Читать книгу Unistuste tappev kasvamine - Mehis Heinsaar - Страница 6

On palav varasuvine ennelõuna. Aruküla kultuurimaja juhatajal Tõnu Tenderil matab rinnus hinge, kuigi kõik aknad on pärani lahti. Tuult pole ollagi. Lapsed mängivad sovhoosiajal ehitatud majade vahel õuemurul ja Tõnu silmitseb neid kadedal pilgul. Lapsed on vabad, neid ei kammitse miski, olgu ilm milline tahes. Millal tema, Tõnu, end viimati lapsena tundis? Kes seda enam mäletab.

Kaugel akna taga, teispool suuri ja väiksemaid elamuid, paistab kuuskede rivi. Helesinises taevalaotuses lõõmav päike kallab oma uimast valgust rongijaamast saabuvate inimeste, aiamaal taimi kastvate naiste ja kulumaa peale. Miskipärast tundub Tõnule kõik äkki kollakalt kaame, justkui oleks maailm kollatõbiseks muutunud. Toas kisub üha umbsemaks ja mingi uimasus imbub pähe … Ei. Peab välja minema! Kultuurimaja juhataja paneb suitsupaki pintsakutaskusse ja läheb õue.

Et pääseda võimalikult ruttu eemale unise alevi roidumusest, kõnnib Tõnu kiirel sammul kahekordsete majade vahel edasi, lehvitab kooliõele, kes peseb aknaid, siis tuttavale rahvatantsurühmast, kes tõttab rongi peale, ja jõuab aiamaadele. Seal kohtab ta mitmeid inimesi, kellega on sunnitud viisakuse pärast tühja loba ajama. Üks vana sõber kutsub teda koguni vastvalminud kasvuhoonesse õlleliiku jooma, mispeale Tõnu virila näoga lausub, et see täna kuidagi võimalik ei ole. Väikeste põllulappide vahel edasi liikudes jõuab mees viimaks lagedale põllule, kus juba kergemalt ja vabamini hingata võib, kuid sealgi kiirustab Tõnu edasi. Ta tahab alevi täna kaugele seljataha jätta.

Vastu tulevad metsatukad, noor kuusik ja seejärel madal, soine lepik. Närviliselt ümisedes ragistab Tõnu üle ja ümber mahalangenud puude, jäädes kingadega sageli mutta kinni. Viimaks, olles võserikust hingeldades välja roninud, jõuab mees lagendiku servale. Ta silme ees laotub nüüd laiali kõrgemat küngast ümbritsev metsistunud heinamaa, kus kasvab läbisegi madalaid männikasve, angervaksu ja pajupõõsaid.

Tõnu seisatab ning tõmbab hinge. Kiire kõndimine on ta olemist vähe vabamaks ja hingamist kergemaks teinud, kuid meeleraskus püsib ikka veel peas. Ta tõmbab pakist välja sigareti. Esimene tundub hõredavõitu, mees surub selle pakki tagasi ja valib uue.

„Kas nõndasamuti ta siis möödubki, see mu elu teine pool?“ mõtiskleb Tõnu. Kunagi ammu oli selle üle mõelda nii ahvatlev ja mõnus: kauge, salapärane tulevik terendamas kusagil eespool nagu kuu tagumine, senitundmatu külg, mida enne pole võimalik näha, kui ise kord kohal oled.

„… ja olen ma nüüd siis kohal? Olen ma siis, kurat võtaks, oma eluga rahul?!“

Reedel pidid naine ja poeg talle pealinnast külla tulema ning see teadmine valmistab talle rõõmu. Samas … kas säärane visiitelu vormis külaskäimine, uued leppimised ja uued tülid, ongi see kauaoodatud kuu teine külg? Või kas peab oma pead üldse selliste asjadega vaevama? Las olla nagu on … Kusagil Tõnu mälusopis suikusid ülikooliaastad. Justkui läbi udu meenuvad mingid seiklused, kaunitarid, kellega ta pöörastel pidudel hullanud oli. Meenub soov minna matkama Lätti, Haanjast allapoole, seal, kus algavad Aluksne kõrgustikud. Räägitakse, et Aluksne linnast minevat edasi kitsarööpmeline raudtee. Aga mis linna see sealt edasi läheb? Valmierasse või Siguldasse? Seda ta enam ei tea …

Süütamata sigaret käes, silmitseb Tõnu Tender kergelt väsinuna, vidukil silmadega päikest.

„Pärismaalane, päris maalane … Lõpuks ometi on minust saanud pärismaalane, kes elab ja toimetab siin ilmas ringi nagu kala või loom.“

Tõuseb tuul. Roheline ja kõrge hein hakkab lainetades õõtsuma, meenutades Tõnule septembrikuist merd. Pilved katavad kinni päikese, ümberringi hõljub kummaline, piimjas valgus, mida enne polnud. Ilm kisub imelikuks.

Taamal, heinamaa vasemas servas näeb Tõnu läbi lepiku lagendikule tungimas hiiglaslikku, tumedat tormihoogu, mis keerleb mühinal ümber iseenese. Mees teab, et selliseid nähtusi kutsutakse keeristuulteks ehk trombideks, rahvakeeli tuulispasaks, ja neid kohtab Eesti aladel võrdlemisi harva. Seetõttu äratab asi temas huvi. Kultuurimaja juhataja süütab sigareti ja väsimus temas taandub. Ta jääb huviga silmitsema maastiku muutumist. Tume, noort metsa maadligi koolutav keeristuul kannab enese tuigerdava ja pilvepiirini ulatuva pöörisega ühes kõikvõimalikku prahti, juurikaid ja põõsaid. Mida lähemale tuulispask jõuab, seda ebatavalisemaks ja ähvardavamaks vaatepilt muutub, äratades Tõnus mingi kummalise, rõõmuseguse hirmu. Vihane ja metsik tromb rühib justkui joobnuna mööda järsku heinamaanõlva üles, haarates enesega ühes kõik, mis teel ees, jäädes siis künkaharjal ühe koha peale tiirlema.

Keereldes teraval vilinal ja meeletul kiirusel ümber iseenese seesmuse, matab raevunud torm kogu ümbruskonna sel kombel tumeda tolmupilve sisse. Liiv ja õhkupaisatud muld varjutavad Tõnu silme eest mõneks ajaks kogu vaatevälja. Tuulispask pillub mehe riided ja silmnäo mullaga kokku, tuul lükkab ta koguni istuli, kuid kultuurimaja juhatajale valmistab see lõbu. Üle hulga aja tunneb ta taaskord joovastavat hirmu ja vaimustust ning jääb naerulsui ootama, mis edasi saab.

Ühel hetkel tormihoog vaibub. Läheb veel tükk aega, enne kui tolm vähehaaval hajub ja Tõnu künka otsas korraga väikest puust majakest näeb … Eemalt paistab majake igati osavalt okstest ja kõverakspainutatud puutüvedest kokkupõimitud ümar moodustis olevat. Osmikul on ka aken, millele on ette tõmmatud päris ehtsad, valged pitskardinad. Tolm ja tuul on nüüd lõplikult hajunud ning rahulik päikseline ilm taas võimust võtnud, kallates oma kuldset valgust üle kõige.

Vaadeldes kummalist maja, paneb Tõnu äkki tähele, et osmiku korstnast tõuseb õhku sinine, vaevumärgatav suitsujuga. Järelikult … järelikult peab keegi seal hurtsikus praegu sees olema ja ahju kütma! Sellele mõeldes tõuseb Tõnule lausa kananahk ihule, kuid mitte kõhedusest, vaid pigem hämmingust, et looduses vahel asjad ka nõndaviisi laabuda võivad. Sest ei saanud ju kahtlust olla selles, et majakese ehitas sinna üles tuul … Enne polnud seal üleval ju midagi. Aga kas tuul tõi siis enesega ühes ka inimese, kes seal hurtsikus nüüd ahju kütab?

Tõnu seisab veel tükk aega ühe koha peal, püüdes harjuda mõttega, et see seal künka otsas nüüd tõepoolest ikka päris maja on ja mitte viirastus, kustutab siis suitsu ja rühib mäenõlvast üles. Osmikuni jõudnud, pühib ta matil jalgu, hingab sügavalt sisse ja koputab siis pajuvitstest, papitükkidest ja sindlilaastudest kokkupõimitud uksele. Keegi ei vasta. Ometi on seestpoolt kuulda kellegi vaikset askeldamist. Tõnu koputab veel korra. Ja avab siis aeglaselt ukse.

Kultuurimaja juhataja paneb kohe tähele, et majake koosneb ühest toast. See tähendab, et rohkem ruume seal pole. Osmiku sein on nii väljast kui seest kokku põimitud jämedatest vitstest, peentest, painduvatest puutüvedest ning põõsastest. Okste ja tüvede vahelised suuremad praod on aga kinni vooderdatud sambla ja punase saviga. Kõik see tekitab Tõnus mulje, justkui oleks ta sisenenud hiiglaslikku linnupessa.

Laeks ja tundub, et ühtlasi ka katuseks on osmikul kuus juurtega maast kistud leppa, vahekohad kaetud erinevat mõõtu pilbaste, kuuse- ja männiokstega. Tuhandetest väikestest katuse- ja seinapragudest paistab sisse päike, muutes nõnda maja seestpoolt heletumedaks ja värelevaks valgusemänguks. Ümmarguses seinas on kaks klaasideta akent, läbi mille hõljutab tuul kord sisse, kord välja lumivalgeid kardinaid. Ruumi keskel asetseb maakividest ja savist üles ehitatud pliit, mille all praksub rõõmsalt tuli. Ühel leeaugul on sinine kann, kus keemas vesi, teisel pann, millel küpsemas munaroog. Sealsamas kõrval seisab pikka kasvu naine, kes vaatab üksisilmi Tõnu poole.

Mees võpatab ehmunult, kogudes end aga peagi, kuna naine silmitseb teda rahulikult, ilma vaenuta.

Naisel on tihedad ja sassis tumepruunid juuksed, seotud kanepise nööriga lohakasse patsi. Tema kael ja kõrged põsesarnad on kaetud roosa õhetusega ning laubal võib näha higipiisku. Jääb mulje, nagu oleks ta alles hiljuti jooksnud. Naine keerab omletil puust laastuga teise külje, läheb siis riiuli juurde ja toob lauale kaks valget tassi. Noad, kahvlid ja taldrikud on laual juba varem, nagu oleks siin teatud külalist oodata. Naine valab tassidesse piima ja asetab siis taldrikutele isuäratavalt lõhnava roa.

Silmanurgast võõrustajat edasi piieldes täheldab Tõnu, et naine on paljajalu, seljas aga on tal punakaspruun kleit, millel siniste kurgedega muster. Kui naine laua kohale kummardub, paistab kleidikaelusest kaks väikest ja pruuni rinda, millest võib järeldada, et rohkem rõivaid naisel seljas ei ole. Korraga vaatab naine ukselävel seisvale Tõnule teravalt otsa, justkui andes mõista, et lõpetagu ta juba kord see jõllitamine ning asugu sööma. Siis meenub Tõnulegi, et tal on kõht tühi. Isegi väga tühi. Et ta pole õigupoolest peale hommikuse kohvi veel täna midagi söönudki. Om-lett on läbi praetud murulaugu ja seentega ning maitseb tõesti hea. Et naine on enesele tõstnud poole väiksema portsjoni kui külalisele, lõpetab ta söömise varem, asudes seejärel väikeste lonksudega piima jooma. Söömise vahepeal vilksamisi naise poole piiludes imetleb Tõnu naise suuri helepruune kuldse varjundiga silmi. Need on sügavad ja salapärased nagu vaiksed rabajärved. Mehele tundub hetkeks, et neis silmades peegelduvad kõik saladused, mida elu eneses üldse peita võib. Ta ei julge neisse silmadesse kauem vaadata. Terava joonega punase suu kohal on naisel heledad udemed. Kulmudki on heledad ja kõrged.

Ta on ilus. Ja kummaline. Puudutada teda oleks ilmselt ohtlik.

Seinapragude vahelt puhub sisse kerge tuul, kandes naise poolt Tõnu sõõrmeisse mingit tuttavat, maguskirbet lõhna, ometi ei meenu mehele, mis lõhn see täpsemalt on.

Kui külaline söömise lõpetab, valab naine sinisest kannust valgetesse tassidesse välja kohvi. Juba esimese lonksu järel mõistab Tõnu, et see on lihtne, sigurist ja rukkist kokkusegatud kohv. Sellist kohvi oli ta viimati päris noorena, nii kolmkümmend aastat tagasi joonud. Küll see maitses hea!

„Mis su nimi on?“ söandab Tõnu viimaks küsida.

Naine ei vasta.

„Ehitasid sa selle siin tõesti kõik ise?“

Tõnu küsib veel ühte ja teist, kuid taipab siis, et naisele vist ei meeldi rääkida. Võibolla meeldib talle rohkem kuulata.

„Aga millest ma peaksin talle rääkima?“ mõtleb Tõnu.

„Minu nimi on muidu Tõnu,“ alustab ta siis kõheldes, „ja ma elan siinsamas lähedal, Arukülas. Töötan seal kultuurimaja juhatajana. See tähendab, et ega ma seal tegelikult midagi suurt juhatagi, kõik teavad ju niigi, mis neil vaja teha on, nii et suurema osa ajast olen seal omaenda rahvatantsuringi juhendamisega hõivatud. Eelmisel sügisel mõtlesime muide välja päris uue rahvatantsu, millele panime nimeks „Maamees otsib naist“. Võitsime sellega Virumaa taidlusfestivalil isegi teise koha. Olete ehk kuulnud midagi sellest?“

Tõnule tundub, et säärane jutt on naisele igav ning mõtleb, mida veel huvitavat rääkida. Aga talle ei tule pähe muud kui noodsamad mõtted, mida ennist läbi metsa rühkides mõeldud sai. Äkki rääkida siis nendest?

„Tead, ma ennist seal väljas mõtlesin, et olen viimasel ajal nii pagana tuimaks ja ükskõikseks muutunud. Noorena ma ei olnud selline. Ma ei tea isegi, kas see on hea või halb. Ega ma mingit suurt kurbust selle pärast ka ei tunne, aga imelik on sedasi elada. See on umbes selline tunne, nagu kõnniksid maapinna asemel sügaval järve põhjas, kus nähtavus pole eriti hea. Ainult kollane hämu ümberringi. Ja mis kõige imelikum, ma olen viimasel ajal isegi nagu ära harjunud sellise kala moodi elamisega, see on saanud mulle koduseks ja omamoodi isegi rõõmustab hinge. Kas pole imelik?“

Tõnu vilksab naise poole vaadata, et näha, kuis ta jutt mõjub, ning talle tundub, et naine nüüd tõepoolest kuulab teda. See annab mehele indu juurde.

„Ja siis tuli mulle ennist selline mõte ka, et inimese elu teine pool on nagu kuu tagumine külg. Sest vaata, kui sa oled noor, mõtled sa selle elu teise poole kohta igasuguseid asju välja, kujutledes sinna kõiksugu sündmusi sisse, et kuidas sa siis elama hakkad ja mis huvitavad mõtted sul kõik saavad olema ja nii edasi. Aga siis tuleb lõpuks välja, et see kõik on vale. Et ühel heal päeval, mis jõuab tegelikult kätte kaunis ruttu, oled sa lihtsalt kohal. Ja sind nagu ei huvitagi enam, kuidas seal teisel pool õieti olla on – see tähendab nüüd siis siinpool juba. Sa lihtsalt elad sellist ilma suuremate mõtete ja sündmusteta elu ning ongi kõik. Samas ei pruugi see elu kurb olla, sugugi mitte. Vahel paneb lausa imestama, kui vähesest inimesele tegelikult piisab … Ja ometi muudab selline olukord kuidagi ebamääraselt rahutuks. Miks see nii on, ma ei tea. Kas teie teate?“

Tõnu tõstab taldriku kohalt pilgu, kuid teisel pool lauda ei istu enam kedagi. Naine on vahepeal uuesti toimetama asunud. Tagumisest aknast paistev päike toob läbi kleidi korraks nähtavale ta kõhna keha. Naine koristab laualt nõud ja tõstab need pesukaussi. Justkui pooleldi hõljudes liigub ta toas ringi, pühib tolmu, kohendab pliidi all tukke ning ta suul viibib vaevuaimatav naeratus.

Naine läheb toanurgas asuva kasti juurde, kus kasvab punane ristikhein, ja kaevab mulla seest välja mõned valged tõugud. Ta viib need musträstale, kes hüpleb rahutuna ringi lae all rippuvas pilliroost puuris. Paar kirjut liblikat on ilmunud tuppa, üks neist laskub toolileenile, teine lahkub tagumise akna kaudu taas majast. Tõnu jääb talle hajameelselt järele vaatama.

Siis märkab Tõnu, et naine on pliidi kõrval seisma jäänud ning silmitseb teda tardunud, peaaegu hüpnootilisel pilgul. Tõnu, tundes, et peab nüüd midagi ütlema või tegema, satub ärevusse ning püüab visata väikest nalja, kuid sellest ei tule midagi välja. Et ebamugavat olukorda kuidagi lahendada, sõnab ta:

„Ma lähen teen väljas ühe suitsu … aga teie oodake seni, ma tulen kohe tagasi.“

Tõnu läheb majast veidi eemale ja süütab sigareti. Millest veel rääkida selle kummalise, tuulest toodud naisega? Kas rahvatantsurühmast või ülikooliaegsetest seiklustest? Neid mälestusi tal jagus. Või hoopis oma naisest ja pojast … Kuis leida temaga küll ühist keelt … Ehk rääkida hoopis lindudest? Tõnu ei teadnud küll lindudest kuigi palju, kuid oskas päris hästi järgi teha peoleo ja põõsalinnu häält. Neid hääli oli ta omal ajal Fred Jüssi linnuplaate kuulates järele tegema õppinud.

„Kui tagasi lähen,“ mõtleb ta, „siis vilistan talle algul peoleo, aga kohe seejärel laulurästa häält, võibolla see rõõmustab teda …“

Tõuseb tuul. Tõnu märkab, kuis kõrge ja roheline hein kõikjal ta ümber lainetama lööb, nagu oleks see meri. Tuule mühin ja hoog kasvavad peagi nõnda suureks, et äkiliselt tõusnud maru tõukab mehe pikali, nõnda et ta kukerpallitades alla orgu veereb. Üha kasvava tuule tõttu Tõnu enam tagasi künka otsa ronida ei suuda. Ja nõnda, istuli maas ja riided heinapepredega koos, vaatab ta, kuis tuul põimub kohinaga ümber maja, kuis osmik end laud- ja laasthaaval koost lahti kisub, kõik kivid, lauad, oksad, aknad ja sarikad enesega kaasa haarab ning taas teele asub, mähkudes üleni tolmu ja liiva sisse … Tromb võtab suuna edasi läände, läbi metsa enesele mühinal teed tehes, kadudes keereldes ja ringi tuiates peagi Tõnul silmist.

Olles pisut toibunud, tõuseb kultuurimaja juhataja püsti, raputab riided heintest ja tolmust puhtaks ning vaatab silmi vidutades ringi. Metsa ja heinamaa on vallutanud taas ilus päikseline ilm, nagu poleks midagi olnud. Päike on laskunud juba viimasele veerandile, mis tähendab seda, et kell võib olla poole kaheksa ringis.

Tõnu tunneb kerget kõhedust. Veel korra vaatab ta silmi kissitades vastu päikest künkaharjale ja korra tuleb mõte isegi üles tagasi minna, et uurida, kas on mingeid jälgi osmikust järele jäänud. Rehmab siis aga käega ja suundub läbi soise lepiku tagasi kodu poole. Ta kiirendab sammu, justkui kartes, et keegi võiks talle selja tagant järele tulla. Jõudnud teisel pool kuusikut asuvale avarale põllumaale, hingab mees juba rahulikumalt, viibates väikeste aiamaade vahelt läbi minnes ühele hilisele kõplajale.

Õhtuselt jahe ja mõnus värskus lasub alevi kohal ning tagasi koju jõuab mees juba keset hämarust. Tuppa astudes sulgeb ta aknad ja hakkab homseks rahvatantsu prooviks riideid valmis seadma. Pärast seda paneb Tõnu teekannu tulele ja teeb mõned pasteedivõileivad. Kell kaheksa hakkab nimelt „Tõehetk“.

Aga enne veel, kui ta televiisori sisse jõuab lülitada, meenub talle korraga lõhn, mis seal hurtsikus tolle kummalise naise poolt temani kandus. Nüüd teab ta järsku täpselt, mis lõhn see oli. See oli siur, mesilaste poolt kärgedesse kogutud kirbe ja rammusa õietolmu lõhn … Veel tükk aega seisab Tõnu poolkummargil televiisori ees, näpp valmis nupule lülitama, teadmata, mida selle hilise avastusega enam peale hakata. Alles keeva vee kohin äratab ta tardumusest.