Читать книгу Töö-ja puhkeaeg - Meeli Miidla-Vanatalu - Страница 3

TLSi § 28 lõike 2 punkti 4 kohaselt on tööandjal kohustus tagada töötajale kokkulepitud töö- ja puhkeaeg ning pidada tööaja arvestust. Iga töötaja tööaeg tuleb kokku leppida temaga sõlmitavas töölepingus. Kokkulepe tööaja kohta on üks TLSi § 5 lg-s 1 nimetatud tingimus, mis tuleb töötajale kirjalikult teatavaks teha. Töötaja peab enne tööle asumist teadma, kas ta asub tööle täis- või osalise tööajaga ning kas tööandja lähtub tööaja käsitlemisel TLSist või mõnest erinormist. Tööaja andmed peavad töötajale olema esitatud selgelt ja arusaadavalt ning vastama tegelikkusele.

TLSi § 43 lg 1 eeldab, et töötaja töötab kaheksa tundi päevas ja 40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul. See on seaduse mõistes täistööaeg.

Täistööaja eeldamise põhimõte kehtib ka juhul, kui tööaeg jäetakse töölepingusse kirjalikult märkimata. Kui pooled lepivad kokku, et töötaja asub tööle osalise tööajaga, tuleb töölepingus ära näidata, mitu tundi seitsmepäevases ajavahemikus töötaja tööd teeb.

Osalise tööaja kokkulepe eeldab, et töötaja töötab vähem kui 40 tundi seitsmepäevases ajavahemikus. Näiteks võivad pooled sõlmida kokkuleppe, et töötaja asub tööle osalise tööajaga kuus tundi päevas ja 30 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul.

Näide. Töötaja sõlmis tööle asudes töölepingu, mille kohaselt hakkab ta töötama osalise tööajaga kuni 190 tundi kuus. Esimesel kuul töötaski ta esmaspäevast reedeni kaheksa tundi päevas, lisaks asendas laupäeviti haiget kolleegi. Nii tuligi tema töötundide arvuks kokku 190. Tuttava raamatupidajaga rääkides selgus, et üheski kuus ei ole nii palju tööpäevi, et kokku tuleks 190 tundi. Näiteks 2016. aastal on kalendaarne tööaeg 184 tundi vaid augustis. Töötajale sai selgeks, et ta on tööle asunud siiski täistööajaga ning sõlmitud kokkulepe ei ole seadusega kooskõlas. Sel moel töötades on töötajal õigus nõuda tööandjalt ületunnitöö hüvitamist.