Читать книгу Talvearhiivid - Merethe Lindstrøm - Страница 2

MÄLETAD, MIS UND ma nägin, kui lapsed olid veel väikesed – et Nevada kõrbest leiti tõestus Jumala olemasolu kohta. Unenäos tulvab rahvas vaatama, kogu maailma ajakirjanikud on kohal, räägitakse, et see leid on ümberlükkamatu tõestus. Kõrb ja tasane roostepunane maastik, mis murdub mäemassiivideks, nende vahel sirged, lõputud teed. Ma magasin, nägin und, ärkasin üles. Sellest unenäost jäi minusse jälg. Mitte sellepärast, et ma oleksin usklik, ei tea, võib-olla et olen ka. Mõnikord mõtlen, et olen, aga siis kaob see tunne jälle ära. Vahest just sellepärast nägingi seda und, ma ei saanudki teada, mis see tõestus siis oli, niisugust asja unes teada ei saa. Oli ainult kergustunne võrreldes kõige muuga, mis meid tol ajal rusus. Mul on meeles see tundmus, kuidas ma ärkasin ega taibanud kohe, kas olen unenäoruumis või päris toas. Sina magasid mu kõrval, ma jäin voodisse ja piidlesin kardinat, mis liikus lahtise akna ees, seda mäletan ma vist kõige paremini, kardina lihtsat liikumist, hommik oli just koitnud, unenägu libises tasahaaval minema, haihtus, pudenes laiali, nii on ju unenägudega ikka. Ja siiski jäi see nii kauaks alles, see jälg.

KOERAD TUKUVAD AKNAST voogavas hõredas valguses kogu ennelõuna, vahetavad ainult poosi, kui keegi neid häirib. Nad on hiigelsuured, nende karv helgib pruunikalt, hõbedaselt. Nad ärkavad mingi heli peale, mida meie ei kuule, tõstavad pea, kiikavad akna ja ukseklaasi poole ja heidavad siis jälle maha, elutoa valgus muutub, nemad aga unelevad edasi. Me kolisime siia maale. Ma peaksin kirjutama, kirjutama koertest ja maastikest ja sellest, mida ma näen, kirjutama end rõhuvast raskusest välja, aga ma aina takerdun ja tunnen, et miski ei klapi, et kuigi kõik on tõsi, ei saa ma seda kuidagi klappima, niisamuti nagu mõni loogiline tekstijupp võib küll olla tõsi, ent ei peegelda ometi asjade omavahelisi seoseid ega tundu ka keeleliseltõige. Nii et ma kustutan kõik maha ja alustan ikka ja jälle otsast peale. Õiged tunduvad ainult jalgrajad, org, sirged teed, üksilduse aimdus, sest üksildus on maastikus, nagu selles majas siin lagedal väljal, kus pole juba aastaid elatud. Räägitakse, et siin elas küll keegi, aga ei mäletata, kes.

Me kolisime siia hilissuvel. Me tahame küpses eas siin olla, jätta seljataha linna ja need, kes me seal olime, kõik selle, mida me nimetame ebaõnnestunuks. Elutoa kaks akent avanevad aasa poole, selle all on tee nagu kitsas vöö, nagu triip, millel paistab mõni auto, veelgi allpool põllud, peenekirjalisedtihedalt täiskirjutatud paberilehed, ebaühtlased ja viimistletud laused, põlluservad, mis küntakse ikka ja jälle üles, et näha, mida need annavad, just kordamisesseisnebki asja mõte. Selles töös tunnen ma ära iseennast. Kui see maastik midagi kõneleb, siis nii: usalda seda, siin see on, on alati olnud. Ja sa võid selle sisse minna, neid radu kõndida, seda me teemegi, ikka ja jälle, avastame uusi paiku, tahame loodusega ühte sulanduda, vapustavasse rohelusse, kollasesse õhtutaevasse, igahommikusse eredasse valgusse, mustvalgetesse põldudesse, kui pakane neist üle käib ja valget sisse kriipseldab, samamoodi nagu sina oma pehmete söepliiatsitega paberil.

Ma sain raha, me saime raha, ja kolisime siia. Kolimine võttis aega. Vana maja oli rämpsu täis. Kõik, mida me keldris hoidsime, oli valge seenega nakatunud, seda kasvas seintel, vohas keldripõrandal, pragudes ja laudsõrestikul, see oli palju tugevam ja elujõulisem kui meie ise. Kolimise ajal ei olnud sa terve, tundus, nagu hoiaks miski meid tagasi, nagu ei saaks me minema sõita kohast, kus olime elanud peaaegu kümme aastat, otsekui peaksime järele mõtlema, sest kui me lõpuks tegutsema asusime, võttis ainuüksi seenest rikutud mööbli, raamatukastide ja lasteasjade sorteerimine ja äraviskamine mitu nädalat.

See tuli meiega kaasa. Kahtlus. Me tahame nii väga uskuda, jätta endast jälje, me tegeleme aiaga, istutame taimi, sellel on mõte, kui elada niisuguses majas, kunagi ostame ka hekitaimed. Maas lebab kuus tillukest puud, nad on nagu naljakad rohelisse riietatud lapsed, pärastlõunal kaevad sa perfektse lühikese renni ja paigutad need selle sisse. Puukestele meeldib seal, need moodustavad kõigest murdosa hekist, väikese osakese, mis ei ole millegagi ühenduses, möödujad kiikavad alt tee pealt hekki, millel puudub nii korralik algus kui ka lõpp. Me ei tee sellest välja, koerad ei tee samuti välja. Vanem koer teeb tolle kummalise hekijupi juurde kontrollringkäike, haugub hoiatavalt, kui keegi sellest möödub ja meie maadele astub, teine koer tormab alati rõõmsalt tulijaid tervitama, mõlemad jätavad kruusale musti krunne või siis lippavad naabri juurde kõige peenema muru peale pissile. Meie maja asub lagedal välul. Selle ees laiuvad aasad. Viimaks ometi suutsime linnast minema sõita, avarusse tulla. Kõik saab paika, sina varjutad söega maalappe, põlde, teid, tood mõne üksikasja muudest selgemalt, teravamalt esile, kustutad jälle maha, kuni see peaaegu polegi enam maastik, ning lõikad selle siis tükkideks. Sa maalid lõuenditele alati musta põhja, otsekui selleks, et rõhutada pimedust, mis on olemas kõigepealt, seda, et valgus on vaid pimeduse puudumine, mitte vastupidi; alustuseks kinnitad sa maalriteibi, et saada teravaid jooni, sa kasutad vanu pintsleid. Sina said suure toa, selle, mida ma oleksin endale soovinud, seal oleksin ma saanud kirjutada, ei-ei, võta see endale, sul on aknaid vaja, valgust, mis neist paistab, ma tahan, et sina saaksid selle toa. Sa tõstad oma lõuendid minu isa vanadele molbertitele, mis me tema majast leidsime, kui seal enne kolimist koristasime. Lihtne lauajuppidest kokkuklopsitud kaadervärk, ta valmistas asju ise, sa seisad selles toas ja maalid, vahel on sul seljas mõni tema nüüdseks juba hargnevate silmadega kampsun, ja su käed on värviplekke täis, tema käed olid samuti, aeg-ajalt heidad sa sealsamas madratsile pikali ja silmitsed oma tööd, ja kui sa püsti tõused, on su juuksed sassis täpselt nagu temalgi, kui ta oli millessegi süvenenud, sina töötad all suures toas ja mina töötan üleval, ja keset päeva hakkab üks meie koer haukuma. Me peame välja minema.

Ringi jalutades saame asjale kinnitust. Siin on majad, aiad, garaažid, kus on tööriistad ja suusad ja autorehvid. Raudteest kõrgemal, mäenõlval: maavaldus, kus on mõisamaja, paar sara ja koerad õue peal tarandikus. Seal nad elavadki, oma väikesele territooriumile aheldatud, kelgukoerad. Me kuuleme haukumist, ulgumist, see hääl uhab üle aasa nagu laine ning pöörab otsa ümber, kui teised koerad vastavad. Räägitakse, et siin orus liigub hunt, teda olevat kevadel luusimas nähtud – piki suurt maanteed, üle põllu, üle jõe, töökoja poole. Keegi pole teda hiljem näinud, see, mis alatasa meieni kostab, on koerte hääl. Mööda teed üles, silla alt läbi, teisele poole raudteed, jalgrada vasakule, kus algab mets. Koeraaedikus on kõik vaikne, me kõnnime piki tara. Kõige lähemad koerad tõstavad pead, on üllatunud, et me oleme nii lähedale tulnud. Me läheme edasi, varsti oleme jooksuaiast möödas, vihma on hakanud sadama ja ma tõstan käe, et kapuuts pähe tõmmata, ning üks loom märkab seda liigutust. Üks suur hallikasvalge koer ajab end püsti, vangi aheldatud hunt, illustratsioon lasteraamatust, vaata, kui pärani suu, näe, kui suur pea, koonust ülespoole jookseb üks triip, see jaguneb laubal kaheks, tume pitser, kahest kaarjast sulest sügavik, mis on maalitud valgele taustale, tähnilise kasuka varjust piidlevas pilgus jätkub mets, talvine metsaalune. Silmad, heledad klaaskuulid soklis, pilk aheneb, kui ta meid vaatab, meie vaatame vastu. Koer tormab meie poole, kett peatab ta. Mitte hunt, vaid ilmselt karja juht, sest nüüd hakkavad kõik pihta. Nad ajavad end kahele jalale püsti, visklevad ketis. Me kiirustame komistades kisavast, ulguvast karjast mööda; lärm ei taha lõppeda. Selles on lojaalsust, omamoodi armastust, et nad seda väikest kurba kohta valvavad. Alles siis, kui oleme juba kaugel maanteel, tollest taluõuest, elumajast ja tarandikest möödas, ei kuule me neid enam.

Kõik ulatub siin kaugusse, teed viivad üles mäkke ja edasi kaugusse, Roa poole. Põllud laiuvad puudeni, sinna, kus algab mets, orud küünituvad igal õhtul taevamaalingute poole ja hommikuti hõljub põldude kohal sageli udu, tükk aega hõljub õhus läbipaistev, taevast lahti kistud fluidum, mille päike pikkamisi minema pleegitab. Kõik, kes siin elavad, kõik, mida nad teevad, need tavalised asjad, mida nad teevad. Nii me vähemalt arvame. Meil on seda vaja, me piilume sellesse sisse, seisatame ja uudistame, passime nagu koerad, et tabada liigutust. Me läheme metsa, kohtadesse, mille oleme avastanud. Meil ei ole kindlat sihti, sina teed suitsu ja mina pildistan, alguses olen ma selles paigas kindel, me sobime siia. Koht, kuhu me sobitume. Siis läheb natuke aega mööda, sa oled üha harvem oma toas, molbertid on tühjad. Sa ütled, et pead ainult uut värvi ostma. Ka mina tunnen nii. Me oleme siia liiga palju inimesi kaasa võtnud. Nüüd, kui meid ümbritseb vähem müra, siin vaikuses, saavad nad selgemaks, ilmuvad välja, seavad end majas sisse, minu isa, sinu ema. Meie kallimad. Teisedki, keda arvasime olevat ununenud.

Tolles majas, kus me enne maale kolimist elasime, kirjutasin ma eri tubades, mõnda aega oli mu kirjutuslaud teisel korrusel koridoris, siis nihutasin laua lühemat külge pidi kappi ja tegin oma kirjatööd seal, ma kirjutasin ühe novellikogu, kaks romaani ja veel ühe novellikogu majas, mis ei kuulunud mulle, ent mille allakäiku ma omamoodi huviga jälgisin, mulle tundus, et see on paralleel minu enese allakäiguga, meie võimaliku allakäiguga. Me ei suutnud seda korras hoida, ehkki püüdsime küll, üürisime selle odavalt, värvisime seinad ära ja tõime sisse kirbuturult leitud mööbli. Ma olin selle maja eest nii tänulik. See maja päästis meid, kui meil ei olnud kusagil elada, polnud raha. Ajapikku vedasin ma teda kindlasti alt. See maja oli nagu kondibukett, juhuslikus järjekorras kokku klopsitud, kokku seatud nii, nagu esialgne organism arvati välja nägevat, ma mõtlesin, et ehk on meil mõni joonis puudu, me peame selle üles otsima, et see kõik koos püsiks, aga see oli puhtalt meie enda süü, et me neid tubasid kuidagi klappima ei saanud. Ühel talvel valgus lumesulamisvesi mööda seinu alla, voolas hallide ojadena üle tapeedi, äravoolutorudes elasid majasoomukad, piki põrandaliiste sibasid väikesed putukad, vanade puitakende raamides vohas must hallitusseen, mulle meeldis seal elada, ma üritasin elada seal võimalikult kaua, talvel tõmbasime kardinad ette, olime nagu kookonis, talvekuudel oli nii külm, et ööbisin magamiskotis, kindad käes ja müts peas, suust tuli hõredat valget auru, suvel tegime kõik aknad lahti ja istusime väikesel trepil, mis viis aeda.

Nii aastast aastasse. Aeg kaob. Sulle meeldib magada. Sa jood kohvi, uinud. Ärkad üles, me vaatame filmi. Armastame, kepime, sa lähed tööle. Sa pead ühes kirjastuses loenguid, töötad koduabilisena, kojamehena. Saad tööd ühes kontoris, pimedate raamatukogus, sätid raamatuid. Sa teed visandeid ja joonistad, proovid maalida. Sa helistad liiga harva oma emale, kes on juba aastaid töövõimetuspensionil, sa tahaksid nii väga. Sa tahaksid olla selline, hea. Aga ei suuda.

Sa oled sel aastal kaalust alla võtnud, kõhnaks, luidraks jäänud. Öösiti ärkad sa luupainaja peale, mis üha kordub, inimesed lähevad üle põllu, tõrvikud käes, otsivad kedagi, sind, ajavad sind mingisse hoonesse, sõjapunkri varemetesse, siin all keldris läheb saepurutolm kurku. Tühjad hallitanud ruumid, piinakambrid, täis tohutuid taimi, vahajaid varsi, mis on kehaosadena hekiks põimunud. Pole võimalik ära joosta ega minema hiilida, sa pead sellest läbi minema, ehkki tead, kuidas see unenägu lõpeb, sind aetakse edasi, kõige lõpus paistab ainult üks avaus, kitsas sein, mille taha sa poed peitu. Tunned pea kohal taevast, avarust. Sa ärkad üles, alati ümber piiratud, vahel asuvad piirajad lõket süütama, meie aias kõrgub hiigelsuur ehitusprahist tehtud lõkketuli. Luupainaja teeb sind kogu päevaks rahutuks, sa jood kohvi, et seda eemale peletada, unenäo riismed justkui silmalaugude taha kleebitud.

Kolimine pole seda muutnud, seda, mis sind takistab, vaid on vist asja hullemaks teinud, sa vihkad kolimist. Mina olen nii palju kordi kolinud, ma olen immuunne, rändur, mul ei ole juurdumisse usku. Olen kindel, et kui valin välja mõne koha või maja, siis muutub kas see paik või mina ise. Sellepärast olen siingi ettevaatlik; liialt kaalutlev, kahtlev, ütled sa. Aga ka sina oled valvel. Ühel pärastlõunal peatume siin naabertalujuures hobusekopli ees. Otse aia taga on raudjas ruun, eemal puu all seisavad veel kaks hobust ja puhkavad. Me käime neid siin tihti vaatamas, hobused vantsivad koplis ringi, üks mustavalgekirju koer sebib nende ümber ja püüab hiiglaslike kapjade eest kõrvale hoida. Su pilk muutub, libiseb mööda suurte loomade kehapiirdeid, peatub puul seal põllulapil, mis on osake avarast koplist; silmapilguks oleme täiesti rahulikud nagu hobused all orus. Siis läheme edasi.

Me sammume üle põllu ja lühikeseks pöetud torkivad kõrred kerkivad mullapinnast just nagu ogad, naelad, me läheme koos koertega edasi, muudkui aga kõnnime, siin ei ole ju teed, ütlen ma, kõik teed viivad tupikusse, katkevad äkitselt, üldsegi mitte, vastad sina, sa ütled, et mul pole õigus, sest me võime minna siitsamast, ja siis oleme ürglaane kaosest, pikkade okste, surnud puude rägastikust ja kogu sellest kupatusest väljas, keegi on piki jõekallast tõmmanud jämeda roostes okastraadi, me astume välja sellest maastikust, kust me teekonda alustasime, välja mahedast valgusest, ja ma tean, kus me praegu oleme, ühes sinu eskiisis. Või tolles raamitud pildis mu töölaua kohal, Akira Kanayama teoses, mis meenutab sasipundart.

Jälle pimedus, ainult et päeval. Puudus, mis tungib sisse ja läbistab iga viimast kui päeva, jätab järele augu, kisub sellest valguse välja, nii nagu käsn imeb endasse valge värvi mustalt taustalt, kustutab maha, teeb nähtamatuks. Ma tunnen selle ära, sinu liigutustest. Must kilekott, millesse sa oma asju kogud, käid ringi ja topid sinna kõik, millest hoolid, oma pintslid, lõuendid, joonistusplokid, raamatud, kõik läheb kotti, otsekui tunnismärgid, asitõendid sündmuskohalt. Sellesse musta kotti, mis on parasjagu nii suur, et sinna sisse mahuks inimene.

Vaatad kõik üle ja võtad sealt ära selle, mis midagi tähendab; su kätel ei ole enam värviplekke, pole olnud juba nädalaid, miks sa need minema viskad, küsin ma, aga sa ei vasta. Ma võtan kilekoti sinu käest ära. See on katki, selles on üsna suur auk, kust paistab koti sisu, mitmesugused asjad.

KODUTEEL AVASTAD SA, et oled võtmed ära kaotanud. Sa otsid püksi- ja jopitaskutest. Sa oled kümneaastane, varsti on jõuluvaheaeg läbi. Buss sõidab mööda tänavaid, mille ääres on tuttavad majad, linnamaastik, hiljem on sul meeles, et sa istusid bussiistmel ja vaatasid linna, mismeenutas juba siis teatrilava, majade fassaadid maapinna külge liimitud, tuledega ehitud, ja fassaadide kohal lasub talvepimedus, linn ainult teeskleb, et on sulle tuttav. Sa oled kodunt kaua eemal olnud, sa veetsid esimest korda jõulud isa juures. Kui sa bussipeatusest kodu poole ruttad, hakkab jälle lund sadama. Sa näed Grevinneveieni tänava ridaelamuid, teie maja on sealsamas, kuhu ta sinust jäi. Kodu lähedal hakkad sa jooksma. Paberist jõulutäht on aknalt kadunud, aga sinu ema võtab selle ju alati varakult maha, esimesel jõulupühal, siis koristab ta kõik ära, jõuluehted pakitakse kasti, kuusepuu visatakse välja aeda, kus see ära kuivab, ja nüüd, pärast seda, kui su isa minema kolis, istub ema oma sigarettidega enamasti diivanil ja keskendub sellele tööle, hingab sisse ja puhub välja, otsekui puhuks ta kuuma klaasi, mitte suitsu.

Su õe jalgratast ei ole omal kohal, ta jätab selle ju alati vedelema, see mattub lumme, aga lenkstangid paistavad välja, just nagu üritaks keegi sealt hangest välja pääseda, ent mattuks siis uuesti värske lume alla. Välisukseesine on tühi, ainult terav valge lõikeserv lumel trepi ja käsipuu ees. Veel üks asi on teistmoodi, ukse ette on sätitud latern, mati ümber kuuseoksad. Uksekell kõlab lühidalt, summutatult – nagu ikka. Sa pühid varrukaga nina ja ootad, kuuled, et keegi liigub toas, näed läbi nelinurkse ukseklaasi varju, see tuleb lähemale, tõmbub jälle tagasi. Õde, ema?

Ukse avab pikka kasvu habetunud mees, sa pole teda kunagi varem näinud. Mees vaatab sulle kannatlikult otsa. Justkui äraspidi jõulusoku-mäng, sina, kelle kodu see on, seisad väljas, ja tema, võõras inimene, tuleb ja teeb ukse lahti. Ta kõnetab sind nii, nagu oleksite head tuttavad, otsekui oleks ta peaaegu oodanud, et sa tuled. „Mats,” ütleb ta, „tule aga tule sisse.” Majas, mida sa enda omaks pidasid, on mingi teine, uus ja teravam lõhn, see võib olla vale maja, vahest olid sa hajameelne, eksisid uksega, sa pole kunagi käinud majas, mis oleks nii sinu kodu moodi, aga ometi teistsugune. Ja seda meest ei ole sa kunagi näinud, toda habetunud tüüpi, kes teatab, et tema nimi on Roar. Kingariiul on uus, telefon toosama hall, aga teisel laual; lauakese kohale on riputatud plastraamis peegel. Tundmatu mees otsib välja lipiku, valib numbri, ootab, toru peos, ta ei vaata sinu, vaid seina poole, ning paneb siis toru hargile, kedagi pole kodus, ütleb ta.

Nüüd koos Roariga majas ringi liikudes taipad sa, et muutus on lõplik, et toad on endise sisustuse maha raputanud. Ta küsib, kas sa tahad siin esikus oodata, sina noogutad, sa ei tea päris täpselt, mida sa ootad. Seinad on teistmoodi, teisi, tundmatuid nägusid täis. Ühel fotol on Roar ülikonnas, naisel tema kõrval on loor peas ja valge kleit seljas, nende kehad on teineteise poole pööratud, silmad aga vaatavad otse sinu poole, naise käsivarred kaovadmustvalgesse lillesülemisse. Sulle antakse istumiseks järi. Näed läbi lahtise köögiukse, et Roar istub koos pildilt tuttava naisega laua ääres. Sa kuulatad, nad vestlevad omavahel, arutavad midagi, nugade-kahvlite-klaaside-taldrikute hääl kostab selgemini kui nende endi hääled. Mees ütleb naisele Cecilia.

Ta tuleb esikusse ja proovib veel kord helistada. Cecilia küsib, kas sul on kõht tühi, kas tahaksid midagi süüa, juua. Sa silmitsed ust, seina, oma pükse, käeseljalt kooruvad mereröövlilaeva jäänused, kiletätoveering, mis on veega nahale liimitud, sa noogutad ja sind viiakse su oma kööki laua äärde. Uued kardinad, valgeks värvitud seinad, ainult kapiuksed on ikka veel seda tuttavat värvi, mida su ema nimetab häbiasjaks ja mida ta kavatseb iga kahe aasta tagant üle värvida. Sinu ette pannakse taldrik, külmkapp suriseb nagu ikka. Sa võtad veeklaasi ja jood, veel on endine maitse, see on sinu vesi! Roar seletab, et neil on täna õhtusöögiks kala, Cecilia ütleb, et söö aga nii palju kui soovid, sa istud nende vahel ja teeskled, et oled harilik külaline, või laps, kes elab nendega koos, ja nemad teesklevad sedasama. Lapsi siin ei paista, kus nende lapsed siis on, kas nad elavad üksi, sa märkad, et nad muretsevad, kuidas sind siia sobitada, kuhu nad peaksid sind paigutama.

Pärast sööki, mida sa lõpuni ei söönud, küsid sa, kas sa võid tualetti minna. Nad noogutavad, miski selle küsimuse juures teeb neid rahulolevaks. Su keha töötab nii, nagu peab, sa saad kindlasti hakkama. Sa oled vist väga väsinud, ütleb Cecilia. Sa ei tea, miks sa peaksid väsinud olema, aga noogutad ja tõused lauast.

Sinu tuba ei ole enam. Seinad on tühjad, jalgpalliplakatid maha rebitud. Ilma kardinateta on aken tühimik, mis teeb rahutuks. Cecilia ja Roari tuba on sealsamas kõrval, nende öökapil paistab raha, mõned paberrahad vaasi all. Sa võtad ühe rahatähe ja pistad selle taskusse, siidine paber, su sõrmeotste niiskus. Küürimispulbri kirme potikaanel, kätepesuseep vannitoariiulis, sa oled oma õde siin vannis alasti näinud, ta tõusis püsti, vesi voolas mööda tema keha, siledat, peaaegu õlist nahapinda, sa nägid tedretähnilist ihu ja udusulis karvakestega kaetud noolt reite vahel, enne kui ta karjatas, et pane uks kinni; sinu isa pani need nagid siia üles, kui ta veel teiega koos elas, sina hoidsid kruvisid, selles töös, teie vahel oli üksjagu tõsidust, siia riputasid sa oma käteräti, õe nagi oli sinu oma kõrval. Nagid on nüüd tühjad. Sa pissid vanasse tualetipotti peenikese joa. Ei tea, kas nad tulevad tagasi. Su ema. Ja õde.

Need võõrad inimesed seisavad esikus, Roar paneb telefonitoru hargile ja ütleb: „Kahju, et see nii läks, keegi oleks pidanud sulle teatama. Kas tahad telekat vaadata?” Elutoas on mööbel toa teise otsa nihutatud, ja see on võõras mööbel, sa ei teadnudki, et nii saab teha, see oli justkui seadus, et diivan peab olema siin, tool seal, sa ei uskunud, et neid võiks kindlatest piiridest väljapoole nihutada. Nüüd ei ole need lihtsalt mujale nihutatud, vaid kadunud. See tuba on tunnistus sellest, et midagi ei saa usaldada, see on teatrilava, kus on loomulik, et rekvisiidid asendatakse uutega, inimesed tulevad ja lähevad. Hägustunudpiirjoontega, ent silmatorkavad tühimikud seinal, varjud, ellipsid ja nelinurgad. Kliiniliseltere valgus, mis langeb läbi valge lambikupli, jõulupuul on teravamad okkad kui varem, klaaskuulid sädelevad. Hirm on kerge pitsitus kõhus, mõelda, kui nad on kadunud, su pere, miks nad sind kaasa ei võtnud.

Sa lähed koos Roariga naabri juurde, Roar seletab, et nüüd on niisugune olukord. Naaber, keda sa tunned kui üht päikesest põlenud selga suviti murul, seisab ukseavas, korraga on temast saanud sillaköks tollesse möödunud aega, kui sa veel siin elasid. Tal on külalised, tähistatakse jõule, keegi seltskonnast vajutab ükshaaval lõõtspilli klahve, naabri hingeõhk laiutab, seguneb külma õhuga ja kargab sulle ninasõõrmetesse, alkoholi, ribi ja assortiikompvekkide lõhn. Roar pärib sinu isa järele, kuradi kurat, ütleb naaber, ega teda pole niisama lihtne leida, ta istub kindlasti kusagil baaris, sina tead, et see on tõsi, su isa oskab viit keelt, ta on Tønsbergi Kaubandusgümnaasiumis õpetaja, aga ta ei suuda baaridest ja kohvikutest mööda minna. Ta joob koos sõpradega, ja kui sõbrad koju lähevad, siis joob ta baaritöötajate, sinu seltsis. Hiljem joob ta veel elutoas, ta võib juua ka autos, sa nägid vist ükskord, kuidas ta magadeski jõi, tõstis läbi une klaasi huultele, pani siis lauale ja magas edasi. Te lähete Cecilia juurde tagasi. Sa istud koos kahe võõra inimesega – Roari ja Ceciliaga – vanas, uues toas ja ootad, näed silmapilguks und, mingit vedelat ollust, see pahiseb läbi mõtete nagu külm ja selge vesi, ja ärkad siis uksekella helina peale üles.

Tulija on sinu isa, telesaade on lõppenud, algab uus, sa oled mähkunud soojuse, segaduse seisundisse, kõik siin – elutuba ja asjad – sulab ja õõtsubmuutlikul, kiiskaval taustal. Sa peaksid nüüd magama heitma, aga sul ei ole enam tuba. Isa on vihane, ta on just saanud teada, et sinu ema on su õe kaasa võtnud ja Oslosse kolinud, ta ei suuda seda seletada, ta peatab oma sõnade voo, nagu peatatakse ilma tuledeta auto. Teised kaks noogutavad. Sa ei taha ära minna, korraga ei taha sa enam lahkuda, sulle tuleb hoog peale, sa kerid end diivanile ja keeldud kaasa minemast. Ta on üleväsinud, ütlevad nad. Isa sikutab sind, Cecilia toob šokolaadi, kummardab ja embab sind rabedalt, sind üllatab see soe kallistus, sa ei tunne ju teda, aga sinust on saanud laps, kellest on kahju. Minnes libistad sa sõrmedega üle seina, ukse, käepideme, mitte kui midagi, millest kinni hoida, miski ei hoia sind kinni.

Te seisate uksel, sa paned kingi jalga, kui esikutrepile ilmub üks tüdruk, sinuvanune tüdruk, võib-olla on ta nende tütar, vahest hakkab tema sinu majas elama, ta on kahvatu nagu sein, tema ihu meenutab imeõhukest värvikihti või õhkõrna tapeeti. Tüdruk tuleb sisse, sina oled teel välja, te lähete teineteisest mööda, tema põgusas pilgus on kübeke karmi rahulolu. Väljas on juba peaaegu pime, ainult jõulutuled akendes, tähed on taevasse laialipillutud, sa pöörad korraks ümber ja vaatad tagasi, ehk on keegi aknal, võib-olla see tüdruk, see oleks võinud olla sinu perekond. Sa tahad trepist üles tormata, karjuda ja hüüda, et miski ei klapi, siin elad ju sina, see on sinu maja, aga kui sa nüüd seda kõike vaatad, siis tead, et see pole tõsi, mõtled, et võib-olla ei ole see kunagi tõsi olnud, keha läbistab külmatunne nagu pikaajalise külmetuse algus.

PAAR AASTAT HILJEM näed sa tihti, kuidas ema istub elutoas ja vaatab uue korteri rõduuksest välja, ta puhkab karmi punase mööblikangaga kaetud tugitoolis, teeb suitsu, kui ta on väsinud, töö on hakanud teda kurnama. Sel aastal on tema nimi Marina, ta proovib nimesid, puhkab neis nagu võõrastes voodites. Pidevad haigushood sunnivad teda ringisõitma, tekitavad soovi olla keegi teine, ükskord viskas ta minema kõik fotod sinust ja sinu õest, mitu albumit, vanu raamatuid ja vinüülplaate. Ta tahaks puhkusele sõita, leiab koha, kuhu sõita, aga siis ta ikkagi ei taha minna. Sa näed, et tal on sigaret käes, selle tipus kõigub tuhk, ta magab, ta on istudes magama jäänud, ta ärkab üles ja vaatab sind, tule siia, ütleb ta, Matsikene. Sõbrake, tule siia.

Sa lähed ema juurde, kes istub, selg küürus, ja varjab sigaretisuitsu, toda peatamatut lemmiklooma, tema keha meenutab selgesti G-tähte, kui teda külje pealt vaadata, mulle meeldivad su pikad juuksed, ütleb ta. Need sobivad sulle.

Sa istud tugitooli käetoele, ta tõstab vasaku käe ja silitab kohmakalt su pead. Mu kallis poiss, ütleb ta, kulla Matsike. Ta küsib, kas sul on midagi muud, mida suitsetada, on sul midagi paremat kui tubakas, sest nüüd tunneb ta jälle, et on närviline. Ma olen nii närvis, Matsikene. Kas mul on – misasja, küsid sa esile manatud ilmel, mis ei ütle mitte kui midagi, ei paljasta midagi. Ema naerab, oh, mind sa juba ei peta. Ma tean küll, mida sul on. Ole nüüd hea poiss, ütleb ta, palub ta. Sa lähed oma tuppa. Avad kummutisahtli, mida endiselt ehivad vanad kleepsud, Tom ajab Jerryt taga, kass küünitab ikka ja alati ärritava hiire järele, ja kõige all, aluspükste vahel ongi peidus see, mida sa otsid. Elutoas istud sa ema kõrvale ja keerad oma lapselike sõrmedega ühe pläru, ema patsutab sind julgustavalt reiele, haigutab, kustutab suitsukoni ära ja haarab välgumihkli, et süüdata õhuke pabersilinder, mille sa talle ulatad, ta tõmbab suitsu sisse ja hoiab seda kopsudes, tema silmad ahenevad, vajuvad sügavamale kolba sisse, sina tead, mida ma vajan, ütleb ta köhides. Ainult sina tead.

Marina, sinu ema, läheb Ullevåli haigla uksest sisse, ta töötab seal sekretärina, seitsmendas osakonnas, kuhu paigutatakse enesetapuüritajad, tema ülesandeks on üksikasjad üles kirjutada, need puhastesse, loetavatesse haiguslugudesse sisse kanda; ta transkribeerib märkmeid, loeb enesetapukirju, noid rabedaid sõnu, paigutab arhiividesse. Ta on nelikümmend viis aastat vana. Ta liigub telliskivist hoonete vahel ringi. Puud on peagi raagus, Liibanonis oli jälle rünnak, sõjauudised teevad ta närviliseks, ta peatub teel ühe poisi kõrval, kes läheb samasse suunda. Kas sa oled minu poja Matsi sõber, küsib ta, poiss heidab talle vaid pahura pilgu, igatahes oled sa tema sõbra moodi, ütleb Marina, ja läheb edasi, haigla uksest sisse. Tema tööposti juurde puhkeruumi on lõuna ajal kogunenud väike punt, nende keskel seisab B, sel naisel on terav, ebasõbralik ilme, ta hoiab käes kirja, milles Marina palub end teise osakonda üle viia. B töötab kõrgemal kohal, ta on Marina hambusse võtnud, miski Marina juures ajab teda marru, ta küsib: „Teie kirjutasite selle, eks ole?” B naeruvääristab kirja. Ta naerab välja Marina ettekujutuse, et ta on piisavalt tähtis, et osakonda vahetada. Mida te sellega silmas peate, pärib B ja loeb mõned kohad valjusti ette, tollest hästi sõnastatud kirjast, mille su ema on kirjutanud, sinu ema on alati hästi kirju kirjutanud. Marina ütleb, et tal käib pea ringi. B naerab ja küsib, kas kolida ta ehk otsekohe mujale, ta saaks siis teises kohas tööle asuda, saaks oma kabineti, sildi uksele, siis läheb enesetunne kindlasti paremaks.

Su ema asub oma kohale kirjutusmasina taha, ta peab pataka pabereid läbi vaatama, enne kui võib lõunapausi teha, tema ees on aken, kust avaneb vaade teisele hoonele. Ta istub ja silmitseb paberipatakat. Ta on väsinud, joob liiga palju kohvi, jääb aeg-ajalt suitsupausi ajal niisama passima ja väriseb, talle näib, et ta tunneb nahahaiguste osakonna patsientide mädanema läinud haavade lehka. Hiljem võib tema haigusloost lugeda, et B kiusab, mõnitab ja naeruvääristab teda teiste töötajate ees. Marina ise ütleb, et see ei ole tõsi, B oli võimuahne. Talle ei meeldinud, kui ma oma kuuldeaparaadi välja lülitasin.

Aga ükskord tõuseb tüli, mille tõttu Marina ei suuda terve nädala tööle minna, ei suuda välja minna, ei jaksa teha muud kui kohvi juua ja suitsu teha, ta lesib diivanil, koer tema kõrval. Sina ei saa enam magada, sul on kõhuvalud, mis aina tulevad ja kaovad, ta annab sulle tablette, ta annab sulle morfiiniga köhasiirupit, niisuguseid ravimeid nagu Rohypnol ja Aporex, ta toob neid haiglast koju kaasa, retseptidega ei ole iial muret. Sa keerad paar kärmet plotskit, et und saada, et rahu saada, suitsetad, võtad tablette. Puhastad ema kuuldeaparaati.

Ühel öösel ärkad sa ja avastad, et Marina mässab rõduuksega, ütleb, et ei saa seda lahti. Sa oled väsinud, emps, vastad sina, miks sul on vaja välja minna? Su ema tõmbab suitsu sisse, ta asub suitsukoni laual asuvasse kohvitassi kustutama, ma ei saa aru, miks see uks ometi lahti ei tule, ütleb ema. See on vihma käes pundunud, vastad sina, ma võin homme pilgu peale visata.

Arvad sa, ütleb Marina. Kas sa saad mind aidata?

Jah, vastad sina. Aga homme. Praegu on külm.

Marina üritab uut sigaretti süüdata, tema käsi väriseb hullusti, kui ta välgumihklit suitsuotsa vastas hoiab, ta surub käsivarred tihedalt vastu keha, et suitsule tuld saada, ent annab siis alla. Istub tugitooli. Kas sa saaksid seda kohe praegu vaadata, ütleb ta, palun, Matsikene. Saad aru, mulle meeldib seal seista, vanu aegu meenutada ja linnatulesid vaadata. Tema otsaesine on higine, laup ja mustad juuksed, niisked ja siledad, käed aga värisevad endiselt, seepärast on ta need endale istumise alla toppinud. Sa taipad, et ei tohi ust lahti teha, ta ei räägi õigust. Ma tahan ainult vaadata, itsitab ema. Ta lõkerdab nagu väike pärdik, luksuva naeru põhjas on peidus karje. Palun, ütleb ta, ole nüüd hea poiss, sina aga saadad ta magamistuppa, aitad ta voodisse. Sa võtad tal jopi seljast, sussid jalast, tema istub voodil, sa laotad talle teki peale, jää nüüd magama.

Sinu ema pannakse pärast üht kokkuvarisemist haiglasse, üksikasjad on kirjas haigusloos. Tal on hallutsinatsioonid, nagu haistaks ta roiskuvaid haavu, laipu, ta ei maga enam üldse. Viimaks lubatakse tal osakonda vahetada, aga teda ei paigutata sellesse haiglasse, kus ta töötab, tema tahaks muidugi parema meelega tuttavas kohas olla. Siiski ei asu see ka väga kaugel. Seal on minu töökoht, ma istusin ikka nii, et näeksin aknast välja, räägib ta ühele hooldusõele, kui nad akna alt mööda jalutavad ja Marinale tundub, et ta näeb seal eemal puude taga paika, kus ta veel paar nädalat tagasi töötas, sealsamas ongi väike tuba, päevavalguslambid laes, laud ja tühi kontoritool, kenasti virna laotud haiguslood, tühi kohvitass, kirjutusmasin; toakese sisustus istub teadvuses ja rõhub raskelt nagu kogu see telliskivihoone. Marina osutab aknast möödudes nende poole. Mõne nädala pärast töötan ma seal edasi, seletab ta põetajale, siis, kui olen välja puhanud. Too vastab, et tore, nii hea on tööle tagasi minna. Marina noogutab, kõik on taandunud, täna pole mingeid lõhnu, ei mingit lehka.

Ta tahab võimalikult tihti sellest aknast mööda kõndida, sealt välja vaadata, ta justkui valvaks oma töökohta, sealtsamast kõrvalmajast. Kuni üks teine põetaja seletab talle, et see hoone, mida ta näeb, ei ole sugugi tema töökoht. Me oleme sellest ju kaugel, ütleb naine. Marina arvab alguses, et teine luiskab, et see ei saa tõsi olla. Hiljem hakkab ta seda akent vältima.

Paari nädala pärast kirjutab ta end haiglast välja, õieti küll saab arsti nõusse, et too seda teeks.

Marina teeb oma töökoha ukse lahti, töökaaslased tervitavad teda tagasituleku puhul, üks Drammenist pärit kolleeg ütleb, milline kergendusteda jälle näha, osakond hiilgab päevavalguslampide säras, tillukesest kontoriruumist on saanud saal, vool säriseb elektrilistes kirjutusmasinates, lampides tema ümber, silmapilguks hakkab tal pea ringi käima, ent tal õnnestub töölaua taha jõuda. Ta töötab poolteist tundi, peab siis tualetti minema, tagasi tulles kohtab ta B-d, kes küsib, mida Marina siin teeb, te ei tohiks siin olla, ütleb see naisterahvas ärritunult, kes teid sisse lasi, ma töötan siin, ütleb Marina. Enam mitte, kostab B, olge nüüd kena ja hakake minema. Te olete patsient, proua Kober, ütleb ta. Aga ma olen siin nii kaua töötanud, väidab sinu ema, mul on terve kuhi laual ootamas. Ma olen siin palju aastaid töölolnud. Jah, aga siis sai teist patsient, vastab B, ja nüüdsest ei tohi te siin enam töötada.

Marina haarab iseendal käsivarrest, otsekui oleks ta keegi mööduja, kes märkab, et Marinal on abi vaja, ta on miski, mis on kuidagimoodi sisse valgunud, mis tolgendab mööda koridore, aga talle tuleb tuge pakkuda, kas ma võin vähemasti tualetis ära käia, palub ta. Kui te kähku teete, kostab B, aga siis peate küll minema hakkama. Marina läheb tööruumi tagasi, ilmselt on see esiku-jutuajamine läbi irvakil ukse kostnud, sest kahel töökaaslasel on korraga hirmus kiire, nad muudkui töötavad, Marina läheb oma laua juurde, haarab toolileenilthalli käekoti, sahtlist prillid, need kukuvad põrandale, ta kummardub ja võtab need üles, ja kui ta end püsti ajab, teab ta, et teised vaatavad teda, kogu toakesepilgud on koondunud sellele liigutusele ja saadavad teda põrandalt püstiasendisse, aga tema pilk pole piisavalt väle. Just siis, kui ta üles vaatab, istuvad teised taas kummargil oma töö kohal.

Mul on nii kahju, ütleb ta, ma arvasin … tegelikult ma vist ei peaks siin olema, ei tohiks olla. Teised naeratavad, naeratavad üksteise järel, kui ta neile otsa vaatab. Need naeratused on hääletud, ainult see Drammeni naine, kes töötab tema kõrval, tuleb teda saatma, õnn kaasa, proua Kober, ütleb ta, õnn, mõtleb sinu ema.

Aga mis õnn? Ta ei taha minna, ent ta võttis ju õnnesoovid vastu, tolle ootamatu soojuse, see peab midagi väärt olema. Õnnesoovid kõlavad tal kõrvus ähmase, kuid optimistliku kajana, kuni ta taipab, et see on lihtsalt kuuldeaparaat, mis kahiseb, ja lülitab selle välja. Kui ta mööda koridori välisukse poole läheb, on ta korraga veendunud, et sina ja su õde ootate väljas. Et nad on teile helistanud, loomulikult on nad helistanud, ja te olete talle järele tulnud, et teda koju viia, ta sammub nüüd kiiremini, kui on kindel, et keegi teda ootab.

Väljas on külm, pakane lajatab vastu ihu nagu kõrvakiil, kui ta lagedal parkimisplatsil tagasi vaatab.

Nädal aega hiljem seisab ta rõdul, ta on ühe tooli vastu telliskiviseina lükanud ja tema käsi väriseb hirmsasti, kui ta üritab viimast sigaretti süüdata, üksainukene veel. Su õde saab ukse lahti, haarab emast kinni, öösärgist ja juustest, Marinast, kes toetab end vastu seina ja katsub toolile ronida, rõduääre peale. Marina võitleb vastu, aga sinu õde on tugevam ja surub ta põrandale pikali, nii nad seal siis lebavad. Emal oli seljas ainult öösärk, jutustab su õde üha uuesti, just nagu oleks surm parem, kui see oleks vaid rohkem riides.

Suvel on linnatänavad täies ilus, sa magad päevad läbi, lähed välja alles siis, kui on juba pimedaks läinud, parkidesse või mõne vanema tüdruku juurde, keda sa tunned, nad elavad korteris, kus käib alati rahvast. Enne suvevaheaega lähed sa kooli, kooliaeda, kus on sinu sõbrad, te saate nii ruttu vanemaks, nad küsivad, kus sa oled olnud. Sa käid siin nüüd harva, oled koolile käega löönud, niikuinii on see viimane aasta, sa seisad koos teistega Marienlysti kooli aula laval, sulle tundub, et märkad ühes lapsevanematele mõeldud pingireas oma ema, ta lehvitab innukalt, keegi on vist palunud tal sigareti ära kustutada, ilmselt on keegi teda sinna istuma juhatanud, sina arvasid, et ta on ikka veel haiglas, sa ei suuda vastu lehvitada, ise tablettidest kivistunud, pead sa tähelepanu koondama sellele, mis siin üleval poodiumil toimub, on aeg minna üle lava, võtta vastu lõputunnistus. Sinu kord jõuab kätte, sa astud sammu ette, lava kaldub küljele, sa ei jaksa pead püsti hoida, piidled jälle publiku poole – Marina on kadunud, lava on platvorm, rahutult loksuv nagu liitedkihutava rongi vagunite vahel, teised müksavad sind ettevaatlikult, sa lähed viimasena üle lava, enne kui sa kohale jõuad, on nad laulma hakanud, ükskõik, mida nad laulavad, sinu kõrvus kõlab see nagu sosin, see võimas, summutatud koor.

MEILE TULEB KÜLALINE, üks ajakirjanik on linnast siia sõitnud. Tunni ajaga on tal intervjuu valmis, ta ootab fotograafi. Too jääb ilmselt hiljaks. Naisterahvas tipib murelikult sõnumi ja kiikab telefoniekraani, mis köidab paariks minutiks tema tähelepanu. Meil ei ole enam millestki rääkida, ma tahan tööd edasi teha, ajakirjanik peaks nüüd hakkama minema. Ainult et fotograaf on veel tulemata. Ma ei salli fotograafe, kes teevad pilti, kui ma räägin, ei meeldi see viis, kuidas nad istuvad ja vaatavad, vahivad ringi, et veel midagi leida, ma lõpetan jutu, jään ootama, mida nad otsivad. Mulle ei meeldi ka ajakirjanikke siia sisse lasta, ei tea, kas see paistab välja, kogu see kahtlus, kõik need ööd, kas miski laua ja toolide juures ning viisis, kuidas need kiiva hoiavad, segadus majas ja kardin, millel on plekk, räägivad ehk midagi meie kohta. Aga võib-olla vaadatakse suuri aknaid, ehk märgatakse, kui hele ja avar on elutuba, ja et siin on kõik teistmoodi. See on hoopis teine maja, me ei ole kogu vana kraami siia kaasa toonud. See ajakirjanik ei ole esimene, kõigest nädala eest käis siin kaks rootslast, kaks meeldivat, haritud rootslast. Rootslased on haritud. Ma üritan öelda midagi, mis varjaks mu kannatamatust, istun ja mõtlen sellest, mida ma pidin kirja panema, mul jäi just üks tähtis lõik pooleli, kui ajakirjanik tuli. Lõpuks küsin, kas talle sobib, et ma natukeseks ajaks toast välja lähen. Loomulikult, vastab ta ja heidab jälle pilgu mobiiltelefonile. Ma kirjutan, unustan aja, avastan, et möödas on kolmveerand tundi. Kui ma tagasi tulen, istud sa tolle naisterahva juures, tal on heledad juuksed, hele pilk, ma märkan, et tema ilme on nüüd avali, hoopis teistmoodi kui minuga vesteldes, ta nõjatub pisut ette, sina istud seljaga minu poole, aga tema ilme ütleb, et te räägite millestki olulisest, millestki, mis huvitab ka teda. Miski, mida sa talle ütlesid, paneb teda niisugusel ilmel avanema, ma tahaksin teada, kuidas sina välja näed, aga seda ei ole näha.