Читать книгу Attolia kuninganna. Kuninganna varas. 2. raamat - Megan Whalen Turner - Страница 5

Möödusid päevad, enne kui uudised vahistamisest kõrgele Hephestia mägedesse jõudsid. Esimene teatetoojaist oli üks kaupmees, kes saabus Eddise kuninganna lossi just siis, kui õukond oli kogunenud tseremooniasaali lõunat sööma. Kuninganna seisis ja vestles lõunat oodates mõne oma ministriga. Tema taga oli uhke tseremooniatroon. Laual olevad nõud olid kullast, ja tema taldriku kõrval oli kuldne, sepistatud karikas, millest Eddise kuningad ja kuningannad olid joonud juba sajandeid.

Kui kuninganna asus oma kohale laua ääres ja kuningliku perekonna liikmed, lossis peatuvad parunid ja erinevad saadikud sama tegid, tuli üks Eddise vahimees üle saali kuninganna tooli taha seisma. Õukond jälgis teda, kui ta kummardus ja vaikselt kuningannaga rääkis. Kuninganna kuulas liikumatult, heites pilgu pikas lauas oma onu poole, kes oli sõjaminister. Kuninganna rääkis valvuriga ja laskis tal minna, siis pöördus tagasi laua poole.

«Tulen koos ministritega varsti tagasi. Palun nautige oma einet,» teatas ta rahulikult. Siis ta tõusis ja kõndis üle toa otsustavate, pikkade sammudega, mis ei sobinud ta kauni kleidiga. Ta suundus kitsa ukse poole, kust pääses väiksemasse trooniruumi, mis oli olnud suurkojaks tema esivanemate kindluses. Ministrid järgnesid talle, kui ta astus ees kolmest madalast astmest alla, uksest sisse ja üle värvitud põranda troonini. Algne Eddise trooniruum oli väiksem, algne troon lihtsam kui lõunasaali tseremoniaalne troon. Kivist raiutud ja tikitud patjadega pehmendatud vana troon oli üsna argine. Olles lihtne inimene, eelistas Eddis seda uue trooni kullatud särale. Ta valitses oma riiki väiksemast trooniruumist ja hoidis suurema saali hiilgust bankettideks.

Kannatamatult oma pikki seelikuid sikutades võttis ta istet. «Eugenides võeti Attolias kinni,» ütles ta oma ministritele. «Üks kaupmees tuli pealinnast uudistega. Käskisin valvuritel ta siia tuua.» Ta ei vaadanud rääkides sõjaministri poole. Nõuandjad vahetasid murelikke pilke, kuid ootasid kannatlikult, midagi lausumata.

Eddise valvurid, kes attollase sisse eskortisid, pidasid tal igaks juhuks silma peal, kuid too vaid seisis trooni ees, närviliselt oma särgimansetti mudides. Ta tõi halbu uudiseid ja ta teadis seda. Kuigi ta oli tulnud nii kaugele neid tooma, lootes head tasu saada, kartis ta teate vastuvõtmist.

«Mida sa tead mu Varga kinnivõtmisest?» küsis kuninganna ja kaupmees köhatas paar korda, enne kui rääkima hakkas.

«Nad leidsid ta lossist ja ajasid teda taga läbi linna. Ta oli juba linnamüüridest välja jõudnud, kui ta kätte saadi.»

«Nad vangistasid ta linnast väljas? Oli ta vigastatud?»

«Nad kasutasid koeri, Teie Majesteet.»

«Ah nii,» ütles kuninganna ja kaupmees sahistas närviliselt jalgadega. «Ja kust sa tead, et see oli minu Varas?»

«Valvurid rääkisid sellest järgmisel päeval kõrtsis. Me kõik nägime tema vangistamist, vähemalt mina ja minu naine, kuid see oli keset ööd ja me ei teadnud, kes see olla võis. Valvurid ütlesid, et see oli Eddise Varas, kelle Attolia kuninganna oli kinni püüdnud, ja et…» Kaupmehe hääl vaibus piinlikuks kurguhäälseteks köhatusteks.

«Jätka,» sõnas kuninganna vaikselt, püüdes mitte paista ähvardavana, kuigi ta tahtis meest raputada, kuni tolle hambad plagisevad.

«Nad ütlesid, et Attolia kuninganna paneb ta maksma oma mõnitamise eest, sest varas tegutses lossis meelega nii, et kuninganna teadis tema kohalolekust.»

Kuninganna silmad sulgusid ja avanesid aeglaselt. Nüüd oli see Eugenides, keda ta raputada tahtis.

Ta ütles: «Sa tulid pikka teed väga kiiresti.»

«Jah, Teie Majesteet.»

«Lootes kahtlemata, et sulle selle eest makstakse.»

Kaupmees vaikis. Ta oli ratsutanud kurnatuseni hobuse seljas ja roninud jalgsi mööda kitsast mägiteed, kiirustades igal sammul, et olla esimene, kes uudistega Eddisesse jõuab.

«Andke talle ta topeltkaal hõbedat,» käskis kuninganna oma ihukaitse kaptenit. «Ja andke talle süüa, enne kui ta koju läheb. Andke hõbegreif igaühele, kes täna uudiseid toob,» lisas ta, «ja ma tahan iga uudistetoojaga isiklikult rääkida.»

Kui kaupmees oli läinud, istus kuninganna kaugusse vahtides ja kulmu kortsutades. Ta ministrid ootasid, kuni ta mõtles.

«Ma eksisin teda saates,» ütles ta viimaks. Selle ülestunnistuse taga peitus äärmine õudus, mida ta tundis oma vea pärast. Eugenides oli vihjanud, et risk on suurem, kui ta nii ruttu pärast viimast külaskäiku Attoliasse tagasi läheb. Kuninganna ei võtnud teda kuulda. Ta vajas informatsiooni, mida vaid Varas võis saada, ja too oli minevikus oma vastaseid nii kergesti üle kavaldanud, et Eddise arvates suutis ta seda uuesti teha. Kuninganna oli ta teele saatnud ja Varas oli läinud kõhklematult. Kuninganna pöördus sõjaministri poole. See oli tema poeg, kes võis surra kuninganna valeotsuse pärast.

«Mul on kahju,» ütles kuninganna. «Ta ei võta lunaraha.»

Kerge pearaputusega oli Eugenidese isa sellega nõus.

Eddis jätkas: «Ta on meile liiga väärtuslik ja Attoliale liiga ohtlik, kui tal minna lastaks. Kuninganna ei tee midagi kiirustades, aga kui Eugenides on teda mõnitanud, häbistanud teda õukonna ees... siis saab ta teha vaid ebameeldiva otsuse. Eks vaatame,» ütles ta. «Eks vaatame, mida me teha saame.»

Eugenides lebas oma kongis. Kui valutav pea ta äratas, avas ta korraks silmad, siis jäi jälle magama. Ta teadis, et peaks püüdma ärkvel püsida, kuid ei hoolinud sellest. Vahel, oma sügavaimas unes, arvas ta kuulvat kedagi oma nime hüüdmas, ja võitles end teadvusele ainult selleks, et leida end üksi pimeduses. Ta ärkas, kui ukse alumises osas olevast luugist vesi ja toit sisse lükati, ja vahel roomas üle põranda, et juua halvamaitselist vett. Enamasti nõudis see liiga suurt jõupingutust ja ta loobus sellest.

Aeglaselt lakkasid põrandakivid tema all kõikumast ja pimestav valu rauges, jättes pea pisut vähem tuikama. Aeg-ajalt toodi veel toitu ja vett. Viimaks keerati kongiuks lukust lahti. Ta tundis end jälle haigena, kui ta püsti tõsteti, kuid ei teadnud, kas see tuleb peavalust või hirmust. Ta nõjatus valvuritele ja püüdis oma mõttejäänused kokku koguda, kui nad viisid ta kongist kuninganna lossi.

Ümbritsetuna oma hiilgavast õukonnast, kuulas Attolia kuninganna mägedest tulnud Eddise saadikute looritatud solvanguid, kes olid saadetud arutama Varga vabastamist. Eddis oli saatnud oma parimad ja nad vaidlesid osavalt. Attolia kuulas, ta muutus kannatamatuks ja üha vihasemaks. Ta polnud saatnud Eddisesse mingit ametlikku teadet, et oli Varga kätte saanud. Ta oli vaid oodanud, kaaludes Varga saatust, arvates, et Eddis teeb mingi muu katse Varga tagasisaamiseks kui see delegatsioon, mis loopis talle näkku ähvardusi, nagu õrritaks koera.

Ta oli troonile tõusnud, kui ta isa oli mõrvatud, ja tema valitsemisajal polnud ta riik kunagi rahupõlve nautinud. Ta armeele maksti hästi ja see oli seetõttu ustav, kuid ta varakamber oli peaaegu tühi. Ta ootas head lõikust, et varakambrit jälle täita, ja saadik Eddisest ähvardas seda lõikust. Kõigepealt pakkus saadik muidugi lunaraha, mida teadis, et kuninganna vastu ei võta. Siis solvas teda viisakalt paar korda ja viimaks ütles, et Hamiathese veehoidla väravad suletakse ja need jäävad kinni seni, kuni Eddise Varas koju jõuab. Hamiathese veehoidla vesi voolas Aracthuse jõkke ja sealt kanaleisse, mis niisutasid tema riigi mõningaid kõige viljakamaid maid. Veeta närbuks saak suvekuumuses.

Kuninganna saatis Varga järele. Tema ette toodud Eugenides pilgutas silmi nagu koopast välja tiritud ööloom päevavalgel. Ta laubal paistis juuste vahelt välja musta-kollase-rohelise kirju plekk. Haav ta kulmude kohal oli kärnastunud, kuid kuivanud veri oli ikka veel ta näol ja mustad märgid silmade all olid plekist tumedamad. Muda ta rebenenud riietel oli ikka veel niiske.

«Sinu kuninganna saadik pakkus su eest lunaraha, Varas, kuid ma keeldusin.»

See ei üllatanud Eugenidest.

«Siis sa hakkaksid kohe jälle mu lossides nuuskima, jättes kirju mu hommikusöögi kõrvale. Ütlesin sinu kuninganna saadikule, et ma ei võta sinu eest ükskõik kui suurt lunaraha, ja kas tead, mis ta vastas?»

Eugenidesel polnud aimugi.

«Ta ütles mulle, et Aracthuse veed ei voola enne, kui sa uuesti oma kuninganna juures oled. Kuninganna sulges mägedes oleva veehoidla väravad ja kogu mu saak Seperchiast ülalpool kõrbeb põldudel, kuni sind koju saadetakse. Mis sa sellest arvad?»

Eugenidese arvates oli see väga hea plaan, kuid ta teadis, et see ei lähe läbi. Eugenides oli Attolia kuningannat häbistanud ja ta õukond teadis seda. Veel enam, Attolia ei saa enam nõuda lunaraha, millest ta oli juba keeldunud. Ta pidi arvestama, et Eugenides, kuigi ta polnud talle suuremat kahju teinud, kui varastanud midagi, mille omamisest kuninganna ei teadnudki, võis muutuda tema jaoks sama ohtlikuks, nagu ta oli Sounisele. Attolia silitas mõeldes kergelt nimetissõrmega alahuult.

Attolia oli näinud Eddise kirja, mida too oli saatnud Sounisele aasta tagasi, mis kinnitas, et ükski lukk tema palee aknal või uksel ei päästaks Sounist, kui Eddis jälle oma Varga talle külla saadab. Kõik Sounise mahhinatsioonid Eddise valitsuse kahjustamiseks olid lakanud.

Attolia kahtlustas, et rohkem kui kolmandik ta enda paruneid rahastasid oma mässe Sounise abil. Ta soovis, et tal oleks selline tööriist nagu Eugenides Sounise vastu kasutamiseks, kuid vaid Eddisel oli Kuninganna Varga traditsioon. Kibestunult tunnistas Attolia endale, et kui oleks olemas Attolia Varas, oleks too oma kuningannale rohkem ohuks kui abiks.

Ta teadis, et tema lossi seinad olid Eugenidese jaoks sama urbsed kui Sounise suurkoda, ja ta kartis, et kui ta seekord vargal minna laseb, siis teist korda tema kinnivõtmine enam ei õnnestu. Seega ei tulnud see kõne allagi. Attolia oli kuulnud, et Eugenides pidas inimeste tapmist tülgastavaks, kuid nagu Souniski, ei arvanud Attolia, et lapselik vastumeelsus verevalamise suhtes takistaks Eugenidesel oma kuninganna käske täitmast. Ta oli juba tõestanud, et suudab olla äärmiselt ustav.

Attolia astus troonilt alla ja jäi Eugenidese ette seisma. Too ei paistnud eriti muretsevat oma võimaliku saatuse pärast. Ta paistis rohkem huvituvat kuldsest mustrist, mis oli inkrusteeritud marmorplaatidele ta jalge ees. Kuninganna ootas ja Eugenides tõstis aeglaselt pead. Ta polnud tegelikult muretu. Ta kartis surma ja veel rohkem seda, mis võis temaga enne surma juhtuda, kuid valu ta peas ei lasknud tal välja mõelda, mida öelda enda päästmiseks.

Ta vaatas kuningannat ja kallutas imetledes veidi pead. Ta oli unustanud, nagu ta alati unustas, kui ilus kuninganna oli. Naise juukseid hoidis näolt eemal rubiiniga kuldne peaside, mis ületas ta laupa just tumedate kulmude kohal. Ta nahk oli veatu ja nii hele, et oli peaaegu läbipaistev. Ta riietus alati Hephestiat jäljendades, kuid oli palju kergem kujutleda Suure Jumalanna isikupäratut julmust kui näha julmust Attolia kuninganna näol. Teda vaadates Eugenides naeratas.

Attolia nägi ta naeratust, vähimagi tagasihoidlikkuse või meelituse või manipuleerimiseta, täiesti teistsugust naeratust kui ühelgi ta õukonna liikmel, ja lõi teda lahtise käega näkku. Mehe pea kõikus õlgade vahel. Ta ei teinud häältki, vaid langes põlvili, võideldes iiveldusega.

«Teie Majesteet,» ütles Eddise saadik tungivalt, ja kuninganna pöördus talle otsa vaatama.

«Ärge solvake jumalaid,» hoiatas saadik.

Attolia pöördus tagasi Eugenidese ja ta valvurite poole. «Pooge ta üles,» ütles ta. «Viige ta välja ja pooge üles. Saatke ta keha tagasi Eddisesse, ja me vaatame, kas Aracthus hakkab uuesti voolama.» Ta kõndis tagasi oma troonile ja rääkis sealt eddislastega. «Pidage meeles, et teie jumalad pole minu omad. Ega saagi olema.»

Ta istus troonil ja vaatas, kuidas valvurid Eugenidese püsti tõstsid. Varga peopesad olid näo ees, neid katsid ta tumedad juuksed.

Kuninganna kõrval liigutas end Mede impeeriumi saadik ja püüdis ta tähelepanu.

«Ma ei tea, mida Eddis saavutada lootis,» ütles Attolia. «Ta ei suuda ju jõge igavesti kinni hoida.»

«Küllalt kaua,» ütles medelane, «et kindlustada oma Vargale suhteliselt kerge surm?»

Attolia pöördus teda vaatama, siis vaatas jälle mõtlikult Eugenidest.

«Eddise kuniganna on väga tark,» ütles medelane vaikselt, lähemale kummardudes. «Ta teab, kuidas mõned su teised vangid on surnud. Sa lased ta Vargal surra nii kiiresti?»

«Pidage,» ütles kuninganna, ja valvurid kuuletusid. Eugenides rippus nende kätel. Ta pani ettevaatlikult jalad maha ja ajas end sirgu, kuni kuninganna kaalutles.

Mida iganes ta naabermonarhid ka arvasid, tegi Attolia väga harva kiirustavaid otsuseid ega kasutanud tarbetult vägivalda. Kui ta hukkas reetureid, riputades nad pead alaspidi linnamüürile, siis sellepärast, et ta ei saanud lubada endale luksust neil privaatselt pead maha raiuda, nagu tegi Sounis. Kõigi Attolia tegude tõhusus oli kalkuleeritud, ja ta tahtis hoolikalt järele mõelda, enne kui valib sobiva karistusviisi Eugenidesele, midagi, mis mõjutaks ta õukonna kontrollimatuid liikmeid ja rahuldaks ta enda sügavat ja püsivat viha Eddise kuninganna ja ta Varga vastu. Talle ei meeldinud, et Eddis teda otsustama sundis, ja ta teadis, et medelasel oli õigus; ta viha oli olnud Eddise saadikute solvangute tulemus. Mees oli tõesti osavalt argumenteerinud.

Attoliale ei meeldinud eriti uus Mede saadik. Tema õlised komplimendid ja otsekohesuse puudumine ei sobinud kuningannale, kuid selliseid asju nõuti saadikutelt õukonnas, kust ta tuli, ja ta oli kindlasti arukas ja antud juhul oli tal õigus.

Aracthuse veed täidavad viimaks veehoidla ja voolavad Eddise pealinna, kui tamm jääb suletuks. Attolia jaoks vääris Varga surm hooaja saaki, kuid ta surm oli vähim, mida Attolia võis teha, ja parim, millele Eddis võis loota. Polnud mingit põhjust teha nii, nagu Eddis lootis, ja ta soovis väga teda hämmeldada.

«Tooge ta siia,» ütles kuninganna ja valvurid tõid Eugenidese kuulekalt tagasi trooni ette. Attolia nõjatus troonil ettepoole, et teda vaadata. Mees neelatas kramplikult, kuid vastas kuninganna pilgule vankumatult, isegi kui naine käe ta lõua alla pani.

«Kiirustasin liigselt,» ütles kuninganna. Ta vahtis Eugenidesele näkku, kuid rääkis oma valvuritega. «Viige ta tagasi oma kongi ja las ootab seal. Ma usun,» ütles ta aeglaselt, «et mõtlen asja üle pisut rohkem järele, enne kui otsustan, mida sinuga peale hakata.»

Eugenides vaatas teda ilmetult. Ta pööras pead, et üle õla kuninganna poole vaadata, kui ta ära viidi. Attolia mõtles, et kas Eugenides arvas ära, mis karistust ta kaalus. Las eddislased patravad jumalate solvamisest, mõtles Attolia, istudes tagasi troonile. Nad polnud tema jumalad ja ta ei kummardanud neid.

«Lunarahast on kahju,» ütles ta.

«Muidugi mitte märkimisväärsest summast?» küsis saadik ta kõrval.

«Ehk mitte teie imperaatorile,» ütles Attolia. «Siin, keskmise mere kaldal, kus me oleme vähem rikkad, võiksin seda summat hästi kasutada.»

«Siis võtke see, palun, kui kingitus mu imperaatorilt,» ütles medelane, nagu Attolia oligi lootnud, et ta ütleb.

«Te naljatate?» küsis kuninganna.

«Üldse mitte,» vastas mees. «Miski ei meeldiks mu isand imperaatorile rohkem, kui aidata nii kaunist valitsejannat nagu teie.» Ta tegi keeruka kummarduse ja Attolia naeratas väga rahulolevalt.