele mõelda, kui ta jätkas: "Aga kujuta nüüd ette, et oled Sõdalas-ingel. Oled Maailmapäästja. Homne maailm sõltub Sinust. Oled Kõrgemalt Poolt toetuse saanud selle teostuseks. Kõik, mida Sa tahad läheb täide. Niimoodi nagu kõik läks täide, mida Jumal tahtis. Sa ju mäletad Teda, meie Isat, eks?" Tundsin, nagu oleks järsku midagi suurt ja sooja esimest korda elus sisse hinganud. Midagi läks väga paika, mingi suur nähtamatu osa minust. Ma ei teadnud mis see oli. See meenutas äratundmist ja heldimust, kuid oli ka tunne, nagu oleksin kogu Maailma peale laiali sulanud. Ma ei rääkinud rohkem. Mäletan ainult üht mõtet tunnete ülevoolust: "Kui ma olen maailmapäästja, siis mul oleks vaja teada, kuidas on olukord minu ümber, kaugemal. Kas teiste inimestega on kõik korras. Kas keegi vajab mu abi... ma tahan..." Järgmine asi, mida mäletan, oli tormine meri, mis peksis vastu kõrgeid pankranniku seinu. See ei olnud Eesti. Tundsin, nagu oleksin unes, ainult et ma olin ärkvel! Kas ma olin seal koos oma kehaga?! Nägin ainult kuidas lendasin umbes lennukikiirusega mööda öist tormist kallast, uurimas laineid ja pankasid. Järsku olin jälle voodis ja tajusin Kathyt enda kõrval. Tundus nagu mõni aeg oleks möödunud, kuid võimatu oli määratleda kas mõni minut või tund. "See oli lahe!” hüüatasin sosinal. „Ma olin nagu unes, ainult et ma ei jäänud magama! Kathy!" "Sa tahtsid..." vastas ta. "See on üks Sinu võimetest. Inimese võimetest. Ja Sõdalas-ingel peaks seda teadma." Järgnevad koolipäevad läksid minust viuhti mööda nagu postimehed. Ma mäletan ainult vestlusi Kathyga. Nagu need oleksid olnud ainsat olulised asjad minu päevades. Oleksin nagu elanud kahe maailma vahel, hakkasin tundma nagu ma ei kuuluks kummassegi. Ma ei saanud ka teiste inimestega jagada enda reaalsust, kuna ma ei teadnud täpselt kuidas seda kirjeldada. Mida ma oleksin võinud neile öelda? Et ma näen ärkvel olles und? Et räägin kellegagi, kes sarnaneb unenäotegelasele? Ei, aitäh. Parem olen juba mittekeegi. "Eemaloleku tunne tuleb sellest," seletas Kathy, kui olin tundnud kuidas lõhe kahe maailma vahel hakkas mind õgima üksinduse suuga, "et Sa oled hakanud elama väljaspool keha. Ära muretse. See on vajalik, mõistmaks tahet." Minu kaitseingel oli mulle suuremaks toetuspunktiks kui mu jalgealune. Kuigi ma polnud ikkagi veendunud tema olemasolus, ei saanud ma lubada selle eitamist, kuna tema sõnad hoidsid mind ühes tükis. Tema ainult armastusega naljatas selle üle: "Ma olen nagu tool, mille Sa valisid. Küll Sa mõistad misasi on põrand." Ühel õhtul tuli Kathy jälle minu juurde, kuid tema kõne oli täpsem ja konkreetsem: "Sul on vaja nüüd magama minna. Sind vajatakse." "Kuskohas?" pärisin mina, märgates, et pimedas ma peaaegu et näen tema piirjooni. "Teises maailmas." "Ma lähen teise maailma? Miks?" "Ainult kui Sa tahad aidata," vastas Kathy ja jätkas: "Sa oled sõdalane, keda pole kunagi võidetud. Paljud isegi ei ürita. Sellepärast Nad olid nõus Sind saatma." "Kes Nemad?" "Kõrgemad Jõud." "Mis siis valesti on ja kus?" "Mine lihtsalt magama, kallis Meckron, seal on Sul lihtsam mõista, ma seletan Sulle seal edasi." Ma ei teadnudki mida sellest kõigest arvata. Läksin magama, olles nõus aitama. Ärkasin öise tuule peale, mis lepa okstes saladuslikult sahistas. "Mitte voodis!" mõtlesin ma, kuid mu mõtted olid nii valjud nagu sõnad. Mulle meenus Kathy jutt. Kohe kuulsin tema häält, aga mitte minu kõrvalt, vaid kaugusest. Nagu telefonist: "Sa pead teda takistama. Ainult, kui Sa kohtad tuttavaid seal, siis ära lase neil aru saada, et Sa pole tolle maailma Meckron. Ja tolle maailma "Sina" ei tohi Sind näha ega Sinust teada." "Ok!" Millegipärast oli tema jutt väga loogiline, nagu ma teaksin seda juba. Samuti oli mul tohutu enesekindlus ja teadmine, mida on vaja teha. Oli pime ning ma teadsin, et ma pean minema oma tunde suunas. Jõudsin kuusehekini, mille taga oli hoone. Kõik sarnanes väga "minu maailmaga", ainult et kõik oli veidi aeglasem - nagu aegluubis. Seal ma teadsin mis on tahe, kuna teadsin kes ma olen. Ma polnud ennastotsiv, enesekeskne 14-aastane ja kohe kindlasti mitte koolipoiss. Ma olin Sõdalas-ingel. Taevast laskus minu lähedale mees, üleni mustas ja veidi üllatunud minu kohalolust. Kohe tõusis temas viha ja möirge saatel viskus minu poole tuli. Ma põikasin kindla liigutusega paremale ja tema saatis kohe uue tulekera. Ma tõstsin vasaku käe ja peatasin selle - see oli minu tahe. Kohe tuli mulle teadmine, et ma saan tohutu kiirusega liikuda. Silmapilguga olin tema selja taga ja paiskasin ta maha. Millegipärast läks ta põlema üleni, kui ma teda maa sisse surusin. Ainult kustuvad sädemed lendasid vaikuses mu ümber veel mõni hetk ja ma ärkasin voodisse. Oli hommik. "Nice!" naeris Kathy mu kõrval ja plaksutas. Avastasin, et tajun tema välimust. Ta oli pikkade sirgete mustade juuste ja siniste silmadega noor neiu. "Kas see oli päriselt?" küsisin temalt mõttes. "Mitte rohkem kui see, et Sa siin voodis oled," raputas ta tõsiselt pead ja purskas siis naerma. "Miks Sind seal näha polnud?" "Hoidsin eemale," tegi Kathy lapsehäält ja jätkas lapsekeeles: "Mul on aitamisvanne." "Pärast räägime," ütlesin ja hakkasin kooli sättima ja selleks ennast ette valmistama - seal ei piirduta ainult tulekeradega.