Читать книгу Saskia - Merilin Seppard - Страница 4

Saskia on viieaastane keskmist kasvu tütarlaps. Tal on hele-helesinised mandlisilmad ja pisike nöpsnina, mis harmoneeruvad suurepäraselt mustjaspruunide plikapatsidega. Saskia on pere noorim laps. Tal on kolm õde – kümme aastat vanem Iris, üheksa aastat vanem Raina ning kaks ja pool aastat vanem Kerli.

Saskia ema on hea, ta ei riidle eriti, aga ta ei ole nii lähedane, kui lapsed sooviksid. Saskia isa on imeliku iseloomuga. Ta arvab, et kõik peab olema nii, nagu tema tahab. Ta on tujukas, aga vahetevahel, kui juhtub väga rõõmsameelne olema, mängib ka lastega. Kõige rohkem küll Saskiaga, tema on ju pesamuna. Kahjuks aga kestab see vaid seni, kuni isal jälle alkoholiga probleemid tekivad, siis läheb emaga kiskumiseks ja üldse on siis kodus paha olla. Terve pere peab käima kikivarvul, keegi ei tohi isa millegagi vihastada, muidu on kohe põrgu lahti. Saskia vihkab neil kordadel oma isa, sest ta ei mõista, kuidas võib nii mõnusast inimesest ühtäkki koletis saada.

Inimene peab kedagi usaldama. Vaja on kellessegi või millessegi uskuda ja teada, et kuskilt võib leida toetust. Öeldakse küll, et igaüks peab ainult iseendasse uskuma, kuid siiski, üksi elus läbi ei löö. Mis parata, inimene on juba kord nii loodud.

Saskia on avastanud, et teisi inimesi ei saa usaldada, oma vanemaid igatahes mitte. Pole tal ju võõrastega kokkupuuteid – lasteaias ei käi, kodu on külast kaugel, nii et teiste lastega tal võimalust mängida peaaegu et polegi. Õnneks aga on tüdrukul omavanune naabripoiss, kellega koos vahetevahel möllata saab.

Saskia naabripoiss Valdi on ütlemata tore poiss. Tema vend on juba täiskasvanu ja elab oma perega, nii ongi Valdi justkui üksik laps peres. Ainus võimalus seltsimiseks on naabriplika Saskia ning nii nad pidevalt ninapidi koos ongi.

Valdi ja Saskia saavad hästi läbi. Vanemad narrivad neid peikaks ja pruudiks, arvavad, et kui Valdi suureks saab, võtab ta Saskia endale naiseks. Lapsed vaid naeravad selle üle, sest nemad võtavad teineteist kui õde-venda, kellega koos aega veeta.

Valdi tagaaias kasvab suur kuusk. Kord oli puul suur oks murdunud ning nüüd lapsed murravad pead, mida ette võtta.

„Puul on vist valus. Ta ei taha, et me ta otsas ronime, nii ta murdiski ise oma oksa, et me enam ei roniks,” nuuksub Saskia.

„Mis sa ajad, lähme toome toast leukoplasti ja seome oksa kinni.”

„Mis asja?”

„Näh, sa ei tea siis või, nagu inimeselgi, seod haava kinni ja see paraneb ära,” arvab Valdi asjalikult.

„Sa mõtled, et nii lihtne ongi, et seod aga oksa kinni ja kõik, jah!? Kas sa seda ei arva, et puul ka valus võib olla? Ega ta mingi asi pole, ta on ju elus!”

„Noh, ma mõtlesin, et seome oksa kähku kinni ja siis saame edasi ronida,” vastab Valdi pisut kartlikult.

„Kas teie, poisid, olete kõik poolearulised või? Edasi ronida, psäh, üldse ei mõtle te tagajärgedele!”

„No tead, ega kõik poisid ikka ühesugused ka pole. Ma lihtsalt arvasin, et kui oksa ruttu korda teeme, saame edasi mängida. Sina aga ... selle asemel, et lihtsalt natuke mängida ja hullata, võtad kõike kohe nii tõsiselt. Sa oled vahel nagu täiskasvanud inimene, aina mõtled ja teed järeldusi.”

„Ega need täiskasvanud nüüd ka alati järeldusi ei tee. Panevad ikka korraliku pasa maha. Vaata või oma ema, kui ta ükskord ...” Saskia ei jõua lõpetadagi, kui Valdi juba vahele segab: „Jäta minu ema rahule, sa vaata parem oma vanemaid! Ja üldse, lausa rõve on, kui sa niimoodi räägid – pasa maha –, ise veel tüdruk!”

„Ah tüdrukud ei või jah, ei no tore on! Tüdrukud on need ninnu-nännud ja poisid võivad kõike öelda, mis pähe tuleb. Minu isa ütleb, et ole sa poiss või tüdruk, alati tuleb ennast ise maksma panna.”

„Nojah, enda eest väljas peab olema, aga ikka viisakuse piires. Mitte et saadad kõik kus kurat ja vot siis oled kõva tegija.”

„Näe, ise ka ropendasid!”

„Olgu, jätame selle jama. Sinuga pole mõtet vaielda. Mu vend ütleb alati, et räägi, mida tahad, naistele jääb alati õigus.”

„Ma teadsin, et lõpuks oled sa minuga nõus,” ei saa Saskia ütlemata jätta. Selline ta juba kord on – tema sõna peab alati peale jääma.

Ühel päeval jookseb Valdi õhinaga Saskia juurde: „Tahad ma näitan sulle midagi?”

Tüdruk on ärevuses. Mis see küll võiks olla, püüdis mõne linnupoja kinni või? Valdi aga ajas püksid alla ja näitas hoopis oma nokut. Saskia punastas. Mida ta küll mõtleb? Keegi võib ju tulla! Tegelikult on aga päris põnev, Saskial ju niisugust asja pole.

„Mis asi see on?” küsib ta.

„Noku,” vastab Valdi hääles äratuntava uhkusenoodiga.

„Selline!”

„Milline ta siis olema peab? Kõikidel meestel on sihuke.”

„Ei ole! Ma ükskord nägin isal, tal oli selline ... selline teistsugune, ikka suurem ja karvad olid ka.”

„Noh, aga ta on ju minust suurem ka. Küll ma ka kasvan ja siis on minulgi selline.”

„Lollakas, sina võid ju kasvada, ega see asi siis kasva, see jääb ikka samaks,” targutab Saskia, nägemata seejuures Valdi nägu, mis üsna pikaks venib.

Valdile tegid Saskia sõnad tohutult haiget, tahtis ta ju vaid natuke uhkeldada oma ilusa nokuga, Saskia aga rikkus jälle kõik ära. Kõige kohutavamad olid Valdi jaoks tüdruku sõnad, et tema noku on väike ja et see ei kasvagi enam suuremaks. Oh õnnetust!

Valdi käib nüüd igal hommikul peegli ees vaatamas, kas tema noku on veidikenegi kasvanud. Oma õuduseks aga avastab – ei ole veel.

Saskia istub jalgu kõigutades teleka ees. „Küll on ikka igav, midagi teha ei ole,” mõtleb ta endamisi. „Valdi on ka kuhugi kadunud. Mida küll teha?”

Tema mõtteid segab õde Raina.

„Mis asja sa passid seal jälle! Tule aita parem tube koristada, meie Irisega ka kõike ei jõua.”

„Oota, ma vaatan oma saate lõpuni, siis tulen.”

„Oma saate! Psäh! Nagu sul võiks mingi saade olla, mis sind huvitaks. Ise oled titt alles, sa ei teagi, mis sind huvitab. Sul tuleb teha, mida meie ütleme. Ema on ju tööl, tal pole aega sind kamandada, aga ära arva, et sa sellest pääsed. Kui ei kasvata ema sind, siis teeme seda meie!”

„Ma räägin emale ära, kuidas te mind kogu aeg käsutate.”

Kahjuks aga teab Saskia, et sellest on vähe kasu. Iga kord, kui ta emale kaebama jookseb, kuulab ema ta ära ning vastab vaid: „Ega õed sind ju käsuta, nad lihtsalt suunavad. Õed on ikkagi sinust vanemad ja targemad, sul tuleb nende sõna kuulata.” Lõpuks Saskia loobus emale kaebamast, ta nägi, et ema on õhtuti väsinud ning kõige vähem tahab ta siis tütarde jagelemist kuulata.

„Saskia, tõuse ometi üles, me ei jõuagi niimoodi aktusele!” pragab ema tütart.

„Kas ma ikka pean minema? Ei tahaks eriti.”

„Sa oled ikka imelik, ise oled aastaid oodanud, et saaks juba kooli minna, teisi lapsi näha, ja nüüd lööd araks. Ära unusta, see on kohustus, kõik kuueaastased peavad kooli minema. Lullilöömise aeg on läbi!”

Saskia kardab natuke. Ta ei tea, kuidas koolis hakkama saada, kõik on nii uus ja võõras. Ei tea, mismoodi teised lapsed temasse suhtuvad, kas võtavad omaks? Hirm on suur, meeleldi jookseks ta tagasi koju, tagasi oma harjumuspärasesse mugavusse.

Kust on temasse juurdunud komme kohe esimesel raskel hetkel ära joosta? Keda on ta näinud nii käituvat? Või on see lihtsalt tema enesekindlus, mis nüüd kõikuma lõi?

„Ära nüüd muretse, Valdi tuleb ju sinuga ühte klassi, küll tema aitab sul kohaneda,” lohutab ema justkui lapse mõtteid lugedes.

Esimesel koolipäeval istubki Saskia Valdi kõrvale. Poiss tunneb juba kõiki teisi lapsi, kuna käis nendega ka ühes lasteaiarühmas, Saskia on ainuke võhivõõras. Ta istub vaikselt, vaatleb teisi ning tõdeb suure kurvastusega – ta ei kuulu siia.

Saskia esimene õpetaja on tore: rahulik, abivalmis ja heasüdamlik naisterahvas. Toidutädi on see-eest risti vastupidine, selline tõre keskeas mutike, kes üldse lapsi ei salli. Ta valab oma kodused probleemid ja viha laste peale välja ning lausa naudib, kui saab kellelegi käratada või kedagi paika panna.

Saskia ja toidutädi vahel tekkis juba esimesel nädalal vastastikune antipaatia. Nimelt oli ühel päeval lõunaks jube toit – pekikaste –, kus suured vastikud karvased pekikesed kastme seest sööjale vastu vahtisid ning jämedad rasvased makaronid kollase löga sees, mis just erilist silmailu ei pakkunud.

Saskia teab, et toidu üle ei tohi viriseda, sest söök on kallis, aga see koolitoit ületas küll igasugused piirid. Ta keeldus söömast, kuna aga käsk oli taldrik tühjaks süüa, tuli midagi välja mõelda.

Hiirvaikselt poetas Saskia makaronid taldrikult oma sahtlisse. Kui ta oli peaaegu kõik makaronid jõudnud sahtlisse libistada, ühesõnaga, kui ta oli oma tööga lõpule jõudnud, haaras toidutädi suur ja jäme käsi tema õlast.

„Mida sa teed? Kas niimoodi raisatakse toitu? Oota sa, küll ma su vanematele ära räägin ja sa veel kõva keretäie saad!”

Saskial jooksid hirmujudinad üle selja, ta ei teadnud, mida öelda või teha, üks oli aga kindel, toidutädi sel päeval rohkem vihale ajada ei maksnud.

„Nii, lapsed, tänases kunstiõpetuse tunnis joonistage midagi ise oma vabal tahtel. Muidugi võite julgesti tulla minu käest nõu küsima, kui vaja,” ütleb õpetaja.

Lapsed hakkavad usinasti tööle, ainult Saskia vaatab nõutult klassis ringi, kuna temal ei tule ühtki ideed pähe. Valdi joonistab midagi eelmisel nädalal kooli külastanud nukuteatri etendusest. Valdi pildil on kardin ja papagoi selle peal. Saskia piilub veidi ning joonistab ka kardina ja papagoi, täpselt samasuguse, isegi värvid teeb samad.

Õpetaja käib klassiridade vahel ringi ja aina kiidab: „Tublid, kõigil on ilusad pildid ja igaühel on midagi erinevat joonistatud,” kuni jõuab Saskia ja Valdini.

„Miks teil täpselt ühesugune pilt on? Valdi? Saskia?” pärib ta lastele kordamööda otsa vaadates.

„Tema ahvis minu pealt, ausõna,” seletab ähmis Valdi.

„Koolis niimoodi ei öelda, et ahvis, siin tuleb viisakalt rääkida! On see tõsi, Saskia?”

Saskia tunneb, kuidas nägu tulipunaseks tõmbub ning õhetama hakkab. Kõigi pilgud on temal. Olukord on vägagi piinlik, kuna Saskiale ei meeldi kohe üldsegi tähelepanu keskpunktis olla.

„Seda, et ... Ma ei teadnud ... Mul ei tulnud ühtegi head mõtet pähe, mida joonistada.”

„Kas kohe mitte ainsatki? Kindlasti sa ju millestki mõtled, igaüks mõtleb.”

Saskia peas vasardab vaid üksainus mõte – ära siit, kiiresti minema siit vastikust koolist, kus õpetajad kiusavad ja teised lapsed naeravad. Tüdruk tunneb, et teda on järjekordselt alandatud, südamepõhjani solvatud. Mis tähtsust on ühel tühisel pildil, et sellest nii palju kära tekitada? Saskial on täiesti ükskõik, mida ta sinna pildile joonistas, aga midagi joonistama ju pidi, kuna õpetaja käskis. Tegelikult talle üldsegi joonistamine ei meeldi, sest tema arvates on see titekas ja mõttetu tegevus. Ja nüüd siis selline probleem!

„Vaata, Saskia, kui sulle antakse elus vaba valik, mida sa siis teed? Kas sa teed, mida sa tõeliselt ihkad, või seda, mida teised teevad ja õigeks peavad?” küsib õpetaja murelikult.

„Ma ei tea praegu. Kui ma juba suur olen, siis kindlasti tean, mida teha.”

„Asi selles ongi, et paljud täiskasvanudki ei tea, mida nad teha tahavad. Nad otsivad ja otsivad, kuni ongi elu läbi ning tõdevad siis, et ei teinudki nagu midagi. Vähemalt mitte seda, mida tõeliselt teha oleksid tahtnud.”

„Aga miks nad siis ei tee?” ei saa Saskia küsimata jätta.

„Elus ei ole nii, et kui suureks kasvad, siis tead kõike, mida teha tuleb ja mida mitte. Tihti tõeline eneseotsing alles siis algab.”

„Mida nad siis otsivad?” ei saa tüdruk enam millestki aru.

„Iseennast. Nad tahavad teada, kes nad on ja miks nad on ning mida neil teha tuleb,” seletab õpetaja rahulikult.

„Näh, mina tean küll, kes ma olen. Ma olen Saskia ja ma olen sellepärast, et ema-isa tahtsid mind. Ja mul tuleb koolis käia, et targaks saada,” vatrab Saskia ja mõtleb, kas õpetaja on rumal või?

„See kõik ei ole nii lihtne, Saskia. Sa käid küll koolis tarkust kogumas, aga kui kool läbi saab, siis alles tõeline kool algab – elukool. Elu on natuke sügavam. Kõik ei ole päris nii, nagu sulle paistab. Saad sellest aru siis, kui ennast rohkem tundma õpid, muidugi juhul, kui õpid, sest igaüks ei tahagi ennast tundma õppida. Kõik inimesed kahjuks ei vaevugi mõtlema sügavamate probleemide üle, neid huvitab ainult materiaalne elu.”

„Kas suured inimesed peavad siis kogu elu mõtlema? Minu ema käib küll tööl ja ega tal eriti aega mõtelda ei ole,” pärib tüdruk uudishimulikult.

„Ega nad siis kogu aeg mõtlema ei pea,” naeratab õpetaja. „Nad peavad ka oma mõtted ellu viima. Igaüks mõtleb, kuidas ta tahab oma elu näha ning hakkab vaikselt oma ideid teostama.”

„Aga õpetaja, kas see tähendab siis seda, et kui ma järgmisel korral pean ühe pildi joonistama vabal valikul, siis mõtlen, mis mulle esimesena pähe tuleb ja joonistangi selle?”

„Täpselt nii. Ei tohi karta, mida teised arvavad, kas kiidavad heaks või mitte. Sa pead oma käitumises vaba olema, mitte sõltuma teistest.”

„Ja mina veel mõtlesin, et teised hakkavad mind narrima, kui ema joonistan.”

„Las narrivad, ära tee väljagi. Pikapeale nad tüdivad ja otsivad endile uue patuoina. Sina aga väljenda end julgelt!” ütleb õpetaja ning suundub järgmise pingirea juurde.

„Väljenda julgelt ...” Need sõnad jäävad Saskia pähe kumisema. „Aga kui ma ikkagi ei julge, mis siis saab?”

Kooliskäimine Saskiale ei meeldi. Ta on hädas pideva enesetõestamisega, mida kool igalt õpilaselt nõuab. Tüdruk ei osanud aimatagi, et juba esimeses klassis on vaja end maksma panna: tuleb õpetajatele kuuletuda, näidata ennast heast küljest, usinasti õppida ja igatepidi hoolikas olla. Kohustusi sajab kaela aina rohkem ja rohkem, mängimisaega jääb aina vähemaks.

Kõige rohkem hämmastavad Saskiat kaasõpilased – imelikud ja tüütud. Aina karjuvad vahetunnis ja jooksevad ringi kui püsimatud olevused. Tüdruk teab, et lapsed käituvadki sedasi, ta on telekast näinud, aga et ka päriselt on nii, et kogu päeva kisavad ja on rahutud? Saskia ei mõista, mis temal siis viga on, miks tema selline ei ole?

Saskia hoiab rohkem omaette. Ta mängib küll Valdiga ning on leidnud endale ühe toreda sõbrannagi, kuid midagi on justkui valesti. Saskia tunneb ahastust, liiga palju inimesi on tema ümber, iseolemiseks ei ole üldse aega.

Õpetaja on Saskiaga püstihädas, kuna paari esimese kuuga on tüdrukul, tekkinud kohutavad peavalud. Peaaegu iga päev annab õpetaja talle ühe tableti, et valu natukenegi leevendada.

Ükskord näeb Saskia, kuidas õpetaja tema vanematele midagi sosistab, kui need talle kooli järele tulid. Kodus küsib ema: „Mis viga on?”

„Ma ei taha enam kooli minna, mul on seal paha. Teised lapsed karjuvad kogu aeg,” kurdab Saskia.

„Sa pole lihtsalt teistega harjunud, küll näed, see läheb üle,” vastab ema naeratades.

Ema sõnad ei pidanud kahjuks paika, see kõik ei läinud üle. Ka teises klassis mitte. Enam ei olnud teiste karjumine probleem, vaid hoopis hirm hüljatuks jäämise ees. Saskia oli endale pähe võtnud, et vanemad ei tule talle pärast tunde kooli järele, et ta peab üksi jääma ja ise vaatama, kuidas koju saab. Nii see muidugi ei olnud, ema käis tal iga päev järel ning viis ta koju. Kuid siiski see hirm!

Teistele lastele meeldib Saskiaga mängida, tüdruk ise aga hoiab neist eemale. Varem oli ta rõõmsameelne plikatirts, nüüd aga häbelik ja kartlik koolilaps. Saskia kannatab omaette ja vaikides, tal ei ole oma muret kellegagi jagada. Emale ei saa rääkida, kuna kodus ei väljendata tundeid, see on kirjutamata reegel – reegel, mis valitseb sõnatult kogu perekonda.

Päevad mööduvad, Saskia hakkab üha rohkem tähelepanu pöörama õppimisele. Ta mõistab, et mida vähem oma hirmudele ja probleemidele mõelda, vaid hoopis keskenduda millelegi muule, endast väljapoole, on kergem edasi elada. Peagi seisab Saskia pilt autahvlil, klassi kuue parima õpilase kõrval, kel kõigil vaid viied tunnistusel. Pikkamööda taastub usk endasse, tugevneb enesekindlus.

Saskial on nüüd ka sõbranna. Kohe tõeline sõbrants, kellele võib kõigest rääkida. Hingesõber, kelle eest ei pea enam midagi varjama. Nüüd võib Saskia end julgelt avada, kartmata hukkamõistu või – veelgi hullem – naerualuseks saamist.

Krista, nii on sõbranna nimi, on ilus tüdruk. Ta meeldib poistele ja ega poisidki teda külmaks jäta. Vahetunnis on ta põhiliselt ümbritsetud klassivendadest, sest poistele meeldib teda kiusata. Ta on Saskia pinginaaber, ja nii on Saskiagi poiste huviorbiiti sattunud. Teised klassiõed on maruvihased, et just nemad – Krista ja Saskia – kõigi poiste tähelepanu endile tõmbavad.

„Mida te sädistate aina, laske teistel õppida!” pahandab klassiõde Riina.

„Tita tahab õppida, jah?! Ütle parem, et sa oled kade. Kade oled, voh!” pilkab Krista.

„Ei tea mille peale? Sina pole raamatutki lahti teinud, eks homme näis, mis sa kontra hindeks saad. Vaatame siis, kumb kade on.”

„Psäh! Üks kaks ees või taga, täitsa suva. Mind mata absull ei huvita, aina pane mingeid tobedaid ikse ja igrekuid paika. Kah mul asi, kus mul seda elus vaja läheb?”

„Sina mõtled ikka ainult omakasu peale. Vaja läheb ikka, kas just iksidena, aga aju arendamiseks kindlasti.”

„Kuule, sa räägid nagu õps. Mis sul viga on? Kool on pähe löönud vä? Ah, see Riina on ju täielik nohkar, mis teda ikka kuulata ... Kuule, sa räägi parem, kas me reedel diskole lähme, kultras pidi olema? Muide, Jaanis ja Mait pidid ka tulema,” ütleb Krista kavalalt Saskiale.

„Ma ei tea, alles eelmisel nädalal ju käisime. Ei usu, et mu vanemad lubavad. Ma ei julge küsidagi enam,” kahtleb Saskia.

„Mis sa põed! Tahad Maitu näha või ei?” ässitab sõbranna.

„Muidugi tahan, mis sa siis mõtled, aga ...”

„Mis aga, ütle emale, et lähed minu juurde ööseks, et õhtul õpime matat ja siis jääd meile. Valetada ei oska või? Mait ei arva sinust muidu midagi, kui sa ei tule, vaatab, et sa pole temast huvitatud ja hakkab hoopis kellelegi teisele külge panema.”

„Imelik oled vä? Ma meeldin Maidule, ega ta siis sellepärast kohe teisega käima hakka, kui ma ei tule,” kaitseb Saskia ennast.

„Mis ajastul sa elad, ah? Poisid on juba sellised napakad, et kui üht pole, võetakse kohe teine. Arvad, et ta hakkab sind taga igatsema ja istub üksinda nurgas või? Kui ta näeb, et sind pole, on tal sügavalt poogen sellest, mis ta teeb ja kellega on. Aeleb mingi suvalise tibiga ja järgmine kord teeb sinu ees näo, nagu oleks sind raskelt taga igatsenud,” targutab Krista.

„Kuidas sina kõike nii täpselt tead? Võib-olla teised poisid on jah sellised, aga Mait ei ole. Ta on teistsugune. Selline eriline.”

„No kuule, mul on ikka rohkem kogemusi kui sul, küll mina juba kutte tean. Sa oled lihtsalt nii armunud ja kujutled Maidust mingisugust ideaalpoissi. Tead, ideaali pole olemas. Alati on kõigil kas või üks viga, ja ka sinu Mait pole erand. Nii et aja parem emale mingi pläma kokku ja reedel on siis minek, jah?”

„Okei, tulen, tulen. Issand, mul pole ju midagi selga panna! Ma ei saa ju selle pluusiga tulla, millega Mait mind juba eelmisel nädalal nägi. Kas sa ei laenaks mulle seda oma punast ...”

„Saskia, kuuled või?! Mida sa vatrad alalõpmata tunnis, et midagi tähele ei pane.”

„Ah, mida?” ehmub Saskia.

„Ma käskisin sul tulla tahvli ette võrrandit lahendama!” kärgib õpetaja.

Saskia võpatab, kõik vahivad tema poole ja itsitavad. Tüdruku nägu värvub punaseks. Jälle see ebameeldiv tähelepanu keskpunktis olemine, juba esimesest klassist tuttav tunne. Ta vihkab seda, oi, kuidas ta vihkab alandust, mis talle nüüd osaks saab. Saskia tõuseb, läheb põlvede värisedes klassi ette ning jääb tummalt tahvlilt vastu vahtivat võrrandit põrnitsema. Ei jäägi muud üle, kui tunnistada: „Ma ei oska.”

Klassikaaslased pahvatavad muidugi naerma ja õpetaja viipab viimaks käega, et ta oma kohale läheks.

„Muidugi sa ei oska, kui kogu aeg lobised Kristaga ega õpi. Mis siis ikka, kahe saad!”

Saskia keeb vihast, ta on vihane kõigi peale – õpetaja, klassikaaslaste, eriti Krista peale, kes talle auku pähe püüdis rääkida. Kõige rohkem on ta aga vihane iseenda peale. Mille kuramuse pärast pidi ta seda Kristat kuulama! Miks ta ei õpi tunnis, vaid tegeleb saja muu asjaga!

„Mis mul viga on? Mis ajast kool mind enam üldse ei huvita? Miks mulle mu enda hinded enam korda ei lähe?” siunab ta ennast.

Ta silmitseb Kristat, kes hetkel klassivenna Erkiga flirdib ning taipab äkki – ta ei ole ju üldse selline! Arusaamine, et ta pole hoopiski mitte Krista sarnane, rõõmustab teda, ajab aga samal ajal marru, sest milline ta siis on? Meenub, et enne Kristaga sõbrustamist oli ta vaikne, tagasihoidlik, igatepidi korralik õpilane, nüüd aga on sõbranna mõju all muutunud popiks ja uhkeks. Kellele ei meeldiks siis popp olla? Ikkagi tunneb Saskia, et ta pole päris tema ise, esindab nagu kedagi teist, näitleb vaid.

„Aga kui jätaks pidudel käimise ja hakkaks jälle korralikult õppima. Olema nii, nagu ma enne olin,” kaalub ta mõttes endamisi. „Ei, mis siis Krista arvaks! Et ma olen mingi segane nohkar, nagu see nõme Riina, ja siis tal ei kõlbakski minuga enam läbi käia. Siis mul ei olekski mitte ühtegi lähedast inimest, keda usaldada ja kellele loota. Ma ei või Kristast ilma jääda!”

Kodu on Saskia jaoks muutunud ... Iris ja Raina on juba abielus, Kerli välismaal koolis, seega on kodus rohkem ruumi, on vaiksem.

Vaikust Saskia armastab. Ta on nii tüdinud pidevast latramisest, mis midagi ei anna, mis hinge ei kosuta. Teda häirivad tühipaljad, mitte midagi ütlevad sõnad. Saskia mõtleb pidevalt, milleks inimesed küll nii palju räägivad? Mida see annab? Või hoopis kardetakse ennast, seetõttu peljatakse vaikust ja üksiolekut? Või ei julgeta seista vastamisi oma hirmude ja probleemidega, oma kompleksidega? Pidev sõnamulin päästab hetkeks mõtlemisest oma sisemusele, kuid vaid hetkeks, sest iseenda eest ei põgene ealeski keegi. Igaühe sisemus jälitab inimest, varjab end, ja nii, kui üksinda jäädakse, näitab ennast, ning siis tuleb tahes-tahtmata temaga silmitsi seista ja kuulata, mis tal öelda on.

Keeruline on see algul Saskia jaoks. Kuid ta on õppinud sisemise sunni ajel maha istuma ja mõtisklema enda ja teiste üle. Saskia on õppinud nägema, mis sõnade taga tegelikult peidus on, kuidas ja mil viisil sõnu üldse lausutakse. Tüdruk mõistab, et alati ei tasu usaldada ja tõena võtta seda, mida öeldakse, vaid tuleb osata kuulata, kuidas öeldakse, sest pahatihti on ilusate sõnade taga kuulda vihast, põlgavat või ennast täis häält.

Kodu on Saskiale kõige tähtsam paik. Ta ei saa aru inimestest, kes ütlevad, et häh, kodu on küll viimane koht, kuhu minna. Sellistele ei oska Saskia midagi öelda, vaid sügavalt kaasa tunda, sest need inimesed ei tea ega saa aru, millest nad ilma jäävad.

Kodus on hea ja turvaline olla. Seal ümbritsevad Saskiat tuttavad ja kallid asjad: tema koolilaud, mis on hästi suur ning kuhu on hea laotada raamatuid või mille taga kirjutada luuletusi või pidada päevikut; seal on tema koerad, tema truud sõbrad; seal on ka ema-isa, kes, tõsi küll, teevad Saskiale aina rohkem muret.

Saskia tunneb, et ta kuidagi eemaldub oma vanematest üha enam. Soojad tunded, mis kunagi nende vahel olid, on kuhugi kadunud. Elatakse teineteisest mööda, häid sõnu ja mõistmist enam pole.

Saskia isa viskab viina, mõnikord nädalaid järjest. Ema enam tööl ei käi, toimetab kodus loomadega ja on temagi õppinud isa kõrvalt napsitama. Algul jõi ema salaja, peites viinapudeleid kõikvõimalikesse kohtadesse, et Saskia ei näeks. Kui ema juba täiesti avalikult jooma hakkas, ei jäänud Saskial muud üle, kui karmi tõde tunnistades sellega leppida ning hakata emasse ükskõiksemalt suhtuma. Ta lihtsalt ei suutnud enam tunda midagi muud kui sügavat põlgust, haletsust, et ema nii kergelt on elule alla andnud. Võib-olla ta kunagi mõistab, miks ema jooma hakkas.

Saskia on harjunud, et isa joob, meesterahvas ju ikkagi, aga ema? Purjus naine on kõige rõvedam vaatepilt, eriti, kui tegemist on omaenda emaga. Saskial ei lähe iial meelest, kui ema tuli esimest korda purjus peaga koju, ise nii täis, et vaevu jalul püsis.

Saskia ei räägi kunagi, mis temas tegelikult toimub, ja kui valus tal on pealt vaadata, kuidas vanemad end hävitavad. Ta teab, et tema ei saa midagi teha, kui vanemad on otsustanud oma elu niimoodi elada. Mis siis ikka, temal jääb üle vaid oodata aega, mil ta täiskasvanuks saab, et siis oma elu elada ning kõik halb lapsepõlvekodust unustada.

Saskia on noor, neliteist alles, ega tea veel, et unustada pole võimalik. Kõik, mis on kunagi meeletut valu teinud, jääb inimese sisse püsima, et siis millalgi vallanduda.

Ühte on Saskia vanemate pealt igatahes näinud – alkohol ei lahenda muresid, vaid toodab neid hoopiski juurde. Ta on endale lubanud – ükskõik, mis eales elus juhtuda võib, oma probleeme ta alkoholi uputama ei hakka, mitte iialgi!

Koolis on Saskia nagu elurõõmus tüdruk ikka, latrab vahetpidamata Kristaga ja sädistab poistega. Milline meisterlik näitleja! Klassikaaslased ei oska aimatagi, mis Saskia sisemuses tegelikult toimub. Nemad näevad vaid lõbusat klassiõde, kel kõik kõige paremas korras. Muidugi on suur osa Kristal, sest ilma sõbrannata Saskia toime ei tuleks. Krista on ainus inimene, kellele Saskia ennast usaldada võib, rohkem lähedasi tal ei ole, vähemalt tema hinges mitte.

Saskia on aru saanud, et ka poisse ei tasu usaldada, isegi mitte neid, kes meeldivad, sest poistele meeldib ju ikka mitmekesi olles lõõpida ning nii need paremad saladused ilmavalgust näevadki. Poisid on imelikud, nad kohe peavad pidevalt tõestama, kes on kõvem kutt ja kes on rohkem tüdrukuid ära rääkinud, muidu polegi äkki mees.

„Poisid on nagu lapsed, ei tea, kas mehed ka sellised on? Ei usu, tõelised mehed on ikka MEHED,” mõtleb Saskia vahetunnis aknalaual jalgu kõigutades.

„Kuuled vä?” äratab Krista hüüe ta mõtisklustest. „Ma siin tükk aega juba räägin suga, unistad või? Aa, ma tean, mõtled jälle Maidust, jah?”

„Ah, ole vait, ma niisama jäin mõttesse,” valetab Saskia.

„No-noo, millest üks noor ja ilus tütarlaps ikka mõtleb kui mitte poistest. Armumine on ju ilus, seda ei tasu häbeneda!” hõiskab Krista seepeale.

„Jah, on küll ilus ja kõike puha, kui see on mõlemapoolne.”

„Mis see Mait siis jälle tegi? No on alles kutt, kuramusele tuleb õpetust anda!” pahvatab Krista.

„Pea nüüd kinni, mis ta ikka tegi, me ju ainult paar pidu tantsisime koos ja nüüd viimasel korral võttis hoopis Elleni tantsima. Tead ju küll, paralleelklassist, ise nägid ka. Ega’s minagi, nii kangekaelne olin ikka, et kutsusin Toivo tantsima. Läksime veel Maidu kõrvale, lootsin, ehk muutub natukenegi armukadedaks, aga ei, tema kallistas ainult oma Ellenit ega teinud minust väljagi. Paras põrsas on küll, ise ütles, et meeldin talle, noris veel musigi, mina aga polnud selleks valmis. Mis sa arvad, äkki sellepärast ta mind enam ei tahagi?”

„Loll oled vä, mida kiiremini sa ennast poisile kätte annad, seda rutem ta su maha jätab. Neile on tähtis ainult arv, mitu tüdrukut kätte saavad, siis on pärast hea lõõpida,” seletab Krista elutargalt.

Saskia mõtleb endamisi, et just äsja oli ta ise samamoodi mõelnud. „Aga miks ta siis ikkagi mu maha jättis, ma ei andnud ju talle midagi, isegi musi mitte?”

„Näh, mõni lihtsalt on selline, vaatas, et sa oled liiga korralik, sind tuleb liiga kaua seebitada, et midagi saada, ja läkski, võttis kellegi teise, kellega nii kaua aega ei lähe. Ah, ära põe, kui ta tunded oleksid olnud tõelised, oleks ta sind oodanud, kuni sa valmis oled.”

„Arvad?”

„Muidugi, kulugu selleks siis või aastaid. Aga ongi parem, nüüd said teada, milline ta tegelikult on. Ta ei armastanud sind. Mis sa vesistad, maailm on ju poisse täis!”

„Kerge öelda, aga ta ju ikkagi meeldib mulle.”

„Kas kohe nii väga?”

„Tead, tegelikult ma ei saa isegi päris täpselt aru, kas ta meeldib mulle päriselt või meeldib mulle hoopis see tunne, et keegi meeldib. Ma nagu kohe pean kogu aeg armunud olema, kellestki pidevalt mõtlema ja unistama, alles siis tunnen, et elan.”

„Oeh! Sind küll!”

„Mul on meeleheitlik vajadus armastuse järele, üksi olen ma õnnetu,” kurdab Saskia.

„Kuule, ära nüüd nii dramaatiliseks ka muutu! Kannata, küll tuleb see, kes sulle tõeliselt sobib ja siis saad armastust tunda nii et vähe pole.”

Saskia aga ei kannata ega oota, ta loob suhteid ja samas ka lõhub neid. Ta ei lase enam ühelgi poisil endale nii hinge pugeda, nagu Maidul seda teha lasi. See on kättemaksuks Maidule, see on kättemaksuks kogu meessoole. Ta ei usalda enam vastassugupoolt, ei usu nende ilusaid sõnu. Armastus, lubadused – kõik on võlts, nii talumatult võlts ja haiget tegev! Usaldust selles maailmas pole. Vähemalt Saskia maailmas kohe kindlasti mitte.

On laupäev. Nagu igal nädalavahetusel, nii tuleb tänagi Iris oma vanematekoju külla. Saskia on juba ette hirmul ja vihane.

Tavaliselt on reedeti saadud Kristaga peol käia ning laupäevad on seepärast sellised unised ja uimased olnud. Magamata öö jätab oma jälje ja kui ka veel alkoholi on tarvitatud, on enesetunne üpriski hull. Siis pole Saskial tahtmist ega erilist viitsimistki midagi teha, siis tahab ta lihtsalt omaette rahus olla ja mõelda möödunud peole, unistada ning mõnuleda oma armunud olekus.

Kahjuks ta seda teha aga ei saa, kui teab, et kohe-kohe on tulemas nii-öelda armastatud õde, kes ta luubi alla paneb ning üksipulgi läbi võtab. Nimelt ei kannata Iris – või mis ei kannata –, ta lihtsalt ei talu seda, kui Saskia istub teleka ees või laua taga, ühesõnaga, kui ta tema arvates midagi erilist ei tee.

Iris läheb lausa silmnähtavalt „põlema”, kui Saskia tööd ei tee. Tema arvates peab Saskia hommikul vara tõusma ja ema laudas aitama, päeval ämbritega lehmadele vett tassima, käruga sõnnikut vedama ning puid tuppa tarima ja õues riita laduma, õhtul jälle lehmi lüpsma jne. Saskia teab ja saab aru, et vanemaid on vaja aidata, ta aitabki, toimetab laudas ning toas on tema teha kõik koristustööd ja viimasel ajal teeb ta süüagi, kuid päev otsa rassida ... milleks?! Tal on ju enda elu ka – koerad, kool, sõbrannad, peigmehed, oma mõtisklused ja omaette olemised.

Saskia on siiralt kade teiste omavanuste peale, kes elavad korterites ega pea nõmedat tööd tegema. Ta näeb oma klassikaaslastegi pealt, kui lihtne neil on ja kui palju vaba aega neile jääb. Rahagi saavad nad lihtsalt niisama, ilma et midagi tegema peavad. Tema on aga harjunud, et raha niisama ei tule – raha tuleb raske tööga teenida.

Vahel ta mõtleb, miks ei võiks tema vanemad normaalsed olla, käia lihtsalt tööl ning õhtuti vabad olla. Nii oleks kõigil rahulikum ja lihtsam, jääks aega puhkusekski. Paraku see nii ei ole ning tal ei jäägi muud üle, kui vait olla ja edasi teenida.

Saskia kodus loeb ainult töö. Töö on esimesel kohal. Töö on tähtis, muu ei ole oluline. Kui teed tööd, oled tubli, oled hea laps. Kui jätad tegemata, oled halb – laisk, kes jätab ema hätta.

„Kuidas sa nii võid! Vaata kui raske emal on. Sa pead aitama, sa pead seda tegema!” öeldakse päevast päeva.

Talutööd võib teha lõputult. Hommikust õhtuni on ikka üks ja sama, sest töö ei saa kunagi otsa, mitte iialgi. Saskiale ei anna see töö midagi. Ta ei armasta sellist tegevust, kus aina teed ja töötad, aga kunagi valmis ei saa, kus lõppu ei paista. Lõputu töö tundub mõttetu. Võib-olla vanaduses see meeldiks, siis kui kõik päevad on ühesugused, hommikust õhtuni sama askeldamine, kuid praegu, nooruses, tahab ta teha midagi muud.

Viimasel ajal on ta palju kordi mõelnud, mida ta ise tahaks teha, milline töö võiks talle tulevikus hingelähedaseks saada. Saskia arvab, et rahulik, omaette töö võiks olla päris huvitav, kus saaks olla iseenda peremees ja ei peaks sõltuma kindlatest kellaaegadest ega päevadest. Saskia naudiks tööd, mis saab ka kunagi valmis, päris valmis, mille tulemus on näha, mitte aga lõputut rutiinsete tegevuste jada.

Saskiale meeldib lugeda, mitte suvalist rämpsu, mida tänapäeval kollases ajakirjanduses meeleheitlikult kajastatakse, vaid raamatuid. Raamatud on põnevad, kuna igas raamatus on peidus salasõnum, mida igaüks enda jaoks avastama peab. Iga loetud raamatuga kasvab teadmiste hulk, justkui tõestamaks, kui vähe ta tegelikult teab. Loetud raamat on kui uks salamaailma, kus Saskia näeb seda, mida enne ei osanud märgata, tunneb, mida varem pole kunagi tundnud, ühesõnaga – mõtted hakkavad liikuma. Vahel kirjutab Saskia raamatust ka lauseid välja, selliseid, mis talle tõeliselt korda lähevad.

„Nii meeletult põnev oleks ise midagi kirjutada,” mõtleb Saskia, kui on käest pannud järjekordse raamatu. „Aga kuidas? Millest? Mida oleks minul, keskkooliõpilasel, teistele öelda, veel vähem midagi õpetada? Naeruväärne! Nii noor, liiga noor ja rumal sellise ettevõtmise jaoks. Endal elu veel elamata, enamus sündmusi kogemata. Ma ei tea ju midagi,” vasardavad mõtted tüdruku peas. „Mida kuradit, kas ma pean saja-aastaseks elama, et siis alles kirjutama hakata? Hall vanamemm, kes käsi väristades elama õpetab. Kellele ma siis enam korda lähen? Ei, parem on kohe nüüd ja praegu kätte võtta ja midagi kirjutama hakata, sest midagi ma ju ikka tean.”

Suures kirjutamistuhinas istubki Saskia laua taha, võtab ette suure lehe valget paberit ning jääb ootama inspiratsiooni. Ta istub niimoodi pool tundi, siis veel pool, ja ikka ei midagi – lehel pole ainsamatki rida.

„Mis sa istud seal jälle!”

No muidugi, see on tema „armsa” õe hääl.

„Ema valib õues üksi kartuleid, pane riidesse ja mine appi! Ega tema ka jõua. Oled sina ikka üks laiskuse kehastus, häbi ei ole või! Süüa tahad saada, eks ole, koolis tahad riides käia, ja einoh, andke andeks, kuidas veel! Sinusugune peaks käima tavalises seelikus, mitte sellises minis, issand, ja mis see veel maksis! Ema peab aina sinu jaoks rabama. Meil Rainaga omal ajal küll midagi nii ilusat ja kallist ei olnud, pidime odavamalt läbi ajama.”

Saskias pulbitseb viha – kui ebaõiglane! Iris teab väga hästi, et Saskia on endale viimased kaks aastat ise riideid ostnud, oma palga eest muidugi, suvel teenitud raha eest.

„Mida sa lõugad, ema pole mulle seda ostnud,” sisistab Saskia.

„Mina ka ei ostaks sihukesele kraaksuvale plikale, ja ise veel uhke ka, et ise ostis. Kuule, meie Rainaga käisime ka suvel tööl ja teenisime oma raha, aga ema peab ikka aitama, lollakas, aru ei saa või? Ruttu õue!”

Saskia topib end kiiruga riidesse ning tormab välja, mitte kartusest, vaid vihast, mida ta oma õe vastu tunneb, põlgusest, et Irise nägu mitte kauem näha. Ta ei suuda enam õe kohalolekut taluda, lasta tal oma närve süüa. Muud ei jää üle, kui vaid lugeda tunde, mil õde oma koju tagasi läheb, siis alles saabub rahu.

Mõne aja pärast on Saskia tagasi toas, kartulid valitud, õde on ka õnneks ära läinud, õhk on kohe kuidagi kergem ja pingevabam. Ta istub taas oma laua taha ning jääb põrnitsema valget lehte enda ees …

Pärastlõuna. Kell on neli. Palav. Väljas kõrvetab talumatult kuum suvepäike, aulas on pinev meeleolu segamini vanemate nutetud ja rõõmsate nägudega. Ninasõõrmetesse poeb higilõhna ja parfüümihõngu segu. Käes on ühe eluetapi lõpp ja teise aimatav algus. On Saskia keskkooli lõpuaktus.

Saskia istub esireas, seljas pikk pidulik kleit ja juuksed soengus. Ta naudib hetke, oma tähelendu, iseenda saavutatut. Egas lõputunnistuse hinded nüüd teab mis tasemel pole, aga lõpetatud kool siiski ju sai. Vot just selle üle Saskial hea meel ongi. Läbi, lõpuks ometi minema siit. Nüüd alles algab elu, päris iseseisev elu, vanematest eemal ning iseenda peremehena. Milline õndsus! Missugune kauaoodatud unistus!

Mõistagi poeb hinge ka kartus, hirm tundmatu ees, ei tea ju Saskia ikka veel, mida edasi teha. Õppida? Kuid mida? Elukutse valik on raske, ei tunneta ju kohe, mis kõige õigem oleks. Tuleb lasta elul minna oma rada ja ehk siis, kuidagi.

„Aga midagi tuleb ju kohe ette võtta, appi, ma ei tea, mis minust saab,” tunglevad hirmumõtted Saskia peas, seejärel jõuavad temani aga direktori sõnad: „... ja nüüd, noored, algab teie elus uus ajajärk. Te kas ülendute või alandute, töötate või laisklete, haarate võimalusest või jääte ootele – kõik oleneb teist endist. Seepärast mõelge, kaalutlege ning arutlege, mida te tõeliselt teha tahate. Tehke selgeks eesmärk, kuhu poole püüdlete, sest teadke, et maailm annab teed sellele, kes teab, kuhu ta läheb. Ärge kartke, et otsustate valesti, sest elus pole tegelikult midagi, mis oleks õige või vale, on lihtsalt valik ja selle tagajärjed. Vigu saab alati parandada, te olete noored, elu alles ees.”

Õnnitlused, lillekimbud, pildistamine, õhtul vägev pidu, mis kestab hommikuni, ja siis ongi kõik?! Klassikaaslased, kellega sai veedetud kaksteist aastat peaaegu iga päev ninapidi koos, lähevad igaüks oma teed. Lubatakse küll kirjutada ja helistada, aga tihtipeale lubadusteks need jäävadki.

Peod peetud, tuleb eluga edasi minna. Saskia läheb tööle rannaäärsesse kohvikusse, kus ta viimased kaks aastat endale raha on teeninud. Talle ei meeldi see töö, on ta ju alati arvanud, et müüja elukutse on kuidagi tühine ja odav, aga mis parata, midagi peab tegema ja raha on hädasti vaja.

Saskia on raamatutest lugenud, et tähtis pole mitte niivõrd see, millega inimene tegeleb, vaid see, kes ta ise on. Talle meenuvad kuskilt loetud Mihkel Muti sõnad: „Inimene võib ükskõik kes või mis olla, kas või mustavedaja, aga ta peab oskama elu üle järele mõelda ning endale sellest aru anda.”

Suve lõpul viib Saskia ühte kutsekasse avalduse sisse, sekretäri eriala peale. Kahe nädala pärast saabuvad vastused ning ta on uude kooli sisse arvatud. Rõõm missugune, peamine – ta sai hakkama, ei jäänudki kuskile niisama vedelema, nagu mõned tema klassikaaslased.

Sekretäri elukutse – kas see ongi see õige? Amet, mida Saskia eluaeg tegema hakkab? Ta ei tea seda veel, aga elus peab proovima, vigu saab parandada hiljem.

„Noh, ma lähen siis!” hõikab Saskia ukselävelt.

„Millal sa tuled?”

„Reedel, ma ju ütlesin eile. Arvatavasti õhtuse bussiga.”

„Oota! Raha sul ju pole. Palju sul nädalas minna võib?” küsib ema.

„Ah, õigus jah, unustasin küsida, kolmesajast peaks piisama.”

„Näe, võta.”

Vastu tahtmist küll, aga siiski võtab Saskia raha vastu. Tal on ebamugav seda teha, kuidagi piinlik, ikkagi suur inimene juba. Tüdrukul on oma põhimõte – kui keskkool läbi, peab noor inimene ise hakkama saama, omal käel raha teenima, kas või kooli kõrvalt tööl käima. Tema arvates pole vanemad mingisugused rahamasinad, kes peaksid täiskasvanud lastel kõike ette-taha ära maksma. Nii ei jäägi tal muud üle, kui peab hakkama võimalusi otsima, kuhu tööle saada, esialgu on ta sunnitud aga kuidagimoodi vanemate rahaga läbi ajama.

Täna, pühapäeva õhtul, astub Saskia lõpuks ometi bussi ning sõidab oma uue elukoha poole, milleks saab sõbranna korter. See jääb muidugi ajutiseks, seniks, kuni kool läbi, aga lihtsalt mugavam ju, kui korter kooli lähedal ja pea iga päev pikka sõitu koju tegema. Tegelik põhjus on aga hoopis milleski muus, ta lihtsalt ei malda enam kauem oodata, millal ükskord oma joodikuist vanematest eemale saab. Saskia unistab elumuutusest, ta ihkab saada ometi kord rahu, täielikku rahu ilma alkoholi, nägelemiste ja riidudeta.

„Issand, kui mõnus, lõpuks ometi saame kahekesi elama hakata. Enam ei pea vanemate näägutamist taluma,” naudib Krista olukorda.

„Jah, milline hetk, eks ole! Nüüd alustame päris oma elu. Teeme, mis tahame, tuleme ja läheme, mil iganes soovime, kellelegi ei pea enam aru andma. Iseseisev elu on ikka viimase peal!” arvab Saskia.

„Nüüd alles hakkame pidusid panema ja kutte külla kutsuma. Häh, koju ei saanud neid ju üldse kutsuda, kohe kukuti ohkima, et hakkad tittesid tegema või. Einoh, normaalsed ajud küll, kuhu ma selle tite praegu paneks, ja ega ma eilne pole, loomulikult võtan pille. Kõigepealt tahaks ikka pidu panna ja niisama kutte lantida, ega praeguses vanuses siis peret looma hakka, aga kus need vanemad siis sellest aru saavad,” pööritab sõbranna iseteadvalt silmi.

„Ah, ma ka ei tea, minu vanemad on samuti täielikult teisest maailmast. Nende arvates on seks oi-oi kui paha ja häbiasi. Mis ajastul nad elavad?! Kujutad ette, kui telekast mingi seksistseen tuleb, hakkab ema kohe kraaksuma, et mida sa nüüd vaatad.

Einoh, tere hommikust, ta ei oska aimatagi, et ma ise juba sellega tegelen.”

„Ok, see selleks, aga mis õhtuks süüa saab? Ma pole hommikust saadik midagi suhu saanud.”

„Eks tee ja võileibadega pea läbi ajama, aga homme lähme pärast kooli friikaid sööma. Mina küll ei viitsi süüa tegema hakata.”

„Mina ka ei viitsi. Kodus tegi alati ema süüa, sellepärast ei olnud vaja üldse muretseda.”

Nädalate viisi ainult võileibu ja hamburgere söödud, hakkab üksluine toit tüdrukutele juba tüütuks muutuma, ja mis seal salata, ka rahakotile paneb valmistoidu ostmine paraja põntsu. Midagi tuli ette võtta. Noortel ei jää muud üle, kui ikkagi ise süüa tegema hakata. Raskusi valmistab aga see, et nad ei suuda kuidagi otsustada, kumb neist köögikataks peaks hakkama. Esimesed tülid ja vaidlused on kärmed tulema, sest on vaja selgeks teha, kes peaks süüa tegema, kes korterit koristama ja prügiämbrit välja viima. Kodus käitub igaüks vabalt, ollakse „alasti” oma harjumuste ja veidrustega. Seal ei pea teesklema ega teistele meeldida püüdma.

Krista ja Saskia ei ole kunagi koos elanud, üksteise juures on ööbitud küll, see nagu rohkem külaliste värk, aga niiviisi kuude kaupa ööd ja päevad koos elada ... Sõbrannadel on võõrastav näha teineteist maskita, tavapärases olekus. Nad ei tunne end enam teineteise seltsis hästi, ikka leidub midagi sellist, mis teisele närvidele käib.

Tüdrukud põrkavad kokku iseseisva elu esimeste raskustega, taibates, milline tüütus on käia iga päev poes süüa ostmas ning muretseda selle pärast, et õhtul oleks midagi lauale panna. Ja muidugi ka see, et kodurahu nimel tuleb end vahel maha suruda, tuleb arvestada teise soovide ja kommetega.

Noored mõtlevad südame värisedes, kas kooselu ongi selline pidev näägutuste ja vingumiste jada, kus üks osapool püüab pidevalt oma tahtmist saada ning teist endale allutada. Kui see tõesti nii on, ei kavatse tüdrukud küll kunagi ühegi mehega leiba ühte kappi panna.

Üldiselt läheb Saskial koolis hästi, kui ainult matemaatika välja jätta – selle ainega on ta keskastmest alates pahuksis olnud –, muidu on kõik suurepärane.

Ta on endale leidnud ka sõbranna (Krista temaga ühes koolis ei käi), kellega saab koos õppida ja niisama juttu vesta. Ta ei usalda veel Riini nii palju, et endast kõike rääkida, ikkagi ju alles tuttavaks saadud, aga nii-öelda igapäevastest asjadest on mõnus lobiseda. Mõnda väiksemat probleemi saab küll Riiniga jagada, suuremad jäävad aga Krista jaoks, kui nad nääklemiste vahepeal mahti leiavad.

Kui küsida Saskialt, mis talle uues koolis kõige rohkem meeldib, vastaks ta automaatselt – lugemissaal ja raamatukogu. Ta pole kunagi näinud nii suurt ja viimase peal lugemissaali, mis lausa kutsub lugema. Seal veedab ta mõnusasti aega, kui ootab järgmise tunni algust.

Raamatukogu on lugemissaalist eraldi, see küll nii suur ei ole, aga huvitavat lugemist leidub sealgi. Koolipäeva lõpus astub ta peaaegu alati raamatukogust läbi, et võtta endale õhtuks lugemist. Õnneks ei ole ta kaotanud huvi lugemise vastu. Oli ta ju kartnud, et uues koolis on vaid peod ja poisid ning lugemiseks ei jää üldse aega.

„Tere! Kuidas koolis läks?” küsib Krista, kui on koju jõudnud.

„Ah, mis ta läks. Inka õps ikka piinab päris kõvasti, jälle nõudis mingit nõmedat referaati, kaks nädalat tagasi alles viimase lõpetasime,” kõlab Saskia tüdinud hääl.

„Huh! Tunnen kaasa, meil päris nii rõve veel pole, aga küll nad jõuavad. Kuule, mis süüa on, kõht on nii tühi!?” ja juba ta kolistab pottidega köögis ja otse loomulikult järgneb sellele kõva hädakisa: „Mis sa polegi midagi teinud vä? Imelik oled vä, ise oled juba ammu kodus, ei võinud siis midagi süüa teha!”

„Minul on kõht täis, koolis sõin. Kui sina tahad süüa, tee siis endale midagi ise.”

„Einoh, eriline ülbus! Sul oli raske teha või!” nähvab Krista ülbelt.

Nüüd saab Saskial mõõt täis. Viimastel nädalatel on kõik õhtusöögid jäänud tema teha, Krista oma mugavuses ei läinud köögi ligigi. Ja ise veel hädaldab alatasa Saskia toidu üle – küll on midagi mage või siis jälle lahja. Täna aga otsustas Saskia Kristale vastu hakata ega teinud meelega midagi.

Korter, kus tüdrukud elavad, on Krista oma, sellepärast tunnebki ta endal rohkem õigust olevat ning kipub üle valitsema. Saskiale on selline võimutsemine tõsiselt närvidele käima hakanud, ja täna õhtul siis vallandubki temas kõik otse Kristale näkku.

Kui Krista end natuke koguda on jõudnud, läheb ta kööki, imestades, mis Saskiale küll sisse on läinud, tavaliselt ta niimoodi ei karju.

Mõne aja pärast naaseb Krista praekartulitega ning alustab ettevaatlikult juttu: „Mis sa arvad, kui teeks täna õhtul midagi? Viimasel ajal ainult karjume teineteise peale, normaalselt suhelda nagu enam ei oskakski. Läheks Hollikasse, ah? Pole ammu käinud, ja muide, täna on veel naistele tasuta ka.”

„Kahekesi?!” Saskiale tundub paljas mõtegi sellest lausa vastik. Kristaga kuskile kahekesi minemine on küll viimane asi, mida ta hetkel soovib.

„Miks kohe sellise häälega? Ära nüüd jama, lepime ära ka ükskord või? Ma võin Liisu ka kutsuda, kui tahad. Kas tahad?”

„Nojah, kolmekesi oleks vist lõbusam, ju me siis vast lausa kättpidi teineteisele kallale ei lähe,” nõustub Saskia.

Mõeldud-tehtud. Kutsuti ka Liisu, ja nüüd läks lahti tõeliseks vadistamiseks ja edvistamiseks. Prooviti selga riideid ja oh siis seda hädaldamist – kes on reie pealt või kes kõhu pealt paar senti juurde võtnud.

Saskia viskab riided nurka, hakates juba loobumise märke ilmutama – kõik riided on kitsad ja meik ei ole ka korralikult välja tulnud, mingu aga teised kahekesi, tema ei lähe.

Lõpuks said kõik tüdrukud siiski nii kaugele, et klubi uksest sisse astuda võisid. Saskiagi tunneb end Kristalt laenatud riietes ja Liisu tehtud meigis lausa suurepäraselt.

„Issand, vaadake seda tõmmut kutti seal, kui armas. Pruunid silmad! Mmm... millised õlad – nii laiad ja tugevad. Appi, näete! Ta pöörab end ümber. Ta vaatab mind!” kilkab Liisu.

„Selliste käte vahel tahaks küll kogu elu olla!” õhkab ka Saskia.

„Lähme parem tantsima ja tunneme end lihtsalt hästi, küll siis poisid ise märkavad meid,” õpetab Krista.

Tüdrukud trügivad teiste tantsijate vahele, ise pilguga jälgides, kas neid on märgatud, ehk on keegi neile juba silma visanud.

Tantsusaalis on metsikult palav – higised kehad väänlevad üksteise võidu. Muusika tümpsub. Peolised on end lõdvaks lasknud, nautides iga hetke kui viimast. Elu tundub muretu, ununevad probleemid; hingepiin, mis vaevas, kaugeneb kuhugi sügavusse, on vaid muusika ja enda keha, mis iga takti tunnetades muusikale vastab.

Ühtäkki on sõbrannad kaotanud üksteist silmist, tantsides igaüks oma silmarõõmuga. Nüüd oleneb kõik neist endist, igaühest eraldi, milliseks õhtu kujuneb.

Saskia tunneb end veidi ebamugavalt, sest kutt, kellega ta tantsib, piidleb juba kolmandat lugu järjest vaid tema rindu. Milline tõbras! Muidugi meeldib Saskiale, kui tema ilu nauditakse ja teda vaadatakse, kuid see oleneb siiski pilgust. Iga tüdruk tunneb ju kohe ära, kas teda vaatab armunud ja soe pilk, mis huvitub temast kui inimesest, või himur ja ilatsev pilk, mis liigub vaid jalgadest rindadeni. Tihti tunnevadki naised end kui tõunäitusel, kus hinnatakse vaid lehma udarat ja jalgade vastupidavust.

Vaikselt libistab ta end poisi haardeulatusest välja ning teeb sääred laudade poole. Kutt teeb hetkeks üllatunud grimassi ja sammub siis otsustavalt järgmise ohvri poole.

Veidi aja pärast märkab Saskia oma sõbrannasid, kes jällegi vaid omavahel tantsivad. „Neil läks vist samamoodi,” mõtiskleb ta ja jääb lauda edasi istuma. Istudes on hea teisi vaadata ja omaette mõtteid mõlgutada. Tema pilk jääb pidama tantsijatel; enamus neist on noored naised ja tüdrukud, kes justkui üksteisega võisteldes oma tantsuoskust demonstreerivad. Poisse on tantsimas vähe, enamjaolt seisavad nad baarileti ääres, pihus turvatunnet pakkuv viskiklaas ning silmis himuralt õgiv pilk.

Seda vaatepilti nähes jooksevad Saskial külmajudinad üle selja. Tema arvates võiksid naised olla veidigi tagasihoidlikumad, siis ei tunneks mehed end nagu kuked õrrel, kelle asi on vaid saaki nähes kohe selga karata.

Saskia on tüdinud ja pettunud, sest kõik on justkui valesti, võlts ja ebaõiglane. Kuhu on jäänud tunded, kus on armastus? Ta on pettunud, kuna igal pool valitseb ainult seks, ja mitte selline ilus, romantiline, vaid lihtsalt kuiv ja tundetu panemine. Mis muidugi peamine – selline pealiskaudsus jätab inimesele alles vabaduse, kõige tähtsama tema elus. Jah, vabadus on hinnas! Kui pole tundeid, pole kohustusi, pole midagi püsivat ning järele jääbki vaid vabadus. Kuid kas vabadus on ikka väärt sellist hinda?!

Saskia ei lähe üldsusega kaasa, sest tema niimoodi elada ei taha. Tema tahab armastust – puhast ja õiget, ilma ennast paremaks teha püüdva egoismita. Tahab lihtsat, tavalist inimest, kes hoiaks teda, keda võiks üdini usaldada, kellele võiks alati kindel olla. On seda siis palju tahetud? Kas see on üle mõistuse soov, et oleks üksainus eriline inimene, keda armastada, ning kes armastaks ka tõeliselt vastu?

„Huh, lõpuks leidsime su üles!” toovad sõbrannade hääled ta reaalsusesse tagasi.

„Paneme ruttu ajama, see ruudulises pluusis kutt kukkus kabistama, äigasin talle natuke vastu vahtimist. Paras talle, nüüd teab, kellega tal tegemist oli,” vadistab Krista õhinal, ise näost tulipunane.

„Lähme koju jah,” nõustub ka Liisu. „See lakutud soenguga, mis ta nimi nüüd oligi, aaa... Siim, käristas ühe koksi välja ja kujutas siis ette, et lähen temaga kohe kus iganes kaasa. Eriline sammal, kutsus mu enda juurde koju. Näh, ega ma mõni ühe öö l... pole! Mis neil kuramuse poistel viga on? Tantsida nad ei taha, ei oska vist või lihtsalt häbenevad, kes seda teab. Rääkida nagu ka millestki pole, sest nende jutt on ju ka selline, et lase aga olla. Ausalt, mul on kodus oma väikese vennaga ka huvitavam vestelda kui sellistega siin.”

„Ma ka ei saa aru, miks nad tahavad nii haiglaslikult kihvtid välja paista, ise nad aru ei saa või, et pakuvad täiega üle. Valetavad end oh ei tea milliseks. Mida nad tõestada püüavad? Varem või hiljem tuleb kõik nagunii ilmsiks ja vot siis on mark maas. Ah, kes neist meestest aru saab!” nöögib Krista.

„Neiud, kuulake nüüd endid ka väheke! Te lahterdate kõik meessoost isikud ühte kasti ja nii ongi jah, teie arvates,” ei saa Saskia ütlemata jätta.

„Ära õienda, kas meil pole siis õigus! Mehed on ju kõik ühe lauaga löödud, neil ei ole mingit vahet. Kõik tahavad vaid ühte asja,” vaidlevad Krista ja Liisu kui ühest suust sõbrannale vastu.

„Te olete lihtsalt ühesuguste meeste otsa kogu aeg sattunud, selles on viga.”

„Ei tea, kus need teistsugused kutid siis sinu arvates on? Istuvad kodus teleka ees, väljas ei käi, selliseid mõtled või?! Neid tossikesi?” hakkab Krista juba vihaseks muutuma.

„Ega nad ainult teleka ees istu. Eks teevad muud ka, neil on lihtsalt teistsugused huvid.”

„Nagu näiteks ... loevad romaane ... issand, kui romantiline!” nähvab Liisu.

„Te ei saa ka üldse aru. Ma tahan lihtsalt öelda, et meie käime pidudel ja loodame niimoodi leida normaalset kutti, kuid me ei leia siit. Jah, meil on küll suhteid olnud, ärge midagi aina pead raputage, kuid olgem ausad, need on ju kõik vaid lühiajalised. Paar kuud ühega, paar jälle teisega, ja see ongi kõik. Normaalset suhet on peaaegu et võimatu tekitada kuskil baarileti taga.”

„Ajad oma arust lõpp tarka juttu, aga ise käid ju samuti baarides kutte lantimas. Sa ei ole ju ka neid nii-öelda teistsuguseid mehi kohanud. Kus nad sul on siis?” pahandab Liisu.

„Ah, ma ei tea. Selles asi ongi, et need mehed baaris ei käi ja kui meie aina käime, siis polegi meil lootust neid kunagi kohata ja nii veedamegi oma kallist aega valede meestega, ise neid samal ajal süüdistades. Hoopis ennast peaks süüdistama!”

„Ära käi siis enam baaris. Istu kodus, vaata telekat ja mine ilusti kell üheksa voodisse, küll siis unelmate prints ise tuleb ning su aknale koputab,” mõnitab Krista.

„Lõpp naljakas! Aga baaris ma enam tõesti käia ei viitsi, liiga tüütuks on muutunud kogu see värk.”

„Kuule, Saskia, selliseid mehi lihtsalt ei ole enam tänapäeval olemas. Need nii-öelda vanamoodsad mehed on ajast ja arust. Need, kellele meeldib kätt hoida ja lilli tuua ja ... pimedatel õhtutel jalutada,” lõpetab Krista. „Saskia, tule mõistusele, need ajad on möödas, see on out!”

„Ei ole!” vaidleb Saskia. „Raudselt ei ole, mitte midagi ei ole möödas. Tänapäeva mehed, vähemalt suurem osa neist, on läbinisti võltsid. Nad kardavad näidata oma tegelikke tundeid, peites need ülbuse maski taha, kusjuures ise on nad seejuures vägagi õnnetud.”