Читать книгу Hurmava Horvaatia embuses - Meelike E.– Villup - Страница 5

Vean oma kohvri takso pagasiruumist välja, astun lennujaama ning näen juba kaugelt Traveli silti. Tähendab, rahvas juba koguneb. Saame oma reisidetailid prindituna kätte ning käsu kiirelt check in’i järjekorda minna. Kell on küll alles seitse, aga rahvast on lennujaamas juba piisavalt, et vähemalt pool tundi järjekorras seista. Ma pole ainuke, kes sellest masendavast ilmast ja igavavõitu elust ära põgeneda soovib. Lennujaam on täis uniste nägudega, ent ootusärevuses perekondi, paarikesi ja ka üksikuid inimesi. Vähemalt pole ma ainus, kes nukralt üksinda oma kohvrikesega teiste seas ootab.

Seisan järjekorras. Uni kipub vägisi peale, sest nii vara ma tavaliselt üles ei ärka. Kallis abikaasa norskab alles kodus.

Ta ei teinud teist nägugi, kui minu kaks äratuskella kell kuus plärisema hakkasid. Lisaks veel mobiiltelefon, igaks juhuks. Hirm kauaoodatud reisi hommikul sisse magada oli nii suur. Ilmselgelt ei seganud see mu kaasat, kes vaid midagi unesegaselt endamisi pomises ja teise külje keeras. Kurat temaga! Mind ootab soe ja päikseline Horvaatia! Küll saab ka mugavas hotellivoodis magada, praegu on see tüütum osa reisimisest käsil. Miski ei kesta igavesti.

Järjekord liigub edasi teosammul. Miks küll inimesed aru ei saa, et kui end järjekorda võtad, võiks samal ajal ka kotipõhjast passi ning lennupiletid välja koukida? Aega ju ootamise ajal on. Vaatan oma üsna uue välimusega passi – pärast nimevahetust pole see dokument riigist kaugemale saanudki. Ei võõramaa templeid, ei huvitavaid viisasid. See pass on aastaid kasutuna kummutisahtlis oma aega oodanud. Oodanud aega, millal meil, või õigemini minul, on reisimiseks raha. Aga seda raha ei tulnud ega tulnud kunagi. Ikka oli vaja üks või teine ootamatu arve maksta, sekka kiiruse ületamise või parkimistrahvid, mida kallis mees aeg-ajalt oskas hankida.

Nii otsustasingi, et võtan väikelaenu. Jah, maksan tagasi rohkem, kui ise raha kätte sain. Ja mis siis? Elamused, mida see reis mulle annab, on rohkem väärt kui mõned lisaeurod kontol. Ja elamusi kavatsen ma sellelt reisilt saada! Tahan puhata, tahan näha uusi kohti, üksi ja rahulikult võõras linnas ringi käia. Ja loomulikult tahan päikest võtta! See talvekaamos hakkab juba ajudele. Soe kevad ei taha ega taha tulla. Kuigi on juba maikuu, peab ikka veel paksu jopega ringi käima. Talverehvid said alles hiljuti ära vahetatud, sest ilmataat otsustas veel aprilli lõpus üllatuse teha ja lumetormiga linna laastada. Lumi ja pori on nii ära tüüdanud, tahaks vaid türkiissinises meres ujuda ja lasta kuumal päikesel oma nahka hellitada!

„Tere, Marta, mis sina siin teed?” kuulen järsku enda selja taga tuttavat häält. Vist isegi võpatan ehmatusest.

Kurat! Ma põgenen oma igava elu eest ja nüüd on mu eks siinsamas, ka lennujaamas lendu ootamas.

„Eeem ... Tere!” suudan kokutades pobiseda ja vahin maha. Kui ma teda ignoreerin, nagu tema mind meie suhte ajal ignoreeris, siis äkki jätab ta mu rahule?

„Mida sa siin teed? Ja kus Kaspar on?” küsib ta mu ainsat roosat kohvrit nähes ning vahib ringi.

Kus on, kus on? Mis see sinu asi on? Kas mina sinu uue naise kohta pärin?

„Kaspar on kodus, magab. Ma lähen üksi reisile.”

„Tõesti?” teeb Robin siiralt üllatunud näo ning vaatab mind pisut kahtlustavalt.

No ma ei saa aru, mis see tema asi on? Ise ta mu ju maha jättis, miks peaks minu uus elu talle korda minema? Muretsegu parem oma koleda naise pärast, kelle ta ülikiirelt pärast minust lahkuminekut endale leidis. Või oma ekspruudi pärast, keda ta minuga koos olles taga igatses.

„Jah, ta ... tal ... töö juures on kiire, nii et ta ei saanud puhkust nii ootamatult võtta. Viimase hetke pakkumine, tead ju küll,” puterdan talle kiiruga.

Kõlab ju täitsa usutavalt, inimesed ju ikka käivad viimase hetke pakkumist kasutades odavatel reisidel.

Robin tundubki mind uskuvat ja vahetab teemat: „Ja kuhu siis minek, kui küsida tohib?”

Ei tohi, mis see sinu asi on?! Minu elu pole juba mõnda aega sinu asi.

„Horvaatiasse,” vastan kalgilt ja püüan järjekorras edasi liikuda. Kaks sammu saan astuda, aga Robin järgneb mulle.

„Horvaatiasse? Hmm, huvitav valik. Kas ei jõua suve ära oodata, et end seal lõunamaa päikese käes praadima pead?”

„Ei jõua jah,” vastan vaikselt.

On liiga vara, et lennujaamas teiste inimeste kuuldes draamat korraldada ja oma eksmehega maid jagada. Kas ta tõesti ei saa aru, et ma ei taha temaga rääkida? Vähemalt mäletab ta minu päikeselembust. Kaspar vist ei märka sedagi, mõtlen endamisi. Ma võin tagasi tulles olla kaunilt jumekas ja õhetav, kuid tema näeb ilmselt ikka vaid oma lolle krimisarju või arvutimänge.

Robinist lahkuminekust ülesaamine võttis mul terve igaviku. Nüüd, kui suutsin temale juba ilma vastikusvärinateta mõelda, peab ta ikka minu teele sattuma. Tahaks küll küsida, kuhu tema lendab, ent kardan sellega pikema vestluse algatamist. Ilmselgelt ei lähe me samale lennule, tema juba niisama omal soovil kuuma päikese kätte ei kipu. Tüüpiline põhjamaa mees, hindab talve ja sellega seonduvat.

Kui me veel koos olime, rookis ta hea meelega minu auto lumest puhtaks ja kraapis jäätunud aknaid sel ajal, kui mina soojendusega autoistmel end kuidagigi mugavalt tunda püüdsin. Tihti jalutasime tuledesäras vanalinnas, kuum glögi termoses või Jägermeister põuetaskus külmarohuks. Pidasime lumesõda nagu noored teismelised, püherdasime lumes ja tegime lumeingleid. Mulle küll märjad riided ja krae vahelt sisse pugev lumi ei meeldinud, aga vähemalt olime koos ja tegime midagi koos.

Pärast väljas külmetamist nautisime kuuma vanni, küünlad romantiliselt põlemas ja minu lemmikvein klaasides ootamas. Edasi järgnes romantika juba magamistoas, kus ma kunagi pettuma ei pidanud. Olid alles ilusad ajad! Kannan siiani tema kingitud kaelaketti. See on lihtne ja sobib igasuguse riietusega. Kasparile ütlesin, et see on mu vanemate kingitus ja sellepärast nii oluline, et kannangi seda kogu aeg. Pole tal vaja teada ega armukadedushooge teadlikult esile kutsuda. Ega ilus ehe süüdi ole, et lõputust romantikast otsatu kurbus sai.