Отрывок из книги
Umbes kümme aastat pärast seda, kui üldine kirjaoskus likvideeriti ja hävitati viimane kvilf, hakkasid järsku üle maa levima Jututulbad. Kes või mis nad olid, kust tulnud, kes neid külvas? Seda teemat arutati poolsalaja kraksipähklite puhastamise või shuuvilla kolkimise man. Need tööd tegid piisavalt segavat lärmi, häirimaks kurdmudiliste tibakaid salvestussüsteeme. Ei või iial teada.
Muidugi olid teatud tööd, mille man kurdmudilisi edukalt tarvitati: näiteks võrkude harutamisel või kanga loomisel, aga sa ei teadnud kunagi, kas sa mitte mõne vaheperemees pole. Nii on lood.
.....
«Muidugi,» nõustusin mina.
«Ahjaa, ma tahtsin sulle kingi üle anda,» lausus ta pärast väikest pausi, kobas kasukapõues ning tõmbas välja paari imelisi tuliuusi käpikuid. Madi hakkas neid mulle ulatama, kui tõmbus järsku kööku. Käsi, mis oli kinnastega minu poole ulatumas, kobas õhku ja toetus kummalisele jundile, mis kaevu kõrvalt välja sirutus. Samba seest kostus ümin, see lõi kergelt kumama ning siis hakkas kostma imeline lugu, millist me kunagi veel kuulnud polnud. See kumises taevastealusel ja tarede uksed läksid valla ning meile näis, et kvilfid on taas tagasi.
.....
