Читать книгу Sõltumatu naine. 5 sammu rahalise vabaduseni - Merit Raju - Страница 3

Olen voodis. Olen juba päris pikalt olnud voodis.

Vaadanud neid valgeid looduskrohviseinu.

Silmitsenud kardinate vahelt tuules kõikuvaid kasepuid.

On südasuve mahlakas küps lämbe aeg.

Ma laman oma voodis päeval ja ööl ja mu telefon registreerib päevaseks jalutusteekonnaks umbes 40 hädist sammu magamistoast kööki ja köögist magamistuppa.

Mul pole paha ega valus.

See on lihtsalt kopsupõletik.

Tohutu nõrkus ja krõbisev köha. Ja samamoodi sügavalt krõbisev naer – nagu kõige jaburamas komöödiafilmis.

Sest see pole masendav. Jah, selles on isegi oma koomika.

Aga lisaks on selles kahetsuse hetki ja taipamisi.

Mu sissetulek – see tähendab, et minu eluolu, mina ise, mu laps – ei saa sõltuda minu tervisest. Ja kuidas ma üldse sellisesse seisu jõudsin?

Oeh, mu töö ei oleks tohtinud olla tähtsam kui uni …

Mu nelja-aastane poeg käib mitu korda päevas mu voodi juures uurimas, millal ma saan mängima tulla. Ja et kuidas ma ometi nii väsinud olen.

Ma olen omadega täiesti läbi.

Haigekassa kannab mulle nende voodinädalate eest 95 eurot, sest ega ma siis kohe haiguslehte võta. Ja veel oma firmast!

Aga. Keegi ei peagi mind päästma, sest vastutus enda katkitegemise ja oma valikute eest on siiski minul endal.

Kuidas sai töö, kohusetunne oma ettevõtmiste ees võita mu unevajaduse? Ja emana – kuidas ma saan mitte jaksata? Aga ühel hetkel võib saada ka ema patarei tühjaks. Täiesti.

Mida ma peaksin tegema, et mu sissetulek ei sõltuks minu ja lapse tervisest ja et sellest saaks kaetud me kaks?

Voodis olin kolm nädalat, aga nõrkus kestis veel viis kuud ja hetkiti ma ei teadnud, kas vana hea mina üldse enam välja koorub

Aasta varem pärast töö kaotamist olin alustanud oma ettevõtlusega selle sõna otsesemas tähenduses kui kunagi varem ja samal ajal lõpetasin üksteist aastat kestnud paarisuhte, millest olin emotsionaalselt välja kasvanud.

Tundsin end nagu üheksakümnendate Eesti riik: tuli end ühest süsteemist lahti ühendada ja iseseisvuda. Kõigi riskidega.

Kuna mul oli korter ja säästud, ei viinud lahkuminek ja töökaotus mind veel kreeni, aga tervisekaotus sinna juurde aasta hiljem pani mind mõistma, kui sõltuv ma siiski olen. Ja see ei saanud niimoodi jääda.

USAs, kus paljud emad on koduperenaised ilma oma sissetulekuta, langeb naise elustandard pärast lahutust keskmiselt 74%. Oht vaesusse sattuda on just naistel väga suur. Mul langes elustandard veel enam, kuna kadus nii sissetulek kui ka võimalus jagada kulusid elukaaslasega. Ja aeg kulus kõik uue ettevõtmise peale, millest polnud sissetulekut loota niipea.

Olin haigeks jäämise hetkeks aasta jagu iga öö kella kaheni või neljani oma ettevõttega seotud tööd teinud ja hommikuti lapse hoidu viinud. Lapse isaga last jaganud. Enda ja lapse emotsioonide eest hoolitsenud. Tohutult arvutitööd teinud. Mõttetut ja mõttekat. Näiteks sai ükshaaval sadu e-kirju saadetud, et igaüks saaks oma eesnimega kirja või kutse sündmusele. Ja keegi isegi ei arvanud, et need olid käsitsi saadetud!

Rääkisin teistelegi, et näe, kui täidad oma missiooni, oma hinge kutset, siis jaksad hoopis teistmoodi. Ja jaksasingi. Teadsin, et mu teine jõuallikas on meditatsioon – mediteerisin kindlasti alati pool tundi enne magamaminekut, ükskõik mis kell ka polnud.

Ja ma polnudki päeviti eriti väsinud. Või oli see väsimus lihtsalt kergem kui mind varem väikelapse emana saatnud väsimus, mis esimestel aastatel lihtsalt vajutas maadligi ja toppis pea justkui villa täis.

Ja muidugi see kõik andiski tohutult energiat, aga haigena mõistsin lõpuks, et magama peab selle kõige juures siiski ka.

Taipamine, et ma olen siiski endale liiga teinud, tuli Joogafestivalil – ühel mu ettevõtmistest.

Mu töökoormus oli arutu olnud juba kümme kuud, kui festivali peaesineja Daniel Strausser lennuki pealt tuli. „I am sick as a dog,“ jõudis ta öelda kaame näo ja käheda häälega, enne kui mulle puruhaigena raskelt kaela vajus. Festivali alguseni oli kaks päeva.

Olin kujutlenud, et peaesineja saabumisega on mu festivali korraldamise mured selleks korraks möödas ning võin nüüd rahulikult õhtustada, magada ja nautida: näe, aja jooksul läheb festivali korraldamine tõepoolest lihtsamaks.

Tegelikkus oli aga midagi muud. Rahulikuks õhtusöögiks polnud mingit võimalustki: sõitsin linnas kord üksi, kord Danieliga, tuues ja viies nii teda kui ka rohtusid. Lõpuks tundis ta, et ei soovi magada üürikorteris, kus tal puudus internet ja telefon, ning tuli minu koju. Ja see öö oli kohutav! Ühes toas oigas tema, ebamugavusest oma kehas, teises oigasin mina: mu stressitase oli absoluutses laes. Kas festival üldse toimub, kui peaesineja on terve festivali siruli maas? Just nii ma mõtlesin ja kuna mõtted tekitavad emotsioone, oligi vastav seisund maksimaalne stress.

Kui ta viimaks Haapsalu lossihoovis lavale astus ja ma nägin, et festival toimub, tõusis minus selline kergenduse laine, et tundsin lõpuks nälga ja väsimust. Ja tunni jooksul jäin ise voodihaigeks samade sümptomitega nagu Daniel. Ma ainult lamasin voodis ja toksisin aeg-ajalt festivali korraldust puudutavaid sõnumeid.

Ma ei mäleta, kuidas ma pärast festivali jaksasin Tallinna sõita.

Külastajad kirjutasid tagasisidelehele festivali mõnusamaks tegemise soovitusena mitmel korral, et oleksin võinud festivali lõpus ka ise lavale astuda ja osalejaid tänada. Oleks ma ainult jaksanud!

Pidi olema mingi väljapääs. Ja mingi teine tee ja viis teenida raha ja inimkonda.

Õnneks mul oli sääste, aga lihtne arvutus viis ka taipamiseni, et säästud eriti pikalt välja ei vea. Säästude väärtuslikkusest sain ju neid kogudes aru. Aga säästude hoidmine ei anna jooksvalt raha, vaid kulutab selle väärtust, mis võiks ju hoopis kasvada. Säästude väärtus kahaneb ajapikku niikuinii, nendest elamine aga kulutab raha lihtsalt arutul kiirusel.

Jah, säästudest elamine on seepärast isegi ohtlik!

Mõistsin, et säästud tuleb enda heaks tööle, kasvama panna.

Ja siin on palju võimalusi.

Ja muidugi ka kõrbemise võimalusi.

Nende kõigini jõuame, nii nagu ma oma kaheaastasel teekonnal jõudsin.

Ülikooli esimesel aastal oli hetki, mil häbenesin oma erialavalikut – selleks oli ärijuhtimine Tallinna Tehnikaülikoolis. Aga alates teisest õppeaastast sain külalisüliõpilasena valida aineid kõikidest suurematest Tallinna ülikoolidest ning siis läks tõeliselt nauditav ülikoolielu lahti. Minu õppekavasse lisandus meediakunst, pargikunsti ja kostüümiajalugu ning Linnar Priimäe ja Jaak Kangilaski legendaarsed loengud kultuuriajaloost. Praegu näen sünergiat kõigi oma huvide vahel ja tuleb tunnistada, et mu energia tegelikult sobib algse erialaga: olen tõepoolest ettevõtlik. Ja samal erialal sain veel magistrikraadigi Saksamaal.

Aga kuidas me rahast mõtleme?

Raha.

On ju paha.

Räpane.

Kas kõlab kuidagi tuttavalt?

Olen ka ise niimoodi mõelnud.

Võib aga hoopis olla, et midagi läks valesti, kui meile õpetati, et raha on must, räpane ega kasva puu otsas. Kuidas ei kasva!? Kui hoolega vaadata, kasvab raha igal pool!

Ja rikkad inimesed või ettevõtjad ei ole tegelikult iseenesest kuidagi pahad või kurjad, nagu ühiskonna hoiak ja filmid on meisse süstinud. Rahakupüürist endast rääkimata – ta on lihtsalt midagi, mis on. Pole iseenesest, ilma kontekstita, halb ega hea.

Vähe või palju raha teeb meid lihtsalt rohkem selleks, kes me juba oleme. Kui eetilised väärtused on vildakad, kompleksid või lahendamata teemad turritavad alateadvuses, võimendab raha või rahapuudus seda. Kui aga süda on õigel kohal ja sind ei ajenda hirmud ega ootused, vaid rõõm ja inspiratsioon, võimendab see headust kõigile!

Olen seda ise tundnud.

Kui ma sain vabaks sissetuleku väiksuse pingest, vabanes nii palju energiat loovuseks – kirjutamiseks, mida ma armastan enim! Ja samuti tundsin loomuliku jätkuna, et soovin asju ja aega ja esinemisi ja vahel ka haljast raha lihtsalt kinkima hakata.

Eesti Panga, TalTechi ja Tartu Ülikooli hiljutise soolise varalise lõhe uuringu tulemuste esitlus muutis mu vaatenurka mitmes mõttes. Esiteks, et varasid on tõepoolest naistel ja meestel erinevalt. Teiseks arvasin, et olen varakuselt tavaline keskmine. Kuid lihtne fakt, et mul on olnud õnne oma kodulaen ära maksta, teeb minust „jõuka“. Jõukus (st varad) ja sissetulekud on aga kaks ise asja. Minu igakuised sissetulekud on ettevõtjana (elustiiliettevõtjana eriti) kõikuvad ja majandada tuleb mul ikkagi mõistlikult.

Samas olen teinud keskmise statistika vaates midagi erilist: mu sissetulek naisena tuleb ettevõtlusest ja investeerimisest (nagu vaid kuuel protsendil eestlastest, ülejäänul kas palgast või pensionist) ning mul on makstud kodulaen, mis toob mu oma kodu omanikuna 20% kõige varakama eestlase hulka. Ometi tunnen ma end täiesti keskmisena – mul on kõigest väike kodu, mille laen tasutud. Mitte iga kuu ei teeni ma nii palju, kui kulutan, reisin väga vähe, tarbin küll pigem kallimaid mahetooteid, aga ikkagi mõistlikult kulutades.

Minu soov on aidata kõiki küllusesse. Kõige paremas mõttes. Olen ise kogenud, kuidas raha teeb meid rohkem selleks, kes me juba oleme, ja kui seda on, siis ei pea selle peale mõtlema. Ja seda on siis kerge ka teistele jagada.

Üks naine võttis minuga ühendust, et soovib depressiooni pärast minu vastuvõtule tulla.

Mul polnud hinnakirja, tavaliselt ütlesin võimalikult madala hinna tunnetuse järgi ja sageli ei võtnud konsultatsiooni eest üldse raha. Aga olin otsustanud nüüdsest hinna enne kohtumist läbi rääkida ning ühtlasi oma tasu tõsta, kuna olin veendunud, et saan inimestele abiks olla ja panustan oma klientide aitamisse täie pühendumusega – ja hei! ennast peab ju väärtustama!

„Teeme 50 € esimene tund ja 30 € iga järgmine,“ kirjutasin talle. (Tavaliselt kestavad esimesed kohtumised nii kaua, kui inimene ise soovib, enamasti kaks tundi.)

See tundus talle palju.

„Arusaadav, maksa siis nii palju, kui sa ise tunned … või tule lihtsalt niisama,“ kirjutasin vastu.

„Siis sul läheb küll hästi,“ mainis ta.

Korraks tekkis mul väike ebakindlus. Ma ei tahtnud seda hästiminemist ju kellelegi nina alla hõõruda ja NII hästi mul ka ei lähe, aga pärast väikest kõhklust otsustasin selle komplimendina vastu võtta. Huh, kui hull see ikka on!

„Jah. See ongi selleks, et ma saaksin teisi aidata!“ vastasin talle rõõmuga.

Raha teenimine enda välja mõeldud tööga on mul käsil olnud 12 aastat ja investeerimine on huviorbiidis tiirelnud kaks aastat. Teadlikult olen investeerinud vaheaegadega juba 16 aastat. Olen õnneks teinud ka varem finantsotsuseid, nagu kodulaen võtta (varalise lõhe uuringu järgi on neil, kes otsustanud kodulaenu kasuks, tavaliselt ka muid varasid ehk siis see näitab pigem tulevikku vaatavat mõtteviisi), olen püüdnud alati võimalusel säästa või kolmandasse pensionisambasse investeerida, mis on andnud mulle nüüd 41-aastasena juba väikese polstri.

Praegu on mul mitmeid sissetulekuid, mis ei nõua väga aktiivset panust. Samas on mul projekte, millesse panustan väga palju aega ja mis toimetavad nulli ümber. Kõik kokku aga toidab mind ja last ära ning minu hetkepanusest veidigi vähem olenevad sissetulekud on mulle suureks toeks loovates projektides. Olen sellest voodis lamamise ajast peale teinud olulisi muudatusi oma sissetulekute ja tegevuste eraldamiseks ehk see, kuidas ma oma aega kasutan, ei ole otseselt võrdeline minu sissetulekutega nendest tegevustest. Nii pole ma enam ülimalt sõltuv oma terviseseisundist ja samuti aitab see oluliselt vähendada pinget vaagida midagi luues, kui palju ma oma tegevuste, projektide, raamatute, ürituste või lihtsalt jalutamisega teenin. See annab võimaluse veeta aega lapsega või valida tööaega ilma järgi ning luua rahaliste ootusteta, sest ma tean, et sissetulekut tuleb (vähemalt mingil määral) ka millestki muust.

Stress on mul vahel ikka, hooti väga suur, sest ettevõtjana on mu panused ja riskid kordades suuremad kui mu igakuine sissetulek. Kirjastan nüüd ise oma raamatuid, korraldan uut konverentsi ja festivali, tahan hakata sisustama oma Youtube’i kanalit, kirjutada veel ja teha päris palju asju, millega ei kaasne otsest palka või sissetulekut, aga mis nõuavad rohkelt loovat aega. Ja viimase paari aastaga loodud sissetulekute ja tegevuste jaotus sobib mulle imehästi.

Raha on naistele tegelikult olulisem kui meestele.

Isegi kui see mõte meile esiotsa üllatav tundub.

Ma jõuan selle teemani.