Читать книгу Leia oma tee - Merit Raju - Страница 3

Kas sa tead, kes on VIP? See oled sina. Sina oled kõige tähtsam inimene, very important person. Number üks. Printsess või prints, kes on väärt kõige ilusamat elu. Sest lõpuks loeb see, kui rahul oled sa oma eluga olnud. Ja see ei sõltu asjadest, mida sa oled elu jooksul kogunud. Ega isegi mitte raha hulgast, mis on sinu käest läbi käinud või sinu juurde pidama jäänud. See oleneb kõikide päevade ja ööde keskmisest meeleolust, mida oled elu jooksul kogenud. See oleneb inimsuhete kvaliteedist, mida oled elu jooksul loonud. Kuivõrd kokku oled sa inimestega saanud – või oli miskit vahel (nagu laulusalmis). Mida sa oled siin ilmas head teinud. Mida õppinud ja mida õpetanud. Ja kummalisel kombel ka, kui palju sa oled õppinud loobuma. Kuivõrd sa oled mõistnud, et asjad ei pea minema nii, nagu sina tahad, vaid nii, nagu nad minema peavad. Kui mitmeid kordi oled sa kogenud, et sa ei pea kontrollima ega juhtima ning võid rahumeeli „maailma direktori” ametikohalt tagasi astuda. Rahulolu sõltub ka sellest, kui palju oled sa suutnud muuta oma kehvasti töötavaid käitumis- ja mõtlemismustreid, inimsuhteid ja keskkonda. Ja sellest, kui palju sa oled tegemisi lõpule viinud, teisi innustanud ning oma perele aega ja armastust kinkinud.

Et elada sulle sobival moel, pead sa teadma väga tähtsat sulle rakenduvat loodusseadust, mille nimi on kahe jala seadus. See on see, et sa võid alati mentaalselt või füüsiliselt ära kõndida, kui sulle olud ei meeldi. Sa pead lihtsalt teadma, et kahe jala seadust ei tohi rakendada põgenemiseks, vaid TEADLIKUKS teise tee valimiseks; et see ei ole rohi kõikidele hädadele, vaid vahel aitab tööl koormuse vähendamine, vahel pereelu kordasaamine – ja enesetunne muutub märgatavalt. Virisemine üldjuhul ei aita. Ärajalutamine nõuab julgust, olgu siis enese kehtestamiseks, kolimiseks, töö vahetamiseks või töötuks jäämiseks. Aga kasuta seda võimalust kindlasti enne läbipõlemist, lõplikku allasurutust või surnuks igavlemist.

Kahe jala seadust vanasti ei olnud. Kui sa olid naine, siis sa abiellusid esimesel võimalusel, said lapsed ja hoolitsesid nende, kodu ja mehe eest. Kui sa olid mees, siis sa said töö, mida tegi sinu isa ja mida sa tema kõrval väikesest peale õppisid. Sa töötasid varavalgest hilisõhtuni iga päev, et pidada ülal peret, sinu ülesanne oli kaitsta oma kodu, perekonda ja selle au. Praegu on valikuid rohkem – kes kodus, kes tööl, kes hoolitseb laste eest, kes leiab eneseteostust aiast või vaimsetest praktikatest. Elada võib välismaal. Võib kolida linnast maale.

Küsin vahel täiskasvanud inimestelt, et kui tal oleks võlukepp, siis mida ta sooviks. Millega tegeleks, kus ja kellega elaks, kui mingeid piiranguid poleks? Mis on ta tõeline kirg? Mida ta tahaks õppima minna, kui saaks täna uuesti valida? Millest ta unistab? Mis teeb teda õnnelikuks? Kelleks ta tahab saada? Ja ma mõtlen neid küsimusi tõsiselt. Nemad ka. Need on küsimused, millele mitte ainult ei või, vaid peab mõtlema aastaid või isegi aastakümneid pärast kooli(de) lõpetamist. Nendele küsimustele võib mõelda ja peab mõtlema ka siis, kui silmapiiril ei paista mingitki võimalust oma elu veidikenegi muuta. Mitte selleks, et endale veel kord „puust ette teha ja punaseks värvida”, kui erinev on su praegune elu unistuste omast, vaid selleks, et ühel päeval erinevust ei oleks – et oskaksid hinnata oma elu või looksid endale sobiva kiirusega rahuldustpakkuvama elu uutest elementidest.

Võib juhtuda, et vahel unistame eksikombel elust, mis ei sobi meile. Kunagi ammu käisin tööandjate messil Saksamaal, ma ise olin tol ajal seal üliõpilane. Kõik tundus võimalik. Maailm tundus mind ootavat! Kõik need atraktiivsed firmad energiliselt säravate esindajate ja kiiskavate kaupadega. Ülemaailmsed suured kodutarvete- ja kosmeetikafirmad, pangad, autotootjad, audiitor- ja konsultatsioonifirmad, tubakatootjad. Suured võimsad globaalsed kontsernid, palju erinevatest rahvustest inimesi, suured projektid. Minu unistus! Töötada Volkswageni kontsernis Brasiilias või Hiinas! Aidata Poolas teha 40 miljonile inimesele turundust, või Saksamaal 80 miljonile! Või töötada pangas, sest pangahooned läigivad nii ilusasti… Paari aastaga sai selgeks, et see ei sobi minule. Ei läinud kaua, kui mõistsin, et ma ei taha kanda kunstmaterjalist sukkpükse (panga sisekorraeeskirjades polnud ju ometi puuvillaseid silmas peetud). Ma hoidsin kontskingi laua all ja liigutasin dokumente koostades (see mulle iseenesest meeldis) enamiku ajast vabalt varbaid ning torkasin kitsad kontskingad jalga ainult koosolekute ajaks. Tööreisid väsitasid mind. Mõned aastad hiljem hakkas tunduma, et kontor mulle keskkonnana hästi ei istu. Küsisin, kas akent saaks avada. Ei, need aknad ei käi lahti, vastati mulle. Tegelikult mulle meeldisid mu tööülesanded, aga ma leidsin, et täidan neid kodus meelsamini. Aga kodus töötamise päevi sain ainult jaokaupa – muidu teised tahavad ka! Ja nii see teadmine elust, mis mulle tegelikult sobib, tasapisi tuli. Vääramatult.

Arvan, et arusaamine, MIDA MINA TAHAN, on võtmeküsimus ja sellele vastuse leidmine ning elu nõndaviisi kas või natukenegi korraldamine on kõige tähtsam. Suund, mille endale võtad keskkooli viimases klassis ja millele sa pühendad järgnevad aastad, ei pruugi olla see, millega sa peaksid tegelema terve elu. Palju tõenäolisem on, et sa jõuad pigem varem kui hiljem tagasi hoopis selle juurde, millega tegelesid lapsepõlves, sest millegipärast mäletame lapsena paremini, milleks me sündisime. Hilisem valikute ja ahvatluste paljusus (ainuüksi Eestis saab õppida umbes 450 eriala) ajab pea kergelt sassi ja erialavaliku motiivideks saavad vahel ka muud momendid peale südame kutse.

Me oleme siiralt ja püsivalt õnnelikud siis, kui meie eneseteostus tuleneb meie hingest. Ma soovin, et sul oleks selgus selles osas, milline on see elu ja töö, mis sind õnnelikuks teeb ning et sa usuksid endasse ja teaksid, et kõik on võimalik. Tahan aidata sul suunata oma elu tõeliseks eneseteostuse väljenduseks, mis tuleb südamest, sügavast sisemisest rahust ja harmooniast ja samal ajal ka loob seda. Ja ma tahan sul aidata lõpetada ängi, mis tuleneb muutustele vastuseismisest ja enese kohta piiravate uskumuste elushoidmisest.

Olles siin maakeral juba mõnda aega ringi vaadanud ja nii mõndagi proovinud, sa arvatavasti juba tead, mis on see, mis paneb sinu hinge rõõmust hõiskama. Ma arvan, et sa tegelikult tead, mis on sinu kutsumus. Sa tunned seda oma südames iga kord, kui sa sellele mõtled või kui sa näed kedagi teist seda tegemas. Kui su elu veel selline ei ole, aga sa oled täiesti kindel muutuste vajaduses, tuleb oma unistuste elluviimiseks omajagu pingutada – hakata vähem magama, vähem töötama, vähem telekat vaatama või internetis surfama, et luua aega selleks, mis tegelikult rõõmu teeb. Aga sellisel „ohvril” on sinu elus tegelikult väga suur väärtus. Hea uudis on see, et need uued tegevused mitte ei kuluta su energiat, vaid aitavad seda juurde tekitada.

Ilma sind tundmata ja natuke üldistades pakun, et sa siiski ootad edasi ja nihutad otsustamist „selguse” saabumiseni. Muidugi on selline tegutsemisviis vahel täiesti õigustatud. Võib-olla ootad sa suuremat summat oma kontole (aga see kuivab kuu lõpuks ikka kokku). Soojemat aastaaega (aga siis on niikuinii puhkus ja pärast puhkust tahaks ka puhkamisest vaheldust ja seda võib jälle leida oma töökohast). Kindlustunnet (sa ilmselt aimad juba, et see on lõks).

Sa pead teadma, et kui sa tahad enne hüppamist olla täiesti kindel, et kõik läheb hästi ja ladusalt, ei hüppa sa ilmselt kunagi. Vahel on vaja leida endas julgus „hüpata”, aga vahel on vaja uskuda, et kõik elus juhtub õigel ajal ja õiges järjekorras. Tuleb õppida, et ei ole vaja jõge lükata, aga kui rahulolematus juba kripeldab hinges, tuleb ise hüpata!

Ma ei kutsu kedagi üles lõpetama oma töölepingut ega laiskusele – jumal hoidku, ma pigem hoiatan selle eest –, ma arvan, et haridus, pingutus ja oma panus on sama olulised kui õnnelikud juhused, kulgemine, loovus, usaldus, vedamine ja tänu. Formaalne haridus ja korralik CV on väga kasulikud kaaslased elus ning koolides ja töökohas loodud suhted on paljuski edasiste võimaluste aluseks. Aga väga tähtis on suunata oma energiat õigesti! Vaja on tunnetust mõistmiseks, kus uksed avanevad ja kus sulguvad. Samuti on vaja selgust eneses, et mõista, kus sa teed midagi oma ego pärast, oma elukaaslase või tuttavate tunnustuse tagamise pärast või kus sa teed asju enda olemuse pärast. Oma hinge jaoks. Sa võid oma senise palgatöö lõpetada, aga sa ei pea seda tegema. Lihtsalt anna endale võimalus natukenegi teha seda, milleks sa lapsena tundsid, et oled sündinud. See ongi see, mis teeb õnnelikuks. Ja kui kõik läheb hästi, saad sa oma elu millalgi järk-järgult nõnda ümber korraldada, kuidas sulle enim sobib.

See kõlab võimatuna, isegi vastutustundetuna, sest oh häda, mis siis saaks, kui kõik teeksid, mis neile tõeliselt meeldib! Aga ma arvan, et see oleks väga tore. See tähendaks mitmete inimeste omavahelist töö vahetamist. Usun, et mitte kõigile ei sobi täistöökoht büroos või kaupluses. Olen kogenud, et rahulolu tööga saab parandada, kui muuta töö vormi või keskkonda – nii füüsilist kui sotsiaalset. Või reguleerida oma töökoormust – olen näinud, et paljud on tunduvalt õnnelikumad samal toolil poole koormusega. Võib-olla sobiks ka sulle nii hoopis rohkem? Nii ei peaks tegema, nagu mina tegin – töölt lõplikult ära tulema.

Alati on inimesi, kes eelistavad käia tööl, et olla pärast tööpäeva lõppu vaba vastutusest ja rahapuuduse hirmust. Kes tahavad saada korralikku suve- või talvepuhkust ja mitte mõelda sellel ajal tööasjadele. Alati on ka inimesi, kellele lihtsalt ei sobi kõrgete kontsade kandmine, konditsioneeritud õhk, ribakardinatega plastaknad ja vahetpidamatu klientide teenindamine. Ja ka see on täiesti loomulik, et mõnele meeldib. Meikida ja särada. Saada kindlat kuupalka. Tuua oma ellu mingit rutiini ja turvalisust. Ja õhtuti täiesti unustada oma töömured ning teha hoopis midagi muud.

Usun, et universumis on kõik väga hästi paigas ja kõik leiaksid oma koha ka uue elukorraldusega siis, kui kõik töökohad, elukutsed, tegevused ja elamise-töötamise mudelid oleksid vabalt valitavad. Me tuleksime toime ja oleksime palju lahkemad, rahulolevamad ja ISEmad. Rohkem oma tegeliku olemusega kooskõlas ja seega – õnnelikumad! Meil oleks rohkem energiat ja armastust, mida jagada. Siirust. Ilma maskide ja rollideta olemist. Ilma kaitsekilbita südamest südamesse suhtlemist.

See raamat võib anda tuge muudatuste tegemiseks oma tööelus, kuid see mitte ainult ei innusta oma töölepingut lõpetama, vaid ka hoiatab selle eest. Ta aitab leida, aga ei anna otsest vastust küsimusele, mida sina tahad oma elu kutsena teha – see aga on põhiküsimus, kõige alus. Vastus tuleb sul enda seest üles otsida.

See raamat algab hetkest, kus sa veel päris täpselt ei tea, mida ja millises vormis sa armastad teha. Sul on mingi kujutlus ja unistus, et ükskord, enne vanaduspensioni, vahetad sa veel vähemalt kord töökohta ja võib-olla isegi tegevusala. Või on sul oma äri või et sa vähemasti tahaksid pikalt reisida või olla hoopiski natuke aega kodune ja tegeleda oma hobidega. Aga need ideed on veidi hägused ja neile mõeldes lükkad sa teostamist alati paar aastat edasi. Kui sa tahad enne lõpliku otsuse tegemist koguda julgust või teada, mida toob kaasa töötamise vormi muutus, siis see raamat annab sellesse ellu sissevaate ja ka mõned praktilised soovitused, mis võivad, aga ei pruugi sind aidata. Eelkõige püüa eneses selgusele jõuda, mis on sinu kirg, ning teiseks, miks sulle praegune elu või töö ei meeldi. Võib-olla pole asi töös, vaid milleski muus, näiteks mõnes suhtumises, mida kannad endaga. Äkki korduks sama lugu ükskõik mis teise tööga? Kõige lihtsam on süüdistada oma rahulolematuses tööd, sest seda peetakse meie ühiskonnas nii-öelda möödapääsmatuks ja sellest tulenevalt alati sobivaks vabanduseks kõigele, mis on valesti.

Kui aga tööelu muudatused on vältimatud ja sa otsustad ratsutada läbi esimese aasta takistusraja, millele järgneb finantsiliselt ja emotsionaalselt juba palju stabiilsem elu, soovin sulle palju rõõmu esimesest päris üksi ise välja teenitud palgast. Kõikidest sinu klientidest ja projektidest. Soovin sulle, et oleksid küllalt tark ja julge, et öelda vahel EI ning maksta professionaalidele nende töö eest sellistes ülesannetes, mida sa ise ei oska või milleks ei leia aega. Nii on kõik eeldused olemas, et sa saaksid istuda aasta pärast maha nagu mina seda kord tegin, pühitseda uue elu esimest aastat ja mõelda: aitäh, aitäh, aitäh, et mul on SELLINE ELU. Palju õnne. Sa oled teinud julgeid otsuseid, pingutanud, usaldanud ja saavutanud midagi väga olulist. Tegelikult kõige olulisema. PAREMA ELU.