Читать книгу Ühe maailmavalutaja märkmed - Merlin Piirve - Страница 2

Mida rohkem head ma teen, seda rohkem head saan ma ka tagasi. Seda rohkem head tuleb minusse. Elasin sellise arusaamaga, kuni iga kiskus ümaramaks. Siis adusin, et see on üks väär mõte. Imbetsillidele paslik.

***

See juhtus vististi viis-kuus aastat tagasi, ent võib-olla ma eksin, vahest oli see hoopis kolm-neli aastat tagasi. Igal juhul õige ammu. Ja see ei juhtunud sellel konkreetsel päeval, mida praegu kirjeldan, vaid see oli kenasti ära jaotatud tollase eluetapi peale – lihtsalt täpsustamiseks. Ära jaotatud nagu roheline muda lõuendile. Mudajana kerkisid minusse sel etapil fataalsed mõtted. Aeg oli minu jaoks tähendusetu olem, magasin – vahel pehmelt, vahel teravalt –, millal juhtus, ka tööl laua taga kägaras, nädalapäevade nimed olin unustanud. Kirjutasin need endale kollastele märkmepaberitele. (Ärgas lugeja, ära naera seal midagi! Nii oligi!) Ma ei jõudnud kohtumispaikadesse iial õigeks ajaks, jätsin kokkulepped tähelepanuta. Mu võimukaim ülemus andestas, ent teadsin, et mitmed siunasid. Aga tol päeval saabus murdepunkt, kraksatus. Olin väga laial ja värvilisel tänaval, masinad siuhkasid minust mööda. Tänav oli kaetud halli ligaga. Mu silmade all pidid olema koledad sinised paisunud võrud. Ma ei teadnud seda, ma ei kasutanud siis peeglit. Ent ma aimasin. Liikusin ruttu, hingeldades, rahutud käed olid taskus ja siis tõusid jälle taskust välja, hambad oli huultel ja siis uuesti õige koha peal, suu sees, ma tõtt-öelda ei liikunud, vaid siuglesin – aga kandiliselt, säh sulle – edasi, ei vaadanud, kuhu astun. Kraapisin sõrmedega nägu, sügeles, küünte alla jäi naharibakesi. Koperdasin aiva edasi. Ma ei hoolinud sellest, kuidas reageerivad tänavasillutisel ukerdamisele mu mustad, madalad, mõttetud, metsikult mehelikud, laiaks veninud kingad. Needsinatsed olid pärast minestushoogude algust saanud lemmikuteks, enne olin kummardanud tumesiniseid punavalge triibuga ja kõva kontsaga jalavarje. Mulle kangastus pilt iseeneslikult lagunevatest kingadest: jalavarjudest, mille servad lihtsalt sulasid tallast lahti. See kangastus pani mind muhelema. Mu kõnnak pole kunagi mõjunud graatsilisena ega ihaldusväärsena, pigem on see alati olnud kuidagi kohmakas-konarlik: üks jalg liigub teisest pisut kiiremini ja ma ei saa nende erinevaid liikumiskiiruseid ühtlustada. Paksud juuksed lendlesid nii kaunilt, näkilikult, silmavaade oli selge ja sügav, kulmukaar küsivalt kaardus – ja jalad täiesti kooskõlatud. Alati, kui jalutasin – aga eriti siis, kui olin noorem, värskemate organitega – ja mõni mustajuukseline südametunnistusega väärt poiss mind piidles, suutsin ma jalad korralikult sõlme kõndida ja jätta endast kummalise mulje ning nõnda peletasin eemale kõik potentsiaalsed kandidaadid, see tähendab, kandidaadid armastuse jagamiseks. Mis seal keerutada-pöörelda: ma ei jätnud mitte ainult kummalist muljet, vaid tekitasin enda ümber lausa kentsaka sfääri, veidruserõngad. Nende veidruserõngastega sai hiljem mitmeid kummastavaid mänge mängitud, seda siis, kui mu ellu sisenes Leevi. Maud jättis ukse praokile, praost vihises sisse punajuukseline Leevi. Aga moondunud kõndimise juurde tagasi! Kellestki mööda kõn-di-des ei olnud ma ühtki magusust loonud. Fakulteedis – nii kaua, kui seda väisasin – teati mind kui kaunitarist kooserdajat. Selline hüüdnimi tegi mulle hiiglama kombel nalja. Aga rumal ma õnneks ei olnud, nii teadvustasin endale seda hirmjat nõrkust ja leidsin, et järelikult tuli väljavalitu – oh teda õnnelikku! – enda õnge otsa saada kas istudes või seistes või pärlitest kaetuna lamades. Kui ma kellegi enda lummusesse sain, enamasti verbaalselt või pilguliselt, oli järgnev juba lihtlabane: mu kummastav kõnnak jäi tagaplaanile, seda ei märgatud. Ma sain meistriks nõrkuste maskeerimisel, ma valisin hoolikalt oma maskid-maneerid. Imelik-võrratute pahkluudega ning kummaliste rõngastega tõttasin ma saturnjalt saatusele vastu.

Aga tol päeval, viis või kuus, olgu, kolm koledat aastat tagasi ma isegi ei mõelnud oma kõnnakumikrodefektile – on nagu on, raisk –, vaid juhtunule, olnule. Soovisin võimalikult kähku varukoju jõuda. Varukodu asus kummalises piirkonnas, kus äärelinn ja kesklinn olid astunud eesmärgipäratusse vahekorda. Majad vehklesid tuulte küüsis, võbisesid määrdunud-želeejalt. Linn oli kalk, see ei armastanud oma elanikku. Ma kandsin musta tolmumantlit – mis seda tegelikult moeasjatundjate sõnutsi ei olnud – aga mulle imponeeris sõna tolmumantel, gabardiin. Nii ma kasutasingi seda. Ma kandsin oma tolmumantlit ja hulpisin postvapustuses. Pistsin kämbla märssi ja leidsin kombates oma võtmehoidjata võtmekimbu, kuigi käeksed värisesid. Tundsin käe all märsi sees purgikeste jahedust, veepudeli õrnust, paberinoa kergust. Koledad küüned. Pigistasin võtmed tugevasti peopessa. Ühtäkki tundus kõik nii aineline, objektiküllane. Hõõrusin vanaaegset ümmarguse otsaga massiivset (aida)võtit, mille olin leidnud vanaema ajaleheväljalõigete sahtlist ja lihtsalt mingi veidra sisetundmuse ajel oma võtmekimpu kinnitanud. Vana võti lösutas uute keskel, domineeris, kiskus pilku. Enne oli mul ka võtmehoidja, Klaabuga. Aga sellega juhtus midagi. Juba mitmeid kuid oli mul tunne, et unustan tähtsaid detaile, mul oli pidevalt tunne, et ma olen millestki valesti aru saanud.

Vana võti ei sobinud uute hulka, seda hõõruti teiste, metaljate poolt vaenulikult, vana võti mu pihus tõi kuskilt mälusopist (-sopast?) pähe pahu mõtteid. Ma olin haletsusväärne. Pathetic. Nii tuulelipjas. Vahel konservatiivne, äärmuslikult, ja kõik novaatorlik lipsas mu eest läbi, riivates, ütleme, näiteks kõrvanibusid. Tihti sulgesin ma ukse ja tihendasin praod. Vahel olin tehnoparanoik, lauatelefoniusku, romantismiaegsete tekstide junkie, hõbepaberišokolaadi kummardaja, vihikusse konspekteerija. Sügavas tehnopaanikahoos tekkisid minus mustvalged hirmupildid maailmast, vedelemas kantserogeenide kuhjal. Kui mõte läks uitama. Piieldes vana aidavõtit enda ees kimbus modernsete keskel, tuikas minust esile teatav uueviha. Ma liikusin kaanina uue ja vana kihtide vahel. Kõikusin ühest äärmusest teise. Tihti, kui ma parajasti oma ülisotsiaalset rolli etendasin ja seltskonnadaamina esinesin – oh mind hüpokriitset –, laskus lakutud ja lakku täis pidukond taolistesse mälu-mahtu-kiirust-materjali-uuendusi käsitlevatesse vestlustesse. Ja alati tekkis minus neid dispuute haarates irratsionaalne tundmus – temaatikad, mis on kenasti loogiliselt lahtiseletatavad, tundusid minu jaoks täiesti ebaloogilised. Tihti istus mõni suuremõistuseline kannatlik meespoiss mu kõrvale ja tegi teemad mulle põhjani selgeks. Ma tekitasin neis – kollaka nahaga külmades meesolendites – kirkaid tundmusi: mu ilus nägu sünnitas neis iha mulle asju selgitada, lahti mõtestada. Mu ilus kest meeldis neile, nad ei näinud mu tühja-inetut sisemust. Aga mulle meeldisid hoopiski vanad murelehelised spetsiifilise lõhnaga raamatud ja vepslaste moodi elu maailma piiril, justkui teises ajas, kus ei ole reegleid, kammitsaid. Seelik viledaks kulunud, silmad põlemas, igatseksin ma siis arvatavasti midagi hoopis teiselaadset. Janunesin seelikuid, grassilike seelikuid. Seelikuid, mida oleks tulnud seljast ära koorida. Kuubis koorida. Pikad hallid villased kleidid ja mõrvarlikud korsetid nende all ja teatav viktoriaanlik silmakirjalikkus – vaid see sulatas mu meeled, lõdvestas lihased. Vahel oli nõnda. Aga oli ka teistlaadseid hetki: siis oli mul ühtäkki ees teine mask, hoopis kõrgim, ning ma jumaldasin seda kõike, tahtsin seda kõike, mu pikad näpud sirutusid väikeste libedate masinate järele, ma ihaldasin ja vajasin veel ja veel vidinaid. Kasutasin Leevit ja tema kontakte, et saada endale moeröögatusi. Kuulasin värinaga Planet Funki. Suured säravad masi-nad, mida ma oma raha eest soetan, passivad kappides ja näevad hirmsaid unenägusid. Ma lugesin ja mõistsin ja ootasin homset. Teisel hetkel võisin vidinakesed vastu seina puruks visata. Tol päeval, viis-kuus või hoopiski kolm-neli aastat tagasi, toppisin ma telefoni trepist üles ronides taskusse ja hingasin väga sügavalt sisse, ronisin trepist aiva ja aiva ülespoole, süda oli kui kohuke.

Kingi jalast konksates ja tolmumantlit seljast kiskudes tunnen jälle seda pisut seisnud, kuid perverssel kombel isegi head lõhna. Vanajas niiskuse, kamina, kaneeli lõhn. Ma võtan pea kopitanud lõhna sees salli kaelast ja riputan kõik hooletult vanasse nagisse. Esikupõrandal vedelevad doominotükid. Tükid on laiali paiskunud. Struktuuritus hirmutab, maas võtavad asendi sisse koletud mustrid. Ema uued saapad on hoolikalt peegli ette asetatud, viksitud. Igal pool vedeleb tapeediga kaetud kauneid kaste. Ema ei ole. Isa ei ole. Venda ei ole. Aga kass on.

Tolmumantli krae varjus oli eelnenud kahekümne minuti jooksul leidnud aset kobrutav nõrkushetk, mis oli kliimaksiks viimase kahekümne nelja tunni jooksul tukselnud aeglasele mittebioloogilisele surmale. Praksuv lõhkiminek, langemine, hinge lahtine murdumine pärast deviisi „Ma olen võitmatu!”. Mu põskedes oli siblinud paisunud kurbusest niiske viha ja ma ei helistanud kellelegi. Nullsõnaline. Toimunud nõrkusehetke sõnadessepanemine tundus ülemäära keerukas ning tegelikult ebavajalikki, sest nii intiimseid seiku ei jaganud ma kellegagi, isegi mitte oma lemmikutega. Süüvigem veel: ka need avatud inimloomad, kes ütlevad, et räägivad oma lähedastega kõigest, ei oleks saanud taolistest kogemustest rääkida, sest neidsinatseid ei ole võimalik korrektselt kirjeldada! Neid ei saa verbaalselt väljendada. Nutsin jälle ja jälle oma perfektse mantli krae varjus, haletsedes oma seisundit, kirudes oma otsuseid, halvaks pannes maneere, millest lähtudes mind kantseldati. Enesehaletsus on kole asi ja keegi ei tule hädavareste manu, nii haletsesingi ennast eriti intensiivselt. Suur punane x-märk hõõgus mu peanupu kohal. Mõtted käisid vilksti-välksti minust läbi, tunded tunglesid mu ümber. Oi, lugeja, kui sa vaid teaksid, kuidas ma närvun, kui hoogsasti, kui väljakannatamatult iseenda ja ümbritsevate jaoks, närvun meie väikeses sombuses seeneses gothamlikus linnakeses. Millal on närvumine ekstsessiivne? Millal muutub hingevalu hulluseks? Kas ma tunnen selle piiri ära? Medikamendiromantika. Pisikesed pisarad panevad põsed pakitsema, mõte paisub ja võtab kuju: „Ei, see ei ole masendus ja ei ole see ka selle lihtsam kuju ehk spliin. Spliin on üks mu lemmiksõnu, mõnnasõna, nagu pliin ja pliinid mulle meeldivad. Mõne sõna kujukas vorm võib üles vuntsida ka kõige triviaalsema-pahelikuma-ebatervislikuma tähenduse. Kasutagem kõik peenutsevaid võõrsõnu (tervist-)kahjustavate tegemiste-tundmuste tähistamiseks! Need annavad ju koledustele, jumala eest, stiilsema väljundi. Mõtelge, millised ilusad sõnad: olen skisofreenik või hüsteerik või buliimik, fun-fun-fun.

Nii et ma olin jälle hakanud mõõnama. Nutsin nagu plika. Piripill, raisk. „Teie pisaratelimiit on ületatud,” loen ma kuskilt, või ehk kuulen. Vaatasin ähmiga ringi. Meeled mögastuvad. Ja ma ei tihkunud nutta, oh ei, ma nutsin nii, et pisarad tilkusid alla ja tõusid uuesti mööda sarnasid üles, mu näos oli veekeeris, vorteks, silmad paisusid ja muutsid värvi. Mu näos elas keegi teine. Nägu oli kaos. Justkui kasevitstest nüpeldatud. Ja tähelepanelik lugeja mäletab, mu süda oli kui kohuke. „Ära nuta,” mõtleb masohhistlik bovaristist lugeja. Aga ma nutsin edasi, hoolimatu.

Astudes varukodu uksest sisse, kadus raev, positsiooni säilitas pelk õnnetu-olemine, tihkumine. Ma tõmbasin kopsud seisnud lõhna täis ja sundisin ennast mõtlema toredaid positiivseid mõtteid, näiteks midagi sellist, et uus algus koidab. Või mis uus algus, pigem vana algus. Ma manasin esile superarmsaid klišeesid. Olin just tulnud raamatukogust. Miski kõlises mu jalus, kui astusin liinibussi haisvasse salongi. Omnibussis olid naised ja mõned mehed. Kaheteistkümne naise pilk hüppas mulle näkku otsekui puu otsas varitsev ülivõimekas rästik. Istuvad ja seisvad naised põrnitsesid mind ja teisi omasuguseid, hoides veel kangemalt kinni oma turuvõrkudest ja kohendades koledaid ketikeste ja rõngakestega läikõlakotte. Mõned vestlesid omavahel mezza voce. Mõnehambaline mees rääkis telefoniga, lõugas õigemini. Ma tundsin midagi, aga ma ei tea, mida. Kihvatus. Oleksin tahtnud keelt vanakooli kompostrisse toppida. Aga mu keel oli selleks liiga paks. Tegelikult oli mul sel hetkel ümbritsevast üpriski ükskõik, sest sotsiaalse tundlikkuse surus alla tõik, et mu süda oli rinnus kokku langenud nagu punastest tellistest sein Venemaa keskosa raudteejaamas. Bussis viibisin ma seetõttu, et käisin raamatuid toomas. Lootsin ju kuskilt lohutust leida. Tõin neid raamatukogust. Raha ei olnud, osta ei saanud. Riidest kotis olid üksteise otsas ühe imeliku mehe novellid, moodsa spaanlase kriminull ja klassikamekk. Kas ma jõuan lugeda või ei jõua lugeda, kas ma jõuan lugeda või ei jõua, kas ma suudan lugeda või ei suuda, kas ma suudan lugeda või ei suuda? Raamatute raskus mu õlgadel tekitas intellektuaal-füüsilist naudingut. Mõtlesin suvele, mil lugesin „Anna Kareninat”, väikeses kuurortlinnas, valge kardina lehvides, murulõhnaga. Tundsin külmaväristusi, kui sellele mõtlesin. Kunagi ma neelasin raamatuid nagu Murakami unetu tegelane ja ma tahtsin uuesti täpselt sedasama tundmust, mis mul oli siis, kui ma lugesin pidurdamatult ja nautides. Ihalesin detailideni sarnast tunnet, mida kogesin siis, kui üliraamat sai läbi ja ma hingasin pärast viimast sõna katkendlikult ja seejärel sügavalt sisse. „Palun mulle üks selline tunne!” mõtlesin ma, teades, et see ei ole tegelikult võimalik. Ma ei suutnud viibida hetkes, sest hetk oli valulik. Ma igatsesin mineviku kirgastumisi, pilk oli suunatud taha ja taha ja taha. Enne olin ma raamatuid neelanud, nüüd ma sülitasin neid välja, sülgasin nagu haige draakon. Ja ma olin oma raamatulaadungiga jõudnud varukoju, kus kavatsesin põhjaliku läbivaatuse teha ka elutoa raamaturiiulites. Erutusevärinad. Enne seda olin ma viibinud Traadi pool, istusime suurtes pappkastides ja tegime suitsu.

Traat, mu dändi, elab magalas. Lihtsalt niisama, mitte mingi põhimõtte ega sunduse pärast. Üldiselt on ta väga elav ja aktiivatraktiivne meesterahvas. Ent vahel on ta õnnetu, kuna tema ametipost ja asjatamine – ühiskonnalt heakskiidu saanud, kuivapoolne, üdiedu peal väljas – ei paku alati spetsiifilist satisfaktsiooni. Ja mulle, melanhoolijale, meeldivad sellised kurvapoolsed mehed. Vahel tõstab Traadis pead mingi pehme, peaaegu feminiinne tahe. Niisiis oli ta mulle helistanud: „Kas sa oled kodus? On sul plaanid teht? Loed? Tule siia!” Mul oli olnud jube, kuumalinaline, nulluneline öö. Riputasin parajasti pesu kuivama ja oma keha rahustamiseks sättisin pesupulgad paika vastavalt rõivaste värvile. Kollasele särgile kollased pulgad, mustale seelikule mustad. Tegin mõttes ettevalmistusi: harjutasin sissejuhatavaid fraase, kordasin meelierutavaid fraase, sõnasin uuesti ja uuesti rahustavaid lauseid, mängisin peas läbi stsenaariume. „Kas seda telefoni teel ei saa arutada? Maailm on täna nii kuri.” Ma vaatasin oma halli nahka ja pistsin näpu suhu: igemed veritsesid ikka veel. Mul oli vannivesi ka juba jooksma pandud: veetsin iga päev mõned tunnid meediku soovitusel ja enda himul vee sees. „Ei. Palun tule.” Traadi soov oli mulle käsuks. Unitis viribus. Ma lükkasin oma poolused kokku – naksti! – ja sättisin end väljaminekuks „korda”. Panin jalga ronkmustad püksid ja ülle musta sviitri. Püksid surusid mu puusakontide vastu: oli elus tunne. Tolmumantel naeratas mulle nii armsalt. Kell oli pool üheksa hommikul või ehk kaksteist päeval. Naabrinaine jooksis kikivarvul mööda pehmet vaipa ringi. Ma panin tolmumantli selga, pigistasin oma rubiinikujuliste tompudega käevõru ning ei mõelnud Temast ega nahktoppidest.

Traat serveeris selvehallist ostetud kollasest teekannust mingisugust teesegu, ta tegi seda väga hoolikalt. Tilgad ei võinud langeda. Ma imesin jääkuubikut. Tollal ma ei hoolinud teest, hoolisin mustast kohvist, tökatist, peaaegu guašimaitselisest püdelast vedelikust. „Traat, mis ometigi üleeile juhtus? Nii augus pole ma sind enne näinudki. Ma ei taha uudishimutseda ega midagi, aga ma olen siiski pisut mures,” uurisin ma. „Ei teagi. Ja tõesti, ei teagi. Need on need piiskkarikahetked. Ma olin vist natuke haiglane ja kohe kindlasti mitte ei olnud ma selge. Mu peas ragises miski. Ärritunud.” – „Ma olin ja olen seniajani üpris mures.” – „Üpris on nõnda tore sõna, kas sa ei leia?” – „Ära vigurda!”– „Olgu, ma ei soovi sellest enam rääkida. Austa mu soovi!” ütles Traat, ma pettusin kohutavalt, uudishimu jäi õhku, pinge rahuldamata. Ma jäin kuss ning hakkasin vastikustunde ja samas isuga teed lürpima. Lürp-lürp-lürp. Traat oli ühtaegu hajevil ja energiline, ta vestles kärmelt ja neurootiliselt, tõmbas musta kampsuni varrukaid muudkui allapoole, puistas ja jagas, kahetses oma otsuseid, elurada. Kui noor ta oli! Kõik see kutsus minus esile metsikut nukrustunnet. Ma oleksin tahtnud Traati lahendada nagu ruubikukuubikut. Olin vilets. Mulle oli alati tundunud, et inimesed oskavad minu probleeme kuidagi mõistuslikumalt lahendada kui mina teiste omi. Mulle pajatati mõni hirm või mure ja ma suutsin selle peale pelgalt mökitada. Kui tihti olin jäänud piinlikku olukorda! Mure verbaliseeriti, minu poole vallandusid kurvad sõnad, ma panin paaniliselt mõtet kokku ja üritasin peas lahendeid välja mõelda. Lahenduseta. Vaatasin Traadi köögis ringi, kõik oli nii iiveldamaajavalt korras. Kuivainekarbid kenasti reas. Traat oli juba paar päeva kodus jõude olnud, ta vedeles haiguslehel nagu haigus lehel, voodi peal ja all. Traat oli tegelenud mõttetööga, ma kadestasin tema keskendumisvõimet, ta oli lugenud Heideggeri ja tundnud heameelt ja turvatundekihvatust selle üle, et ta ikka veel selle poolearulise kirjutistest täpselt aru ei saanud, siis lugenud ühe noore sä-särava kirjaniku mitmekihist uut romaani ja kirjutanud sellest karpi ühe paskvilli, siis piinanud ennast Lars von Trieriga, helistanud sõpradele, veendunud, et tegelikult tal pole sõpru, pildistanud trepikoja radiaatoreid ja tolmu vanni taga, helistanud vanadele naistuttavatele, alandanud ennast, suhelnud upsakalt ja hellalt, alatult ja südamlikult. Ta oli söönud ei midagi ning seejärel kõike.

Ja sellest mülkast oli esile kerkinud väga traadilik küsimus: „Kui ma kirjutaksin romaani, siis missugune võiks olla selle vorm? Kuidas kukuks välja selle kompositsioon? Alguses mõtlesin, et kõige peenem oleks kirjutada täpselt nii, nagu Benjy osa on paberile saanud. Lakoonilised fraasid, emotsioonivaegus, katse kirjeldada objektiivselt. Aga siis ma leidsin, et ma ei oleks selleks vist veel võimeline ja mulle meeldivad distsiplineeritud unistused, ma ei saa ju lihtsalt unistada millestki sellisest, mis ei ole mitte mingil juhul realiseeritav. Või kuidas nende unistustega ongi? Kust ma üldse sellise mõtte peale tulin, et Faulknerit võiks jäljendada-järgida? Kirjutama peaks nii, nagu tuleb, iseeneslikult, automaatselt, sürrealistlikult. Pealegi lugesin just üht Faulkneri jüngrit, ja see, kuidas tema lausus, pani minusuguse mõtted kohkuma.” Traat lõpetas ja tõmbas hinge. Ta hakkas greipi koorima. Greibi roosa liha rahustas silmi. Traat vaatas mulle otsa ja nõudis vastulauset. Ampsti, hammustas ta greipi.

Ma himustasin seda greipi, ent ei julgenud küsida.

Vaatasin viljast eemale, aknast välja, närbunud kliimasse. „Tead. Üks kirjamees lubas oma teose peategelasel öelda, et igaüks oma vaimusünnitist kaante vahele klammerdama ei peakski, raamatuid on juba niigi palju ja kõik mõtted nii või teisiti ära öeldud, ära kirjeldatud. Kõik probleemid lahatud. Emotsioonid mõlema skaala tippu välja venitatud. Böö. Kukele. Ma ei ole selle peategelasega üldsegi mitte nõus. Kõik võiksidki kirjutada. Enam pole vahet. Siis ongi hea terasid sõkaldest eraldada, muidu hirmutame hirmandekad ära ja tulevased enesekindlusetud tähtkirjanikud ei kirjuta enam sahtlissegi mitte. Ja nii „loovadki” pelgalt enesekindlad ignorandid. Traat, paneme, palun, kokku petrarcaliku sonetikogu. Palun, palun. Või kirjutame ühe verise tragöödia, värssides.”

Ma rüüpasin lonksu teed ja neelasin selle suure vaevaga alla. Rüüpamine sarnaneb nii mitme elutähtsa vallaga maailmas. Alguses pigistab ja siis on hää. Üht üksikut esimest lonksu on tihti raske neelata, võib esineda nõrk valu ja tekkida kummastav hääl. Järgmised lonksud on juba lihtsamad ja kustutavad janu. Ja siis küllastumus. „Aga kirjuta siis ometigi midagi!” ütlesin ma nude-roosade katkiste huultega. Ja Traat suudles mind mõtteis. Õigemini mina mõtlesin, et Traat mõtleb, kuidas oleks asetada oma huuled minu alahuule ümber. Kuidas oleks libistada keel minu soojale keelele. Kuidas oleks tõmmata vilksamisi üle mu ülahuule ja miks ka mitte üle ülalõua. Mõttetud mõtted. Traat, sõbratsooniline. „Mõtle, palun, uuesti selle peale, kuidas ma oma mõtte formuleerisin, mu armsaim,” lausus ta.

Tegelikult ootas Traat minult natuke sõnakamat kommentaari, ta tahtis vaielda, ta lootis natuke enam ivasid, sest ta teadis, et mul on alati sõnaseadmisandi olnud. Või vähemasti sisendati mulle nii fakulteedis kui ka ligimeste poolt, et ma oskan sõnu rivistada, ja mahlakalt rivistada. Traat valis sellise teema täiesti juhuslikult, mitte mingil kindlal põhjusel. Tahtis lihtsalt vestelda, elu auklikkuselt silmi ära saada, lünki täita. Sõnaseadmisand mind eriliselt liigutanud ei ole. Pigem olin õnnetu, et minusse ei programmeeritud eostamishetkel võimet ülimeisterlikult joonistada või näiteks käelist osavust. Käelist osavust olin ma alati ihanud, näiteks selleks, et vajadusel oleksin saanud hakkama riidekapi ehitamise ja peegli paigaldamisega. Käed ei kõlvanud mul kuskile. Ilusad olid ainult, ja linade vahel aplad. Kuigi viimasel ajal olid küüned lihani ära näritud. Igaks juhuks lisasin: „Kui sa suudad kirjutada, siis kirjuta! Kui sa muudmoodi ei saa. Aga peamine on see, et sa ei kirjutaks üleolevalt, tänitades. Siis mina tulemit lugeda ei plaani, olgugi et armastan sind palavalt. Jäta see meelde.” Traat naeratas ja soovitas mul uuesti mõelda sellele, kuidas ta oma mõttekäiku oli alustanud. Mu mõte aga ei liikunud enam selles suunas, ma ei tahtnud tagasi mõelda. Jõime soojad joogid lõpuni ja läksime tahatuppa kastidesse. Traat oli nii fluktueeriv – eufooriast masendusse. Suurtest ideedest eikuhugi. Unetusest väsimusse. Lahkusin Traadi juurest kiirustades, külastasin raamatukogu, mäletasin, surusin rubiinjat käevõru, nutsin ja läksin varukoju.

Rohmakalt tõstsin oma mustad väljaveninud jalavarjud kingakastide otsa ja vaatasin enda ette. Triibuline tapeet tõusis taevasteni. Kõrgel asuva porte kohal hõljusid pilved. Liikusin kööki, olgu, kööktuppa. Mul ei ole köögiga mikagesakurailikku suhet. Köögis frigo ees ma magada ei tahaks, räpased köögipõrandad teevad söögitoru ja kurgu heitlikuks. Köögis passis kass – õel triibuline loom, kes paisid ega väntsutusi ei sallinud ja tundis ennast hästi ka täiesti üksinda. Ja ta ei olnud Peemot ega Murr ega Otsuka. Ta ei võtnud valu ää. Vöödiline olend. Hoolisin temast. Ta hoidis triibulise tapeedi lähedusse ja tegi näo, nagu oleks sellega üks. Oh teda, sõltumatut, kuidas tahtsin ka mina selline olla, ignoreerida teiste olemasolu! Ma krigistasin hambaid ja kratsisin endast välja sõltumist-sõltuvust Temast. Krigistasin seni, kuni hammastel hakkas väga valus. Ka vannis käisin selleks, et unustada. Tahtsin tunda, kuis pehme vedelik kisub minust välja kõik musta, kõik pahelise, kõik liiase. Lootsin, et puhastun. Äravoolutorru läheks siis mu mõru minevik. Ma olin sõltunud nõnda jõuliselt, mehiselt. Ma kaldusingi sõltuvusse, see tekitas turvatunnet, ma olin sõltuvuses sõltuvusest. Jällegi, nagu ütlesin: argpüks. „Sõltun ma ju vähem kui nii mõnigi teine,” ütles mu eneseupitajalik poolus. Aga see pisukenegi tunne oli vastik. Silmade ees säras idee iseseisvast, jumalikust naisest. Sõltuvussõltuvusest vabanenud selgroolisest. Õrnavärvilisest olendist, kelleks oli võimalik saada, kuid kelleks mitte keegi mu ümber saada ei soovinud. Ma istusin kassi kõrvale ja pilved kõrgusid mu kohal ning mõtted – saadanast – jõõrasid mu peas edasi. „Mida sa tahad? Kuidas sa saaksid terveks?” küsisin ma ja vaatasin oma pruunide silmadega kassi rohelistesse. „Asjad on tegelikult lihtsamad kui paistavad, eks ole. Simplex.” Ma naeratasin, vaatasin helgel pilgul tapeedistunud kassi. Padi oli täis pudistatud-lödistatud. Keegi oli siin maiustanud. Istusin ja mõtlesin. Näppisin padjaservi ja lootsin, et pilved liiga madalale ei lasku. Kõik. See oligi kõik. Pidin järgmisel päeval tööle minema, aga just helistati ja öeldi, et miskit ei toimu ja pole tarvis ilmuda. Mu emotsionaalset haprust arvesse võttes olekski see liiga kurnav olnud. Ma töötasin ühes vastalustanud firmas poole kohaga turundusassistendina. Tihti pidin kutse peale töötama ka nädalavahetustel. See ei olnud unistuste töö. Tööl koostasin ma nimekirju ideaalsetest ametipostidest, koostasin kriiskavtoredaid ametikirjeldusi, unistasinunelesin. Mu ülemus oli tolerantne, jumal tänatud. Sain keskmist palka. Ei säästnud, ei investeerinud. Ma ei osanud rahaga ümber käia. Lapsepõlves ei rääkinud mitte keegi mulle raha olemusest, nii sattusin ühtäkki naiivsena maailmakorda, mis seisis rahapakkidel, ja tundsin end kui kana. Siis aga algas äkitselt mu lolitalik ja apokalüptiline suhe Temaga, kes ta kõik mu finantsprobleemid lahendas. Ma ei saanud arugi, et ta mind ülal pidas. Nii loomulikult juhtus see. Aga Tema rahaline ja emotsionaalne toetus oli mu toimimisest igaveseks kadunud. Nii ma ostsingi isemajandavana süüa, kui oli nälg ja söök oli lubatud, ja ostsin kangaid, kui oli himu õmmelda. Kui palga kätte sain, ostsin endale alati raamatuid, nii veetsingi kuu esimese nädala õhtupoolikud raamatupoodides. Käisin teatris ja kinos. Maksin üüri, kui üksinda elasin. Ja loomulikult ravimid. Vajasin oma närust tööd. Kuigi mul oli laua taga istudes raskusi hingamisega ja enamik meestöötajaid kohtles mind kui ettekandjat või pigistatavat no-stress tompu. Aga see selleks.

Olin ikka veel varukodus. Ma mõtlesin, kuidas olla ja mida teha. Tänkjas kitsejuustupirukas. Ma tõstsin külmkapist lauale ained, keerasin oma koti tagurpidi ja plaanisin hakata küpsetama külma pirukat. No alguses oleks see ilmselgelt ju soe. Ma ei mõelnud Temale, vaid hoopis Traadile, kelle pärast olin ikka veel valulikult mures. Ma pobisesin rahustavaid fraase, ei tahtnud tema probleeme üdini endasse võtta. Üleeile olin ka Traadi pool käinud, ma veetsin seal ülemäära palju aega. Tal tundus olevat kive südame peal, nii et ka tol korral ei saanud jälle minemata jätta. Kuigi oleksin hea meelega oma sohvas asuvat istumislohku veelgi sügavamaks istunud. Telefonikõne, mille ta mulle tegi, koosnes kahest minu nime lausumisest ja kahest kähedast appikarjest. Ja see oli kõik. Lakooniline, geniaalne. Ka mina ihaldasin olla napisõnaline, harjutasin iga päev, kaldusin ikkagi sõnarohkusesse. Ma jõin ruttu oma kange kohvi lõpuni, mummud tassil elasid omasoodu. Jõin mõnuga, sest kohvist segasena tegin ma kõige paremaid otsuseid. Värisevate kätega panin vammuse selga ja jooksin trolli peale. Trill-troll. Traat oli sellel hetkel, mil üle tema lävepaku astusin, ülimalt üksik, ideedesajule ja optimismile oli järgnenud kitsikus, lämbumine, kontrollimatus, kurbus. Aktiivsusele järgnes kurb passiivsus. Traat, mu hea sõber, keda ma omamoodi isegi armastasin, leigelt ja leegita, aga siiski, oli jälle jõudnud elu hallile servale. Traadi metsik kujutlusvõime oli mulle pärikarva ja temaga ei hakanud kunagi igav. Ta rääkis mulle pegasustest. Nii ilusasti. Traat oli palju lugenud, tegi hästi süüa ja lõhnas taevalikult. Ilmselgelt tahtsin temaga aega veeta. Iseenesestmõistetavalt tuleb temasugustest kinni hoida. Temale see muidugi ei meeldinud, aga Tema oli selleks hetkeks mu elust õigupoolest peaaegu läinud, nii et isegi seda probleemi ei olnud enam. Tema kitsarinnalisus – mida ma tegelikult salamisi mööndusteta mõistsin, ent Temale ma oma mõistmist ei paljastanud ning silmakirjalikult isegi hurjutasin Teda – väljendus selles, et ta ei suutnud mõista, kuidas saavad meest-naist suhelda omavahel aseksuaalselt. Tema taandas kõik sugutungile. Ja mina õppisin Temalt palju. Tema küpsetas mind. Ja kõrvetas. Aga, Tema! Traat oli ju Traat! Traat õppis strateegilist juhtimist ja ma aina naersin ta üle sellise eriaalavaliku pärast, oli ta ju gümnaasiumipäevil valmis poeet või vähemasti filosoof, ja õppima läks midagi nii teistlaadset. See oli üllatuslik ja too üllatus muutis mind ebalevaks. Ta küsis mu käest ükskord pärast kooli väikese silla all, kas kirjanik saab oma peategelase lemmikkirjanikuks nimetada loojat, kes on tegelikult kirjanikule endale kohutavalt antipaatne? Kas ta saab sellisel juhul seda kõike kujutada irooniavabalt? Ohh, Traat! Mu romantiline poeet. Mu sõber par excellence. „Eriline loll!” karjus Maud, kui kuulis Traadi erialavalikust. Maud oli terav nagu juurviljanuga. Siuhti ja raksti purustas ta inimeste sõnalisi unelmaid. Aga too õppekava kindlustas lõppude lõpuks multitalent Traadile leivapätsid leivakappi ja Traadist sai dändi. Traat kandis alati ilusaid pehmeid sviitreid ja tema juuksed lõhnasid nagu eelmäng. Mis omakorda ei tähendanud, et tema soe hingeõhk mu kõrva kõrval oleks tekitanud minus niiskeid tundmusi. Oh ei! Tol õhtul oli aga mu lemmik nii üksik ja nukker ja varisenud ning see tekitas minus mitu kilo kaastunnet. Ilusa kesta sees sõi teed väljapoole pakitsev rahulolematus.

Mulle meeldib omal moel – jätis, nagu ma olen –, kui meesinimesed end vahel kohatult üksikuna tunnevad. Kui ratsionaalne ilmavaade laguneb hetkeks koost. Kui nad on segaduses. Kui nad käituvad nii, nagu soostereotüüp ette ei näe. Siis tuleb nende hale, haavatav, hoomamatu poolus ilmsiks ja neid on vajadusel lihtsam salvata. Mitte et ma oleksin Traati salvata tahtnud, tema peenest kangast pükstesse, nein! Hüpoteetiliselt rääkides. Või siis on edaspidi võimalik nende enesekesksust paremini taluda, teades, et teatud eluperioodidel vahetavad nad nahka ja kahe naha vahelisel perioodil on nad vagurad kui talled või vaglad. Limajad ja valged. Ja see oleneb loomulikult ka meeskodanikust, kes parasjagu tähelepanu keskmes on. Oh mind, ma üldistan mõne üksiku näite pinnalt, ainult mõnd sellist talle olin ma oma napi ja napiks jääva elu jooksul silitanud. Vast oli see ainuke karakteristikum, mille olin saanud vere kaudu oma võimukatelt esiemadelt. Vast hakkas neil minus seda omadust adudes hauas kergem. Niigi olin neid aiva häbistanud. Õrn ja feminiinne olend.

Kui ma Traadi staapi, olgu, pessa jõudsin, oli asju juba toimunud. Traat oli koridoris kägaras ja soigus. Ta ei olnud puhas ja ta tegi imelikke hääli ning keeldus tõusmast. Ta vingerdas põrandal ja ma ei osanud seda groteskset situatsiooni kuidagi lahendini suruda. „Mida sa korraldad siin?” karjusin ma kurjalt. Traadil oli täiesti ükskõik. Panin käed ta õlgadele, võtsin need ära ja kutsusin naabrimehe Vadimi, kes oli kordades tugevam kui mina, ja me lohistasime Traadi mehelike kiljatuste saatel voodisse. Vadim lahkus kärmelt ja vaikselt ning mina pugesin Traadi juurde voodisse. Asjatult üritasin ma temaga kontakti saada, ta vaatas mind õnnetute silmadega ja ma võtsin ta käed oma peopesadesse. „Mis ometigi juhtus, Traat? Kas sa tahad ehk mahla?” Traat oli akontaktne. Ma võtsin Traadi üleriided ära ja heitsin talle teki peale. Võtsin ka endal kampsuni seljast ja tõmbasin pleedi ülle. Ei olnud mitte mingisugust mõtet koju sõitma hakata, sest sügis undas akna taga ja ma olin hirmsal kombel unine. Traadi magamistoa kujundus kõikus õdususe ja kõleduse piiri peal. Ei tea, kuidas Traadil õnnestus selline huvitav kooslus tekitada. Mõtlesin sel nädalal nähtud linateostele ja eilsele jalutuskäigule rahvusgalerii kivimassidel ja pargis – see oli nii värskendav, et ma kirjutasin mõttes valmis novelli. See oleks tüdrukust, kes langeb fataalsesse armukadedusesse. Mõttes skitseerimist alustades visandan ma esimesena peamise karakteri. Keedaksin peategelase minust ja mitteminust. Tema nimi oleks María, nii marjalik, ja ta lõhuks oma ideaalse, satisfaktoorse, intellektuaalse kattuvusega suhte kõikelömastava, lolli, läbimõtlemata armukadedusega. Muidugi liidaksin ma fiktsiooni oma elus toimunut, kleebiksin vale vahele sulaselget tõtt ja naeraksin lugejale näkku, kuna too ei suuda iial eristada reaalsust ja väljamõeldist. Ja Maimu Berg loomulikult naeraks koos minuga. Muidugi on kõikidel kirjanikel – kuigi, lubagem küsida, kes on üleüldse kirjanik? – tavakodanikust – kes see on? – suurem kogus kujutlusvõimet veenides voolamas. Just nimelt kujutlusvõimet, sest üks sünge reaalne (teate küll, mis võtmes reaalne, mu üliharitud lugejad!) angloameerika poeet on mulle õpetussõnad peale lugenud, et kujutlusvõime ei ole sama mis fantaasia ja esimene on siiski kõrgem kategooria. Aga kui elus ikka midagi segab-häirib-piniseb (sest kellel ikka kogu aeg piimapudrused jõed tagahoovis voolaksid?) või erutab, siis sulandatakse see narratiivi, nii et nagiseb. Mõnus.

Ma magan Traadi kurva varju varjus.

Hurraa, on hea öö, ma näen und. Mingi veider muusika mängib ja midagi tilgub, altkorruselt tõusevad purunemishääled. Pikkade mustade lokkis juustega ja piimašokolaadi karva nahaga tüdruk roomab hirmkiirusel laua alla hiiglasliku valge laudlina sisse ja üks armas, aga ohtlik poiss tormab talle välkkiirelt järele. Laua all on mõõtmatult rohkem ruumi, kui peale vaadates tundub, tüdruk on värisevana pugenud tagumise lauajala juurde ja hingeldab seal kärisevalt. Ta nahk on valkjas ja ta põsed on niiskelt lillad. Tal on üll lühikesed püksid ja väike särk, ta jalad on paistes. Ilmselt on ta päeva jooksul väga palju seisnud. Poisil oli plaanis ta kohe maha murda, ent kummastavale territooriumile jõudes tunneb ta end pisut ebakindlalt ja jääb paigale, samal ajal tüdrukut metsistunud silmadega vaadates. Poiss hingab sügavalt sisse ja hõõrub oma kauneid suuri sõrmi. Tüdruku silmad on eksinud, ta saba vehkleb ühelt küljelt teisele. Poiss võtab kella randme ümbert ära, sirutab käe välja ja haarab tüdruku pükstest, ta kisub neid jõulise tõmbega enda poole, nii et õmblused purunevad ja püksid hakkavad libisema üle puusade, küll raskustega, aga siiski. Tüdruk kiljatab. „Nüüd sa enam ei pääse,” ütleb poiss. Ta lükkab tüdruku värisevad ja takistavad käed kõrvale ning tahab nööbi ja luku kallale asuda. Tüdruk uriseb tasakesi. Räsituna ja korratuna teeb ta paar kiiret liigutust ja siugleb ühest nurgast teise, see õnnestub tal peaaegu briljantselt. Ta näolt peegeldub naljakas hirm, kui poiss tõstab oma suured käed üles ja haarab tugevasti tüdruku mõlemast pahkluust ning teeb nüüd lisaks pükstetõmbele veel ühe jõulise tõmbe, nii et punane vaip tõmbab tüdruku selja marraskile. „Kurat,” mõtleb tüdruk.

Ärkan ja on öö. Mu selgroogu palistav nahk on toorelt ja värskelt roosa, see jääb haavavedelikuga mu särgi külge kinni. Traat mu kõrval hingab sügavalt ning ühtlaselt ning ma tunnen, kuidas padjapüür mu all on soe, mis aga ei tähenda, et mul endal soe oleks, pigem vastupidi: mul on kabukülm ning pleedist jääb väheks. Panen oma valged jalad Traadi tammepõrandale ja vinnan end üles. Kõigepealt suundun kööki ja otsin külmkapist lihtsakoelist mahla. Traadi mahlamaitse hirmutab ja solvab mind. Suundun elutuppa ja otsin kapist varutekki, mille ma ka leian, ja ma leian muudki. Linadekapis, sümmeetriliselt paigutatud tekstiilide vahel hoiab Traat millegipärast ka Maudi pilte. Fotod Maudist kukuvad sahinal linade vahelt välja, kui sealtsamast ühe karvase teki matsaki endale sülle tõmban. Fotod kukuvad tasakesi liueldes elutoa vaibale, riivates mu silma, toimub kiire identifitseerimine ja fotod liuglevad edasi põrandale, kõik jäävad kummastaval kombel lebama, nägu allapoole, ja see hirmutab mind. Ma panen teki diivanile ja kükitan Maudi pilte üles korjama. Need fotod on hämmastavalt kaunid, Maudi lühikesed lokkis juuksed ja kõrged põsesarnad, tema ilusad, aga külmad silmad ja lummav suu. Mu ilus ja tark Maud rohelises salaaias. Ma olen pahviks löödud ta ilust ja mälestustest, mis üle kogu mu keha voolavad ja mind igalt poolt torgivad.

Maud oli Traadi muusa juba koolipäevil. Traadil käisid neelud Maudi järele lausa nilbelt ammu. Nägin küll, kuis algebratunnis käisid Traadi käed liigagi tihti laua all, liigagi hoolsalt. Maud hakkas aina tihedamini seelikut kandma. Lendlevat. Märkasin, kuidas Maud tegi oma tõsikindlat nägu. Naljakas. Traat oli Maudist väga sisse võetud, kuumas ta järele, kuid tüdruk oli mehehakatise suhtes külm, poiss oli talle katsejänes. Naljakal kombel tekkis nende vahele pärast teatavaid eksperimente üllatavalt tugev sõprussuhe. Maud ja Traat kasvasid väga ühte ja veetsid peaaegu kõik pärastlõunad pärast kooli koos. Mina olin Traadi teine lemmik, pesamuna, ja nii ma loomulikult lävisin ka Maudiga, kellesse ma väga kiindusin. Käisime Maudiga tihti koos kiikumas ja pargis, valmistasime roogasid. Meie suhe oli – kuidas seda nüüd öeldagi – väga liikuv. Olgugi et olime peaaegu ühevanused, oli Maud suurema osa meie lävimiseajast mulle teatavas mõttes ema eest. Vahel kasvasid tema nõuanded küll targutusteks ning tema üliarenenud kriitikameel laienes mõnikord lahmimiseks. Siis sigines meie vahele sallimatus. Ent seda juhtus vaid hetkiti.

Ajal, mil me kolm tihedalt suhtlesime, leidis Maud esimese inimese, kellega end lõpuni jagada. Too oli väga ilus. Tal olid kõvad huuled ja huvitava kujuga kukal, mis tekitas naisolendites tihti liigagi palju saginat, liigagi roosasid nägusid, liigagi avatud huuli. Kui Maudi noormees tuppa astus, siis jäi mul hing kinni. Plaksti. Mu suhu tekkis tumeda šokolaadi ja patu maitse. Maudile ma sellest ei rääkinud. Kõik olendid ruumis lõpetasid hetkeks hingamise – nõnda kaunis oli ta. Maud suudles teda igal võimalusel avalikes kohtades. Nägin nende roosasid keeli liigagi tihti. Trammis ja kinos ja tänaval ja teemajas. „Kui noormees kipub olema väga armas, on soovitatav hoida tal silma peal. Alati!” ütles Maud nendel kordadel, kui ta oma miinusprillid ette pani ja Sarvo järele nuhkima suundus. Mäletan kõiki neid kordi, mil ta mulle epistlit luges ja sõnas: „Tütarlaps peab alati valvel olema.” Eriti hästi jäi mulle meelde üks kord, kui ta oma kuulsa lause lausus, kuidagi gifilikult on see mu mälus säilinud. Tal olid seljas kodused riided ja pärast lause lausumist hammustas ta eriti raevukalt porgandit. Surmatunnini jääb see hetk mulle meelde.

Sarvo-laadsed iseteadjad kipuvad neidudel südameid murdma. Maudi süda murduski – ilus, ergo truudusetu –, aga Maud, ürgne naine, sai sellest võrdlemisi kiiresti üle, mis minu austust tema vastu veelgi kasvatas. Maudi kangusest ammutasin minagi. Vaimukas ja teravmeelne, sarmikas ja karismaatiline Maud. Mu kaitseingel ja mu põrguingel. Abistaja, toetaja. Maud toetas mind siis, kui mu vanaema suri. Kuulas, lohutas, arvas. Suvel olime tihti ühe sombuse järve ääres. Mina, Maud ja Traat. Kolm imelikku ebalast. Me lihtsalt jõllitasime rohelist konnatiiki. Äkki karjus Maud: „Isamaa eest!” ja me hüppasime juunivette. Maudil oli ilus keha. Mul vist ka. Traadil oli raske. Isegi enne seda, kui me Maudiga ülikooli läksime, veetsime juuni kolmekesi koos. Pesitsesime seal väikese järve ääres. Hõikasime deviise ja hüppasime vette. Elu oli ilus. Ei teadnud ma midagi veel Temast ega Vobest ega maailmakorra kokkuvarisemisest. Vahepeal oli mul tunne, et meiega koos on veel keegi neljas. Keegi värviline. Me huuled olid külmad ja sinised. Traat suudles Maudi külmi huuli. Ma vaatasin neid suudlemas ja lürpisin jooki. „Ära usalda oma ligimest,” kriiskas Maud äkki ja Traat veeretas mu vette. „Andke mulle rohkem rambivalgust!” Suvi oli väga soe, ent pidevast külmas vees ligunemisest jäi see mu mälestustesse üpriski jahedana.

Mu vanaema oli konservatiivne provintsidaam. Ma olin üles kasvanud matriarhaadi käsu all, meeste sõna ei maksnud minu verikonnas. Ma tulin jõuliste, tugeva sõnaga naiste keskelt. Ja olin nende hulgas läbikukkunu. Malbe ja ennastohverdav, romantiline. Valmistasin neile – mehi põrmustavatele amatsoonidele – pettumuse. Olin kui sohitütar. Ma vanaema oli jõuline naine. Klassikalised režiimihõngulised mallid kandsid mu vanaema elu seest läbi. Kuhu astus vanaema, sinna astus vanaisagi. Vanaisa ütles sinine, vanaema ütles roheline. Jäi roheline. Reeglite murdmine oli väär ja viis põrguteele. Vanaema enda kehtestatud normid aitasid tal olevast läbi murda ja kindlustasid selle, et ta ei läinud kunagi endast välja, emotsioone kontrollis memm rangelt. Ta sünnitas neli last, kellest kolm oli poisid, ta kasvatas neid karmilt, printsiibikindlalt, hoolitses, et lõuna ajal oleksid laual keedukartul, kotlet ja hapukurk, pesi suures palis pesu ja triikis seda siis pisikese diivanilaua ääres. Vanaema oli ratsionaalne ja ettenägelik, ülimalt kokkuhoidlik, kuigi pensionipäeval võis osta ablastele jõnglastele šokolaadibatoone (mitte tahvleid). Eluõhtul kuulus tema ostuvõresse ka pudel head vodkat. Tema köögirätikud olid alati ideaalselt kappi paigutatud. Viimases sahtlis hoidis ta hallide lilledega trikood, kuid ta ei ujunud kunagi. Ta armastas oma lapsi ja lapselapsi, valvas alati, kas või silmanurgast, kuid sattus tihti hätta tunnete väljanäitamisega. Tema käekott oli kõva ja beež ning seda ei võinud lapsed puutuda, süngelt seisis see koridorilaual. Sügisel keetis ta moosi ja kompotti: hea perenaine, kuid õnnetu inimene. Siis ühel külmal suvealguse päeval mu vanaema suri ja ma elasin seda väga raskelt üle, kägaras ja kääksudes. See oli esimene surmjas surm minu elus. Maud oli koos minuga. Mul on nõnda valus praegu aktsepteerida, et Maudi enam mu kõrval pole. Kuidas saab inimene, kellele olen andnud nii palju ja kes on vastugi andnud, lihtsalt minema kõndida, jäädavalt lahkuda, seda samal ajal manifesteerides? Lõhkuda. Vanaema Helmi on mu kõrvalt kadunud ja sõbratar Maud ka. Kumb kaotusvalu on hullem? Kas pole need tegelikult üllatavalt sarnased? Maud on küll kuskil olemas, kuid minu jaoks teda enam ei ole. Ma tahaksin teda tagasi, teadmata, kas suudaksin talle tema jäärapäise, kitsarinnalise käitumise andestada.

Maudiga jagasime peaaegu kõike. Refereerisime mandlilõhnalistesse niisketesse suudlustesse puutuvat ning selgitasime patuseid-süütuid mõtteid. Hea oli toimunut-toimuvat kellegagi jagada. Minu esimene platoonilisest patusesse kulgenud ebaafäär kestis umbes kolmsada päeva. Ekstaatiline epohh. Plahvatuslik õitsemine. Maud elas mulle kaasa. Analüüsis. Esimene isik, kellega ma ennast jagasin, oli kõhn ja prink. Ta oli pigem tagasihoidlik kui ergas ning tema mõistus oli erakordselt täis värskeid, aga vist hulljulgeid ja lollipoolseid ideesid. Ta oli tundline ja teritas minugi meeli. Viis mind maale, paadiga sõitma ja tõi nurgapoest vaniljesaiakesi. Maud oli minuga koos ka sel eluperioodil, mil ma pidin otsustama, kes või mis minust edasi saab. Maud laitis mitmed mõtted maha. Nõnda kriitiline oli ta, tajudes minu puudusi – võib-olla jäi see tugev ning mitmekülgne, kuigi vist aus kriitika minusse kumama ja ma suutsin hiljem ka tema enda tegusid teravast vaatepunktist analüüsida, võta näpust, kas siis kättemaksuks või mitte. Siit ka minu hulljulgus tema kallimat hiljem verbaalselt brutaalselt tutistada ning väga enesekeskselt käituda, millest sigineski meie absoluuttüli ja lahkuminek for good. Nii olen ma üritanud seda ratsionaliseerida. Kuigi tegelikult, kui ma tagasi mõtlen, ei tundu see lahkuminek üldsegi nii selge ega arusaadav. Mingi jama, mingi kurjakuulutav kruvi, mingi saladus jäi meie vahele. Ja see ei lase mul vahel magada.

Loomulikult läksime me koos edasi õppima: Maud õppis kirjalikku tõlget, armastas peeni toite ja uinus kella nelja paiku öösel. Ta õppis ennastohverdavalt. Luges ebainimlikult palju. Ja kandis väga kummalisi riideid. Ta oli mulle nii kallis. Ma ei saa ütelda, et armastasin teda, kuna keeles, mida ma igapäevaselt kõige rohkem kasutan, on sellel väljendil kuidagi sakraalne mõõde, mitte nii, nagu igaühe mälusse puurdunud ingliskeelsel I love you’l, või te quiero’l, või ti amo’l. Ma armastan sind aga nõuab keelelihaste toonust, nõuab pikemat ettevalmistusperioodi, sügavamat mõtet väljendi taga. Vanemad ei ütle siin seda oma lastelegi. Maud, niisiis, oli mulle kallis. Oli. Ta kasvas minust lahku. Ja just sellises suunas. Tema minust. On ju igati moodne ütelda, et ma kasvasin temast lahku. Aga keegi ei ütle meelsasti, et ta kasvas minust lahku, või mis? Maud vokkis tol õhtul, kui ta minust lahku kasvas. Eemaldades brokoliõisikuid vartest ja kurnates imepeenikesi nuudleid hakkas ta minust lahku kasvama. Hiljem sojakastet tilgutades mõistis ta, et see on pöördumatu. Ja nii me õige pea ei kohtunudki enam: Maud kolis Raiko juurde, tõmbas jooned alla. Küll oli meil selsamal õhtul, mil Maud kärisedes minust lahku kasvas, huvitav lollipoolne jutuajamine, mis mul seniajani väga detailselt meeles on. Maud oli meie ilusad mustritega taldrikud kanavokki kuhjaga täis pannud ja me asusime toidu kallale. Ma mäletan, et meil mõlemal oli kohutav nälg, sest me olime millegipärast üpris kaua mööda linna ringi konnanud ning söömine oli sootuks ununenud. Nüüd kavatsesime selle tasa teha ja söögiriistade klõbinasse sulandusid iga natukese aja tagant kajakate hõiked avatud aknast. Taustal kõlas „Tabula rasa – Ludus”. Me sõime simpsonlikult. Ühtäkki märkasin, et ainult mina söön ahnelt. Maud oli kangestunud ja mõttesse vajunud. Tema must särk oli mustemaks tõmbunud. Maud rüüpas ja ütles: „Ma vihkan kaasaegset inimest. Isekad värdjad, raisk. Sina oled isekas ja mina olen isekas ja meie vanemad on isekad. Ei usu ma seda, et keegi käitub lähtuvalt teiste heaolust. Et keegi paneb kaaskodaniku himud esikohale.” Vastasin: „Kogu aeg ei peagi ju seda tegema. Vahel tuleb ka enda vajadustest lähtuda. Minu meelest jääb inimestes viimasel ajal just mingisugusest elementaarsest isekusest puudu: ma tunnen mitmeid nii isetuid inimesi, et nad kaotavad sellega pisut juba oma isikupärast ja teevad tegelikult oma karakterile valu. Ent võib-olla ei ole see karakteristikum just isekus. Võib-olla on see igavus või arvamusvaegus.” Maud neelatas, vaatas, kuidas mu sõrmed klaasi ümber kaardusid, ning sõnas: „Või noh, minu meelest tunned sa nii väheseid inimesi, et sa ei saa mitte mingisuguseid üldistusi teha.” See lause tegi mulle haiget, kuigi ei oleks pidanud. Maud jätkas: „Sa räägid eranditest, mis on ju vajalikud, kinnitamaks miskit reeglit. Usu mind, tänapäevane terve inimene tahab olla eriline, ihaldatud, tahab võimu, olla oma nišis parem kui kaaskondlane, tahab, ja kõik. Iga inimene on pelgalt oma naudingu peal väljas. Rohkem kui iial varem. Jagamine, andmine, heategemine on saanud mingi perversse kõrvalmaigu. See ei ole siiras. Oi, see on paha. See saab päädida pelgalt katastroofiga.” – „Miks sa ometigi sellest praegu räägid? Sa tõid praegu välja terve hunniku karakteristikume, ent enne sa rääkisid pelgalt isekusest. Ja sa üldistad ise ka ülemäära palju.” Maud pööritab silmi ja ma üritan meenutada, kas ta oli juba toiduvalmistamise ajal veini kummutanud või kas keegi oli talle vahepeal helistanud. „Nüüd ma räägin naudingute esikohale seadmisest. Ma üritan sinuga olemuslikel teemadel vestelda, miks sa nii tõrges oled? Niisiis, naudingud. Tead, et ka askees valmistab naudingut. Loobumine on nauding. Lihalik. Mu kursaõde näiteks mahlapaastub juba viiendat päeva järjest ja ilmselgelt valmistab see talle mingisugust iselaadset naudingut. Tal on silmad kogu aeg pahupidi.” Ma muigan ja Maudki muigab. Ütlen: „No sellest ma saan aru. Siin naudib ta eelkõige seda tugevat tunnet, mis temas tekib, metsik enesekontroll tekitab eufooriat ja võimutunnet. Loobumine annab miskit juurde, teadmise, et teised ei suuda loobuda! Aga fucking hell, mis teema ometigi! Pane parem küünlad põlema ja täida kastekann puhta veega, kui sul isu pole.” Maud justkui ei kuulnudki mind ja jätkas sama entusiastlikuna: „Kõik otsivad naudinguid. Kuidas inimesed ei mõista või pigem ei teadvusta, et see on omane igale indiviidile? Kuidas ei mõista näiteks sina minu naudinguvajadust, naudinguvajadust, mis on primaarne mulle kui isiksusele, mille ma asetan alati sinu heaolust ettepoole?” – „Mis asja? Kas sa tõepoolest oled täielikult minetanud usu inimlikku headusesse? Kui me hakkaksime oma elu sellise printsiibi järgi seadma, kaoksid paarisuhted ja sõprus kui selline.” Maud jätkas: „Sest inimene mõistab vaid iseenda naudinguvajadust. Iga inimese läbimõeldud teo eesmärk on isiklik nauding. Tuntuse ja au ja raha ja võimu poole püüeldakse. Need on vaid naudingu ümberütlused. Kirjanikud kirjutavad, sest kirjutamine pakub naudingut, sõnade kokkuseadmine on ju äärmiselt orgastiline. Teadlased uurivad ja eputavad oma saavutustega. Nau-di-vad.” – „Kas sa ei arva, et vahel on sellistel teguviisidel ka muu motiiv, inimesed ei püüdle alati mingi labase naudingu poole.” Maud isegi ei kuulanud mind: „Mõned aga ei saavuta soovitavaid naudinguid mitte kunagi. Keegi petab ja kooselu laguneb. Naudinguotsingul inimesele ei saa aga tegelikult ette heita seda, et naudingu puudumisel otsis ta kohtadest, kus seda pakuti. Mis põhjustas petetud indiviidile valu? Kus on selle valu alge? Pigem teeb petetud poolele haiget see, et teine koges naudingut, tema aga samal ajal mitte. Seepärast on normaalne kooselu mingi aja möödudes võimatu. Teise naudingule ollakse kade. Naudingud peavad olema võrdsed. Ja me saame naudingu mõistest vahest hoopiski valesti aru.” Maud neelatas: „Nauding on väga kolloidne. See on väga individuaalne. Oletame, et sa kütad end mingi näiliselt tühise asja pärast üles.” Maud rääkis ja ma tundsin, kuidas ma ei suuda suud sulgeda, mul oli nii ebamugav. Sülge voolas mu suunurkadest. Ma olin nii õnnetu. Maud jätkas: „Näiliselt – sellepärast, et ma arvan, et kui sa end juba millegi pärast tõemeeli üles kütad, siis see ei ole tühine asi, vaid läheb sulle mingil kummalisel kombel tugevasti korda. Isegi kui see on valesti riiulile asetatud tass. Ja ma ei mõtle siin esilekutsutud aspekte, manipulaatorite teguviise. Ühel hetkel hakkab see sulle mingit iselaadset naudingut valmistama, see valu, see pettumus, see kurbus liitub intensiivseks vabadusetundeks, sõltumatuseks. Ja kui keegi üritab selle kallale tulla ehk elimineerida valu põhjuse, siis sa justkui klammerdud valu külge, tahad selles edasi elada. Sa ei anna oma valu ära! Sa oled kade!” Me jätkasime vaikides söömist ja ma ootasin, et Maud ütleb veel midagi imelikku või alustab hektilist arutelu mingil teemal. Aga ta oli täiesti vait, ja seda kogu järelejäänud eine jooksul. Olukord oli kuidagi ärev ja ma tahtsin mingil arusaamatul põhjusel Raikost rääkida. Ma olin vist haavunud ja esimest korda oma lühikese elu jooksul väga kättemaksuhimuline. Kättemaksuhimuline selle pärast, et Maud oli puudutanud olulisi inimlikke kategooriaid kuidagi labastavalt, oli olnud ründav ja salvav ja uskmatu ja ma tundsin end puudutatuna. Nii ma ütlesingi talle, et too tema armastatu ei meeldi mulle ja ega ta meeldinudki. Ma ütlesin, et Maudi otsustusvõime oli teda sel korral alt vedanud. Agressiivse ning purulolli kasuks oli ta valiku langetanud. Silkjas ja imelik oli see mees, ta ei tekitanud turvatunnet, lõõpis liialt palju ja suitsetas kehvi sigarette. Praegu olnule tagasi mõeldes ei saa ma isegi aru, kuidas ma ometigi nii julge olin ja oma arvamuse nii selgelt välja ütlesin. Kas ka see oli murdepunktiks minu temperamendis? Ma hoidsin tihti oma arvamuse enda teada ning minu puhul ei kehtinud kunagi väljend „keelt hammaste taga hoidma”, sest ma ei pidanud kunagi keelt pidurdama: mu keelel polnud tahtmist isegi hammaste vastu puutuda. Muutusin aegapidi küll pisut julgemaks, kuid olin ikkagi üpris kidakeelne-kinnine. Maud sai tegelikult hiljem ka ise aru, et Raiko sisemuses kihiseb midagi halba, sellest hoolimata ta ei andestanud mulle. Muidugi, eks teiste kallimaid hukka mõista on karm. Sina ei pea mitte teiste armastatuid kritiseerima! See on pelgalt nende endi otsus, otsus olla koos. Hiljem pole ma seda teinud. Ise olen ka pime ja vigu teinud. Naised ihalevad (silmanähtavalt) halbu mehi, heh, ja vice versa. Maud käitus tol õhtul imelikult, kuidagi ignorantselt, oli halvasti meelestatud. Pärast õhtusööki pugesime kumbki oma nurka ja lugesime-õppisime vaikselt. Järgmise kuu jooksul viis ta oma asjad Raiko juurde. Sellesama Maudi pildid ma pesukapist leidsingi. Pärast voodisse naasmist ei jäänud ma enam magama. See ei pannudki imestama. Ma mõtlesin Maudist ja jõllitasin aknast välja. Maudi minek seostus mulle kaneelisuhkru lõhnaga. Oli sügis ja keegi küpsetas ühikas õunakooki ja terve korruse peal levis vaimustav kaneelisuhkru ja küpsetatud õuna lõhn. Minu sees paisusid aga põrgulikud huilged, sest ma peletasin oma sõnadega, oma impulsiga minema Maudi, kes oli mulle tõeliselt kallis ja aitas elusoppa teed uuristada, näitas kätte leevenduse asukoha, kui ma Tema tõttu kehavalus mööda tuba ringi roomasin, sõitis minuga pärislinna, kui mul väikelinna-ahastus peale tuli ja keetis mulle riisipudingut. Sel õhtul, mil ta oma viimased raamatud ja taldrikud ära viis, küpsetas keegi õunakooki. Rohkem pole ma teda näinud.

Kui ma rääkisin Maudile oma probleemidest Temaga, hirmus ja vihastas ta kohutavalt. „Kuidas sa midagi sellist välja kannatad? Jaluta minema!” ütles Maud nii, nagu teaks ta kõiki vastuseid. Tema silmad olid hirmuäratavad. „Ma ei saa ära jalutada inimese juurest, kes on mu hingesugulane, minuga nii üks, isegi kui ta mulle haiget teeb, mind haavab. Mis niimoodi inimsuhetest üldse saaks? Ma ei anna alla! Iga mure peale ei saa lihtsalt plehku panna.” – „Sa ei mõtle seda ju ometigi tõsiselt. Järelikult sa veel ei tea, kui võimeline ta on, ta ei ole sulle veel kõige karmimalt lajatanud. Usu mind: ükskord saad sa sellise hoobi, et hing kinni ja veri voolab, sest ta on selleks surmkindlalt võimeline! Sinu olukorras oleksin ma juba esimeste ohumärkide ilmnemisel jalga lasknud. Palun sind, asi ei seisa ei kättemaksus ega haigettegemises, küsimus on suures osas juba sinu tervises ja enesetundes. Sa võid pärast seda haiglaravi vajada. Me ei räägi siin väikestest muredest, mille eest plehku panna. Siin räägime vägagi olemuslikest probleemidest!” Maud vaatas mind ootavalt. Ma näppisin kampsuniserva ja genereerisin väljavabandust: „Millest sa ometigi räägid? See, et ma haige olen, ei tähenda ju ometi, et ma peaksin endale elus mingeid mööndusi tegema. Ma ei saa elada hirmus.” Sinnapaika see teema jäigi, Maud läks külmalt mu elust ära ja hiljem lajatas Tema mulle sellise hoobi, et hing kinni ja veri voolas. Ma märkasin muutusi Tema käitumises juba ammu. Kui me kohtusime, oli Tema mu Ravic. Kihku-kähku toimus kõik meie vahel, usaldussuhe sündis väheste päevadega. Minu romantik, minu kidakeelne prints, hoolitsev ja kummaline! Ta oli headus tuumas, viisakas ja tähelepanelik, sügavalt empaatiavõimeline, armastas loomi ja väikesi lapsi, nuttis, kui härdus. Me olime koos olnud kaks jaanikuud, kui Tema mulle haiget tegi. Ta jättis mu käe meelega raske keldriukse vahele. Möödus veel aega, Tema viis mind teatrisse ja minireisidele, helistas ja käis koolis vastas. Suudles mind ampsates ja näitas teisigi viise pidi välja, et armastab mind. Ta tegi mulle kingitusi, alguses ehteid ja parfüüme. Ma ei olnud asjalembeline, aga need vidinad olid mulle väga südamelähedased. Magasin Tema kingitud kõrvarõngastega, kandsin uhkusega maitsekaid juuksekaunistusi. Õige pea hakkas ta mulle riideid kinkima, kitsaid pükse ja siidist triiksärke, kõik nullsuurusele. Ükski asi ei mahtunud mulle selga. Ma toppisin pükse jalga, need ei libisenud üle puusade. Kiskusin ja katkusin. Röökisin. Ma nutsin riidekapi ees ja pakkisin kõik Tema kingitud kehakatted kilesse. Nutsin ja nutsin. Mõne aja pärast juhtus see jälle: mu hea kaaslane valas mulle kuuma valget teed randme peale. Ma muutusin kahtlustavaks.

Igal juhul tol päeval, mil ma olin jõudnud varukoju ja hakanud kitsejuustupirukat küpsetama, tol päeval tabas mind pärast kriise-kriisikesi teatav selgusehetk. Selgroog hakkas idanema. Ma võtsin oma kenast, Idast tellitud märsist kolm purgikest ja valasin nende sisu klosetti. Vesi sahises peale. Uhke olin enda üle. Kuigi teadsin, et see oli vaid hetkeline tugevushetk.