Читать книгу Ülikond - Mehis Heinsaar - Страница 6

Ühel päeval seisis Georg Leel ees sunnitud asjaajamine kesklinnas ja sundijaks oli ta enda vana ja valutav hammas. Arst käskis tal kohale ilmuda kella poole kaheteistkümneks ennelõunal, kuna ükski muu aeg ei tulnud kõne alla. Hamba väljatõmbamine kesk julma südapäeva – kohutavamat asja andis välja mõelda! Aga midagi polnud teha. Tuli minna.

Kui raske on hommikune ärkamine ja päevale näkku vaatamine! Ilmudes saja-aastase maja südames asuvast akendeta toast välja päikese kätte, tõstis Georg käed kaitsevarjuks näo ette, kuna tema silmad polnud päevavalgusega enam harjunud. Maailm tundus kui ülevalgustatud. Hoides end majade ligi, liikus ta kergelt tuikudes poolküljetsi edasi, kohkunud silmil jälgides eredas valguses ringiaskeldavaid inimesi. Nad käisid majadest sisse ja välja, seisid kesk tänavat ja ajasid juttu, liikusid ringi ning tegid sisseoste, otsekui oleksid need kõige tavalisemad tegevused. Päevane maailm oli ilmselgelt liiga hele. Asjade piirjooned olid teravalt ja kontrastselt välja joonistunud, ei mingeid varje ega mahendavat hämarust: tolm, linnud, kiiskavad majaaknad, lihavad ja kortsulised näod, kõik oma kohutavas konkreetsuses liiga kohal, liiga näkku karjumas, liiga siinsamas. Inimesed vaatasid Georgist mööda minnes talle otse silma, paistes kesk päevavalgust nagu maailmast väljaõigatud liha­käntsakad või maskid, mis ootamatult omaenese elu on hakanud elama.

„Selles ebainimlikult julmas valguses peaksid inimesed olema kohkunud ja jooksma kiiresti ühest majast teise. Ometi ei nad tee seda,” imestas Georg.

Nähes kõike seda, mida ta nägi, hakkas Georg Lee end üha ebamugavamalt tundma, nagu näeks ta pealt mingit tseremooniat, mis pole määratud tema silmadele ja mida sootuks näha ei tohi. Ta kiirustas mahasuunatud pilgul edasi, kõndides inimeste keskel nagu mingist teisest ajastust pärit olend. Heitunult ja väsinuna jõudis mees polikliinikusse.

Kui haige hammas sai välja tõmmatud, otsustas Georg peale tunniajalist eesruumis puhkamist, et suundub otsejoones tagasi koju. Ent kohe, kui ta oli tänavale jõudnud, tundis mees enese peas valusat välgusähvatust. Keskpäevavalgus tõukas ta nurka, kiskus alasti ning surus oma terava pistoda talle otse südamesse. Valgus lõõmas kõikjal tulekahjuna ta ümber! Suutmata seda kauem taluda, sisenes Georg tuigerdades ühte keldripoodi. Et varjata oma pagemist, ostis mees enesele kolm lõngakera ja paari villaseid sokke, kuigi tal neid asju üldse vaja polnud. Hinganud sisse sõõmu kosutavat keldriõhku, sundis ta end uuesti ja vastumeelselt välja minema.

Varsti leidis Georg Lee end turult. Seal hõigati teda jõhkra valjusega lettide ligi ja pakuti erinevas suuruses sealihakamakaid, kapsaid ning vorste. Üks paksem eit pilgutas silma, öeldes, et võib teha ilusale poisile hinnaalandust. Ühes möödujas arvas Georg ära tundvat inimsööja, sedavõrd jultunult irvitas too talle näkku. Kartes, et mõni teravam silm tema kui ööinimese paljastada võib, ostis Georg ruttu turult mõned tomatid ja munad ning kiirustas sellest rahvarohkest kohast minema.

Aga vähehaaval, kummaline küll, hakkasid Georg Lee silmad siiski päevavalgusega harjuma. Pärastlõunapäike ei soovinud teda enam tappa. See vajutas pähe kõigest munakiviraskuse eba­mugavus­tunde. See aga ei takistanud Georgil tähele panemast detaile, mis talle keskpäeval kindlasti hirmu oleksid nahka ajanud. Majade ja puulehtede värvid, tänavasillutisel kõndiva haki silmad või päeva­lillede kollased õied, mida eided tänavanurkadel müütasid – need väikesed avastused olid lihtsad ja ilusad ning rõõmustasid Georgi südant. Ta ei kiirustanud isegi enam koju.

Mööda südalinna kõrvaltänavaid jalutades ja majade värve uurides torkas talle korraga silma roheline uks, mille keskele oli maalitud oranž päike. Mõtlemata, miks tal seda vaja, astus Georg Lee sellest uksest sisse, kõndis üles teisele korrusele, jäädes siis ühe korteriukse taga seisma. Ta koputas uksele. Ja siis ühe korra veel. Viimaks ilmus lävele keegi vanem mees, kes Georgi pahuralt silmitsema jäi.

„Mida te soovite?” küsis ta.

„Vabandage, et tülitan, aga kas te võiksite mulle rääkida midagi päevast?” küsis temalt Georg.

„Päevast? Milleks on teil vaja teada midagi päevast?”

„Vaadake, ma pole juba kümme aastat päevavalges liikunud, töötan nimelt öövahina. Ma ei saa aru, ei mõista enam päeva.”

Seepeale silmitses vanamees Georgi juba terasemalt.

„Ise ma ei oska selle kohta kahjuks seletust anda,” lausus ta siis, „küll aga tean aadressi, kust te selles küsimuses abi võite leida. Tingimusel, et oskate saladust pidada.”

Georg noogutas.

„Hästi. Minge siis, näete, sellest õuepoolsest trepist alla ja sealt edasi hoovipealsesse majja. Kui olete kolmandale korrusele jõudnud, koputage väikeste pausidega neli korda korter kuueteistkümne uksele.”

Georg tänas ja kiirustas trepist alla. Hoovi läbides pani ta silmanurgast tähele noort naist, kes parasjagu pesu nöörile riputas, ja tema jalgade ees mängivat kuldsete lokkidega last. Eredas päikesevalguses tundusid nad olevat justkui kaks inglit, kes Georgile kinnitust andsid, et ta õigel teel on. Õuepealsest majast sisse astudes ta juba peaaegu et jooksis treppidest üles. Korter kuueteistkümne ukse taha jõudes tõmbas ta pisut hinge, et suruda maha liigne ärevus, ja koputas siis sekundiliste pausidega neli korda uksele.

Tükk aega valitses teiselpool ust vaikus. Georg tahtis juba uuesti koputada, aga enne seda avas ukse hommikumantlis mees, kelle nägu meenutas suvist täiskuud. Vaatamata rangele ilmele, tundus mehe pilk heasoovlik.

„Tervist,” sõnas Georg kohmetult. „Ma tulin... ma tulin teie juurde, et… See tähendab, kas te võiksite mulle rääkida midagi päevast?”

Täiskuunäoga mees silmitses mõnda aega vaikides Georgi, lükkas üles silmadele vajunud kollase juuksetuka ja vastas:

„Kui teid juba minu juurde juhatati, küllap ma siis ka räägin. Aga see külaskäik jäägu vaid teie enda teada.”

Georg noogutas.

„Astuge palun edasi.”

Korteris, kuhu nad sisenesid, valitses meeldiv hämarus. Paarist väiksemast toast ja koridorist läbi minnes juhatati Georg suurde elutuppa, kus talle viibati pehme tugitooli suunas.

„Võtke istet, ma lähen keedan teed,” sõnas võõrustaja.

Georg vaatas ringi. Kõrge laega toas oli mustast tammest valmistatud mööbel. Riiulitel võis näha idamaiseid vaase, teekanne ja väikeseid portselanist elevante. Laest rippus alla kroonlühter, sinisel pärsia vaibal vedelesid läbisegi õunad ja võõrkeelsed ajakirjad. Akende ees rippuvate paksude kardinate vahelisest praost tungis tuppa hele päikesesein, mis poolitas toa kaheks. Valgusjoas hõljusid tolm ja suleebemed.

Laual, mille taga Georg istus, vedeles kõiksugu nipsasju: vasest teekann, malelaud, millel elevandiluust nikerdatud vigurid andsid aimu pooleliolevast partiist, helesinise paberiga trühvelkommid, tinasõdurid ja kollane siidlinik kõige selle all. Seinal rippuv hiigelsuur maal kujutas kusagil Lõuna-Venemaal laiuvat suvist steppi, kus õhk virvendamas kuumusest, tumeroheline taimestik katmas maad, taamal üksik ratsanik kihutamas teadmata suunas.

„Niisiis, teid huvitab päev?” katkestas mahe ja madal hääl Georgi vaatlused. Täiskuunäoga mees asetas lauale aurava roosast portselanist teekannu ja kaks piaali ning võttis naeratades külalise vastas istet. Tema öösinise hommikumantli südamepoolsele servale oli kuldlõngaga tikitud tuldsülgav draakon.

„Jah,” vastas Georg Lee, „selleks ma siia tulin.”

„Ja millised asjaolud on teid selle nähtuse mõistatahtmiseni viinud?”

„Vaadake,” selgitas Georg, „ma olen nimelt mõne aasta jooksul päevavalgusest täiesti võõrdunud. Mitte et mul selle vastu midagi oleks, aga nii on lihtsalt läinud. Amet selline. Kõige selle tulemusena ei mõista ma enam päeva, ei saa aru.”

„Hmm, jaa-jaa. Päev, päev, päev... Tõepoolest. Olen selle mõistatuse üle isegi pead murdnud,” ümises täiskuunäoga mees justkui omaette, trummeldas sõrmedega vastu lauaserva ja vajus mõttesse. Tundus, et ta isegi suigatas korraks. Siis, kergelt võpatades, ta äkki virgus, valas Georgile ja enesele teed ning asus selgel ja lainetaval häälel rääkima.

„Päev – see on nagu puri. Tohutusuur, valge puri! Hommikul, kui hakkab valgenema, tõuseb ida poolt tuul, puhub purje tasapisi pungi ja kõik, kes leiavad end sellest laevast, mille masti küljes see puri paisub, need on päevased inimesed. Tuul puhub purje trummina pingule ja saadab laeva lääne poole teele. Kas see laev ka õiges suunas liigub, seda ei tea keegi. Aga igal juhul on puri pingul, tuul tagant, laev liigub kiiresti edasi ja inimestel tunne, et kõik on nii nagu peab. Ja kui tunne on hea, siis ongi suund õige. Inimesed on lainetamise hoost rõõmsad ja elevil ja laev muudkui purjetab õõtsudes nagu oleks temagi rõõmust purjus. Aga kui hakkab hämarduma, lakkab ka tuul, valge puri vajub tasapisi longu ja inimesed selles laevas muutuvad uimaseks ja uniseks.”

„Ja nii iga päev?” küsis Georg.

„Nii iga päev.”

„Hmm... Aga kuidas saavad inimesed selles laevas rahul ja rõõmsad olla, kui nad mööda linna muudkui ringi askeldavad, kõiksugu asju taga ajavad ja paljud lausa tigedate nägudega on?”

Täiskuunäoga mees oli vahepeal piibu süüdanud. Mõnus ploomi­tubaka aroom hõljus läbi toa.

„Jah, kõrvaltvaatajale võib tõesti selline mulje jääda,” noogutas ta siis, „kuid tegelikult on asjad täpselt vastupidi. Tuulest pingul valge puri on ju see, mis päevainimesi aina edasi kannab ja kõik asja­toimetused nende eest ära teeb. Nii et kui nad esmapilgul tunduvadki kurjad, siis tegelikult on nad rõõmsad. Kurjus nende nägudel on lihtsalt rõõmu mask, muud midagi.”

„Või nõnda...”

Georg mõtles kuuldu üle hoolega järele. Paljugi oli, mis talle selles jutus meeldis ning teda targemaks tegi, kuid mitte vähem seda, mis teda segadusse ajas ja mille kohta ta rohkem kuulda lootis.

Täiskuunäoga mees naeratas hajameelselt, koputas piibu tühjaks ja valas välja uue tee. Küll see maitses hea. Nii head teed polnud Georg varem saanudki. Georg ootas põnevusega vestluse jätkumist, kuid võõrustaja süvenes teed juues omaenese mõtetesse ja paistis unustavat külalise kohalolu sootuks. Vaikus üha kasvas ning Georgil hakkas viimaks ebamugav. Leides, et viisakam oleks vist lahkuda, tõusis ta, kummardas aupaklikult ja väljus kikivarvul korterist.

Kui Georg Lee tänavale astus, oli linnale laskunud juba õhtune rahu. See tegi öövahil tuju heaks. Ta südamesse imbus ärev rõõm, mis omakorda muutis kergeks ja nõtkeks ka tema sammu. Mööda hämarduvaid tänavaid kõndis ta edasi, tundes iga minutiga aina enam, kuis asjad oma õigesse valgusesse asetuvad. Mehe hingel oli nüüd jälle ruumi olla ja hingata. Jõudes kodutrepile, vaatas ta veel korra üle õla ja nägi kesklinna kohale kerkimas õrnroosat, naerusuist kuud.