Mehis Heinsaar armastab rännata paar-kolm kuud aastas läbi Eesti- ja Lätimaa metsade, alevite ja külade, lõpetades oma retked enamasti mere ääres. Ka tema juttude tegelased seiklevad tihti samu radu pidi. Autor ise on öelnud, et kirjutab muinasjutte täiskasvanuile, kelles elab ikka veel edasi unistav ja mässumeelne, imedesse uskuv laps. Käesolev on Mehis Heinsaare kuues novellikogu, kuhu kirjanik on koondanud oma loomingu paremiku, teiste seas ka kolm Tuglase novelliauhinnaga pärjatud lugu. Viis juttu ilmuvad raamatukaante vahel esmakordselt.
Оглавление
Mehis Heinsaar. Võlurite juures
Mehis Heinsaar. Võlurite juures
OHHOOTA, ALBATROSS JA MINA. Kohtumine Taageperas
Rändaja õnn
Vanameeste näppaja
Paap ja King-Mees
Ohhoota, Albatross ja mina
Liblikmees
Kuidas Surm Mirabeli juurde tuli
Teekond maailma lõppu
Võlurite juures
Ilus Armin
Insener Paaveli armastuse eesõu
Üksildase nõia öö ja päev
Kuller
EESTI LOODUS. Siin Põhjatähe all
Kui Herman õitseb
Eesti loodus
Rebased ja linnud
Siinpool püüniseid
Kõhkleja Bernard
Rebased ja koerad
Üleüldise töö inspektor
Kus sa nii kaua oled, Jakob?
JUTUSTUSI JÕUST. Imat ja Vanadus
Noateritaja
Taim peas
Seiklus metsas
Hingus
Unenäo jätk
Jõu tagasitulek
ÕHTU VANAS MAJAS. Kusagil miljonite valgusaastate kaugusel
Kuu teine külg
Idioodi elu
Juhtum Haeskas
Unistuste tappev kasvamine
***
Puhkehetkel
Surm jäämägede vahel
Õhtu vanas majas
1
2
3
Отрывок из книги
Hannes sõitis koos emaga maale. Ta polnud vanaisa kodukohas enam teab mis ajast käinud ja ega ta nüüdki kippunud, kui mitte ema poleks palunud. Oli vaja paar õunapuud tühjaks korjata.
Teekäänakul, mis pööras talu juurde, kasvasid endiselt noodsamad pihlakad, mille otsas ta kunagi turninud oli, ning eemalt paistsid ära suured tumedad kuused. Jah, kõik oli nagu vanasti, ainult Hannes tundis, et ei armasta enam seda paika. Ja et see talukoht ei armasta enam teda. Ta oli siin nagu võõras, võõras iseendalegi. Ometi oli Hannes väiksena kõik suved siin veetnud. Käinud vanaisaga koos metsas, teinud heina, varastanud vanaema tagant sahvrist moosi ning kakelnud tädipojaga. Nüüd oli vanaisa surnud ja heinamaad söötis. Hannes oli saanud seitsmeteistkümneaastaseks ning teda ahvatlesid tüdrukud, linn ja ülikool.
.....
Hannes mõtles veidi ja läks siis millegipärast sinna, kus lind-poiss alguses seisnud oli. Siis, kui ta saabus.
