Читать книгу Vanaemadest ja lastelastest - Merete Mazzarella - Страница 5

„KOLMEST ASJAST EI sobi rääkida: unenägudest, lastelastest ja haigustest.”

Niimoodi ütles kord üks kõrgelt haritud soomerootsi proua, minust põlvkonna jagu vanem, ja küllap oleks ta võinud sobimatute jututeemade loetelu veel poliitika ja raha võrra pikendada.

Ent ju olid poliitika ja raha tema silmis lausa sedavõrd keelatud jututeemad, et tal poleks iial pähegi tulnud nende eest eraldi hoiatada.

Kas tal on õigus?

Nojaa, ega ta just väga ei eksi ka, vähemalt mis puudutab lastelaste teemat. Ta tuli mulle meelde siis, kui vestlesin ühe teise naisega, kes oli minuvanune ja tundus ka minu moodi, vähemasti selles mõttes, et aastad olid ka temasse jälje jätnud. Olime kohtunud kohvikus, ta pidi minuga intervjuu tegema. Kui me olime sellega ühel pool ja kohv oli joodud, mõtlesin pisut niisama juttu ajada ja alustasin enda meelest süütu küsimusega: „Kas sul lapselapsi on?”

„Ei ole,” vastas ta. „Lapsi ka ei ole, kuigi oleksin tahtnud.” Ta jäi silmapilguks vait, silmitses tühja tassipõhja ning jätkas: „Need olid rasked aastad, kui kõik teised said lapsi ning ise muudkui ootasid ja lootsid. Kui siis lõpuks sai selgeks, et lapsi ei tulegi – see oli vaat et kergendus. Sel ajal oli ju nii palju muudki mõelda ja teha. Aastad on kiiresti läinud. Eks kõik meievanused ole vist seda meelt, et aastad on kiiresti läinud. Ja need on olnud head aastad, tõesti head. Aga nüüd, kui sõpradel ja tuttavatel on lapselapsed, on jälle raske. Lastetu tundub peaaegu lihtsam olla kui lastelastetu. Sõpradel pole enam mahti kokku saada, sest nad peavad alatasa lastelaste käsutuses olema, ja kui siis saadki nendega kokku, räägivad nad oma lastelastest. Öeldakse, et lapselapsed on elu magustoit. Mina ei saa elult magustoitu. Ja nüüd, kui perspektiiv ettepoole lüheneb, kui paratamatult hakkad tajuma enda kaduvust, siis …”

Tema juttu kuulates mõistsin, et ilmselt on meie põlvkond rohkem oma lastelaste küljes kinni kui ükski varasem põlvkond. Ja et lisaks tahtmatule lastetusele võib nüüdsel ajal rääkida ka tahtmatust lastelastetusest. Mõned on lastelastetud, kuigi lapsed neil on, sest nende lapsed ei ole lapsi kas tahtnud või saanud. On ka neid, kes ise ei soovinud lapsi, aga kahetsevad nüüd, et neil pole lapselapsi.

Teisalt – ja seda on tähtis meeles pidada – on muidugi neid, kes ei ole kunagi tahtnud ei lapsi ega lapselapsi ja keda hilisemas keskeas ainult ärritab see, kui suurt rolli on lapselapsed hakanud mängima. Maailma kõige kiirem liigutus on teatavasti see, kui vanaema otsib näitamiseks välja oma lastelaste fotod. Mõistan neid, keda see ärritab.

Igaüks ei pruugi magustoitu üldse soovidagi.

Küllap võib tunduda, et nii mõnigi vanaema naudib elu magustoitu liiga häälekalt matsutades. Mõistan ühte head – vabatahtlikult lastetut – sõpra, kes oli ühel ja samal nädalavahetusel kohtunud oma mehe kõige uuema lapselapse ja heade sõprade uue Jack Russelli terjeriga ning kirjutas, et tõele au andes oli tema meelest terjer armsam, kusjuures eriti meeldiv oli see, et polnud vaja arutada, kumma nägu ta on.

Ise olen aastate jooksul mõelnud, kui mõttetuid asju inimesed sageli lastelastest räägivad. Oma lastega oli elu raske, aga lastelaste suhtes võib vabalt sentimentaalseks muutuda.

Aga:

Mõned lastelastelood on ka väga head. Räägin kohe ühe – ja see ei puuduta minu lapselapsi.

Mu heal sõbral Ial on tütar, kellel omakorda on kaks tütart, kes olid saanud juba peaaegu kümneaastaseks, kui perre sündis pesamunaks poiss. Kui Ia läks ükskord seda poisikest hoidma – poisi nimi oli Albert ja tol ajal oli ta ehk neljane –, viis ta külakostiks head juustu ning tegi alustuseks teed ja juustuvõileibu: Alberti suured õed olid veel kodus, aga just välja minemas. Vanaema viipas tüdrukud enda juurde ja andis kummalegi raha. Pärast seda hakkas ta Albertiga mängima. Hetke pärast küsis Albert: „Kas ma saaksin veel tüki seda head juustu?” „Muidugi,” vastas vanaema. Kui nad siis köögis seisid ja vanaema juustu lõikas, ütles Albert vaikselt: „Tüdrukud saavad raha, aga minu kingitus on see väike juustutükk.”

Raske öelda, millisel hetkel oli Albert selle manöövri välja mõelnud, aga tema repliik võis vanaemas mõningasi süümepiinu tekitada.

Miks mulle see lugu meeldib?

Sest erinevalt paljudest teistest lastelastelugudest ei räägi see sellest, kuidas meid tunnustatakse – „mu tütrepoeg ütleb, et ma olen maailma parim vanaema” –, vaid sellest, kuidas meid läbi nähakse.

Mina arvan, et lapselapsed näevad meid sageli läbi.

Küllap isegi sagedamini, kui me ise taipame.

Ent õnneks võivad lapselapsed aidata kaasa ka leppimisele. Räägiksin veel ühe loo. Ikka veel pole tegu minu enda, vaid mu mehe Larsi lapselastega. Larsil on poeg Jon, kes oli veidi üle kahekümne, kui Larsil mitmesugustel põhjustel temaga ühendus katkes. Alles paarkümmend aastat hiljem hakkas Lars vargsi uuesti kontakti otsima ja kirjutas pojale kirju. Jon jäi igati ootuspäraselt ettevaatlikuks, aga kui mul ja Larsil oli hiljem asja Karlstadi, kus Jon elab, kutsus ta meid õhtusöögile. Seal kohtusime ka tema naise Anna, Anna laste ning Joni ja Anna kolmeaastase tütre Alvaga. Õhtu kujunes meeldivaks, aga lahkudes olime Larsiga veel ebakindlad, kas ja kuidas see suhe jätkub. Vahetasime Joniga meile ja mõne kaardi ning mõne aja pärast helistas Jon ja ütles: „Kui te olite ära läinud, paigutas Alva pere jalanõud esikus uude järjekorda. Tüdruk ütles: „Siin peab Merete ja Larsi kingadele ka ruumi jääma.””

Selle loo üle tasuks viivuks mõtiskleda: vabastavalt ei mõju mitte ainult Alva repliik, vaid samuti ja ennekõike see, et Jon otsustas selle meile edasi rääkida.

See raamat räägib sellest, milline on elu siis, kui sul on lapselapsed, ja kuidas on olla lapselaps. See raamat räägib sellest, missugused võivad nüüdsel ajal olla eri põlvkondade vahelised suhted. Ja see räägib väärtustest. Kui me saame lapselapse, hakkame mõtlema, kuidas oli lapsi saada, laps olla.

Hakkame mõtlema aja kulgemise ja maailma muutumise üle.

Ma ei kirjuta sugugi ainult neile, kellel on lapselapsi. Kirjutan kõigile, kes on lapselapsed. Ka selline inimene, kes ei ole elu sees lapselapsi soovinud, meenutab siiski kunagi minevikku, oma vanavanemaid. Mida vanemaks me saame, seda sagedamini möödunut meenutame.

Mu sõber Christina Halford kirjutab, et vanaisa mälestus on elanud temaga aastaid ja meelde tuleb pigem üksikuid hetki: „Need olid hetked, mil tundsin, et olen talle tähtis … ta rääkis mulle seda, mis oli talle tähtis … ja mina tundsin, et ta tahtis mulle seda rääkida.

Too hetk metsas, kui me nautisime vaikust ja päikest ning jõime pirnimahla, päris kahekesi, salaja. Hetked, kui ta istus oma kirjutustoa trepil suvehommiku vaikuses ja soojuses ning nautis rahu enne päeva algust. Ühel aastal saatis ta jõulukingiks väikese raamatu, kuhu ta oli kirjutanud mulle lasteluuletusi ja kleepinud luuletuste illustratsioonideks pilte ajakirjadest ja mujalt. Kõik oli tehtud väga lihtsalt, ka luuletused – otse südamesse läks see, et papa oli istunud hommikust õhtuni ja minule lõiganud-liiminud-kirjutanud. Ta oli muid tekste ka avaldanud, aga neid mitte, need olid temalt minule.”

Mu teine sõber – tema nimi on Kristina Malmio – on kirjeldanud, kuidas ta tohtis alati koos vanaemaga keldrisse pesu rullima minna, ja seal, raske raudukse taga ja vähemalt pisitüdruku silmis koletislikult suure pesurulli ees oli vanaemal kombeks lugusid rääkida. Vanaema oli abiellunud sakslasega ja veetnud sõja-aastad Saksamaal. Suurte pommitamiste ajal oli ta olnud Dresdeni lähistel ja pidi hoolitsema väikeste laste eest, kui linn põles.

Vanavanemate lood ja viis, kuidas nad oma looga suhestuvad, avaldavad lastelastele mõju.

Muidugi aitavad vanavanemate lood lastelastel ka oma vanemaid mõista: Kristina Malmio on kindlasti endalt mitu korda küsinud, kuidas mõjutab kahekolmeaastast see, et ta on näinud suurt linna leekides.

Ent Kristina enda pilt teisest maailmasõjast seostub kahtlemata lahutamatult selle keldri, raudukse ja pesurulliga.

Mu raamat ei ole ülistuslaul perekonnale. Perekonda ülistatakse niigi piisavalt. Uusliberalismi kuninganna Margaret Thatcher ütles juba millalgi 1980. aastatel: „Ühiskonda enam pole. On ainult indiviidid ja pered.” Omalt poolt loodan südamest, et ka muud kohustavad suhted on endiselt võimalikud, et võiksime jätkuvalt olla ka kodanikud.

Hea, et vanema rollilt ja eriti isa rollilt oodatakse varasemast rohkem. Ent muret tekitab see, kui suur number on sellest tehtud. See on saanud elamustööstuse osaks: tulevased emad arutavad internetis üksipulgi oma rasedusi ja reastavad äärmise põhjalikkusega sünnituseks soove, näiteks selle kohta, millist muusikat nad on mõelnud kuulata. Sellest on saanud tarbimisprojekt: laste saamine on kallis. Ennekõike on sellest – ja endiselt rohkem ema kui isa rollist – saanud eksistentsiaalne projekt. Soomerootsi antoloogia „Aruanne planeedilt Ema”^[1.] üks autoritest, noor ema Malin Kivelä ei piirdu ainult nentimisega, et „emadus võib olla maailma kõige raskem asi”, vaid hüüab lisaks: „Emad on täiesti uskumatud! Nad armastavad oma lapsi nii väga, et võiksid nende eest surra! Ja soovivad neile kõike head, nutavad, kui nad kannatavad, ja kaitsevad neid, isegi kui nad on ise ohus. Emad on Jumal! Või oli Jumal ema.”

Pole ime, et lastesaamist lükatakse üha edasi ja et paljud ei julge üldse lapsi saada. Kes meist söandaks väita, et ta on Jumal?

Eks ole igati loomulik, et ka vanavanema rollist on tehtud suur number.

Muidugi on ka varasematele põlvkondadele meeldinud lapselapsi saada. Ja ka varasemates põlvkondades võisid mõned sellega üle piiri minna. Päris esimestest kooliaastatest mäletan ma poissi, kelle ristinimi oli Rickard Mormorshjärta ehk Rickard Vanaemasüda, ja olen alati mõtelnud, et küllap ta lühendas oma teise nime igal võimalusel ainult esitäheks. Minu enda peres meeldis mu emale väga vanaemaks saada. Ometi ei mõelnud ta kunagi, et peaks lapselast jumaldama, olema talle meele järele või alatasa talle pühenduma. Ema ei viskunud iial põrandale mängima kohe, kui ta poissi nägi. (Tean, et mõned vanavanemad on tõesti mängulised, nagu üks mu tutvusringkonda kuuluv väike laps ütleb, aga mul on raske aru saada, miks peaksid kõik vanaemad kohe põrandale heitma, kui lapselast näevad.) Mu isalegi polnud see ükskõik, tema oli ehk isegi pisut uhke, aga tõtt-öelda kartis ta eelkõige seda, et lapselaps võtab liiga suure osa mu ema tähelepanust, sellest tähelepanust, mis isa meelest pidi jäägitult temale kuuluma. Isa ei olnud Ville sündides vana, ta oli viiskümmend kuus, aga tal oli veel seitse aastat elada jäänud ning ta oli juba väsinud ja haige. Ville mäletab teda peamiselt pikali ja puhkamas. Siiski on alles üks foto, kus isa ja Ville on väljas ning kõnnivad mööda teed. Nad on teineteisest parajas kauguses ega paista omavahel rääkivat, aga nad vaatavad teineteist, pilgus ettevaatlik lugupidamine.

Kehvemini on läinud ühel mu eakaaslasest sõbral, kes väidab, et tema isa ei tundnud oma lapselapsi äragi, kui ta neid tänaval kohtas.

Minu vanemate põlvkonnas ei olnud lapselapsed projekt ja mitte mingil juhul ei nimetatud lapselapsi elu magustoiduks. Polnud olemas külmkapimagneteid tekstiga „Kui ma oleksin teadnud, kui suurepärased on lapselapsed, oleksin hoopis nendest alustanud”. Inimesed ei määratlenud pea kunagi üksteist lastelaste kaudu; kui nad pidid end kuidagi kirjeldama (mida muuseas tehti märksa harvemini kui nüüdsel ajal), ei tulnud neile ilmselt pähegi nimetada ennast vanavanemaks. Inimesed määratlesid end pigem ajas tagasi, suhtes eelmiste põlvkondadega, kellegi lapse või lapselapsena.

Mis on sellise arengu põhjus?

Kas see tuleneb sellest, et me kuulume lühikese vanemapuhkusega põlvkonda ja et meil polnud oma laste jaoks õieti kunagi aega?

Või tuleneb see sellest, et meie põlvkond mässas nooruses kõigi traditsiooniliste peresidemete ja -kohustuste vastu?

Ja tahab nüüd tagasi võtta selle, mille toona kaotas?

Kas see tuleneb sellest, et lastelastega koos olemine võimaldab meil teha midagi, mis võib muidu olla pea võimatu, nimelt elada hetkes, avastada argipäeva, väga konkreetseid asju? Mu sõber Göran Lantz kirjutab: „Eile tõin Uppsalas väikese Eliase lasteaiast ära. Me suhtleme tihedalt, aga sõnadeta. Tema näitab ja noogutab või raputab pead ja teeb oma tahtmise vägagi selgeks. Seisime tükk aega ja vaatasime koppa. Kahtlemata oli see ka mulle suur elamus. Kohmakas masin oli nagu osavate näppudega kämmal oma juhi küljes. Ta täitis kruusaga auku ja tasandas ja patsutas maa siledaks ning ladus lõpuks kärmesti ja kenasti rasked betoonplokid augule ümber, korjas kõik rasked masinaosad kokku ja sõitis ära. Jah, seda on raske seletada, aga see suur masin oli tõepoolest töötava inimese käte pikendus. Seda vaadates läks täiesti meelest, mis päeva jooksul oli ärritanud või masendanud.”

Või panustame lastelastesse seetõttu, et ühiskond – tööelu, väärtused, inimsuhted – muutuvad nii kiiresti, et vajame pidepunkte?

Tuleneb see sellest, et oleme ärahellitatud sõjajärgne põlvkond, kes on harjunud kogu aeg ise hakkama saama, elu üle otsustama? Kümme-viisteist aastat tagasi hakati esimest korda rohkem rääkima üleminekuaastatest, ja jutt käis loomulikult meie üleminekuaastatest. Nüüd oleme edasi liikunud, nüüd peaksid kõik justkui meie lastelaste vastu huvi tundma.

Või tuleneb see sellest, et me tajume: kogu meie töörabamine, karjäär – see nii-öelda karjäär – on paljuski olnud tuuletallamine? Ja kuna me ikka veel unistame surematusest, hakkame uskuma, et saavutame selle kõige kindlamini oma järeltulijate kaudu?

Kas küsimus on isekates geenides?

Nüüdsel ajal on paljuski küsimus geenides: kui kunagi uskusime ennekõike keskkonna rolli, siis nüüd kuuleme pidevalt, kui oluline on pärilikkus.

Kui läheneda teemale geneetilisest seisukohast, siis võib olla mõneti masendav, et meie lapselapsed kannavad paraku ka paljude meile tundmatute isikute – meie miniate või väimeeste ja nende vanemate ja kaugemate esiisade – geene, aga teisalt on vanaemaks saamine mõnes mõttes tõesti suurem sündmus kui emaks saamine. Isa- ja emarolli on nimelt enamik meist saanud ise valida – ju on nii minu põlvkonnas kui ka nooremate hulgas ikka veel palju neid, kes vihkavad jutte laste muretsemisest –, ent lapselapsi ei saa ei valida ega muretseda.

Lastelaste saamisel sõltud möödapääsmatult oma lastest, aga nüüdsel ajal ei kuulu abielu ja lastesaamine enam ilmselgelt kokku, nagu ka mitte seks ja abielu. Lastesaamine on valik, elustiil, ja praegusel ajal on võimalikke elustiile palju. Ka need, kes soovivad kindlasti luua perekonna, tahavad enne seda palju asju teha: reisida, õppida, meelt lahutada, tööd teha. Enamikus lääneriikides on sündimus langenud ja see tähendab, et lapselapsed võivad õige pea defitsiidiks muutuda. Tunnen omavanuseid naisi, kes on tõmmanud endale kaela 30–35-aastaste tütarde või miniate viha küsimusega, kas nood ei kuule juba bioloogilise kella tiksumist.

Veel rohkem tunnen selliseid inimesi, kes teavad, et selline küsimus tekitaks pahameelt, ja piirduvad ise vaikselt sellele mõtlemisega. Samal ajal jõuab neile pettumusega kohale arusaam, et kui nad üleüldse vanavanemaks saavad, siis tulevad lapselapsed alles ajal, kui nad ise on juba liiga vanad, et aktiivselt kaasa lüüa.

Uuest ema- ja vanaemarollist on naisteajakirjades mõistagi juba hulganisti artikleid avaldatud. Seal öeldakse, et vananeva naise depressiooni kõige kindlam tundemärk on suutmatus rõõmustada omaenda lastelaste üle. Svensk Damtidning teab rääkida, et Inglismaa printsi Charlesi abikaasa Camilla on pärast vanaemaks saamist „täiesti arust ära” ja et ka lauljanna Lill Lindfors on oma lastelastest vaimustuses: „Lisaks emadepäevale peaks meil olema ka vanaemadepäev.”

„Ma tunnen, et ma olen maailma esimene ja suurim vanaema,” hüüatab illustraator Agneta Neroth ajakirja Femina intervjuus seoses teose „Lapselapse tulek” avaldamisega. „Olen rõõmust segane. Lapselaps teeb mu ogaraks,” jätkab Agneta ja seletab, et ta on seitsmekuuse Uma elus „pidevalt aktiivne”, et ta igatses lapselapsi nii, et söötis oma tütrele muudkui foolhapet, et too rasedaks jääks, et ta ostis lasteriideid ja peitis need ära, et ta oli sünnituse juures, kuni tekkis vajadus teha erakorraline keisrilõige. (Ei, sünnitused ei kulge alati plaanipäraselt, ükskõik millise muusika on tulevane ema – või siinsel juhul ehk tulevane vanaema? – valinud.) Agnetal on Uma tuleviku jaoks hulganisti plaane: „Me korjame maasikaid ja sõidame tõukekelguga. Ma ostan klaveri, lasen tüdrukul balletitunnis ja keelereisidel käia. Ei, tegelikult me seikleme mängude ja hullamise tähe all.”

Agneta Nerothi tütar vilksatab loos olendina, kes peab iga hinna eest rasedaks jääma: artikli juures on kaks pilti, millest ühel nunnutab vanaema üksinda Umat, teisel pildil tohib taustal olla ka lapse ema. Lapse isa jääb nähtamatuks, või õieti peab ta rahulduma selle rolliga, kes viib pärast keisrilõiget Uma – jah, arvake ära, kellele.

Ei, rinnaga toita Agneta Neroth ei suuda, aga ometi on just tema „tulvil armastust”, kui Uma väike keel ema rinda otsib.

Ühes teises intervjuus pahvatab Agneta Neroth: „Uma on ju nii ilus. Ta on minu aksessuaar.”

See on küll naljatamisi öeldud, päris kindlasti kohe, aga eks tee selline sõnavalik ka pisut murelikuks?

Ise kirjutan seda raamatut vanaemana, aga see ei ole südamlik raamat. Ma kuulun nimelt nende hulka, kelle meelest on vanaema elu raske. Saan küll oma lastelastega kokku, aga ma ei kohtu nendega sugugi nii sageli, kui ma sooviksin.

Jah, ma tean, et asjad võiksid olla ka hullemini, palju hullemini. Mõned inimesed ei tohi üldse oma lastelastega kokku saada, mõnega on lapsed niimoodi suhted katkestanud, et nad peavad hiilima lasteaedade või koolide aia taga, et vilksamisigi oma lapselapsi näha.

Aga olen siiski seda meelt, et ka minul on raske.

Lapselastest – oma esimesest lapselapsest – kirjutasin esimest korda juba 1999. aastal raamatus „Siis ei ole sa kunagi üksi. Lugemise kunstist”. Seal on kirjas:

„Kaheaastane tervitab iga päev Buddhat. „Mida Buddha Ameliale ütleb?” küsin ma. Kõigepealt ta arvas, et Buddha ütleb „Muu!”, nüüd arvab ta, et Buddha küsib: „Kuidas läheb?”

Kaheaastane ei ole meist rumalam. Kujutab ju nii mõnigi meie hulgast meile suunatud jumalikku sõnumit just sellisena ette?

Kaheaastane ajab hoovis tuvisid taga. Tuvid lubavad lahkesti end tükk maad taga ajada ja kui nad lõpuks õhku kerkivad, lehvitab tüdrukuke neile ja hõikab: „Head aega!”

Kaheaastane on meist targem. Tema suudab oma ebaõnnega leppida ja edasi liikuda.”

Märkan, et see ülestähendus on mõnes mõttes seotud kurbusega – kurbusega selle üle, et mu lapselapsed on vähemalt üksteist kuud aastast minust kaugel. Lastelastest kirjutamine on üks võimalus neid alles hoida, lähedale tuua. Sellele, kes on lugenud mu varasemaid raamatuid, tuleb nii mõnigi asi tuttav ette. Kuna vanaemaks saamine tähendab tagasipöördumist omaenda lapsepõlve, naasen oma raamatusse „Kõigepealt müüdi klaver”. Soomerootsi luuletaja Gösta ...gren on seda ilusasti väljendanud: „Lapsepõlv ei ole osa / elust, see on sügavik / kõige all, mis tuleb hiljem”. Kuna lastelaste saamine tähendab oma identiteedi üle juurdlemist, naasen ka raamatu „Tähtedevahelised jooned” juurde.

Niisiis olen teadlik sellest, et võin paista vahel ennast kordavat, samas kui ise olen kindel, et teen midagi muud ja rohkem, et pean kahekõnet varem mõeldu ja sõnastatuga, et arendan seda edasi.

Ja et ma arendan seda edasi seetõttu, et elu ise on edasi läinud.

Kui ma oleksin saanud olla tavaline vanaema, ei oleks mul ilmselt pähegi tulnud lastelastest kirjutada. Mul oleks ilmselt olnud täistamp peal, oleksin toonud neid lasteaiast ja koolist, hoidnud neid, kui neid on tabanud kõhuviirus, valmistanud neile ja nende vanematele pühapäeviti õhtusööke. Kui ma küsin oma sõpradelt, kuidas näevad nemad enda kui vanavanemate rolli, vastavad nad sageli pisut hingeldades: „Mida sa õieti mõtled?”

Neil on oma rollis nii palju tegemist, et nad ei jõua selle üle mõtiskledagi.

Ehk on niimoodi isegi parem.

Sellest hoolimata olen kindel, et kuigi see raamat on isiklik, ei ole see päris eraasi. Me räägime globaliseerumisest ning see tähendab, et inimesed kolivad ühest kohast teise, ja nende kolimine tähendab, et päris paljud on samas olukorras nagu mina. Ammustel aegadel lahkusid andekad talulapsed kodunt ja sõitsid kuhugi ülikoolilinna õppima, et elus edasi jõuda. Kui nad siis koju käima tulid – kui nad üldse tulid, paljud ei tulnud enam käimagi –, kõndisid nad rahutult toa ja lauda vahet. Nad rääkisid teist keelt ja suhtusid oma vanemate elusse sõbraliku üleolekuga. „Kas Maasik annab ikka sama hästi piima?” kujutleksin neid küsimas, kuigi Maasik ega üleüldse lehmad ei huvitanud neid enam karvavõrdki.

Nüüdsel ajal sõidavad meie pojad – ja tütred – Ameerikasse, Singapuri, Shanghaisse. Meil on õnne, kui nad ei muutu üleolevaks.

Või kui nad jäävad vähemasti sõbralikuks.

1 Siin ja edaspidi tsiteeritud teoste nimekiri raamatu lõpus. – Tõlkija märkus. [ ↵ ]