Kuningate vandenõu
Описание книги
Tõlkinud Tatjana Peetersoo, kaanepilt Meelis Krošetskin.
Vana-Kreekast inspireeritud fantaasiamaailmas püüavad kolm väikeriiki vastu seista suurele Mede impeeriumile. Selleks oleks aga hädavajalik tugevate liidrite olemasolu neis väikeriikides. Ühe riigi etteotsa on jõudnud varas Eugenides, abielludes Attolia ilusa, kuid armutu kuninganna Irene’iga. Nende naaberriiki valitseb aga väiklane ja ahne kuningas, kelle troonipärija, ta vennapoeg Sophos on äkki salapärasel kombel kadunud just siis, kui ta riik on sõjas Attolia kuningriigiga ja medelased ähvardavad ta paruneid ära osta.
Megan Whalen Turneri lummavad ja auhindu võitnud „Kuninganna Varga“ romaanid on täis poliitilisi mahhinatsioone ja intriige, võidetud ja kaotatud lahinguid, ohtlikke reise, võimu, kirge, kättemaksu ja reetmist. „Kuninganna Varga“ romaane hindavad kirjanikud, kriitikud ja lugejad, need on saanud paljusid auhindu, nende hulgas Los Angeles Times Book Prize, Newbery Honor, Mythopoeic Fantasy Award.
Отрывок из книги
Attolia kuningas sõitis läbi pealinna sadamasse, et tervitada äsja kohale jõudnud saadikuid maailma kaugetest maadest. Kuningas oli uustulnuk ja välismaalane, kuningaks saanud üksnes poliitilise abielu tõttu Attolia kuningannaga ning suuremale osale attollastest alles tundmatu. Nood rüselesid massiliselt Püha Tee ääres, et teda oma silmaga näha ja ühtlasi hõisata kuningannale, kes lahtises kaarikus tema kõrval istus. Eriti oli tarvis lähemale pääseda ühel isikul rahvasummas, noorel mehel, kelle murdunud nina ja armkoest viltu kiskunud huul ning räpased rõivad reetsid, et tegemist on vägivaldsete ja kuritegelike kommetega isikuga. Ta oli koos ühe vanema mehega, kes oli küll armideta, kuid mitte vähem narmendav, ning kes upitas nooremat üles kivist tänavamärgisele, mis tähistas Püha Tee ristumiskohta ühe suurima tänavaga.
«Tõsta paremat jalga veel paar tolli kõrgemale. Seal ulatub üks kivi nurgast välja. Jah, see ongi. Seisad kindlalt? Kas sa näed?»
.....
«Tagasi! Tagasi!» karjus vanem mees, paljastades ärevuses oma sounise aktsendi, mida oli varem suutnud varjata. Kuid taganemistee oli nende järel tulev rahvasumm juba ära lõiganud. Läbi selle massi saabus veel üks sõdurite rühm. Ihukaitsjaid nähes suurenes pomin käraks, iga uue edasirääkimisega kahe mehe süütegu aina kasvas. «See oli mürginõel, mille nad kuninga pihta lasksid!» kuulsid nad rahvahulgast üht häält röökivat.
Kahe elumaja vahele jäi kitsas käik, kuid see oli kõigest välisukse juurde viiv alkoov. Vanem mees lükkas noorema sinna sisse ja pöördus sõduritele vastu. Sounise aktsenti võis tema hääles nüüd selgelt kuulda, kui ta neid hoiatas: «Teie kuningas ei taha meid surnutena.»
.....