Читать книгу Köidikuist vabanenud hing. Teekond sinu olemuse sügavustesse - Michael A. Singer - Страница 7

“Eelkõige ole ustav endale, sest sellest järgneb

nagu ööle päev, et ei või olla teiste vastu võlts.”^[1.]

WILLIAM SHAKESPEARE

Shakespeare’i läbi aegade au sees olnud sõnad, mida Polonius Hamleti esimeses vaatuses oma pojale Laertes’ile ütles, tunduvad nii selged ja ühemõttelised. Nad õpetavad meile, et selleks, et hoida ausaid suhteid teistega, tuleb kõigepealt olla endale ustav. Samas, kui Laertes oleks enda vastu täiesti aus olnud, siis ta oleks mõistnud, et samahästi oleks isa võinud ta ka väljalt tuult püüdma saata. Millisele “endale” me siis lõppkokkuvõttes ustavad olema peame? Kas sellele, kes ilmub välja siis, kui me oleme halvas tujus, või tollele, kes on kohal siis, kui meie vead meid alandlikuks teevad? Või äkki hoopis sellele, kelle jutt pärineb südame pimedamatest soppidest, sel ajal kui oleme masendunud või endast väljas, või äkki tollele, kes ilmub noil põgusatel momentidel, kui elu tundub nii tore ning helge?

Nendest küsimustest me näeme, et arusaam “endast” võib osutuda veidi tabamatumaks kui esialgu arvatud. Võibolla kui Laertes oleks traditsioonilise psühholoogia poole pöördunud, oleks see asjale veidi valgust heitnud. Psühholoogia isa Freud (1927) jagas psüühika kolmeks osaks: id, ego ja superego. Id oli tema nägemuses meie primaarne, loomalik olemus; superego hinnangutesüsteem, mille ühiskond on meisse istutanud; ja ego meie esindaja välismaailma ees, kes võitleb selle nimel, et saavutada tasakaal teise kahe võimsa jõu, id’i ja superego, vahel. Kuid see muidugi ei oleks noort Laertest sugugi aidanud. Millisele eelnimetatud vastassuunalistest jõududest me siis lõppkokkuvõttes ustavaks jääma peame?

Jällegi, me näeme, et asjad ei ole alati nii lihtsad, kui nad paistavad. Kui julgeme “enda” pealispinnast sügavamale vaadata, kerkivad üles küsimused, mida enamik inimesi pigem ei küsiks: “Kas minu erinevad aspektid on kõik võrdselt osa minust endast või on olemas ainult üks mina – ning kui nii, siis milline, kus, kuidas ja miks?”

Järgnevates peatükkides võtame ette “enda” uurimise teekonna. Kuid me ei tee seda traditsiooniliselt. Samuti ei pöördu me abi saamiseks psühholoogia ega suurte filosoofide poole. Me ei vaidle läbi aegade au sees olnud usuliste vaadete üle ega vali nende vahel, samuti ei kasuta me inimeste arvamusi puudutavaid statistilisi uuringuid. Selle asemel pöördume me üheainsa allika poole, millel on antud teemast fenomenaalselt palju teadmisi. Me pöördume eksperdi poole, kes kogu oma elu on iga päev ja iga minut kogunud infot, mis on vajalik selle suure uurimistöö lõpuleviimiseks. See ekspert oled sina ise.

Kuid enne, kui sa liiga põnevile lähed või otsustad, et sa ei ole selleks ülesandeks valmis, teeme kõigepealt selgeks, et me ei aja taga sinu selleteemalisi vaateid või arvamusi. Meid ei huvita, mis raamatuid sa oled lugenud, mis kursustel käinud või millistest seminaridest osa võtnud. Meid huvitab ainult sinu intuitiivne kogemus, kuidas on olla sina. Me ei otsi taga sinu teadmisi, me otsime sinu otsest kogemust. Nagu sa näed, ei ole sul siin võimalik läbi kukkuda, sest sinu “ise” on see, kes sa oled, alati ja igal pool. Me peame temas lihtsalt selgusele jõudma. Sest et see kõik võib lõpuks üsnagi segadusseajavaks osutuda.

Selle raamatu peatükid ei ole miskit muud kui peeglid, mis sind “ennast” sulle erinevatest nurkadest näitavad. Ja kuigi teekond, millele me kohe asume, on sisemine, tuleb see sulle kasuks sinu elu igas aspektis. Ainus eeltingimus on, et oleksid valmis ausalt iseendasse vaatama, kõige loomulikumal ja intuitiivsemal viisil. Pea meeles, et kui me siin “enda” juuri otsime, siis tegelikult otsime me sind.

Järgnevaid lehekülgi lugedes märkad, et mõnest väga sügavast teemast tead sa oluliselt rohkem kui arvasid. Tegelikult sa juba tead, kuidas ennast leida, sind on lihtsalt teelt kõrvale juhitud ning segadusse aetud. Kui saad oma fookuse tagasi, siis mõistad, et sa mitte üksnes ei ole võimeline ennast leidma, vaid sa oled ka võimeline ennast vabastama. See, kas otsustad seda teha või mitte, sõltub täielikult sinust endast. Kuid pärast nendesse peatükkidesse kätketud teekonna läbimist ei ole enam segadust, võimetust ega teiste süüdistamist, vaid sa tead täpselt, mida on vaja teha. Ning kui sa siis peaksid otsustama pühenduda kestvale eneseleidmisteekonnale, areneb sinus välja tohutu lugupidamine tolle vastu, kes sa tegelikult oled. Alles siis hakkad sa hindama selle nõuande tõelist sügavust: “Eelkõige ole ustav endale.”

1 “Hamlet”, Kirjastus Avita, Tallinn 1997, tõlkinud Georg Meri [ ↵ ]