Отрывок из книги
Oli keskpäev ning koridoris vaikne ja jahe. Kivimüürid kaitsesid kuumuse eest, kuid kõrgete lagede all olevatest avaustest immitses sisse pisut pöörast päikesevalgust. Oli keskpäev ja teenijapoiss läinud mingit ülesannet täitma, arvatavasti näppas kusagil tukastamiseks mõned minutid, nii et olin oma isanda eluruumide ukse taga üksinda, hoidsin kätega peast kinni ja sõimasin ennast idioodiks. Ma ei kaldunud lollusi tegema, kuid olin nüüd hakkama saanud rumala veaga ja maksin selle eest. Mu põlved värisesid ja ma oleksin heameelega tuge otsides vastu seina toetunud, kuid seda oli hiljuti lubjatud ja veri jätaks jälje – ma ei tahtnud, et see hetk iga kord siit mööda minnes mulle jälle meenuks, kuni sein uuesti üle lubjatakse.
Ohkasin ja püüdsin mõelda, hoolimata pead ja õlga kõrvetavast tulest. Tahtsin kohta, kuhu saaksin tõmbuda, kuni valu on järele andnud, kuid mu tavaline pelgupaik oli alkoov mu isanda korteri suures toas – ja see asus teisel pool minu ees olevat ust. Oli absoluutselt võimatu, et läheksin sellest uksest sisse enne, kui mind kutsutakse. Olin täna juba õnnetuse tekitanud, pakkudes isandale nähtavasti täiesti asjakohatut klaasikest remchikut. Remchiku pudel lendas puruks, klaasid lendasid puruks, ning otsustades valu järgi mu õlas ja küljes, lendas puruks ka väike Kamia Sheshmegahi kujuke, mis varem seisis isanda kirjutuslaual – ja sellest ma järeldasin, et imperaator polnudki tegelikult mu isandale Hemsha kuberneri ametit pakkunud.
.....
õppima mis on õige ja mis vale
Immakuk läks välja maailma ja õppis suletud väravate kohta
.....
