Читать книгу Südamevõti - Melissa Rowe - Страница 3

Millal nad ometi vait jäävad ja maha rahunevad? See ajab lausa vihale!

Alice suutis tõepoolest suuri vaevu end vaos hoida, et mitte teha märkust neile kahele siresäärsele blondiinile, kes istusid kõrvallauas. Mis neid küll nii väga lõbustab? Nad on juba pool tundi itsitanud ja siristanud nagu linnukesed oksal. Ja seda just täna, kui Alice’il käib lausa pea ringi arvukatest tellimustest. Kui ta vanemad vaid teaksid, et nende tütar lõunatab koos märkmiku ja teritatud pliiatsiga! Alice ei võinud silma otsaski sallida pastapliiatseid, eelistades neile alati just tavalist harilikku pliiatsit. Muide, see polnud kaugeltki ainus ja kindlasti mitte Alice McDowelli kõige ekstravagantsem harjumus.

Alice pani kõrvale visandid, mis ta pidi välja töötama ühe šokolaadifirma reklaamikampaania jaoks, ja sulges silmad. Väsinud silmad kipitasid ja see takistas peaaegu sama palju keskendumast kui need itsitavad blondiinid. Alice avas vastu tahtmist silmad ja heitis rahulolematu kõõrdpilgu kõrvallauas istuvate neiukeste poole. Need ei pööranud ta etteheitvale pilgule vähimatki tähelepanu, sest neid oli jäägitult köitnud üks mees...

Erutatud neidude pilke jälgides oleks Alice peaaegu toolilt maha kukkunud. Kuid küllap oli selles siiski pigem süüdi ebakindel viini tool kui ta tähelepanu objekt. Klaasvitriini vastas, mille lähedal asetsesid Alice’i ja teda ärritanud tundmatute tüdrukute toolid, ilutses tohutu suur reklaamplakat poolpalja meesiludusega. Nüüd oli selge, kellele reklaamitegijad oma panuse tegid! Alice muigas sarkastiliselt, unustades täiesti menüü ja selle, et oli kavatsenud tellida ka magustoidu. Alice’il polnud aega uurida habemeajamisvahendeid reklaamivat meesmodelli, kuid professionaalne huvi siiski võitis ja ta pööras uuesti pea reklaamplakati suunas.

Millal see küll jõuti üles panna? Kui ta eile selles kohvikus lõunatas, oli kõik veel vaikne ja rahulik. Ei mingeid paljastatud torsoga mehi ega itsitavaid neiukesi. Mis söögiisust saab siin enam rääkida! Alice ohkas. Jah, noormees oli tõesti ekstra klass. Nägu täiesti puhas, kulumata... Tõeline leid reklaamitegijatele. Tõsi küll, üldse mitte tema maitse. Erinevalt naaberlauas istuvatest blondiinidest köitis Alice’it hoopis teistsugune mehetüüp. Suurepärastele musklitele ja pooleldi suletud laugude alt heidetud kutsuvale pilgule eelistas Alice heade kommetega intellektuaale.

Tahtmatult laskis ta pilgul armastatud kohvikus ringi käia. Lõunaaeg lähenes lõpule ja enamik teenistujaid oli juba jõudnud oma büroodesse ja kontoritesse laiali minna. Alice’i tähelepanu köitis mees sülearvutiga. Nähtavasti oli ka tema tööga koormatud. Ainult uute tehnoloogiatega palju paremal jalal olles, märkis Alice endamisi muiates. Kummaline, et neid tüdrukuid huvitas pigem macho sealt plakatilt kui reaalselt eksisteeriv noormees. Muidugi, triiksärgi ja ülikonna alt ju musklid välja ei paista... Ega Alice kahelnudki, et sülearvutiga noormehe figuur pole sugugi kehvem kui selle kahemeetrise tegelase oma, kes reklaamis habemeajamisvedelikke ja -geele.

Tahtmatult kujutles Alice tema asemel sülearvutiga tundmatut. Pintsak, lips ja särk on kõrvale heidetud, mehele on jäänud vaid püksid – Alice ei söandanud võõrast lõplikult paljaks koorida. Peab ometi jääma midagi ka välja ütlemata, midagi mõistatuseks! Üks reklaamitegijate põhireegleid on anda inimestele võimalus fantaseerida. Neile ei tasu pakkuda läbimälutud toitu. Kujutlegu ennast esialgu reklaamklipi kangelase asemel, tundku hirmu, ärevust, naudingut või rahu... Ja alles seejärel tuleb teha klient õnnelikuks, tutvustades talle seda, mille abil ta võib taas omandada teise rolli.

“Tahate olla sama vastupandamatu kui see noormees, suitsetage Pall Malli.”

“Soovite äratada meestes imetlust, kasutage Chaneli lõhnaõli.”

Muide, ka Alice ise eelistas just seda marki lõhnaõli. Ja mis seal pattu salata, sellega äratas ta paljudes tugevama poole esindajates vaimustust. Kuid kaugemale imetlusest, kutsetest restorani ja hinnalistest kingitustest asi ei läinud. Alice’il polnud seni veel õnnestunud pruudina altari ette jõuda.

Kooliaegsetele sõbrannadele ja sugulastele, kes aegajalt tundsid huvi ta isikliku elu vastu, vastas Alice alati muutumatult, et tal on kõik kõige paremas korras. Jah, ta peab suures reklaamiagentuuris prestiižset ja hästi tasustatud loovdirektori ametit, tal on korter ühes New Yorgi parematest elamurajoonidest, kuid... tal pole absoluutselt aega, et oma isiklikku elu korraldada. Sellest ta muide eelistas vaikida.

Pikaleveninud romaani lootusetult abielus oleva ülemusega ei liigitanud Alice enam ammu tõsiste suhete kategooriasse. Lihtsalt tervislik seks pärast rasket tööpäeva. Pealegi, viimase poole aasta jooksul olid nad Philip Lloydiga kohtunud nii harva “mitteametlikult”, et Alice pidas teda nüüd veel vaid oma ülemuseks. Reklaamija suhtekorraldusfirma A Priori võitis ühe profiauhinna teise järel. Klientidest puudust ei olnud. Philip sõlmis iga päev sellise hulga tehinguid, et hämmastav,kuidas ta parem käsi, millega ta lepingutele alla kirjutas, otsast ära ei kukkunud.

Kogu loovosakond, mida viimased kolm aastat oli juhtinud Alice, sumises varahommikust hilisõhtuni nagu ärritatud mesilastaru. Otse käigupealt koostati uusi juhtmõtteid, hüüdlauseid ja reklaamtekste.

“Vabandage, miss. Millest te mõtlete?”

Alice võpatas. Ta oli nii jäägitult sukeldunud oma mõtetesse ja tööprobleemidesse, et ei märganudki, kuidas talle lähenes mees niiöelda tema maitse järgi. Kuna Alice jäi naiseks igas olukorras, ei jätnud ta heitmata ka võidukat pilku blondiinidele: näete siis, mida tähendab iluduste vahtimine reklaamplakatitel! Nii võib kergesti oma teise poole maha magada.

Alice naeratas sädelevalt. Sõbralik naeratus tegi, nagu alati, imet. Mees naeratas vastu ja sirutas käe.

“Vabandust, et teid segasin. Steven Ryan. Kindlasti kavandasite praegu inimkonna päästmise plaani. Nüüd olen ma süüdi nüüdisaegse tsivilisatsiooni hukkumises.”

Alice’i naeratus muutus veelgi laiemaks. Ta polnud selles noormehes eksinud. Mitte ainult meeldiv, vaid ka tark. Kahju, et lõunapausi lõpuni oli nii vähe aega jäänud. Just nii palju, et süüa oma lemmikmagustoitu - puuviljajäätist vahukoorega. Mm... Alice’il hakkas sülg jooksma juba ainuüksi mõttest lapsepõlvest armsaks saanud maiusele.

“Mis on selle võluva, märkmikuga tundmatu nimi? Mida te seal kirjutate? Kas tõesti stenografeerite nende kahe kaunitari vestlust?” Steven osutas pilguga tütarlaste poole, kellele lõpuks oli meenunud lantš ja kes olid aknalt pilgu ära pööranud. “Mõttetumat tegevust pole võimalik leida. Nad otse õgisid silmadega seda õnnetut noormeest.”

“Minu nimi on Alice.”

“Alice?”

“Lihtsalt Alice.”

“Hästi, lihtsalt Alice, kas ta meeldib ka teile?”

“Kes?”

“No see sell sealt plakatilt.”

Alice krimpsutas põlglikult oma korrapärast ninakest.

“Miks nii?” imestas Steven. “Kas ta pole siis kena?”

“Meestel peab olema midagi mitte ainult siin,” Alice osutas sõrmega oma biitsepsile, “vaid ka siin.” Ja ta koputas vastu pead.

“Paljudele naistele ta meeldib. Kas või näiteks...”

“Ainult mitte mulle,” katkestas Alice teda hoolimatult. “Esiteks kadus mul söögiisu. Ja teiseks, nende “paljude naiste” liigne erutus ei lasknud mul tööle keskenduda.”

“Või kohe nii karmilt.” Steven vangutas pead. “Loodan, et mina teid eriti ei sega?”

Alice tõstis silmad ja pööras alles nüüd tähelepanu sellele, kui sarmikas on ta uus tuttav. Kõrge laup, paksud kastanpruunid juuksed. Tumepruunide, peaaegu mustade silmade läbitungiv pilk. Laiad õlad, tahtejõuline peahoiak. Ta jäi tahtmatult Stevenit imetlema, unustades täiesti vajaduse vastata küsimustele.

Stevenit aga, vastupidi, oli haaranud uudishimu. Sellest kaunist ja ligipääsmatust naisest tahtis ta kõike teada. Kes ta on? Millega tegeleb? On ta abielus? Kas tal on ka lapsi? Kas ta nõustub temaga hiljem kohtuma? Steven otsustas alustada mõne teise, vähem ohtliku küsimusega.

“Kas lubate end kostitada magustoiduga?”

Kui ta taipab, mida ma praegu kõige rohkem maailmas tahan, siis annan talle oma telefoninumbri ja loon temaga meelsasti suhte, tuli Alice’il äkki mõte.

“Hästi, aga ma pole veel otsustanud, mida tellida,” vastas ta põiklevalt.

Steven silmitses naist tähelepanelikult. Õlgadeni ulatuvad punased juuksed olid lõigatud ebaühtlaste salkudena, mis andsid ta välimusele mõningal määral liikuvust ja lennukust. Pealegi olid Alice’il vapustavad, smaragdrohelise varjundiga silmad. Keskajal oleks ta kindlasti tuleriidale saadetud. Nii kaunis naine lihtsalt ei saanud olla keegi muu kui nõid. Valge nahk, täidlased, meelad huuled ja sihvakas figuur – see naine oli pealaest jalatallani täiuslikkus ise. Steveni ainitisest pilgust hakkasid Alice’il sipelgad mööda selga jooksma. Teda valdas erutus, mida ta polnud juba ammu ühegi mehe suhtes tundnud.

“Arvan, et te ei ütle ära jäätisest puuviljade ja...” pilku pööramata jätkas Steven, “ja vahukoorega.”

“Kuidas te ära arvasite?!” hüüatas Alice, tõeliselt üllatunud mehe läbinägelikkusest. “Olete te nõid või võlur?”

Steven näis pisut kohmetu. Hoolikalt sõnu valides, nagu kartes Alice’it eemale peletada, vastas ta lõpuks:

“Üldiselt mitte... Vahest ehk alles õpin.”

“Millega te siis tegelete?”

“Vihje on otse teie ees.”

Alice kergitas kulme ja ajas silmad pärani.

“Mida te silmas peate?”

“Kardan, et te ei kiida mu tööd heaks.”

“Millest selline enesekriitika? Välimuselt ei oska paremat tahtagi,” lausus Alice ja jäi nõutult vait, kartes, et oli liiga avalikult oma huvi üles näidanud. Ent siiski, pärast Steveni hämmastavat taiplikkust...

Mees viis pilgu reklaamplakatile, mis just äsja oli tekitanud “paljudes naistes” suurt huvi ja kutsunud esile tormilise diskussiooni.

“Ainult ärge öelge, et olete fotomodell,” pomises Alice.

“Mis siis, kas ma ei sobi selleks?” küsis Steven ikka samas naljatlevas toonis.

Alice raputas pead. Steven manas näole kohutavalt pettunud ja kurva ilme.

“Ärge mõelge midagi halba,” lausus Alice kohe vabandaval toonil, “pigem võtke seda kui komplimenti. Te... te jätate siiski niisuguse inimese mulje, kes tegeleb, hm, intellektuaalsema tööga kui fotokaamera ees poseerimine. Minu arvates pole see üldse mehelik tegevus.”

“Kui teid kuulata, peaksid mehed kas vaguneid laadima või....”

“...või tehnikaga tegelema,” lõpetas tema eest Alice. “Naistel on palju raskem leida ühist keelt masinatega, mis on meeste poolt välja mõeldud.”

“Keerutasite end välja.”

Steven naeratas heakskiitvalt. Ta tumedates silmades helkis siira vaimustuse tuluke. Alice tundis end meelitatuna ja haruldaselt õnnelikuna. Täiuslikust õnnest jäi puudu veel vaid jäätis.

Justkui ta mõtteid aimates andis Steven kelnerile märku.

“Mida soovite?”

“Daamile jäätist puuviljade ja vahukoorega, mulle musta kohvi.”

Kui kelner oli eemaldunud, küsis Alice:

“Kuidas te ära arvasite?”

“Mida nimelt? Et te lantši ajal üksinduses igavlete?”

“Ei,” vastas Alice hämmeldunult, “pean tunnistama,et mul pole aega igavust tunda.”

“Töö?”

Steveni kaastundlik pilk osutus selleks elustavaks palsamiks Alice’i südamele, mis ta lõplikult vallutas. Ta noogutas kurvalt.

“Siis ärgem vähemalt viimased viisteist minutit tööst rääkigem,” tegi Steven reipa häälega ettepaneku.

“Ainult viisteist minutit?”

Alice tõstis ta poole lootust ja kurbust täis pilgu. Kas nad tõesti lahkuvad teineteisest viieteistkümne minuti pärast? Võimalik, et isegi kogu eluks. Miks Steven ei küsinud, kuidas teda võib leida? Alice juba siunas end selle eest, et polnud öelnud talle oma perekonnanime. Kui Steven oleks teada saanud, et ta nimi on Alice McDowell, jääks talle võimalus ta soovi korral hiljem üles otsida. Tema number oli telefonikataloogis ja ta nimi küllaltki tuntud, teatud ringkondades muidugi. Reklaamitegijate maailmas oli Alice kahtlemata ere figuur, kuid... vaevalt et Stevenile ta nimi midagi ütleb. Vastupidist oletada oleks olnud ülimalt iseteadlik.

Toodi jäätis ja kohv.

“See sarnaneb teile,” märkis Steven ootamatult.

“Jäätis?”

Steven noogutas.

Alice teadis suurepäraselt, et paljud ta kolleegid, äripartnerid, konkurendid ja saamatud armukesed nägid temas vaid jäätükki. Ligipääsmatu ja külm kui arktiline jäämägi. Arvatavasti just seepärast kõik nii väga kippusidki ta teki alla. Et sooja saada.

Alice’it peeti ebanaiselikult arukaks ja karmiks juhiks. Kuna ta andekuses polnud kahtlustki, aga aususest ja korrektsusest oli saanud ta visiitkaart, polnud õelutsejatel ja kadetsejatel muud võimalust, kui valada oma pahameel välja tema üksindust ja korraldamata isiklikku elu torkides. Alice’il ei jäänud aga üle muud, kui sügavalt kurvastada ja tunda hingepiina, pidades silmas parandamatut tõsiasja, et enamasti pelgasid mehed üldse temaga tegemist teha. Need, kes pidasid end superkangelasteks, nähes temas vaid oma järjekordset eesmärki, ei köitnud aga Alice’it.

“Sama külm?” küsis ta kuivalt.

“Ei, sama silmapaistev ja mitmekülgne nagu teie.”

“Ma pole üldse niisugune. Kust te seda võtate?”

“Kõrvalt paistab paremini.”

“Teid viis eksiteele see roosa pluus. Selle kinkis mulle mu sõbratar, kes ei paista silma just kõige parema maitsega. Kuna täna on ta sünnipäev, otsustasin teda rõõmustada. Tavaliselt kannan ma palju tagasihoidlikumat riietust.”

“Selles pole kahtlustki, et teil on suurepärane maitse. Andke oma sõbratarile edasi mu õnnitlused.”

“Tänan komplimendi eest. Tingimata annan.”

Alice kujutas elavalt ette, kuidas Britneyl löövad silmad särama, kuuldes, millise mehega õnnestus tal lõunapausi ajal tutvuda. Aga mis teha, ta oli ju sünnipäevalast endaga lõunatama kutsunud.

“See on puhas tõde, mitte meelitus,” kinnitas Steven.

“Veel kord, tänan.”

“Tegelikult pidasin ma silmas teie eredat individuaalsust. Teist õhkub miili kaugusele metsikut loovenergiat. Tekib tunne, et sisemiselt te lausa põlete. Kõige mahlasemad ja kirkamad puuviljad küpsevad just kuumas kliimas. Rõõsk koor aga peegeldab paremini kui miski muu teie õrnust ja naiselikkust.”

“Ega te juhuslikult luuletaja ole?” uuris Alice kerge irooniaga. “Või õpetatakse nüüd koolides ka kõnekunsti?”

“Kui püüate riivata mu enesearmastust, siis ärge mitte lootkegi, et see teil õnnestub. Olen selleks piisavalt paksu nahaga.”

“Tavaliselt räägivad nii väga haavatava hingega inimesed,” märkis Alice.

“Õige. Kivikõvale südamele pole täiendavat kaitset vaja,” lausus Steven, võttis paar lonksu kohvi, jättis tassi lauale ja tõusis. “Olen sunnitud teiega hüvasti jätma...”

“Juba?”

“Teie peaksite nüüd küll teadma, mis on kohustused.”

“Võib-olla...” Alice jäi poolelt sõnalt vait.

Kuidas ta küll oleks tahtnud jätta Stevenile oma telefoninumbrit! No miks, miks ta küll ometi ei küsi seda?!

“Oli väga meeldiv teiega tutvuda, lihtsalt Alice.”

“Minul samuti,” sõnas Alice vaikselt ja langetas pea, tehes näo, et on äärmiselt hõivatud magustoidu söömisega.

“Üks väike palve veel.”

“Ja see on?” Alice’i süda hakkas kiiremini lööma, lootuses, et Steveni palve langeb kokku ta enda sooviga.

Kas ta tõesti ei tunne seda, mida tunneb tema, Alice? Alice oli veendunud, et tutvus Steveniga polnud sugugi juhuslik. Veel eile oleks ta esimesena naernud kõigi nende sentimentaalsete juttude üle ettemääratusest, saatuslikest kohtumistest ja armastusest, mis tekib esimesest pilgust. Täna oli aga kõik muutunud. Ootamatult oli kogu maailm Alice’i silmis hoopis teistsugune. Millegipärast ei ärritanudki teda enam see enesega rahulolev iludus seal reklaamplakatil. Võiks isegi öelda, et see on väga sümpaatne noormees. Suurepärane figuur, sõbralik naeratus. Ja ta pilgus puudus igasugune iharus, mistõttu polnud ka midagi imestada, et need kaks tütarlast sattusid ta mõju alla. Väljas oli imeilus kevadilm. Mõõdukalt soe ja värske. Tütarlapsed naaberlauas olid noored ja kenad. Mis halba selles siis ikka oli, et neile meeldisid samasugused noored ja kenad mehed? Naeratagu kõik ümberringi sama laialt ja silmipimestavalt ning kümmelgu pritsmesajus nagu see noormees seal reklaamplakatil!

Alice oli sedavõrd haaratud oma mõtetest, et ei märganudki, kuidas Steven asetas ta ette salvräti ja sulepea.

“Ma helistan teile kindlasti, et meie järgmise kohtumise asjus kokku leppida.”

“Eelistan pliiatsit,” vastas Alice naeratades.

Ta pani kiiresti tähtsad numbrid kirja ja ulatas salvräti Stevenile.

“Kohtumiseni!”

Mees lehvitas talle salvrätiga ja lahkus kohvikust. Alice jäi üksi oma jäätise ja terve hulga uute ideedega, kuidas veel paremini šokolaadi reklaamida.