Читать книгу Michael Bublé : praegusel hetkel - Michael Heatley - Страница 5

Tähtsamad asjad kõigepealt – nimi. Jah, praeguseks teame juba kõik, et seda hääldatakse ‘bublee’, aga kust see nimi õigupoolest pärit on?

Michaeli emapoolsed vanavanemad Yolanda ja Demetrio „Mitch” Santagà emigreerusid Itaaliast Kanadasse. Mitch on tegelikult pärit Preganzioli-nimelisest külast, mis asub Veneetsiast 20 kilomeetrit loode pool, samas kui Yolanda Moscone sündis Carrufos, Villa Santa Lucia degli Abruzzis, Kesk-Itaalias, väikelinnas Aadria mere rannikul. Tänu sellele oli Bublél võimalik saada nii Itaalia kui ka Kanada kodakondsus ja 2005. aasta oktoobris sai temast Itaalia passi uhke omanik.

Inimesed arvavad sageli, et Michael on päritolult prantslane, seda just tänu sellele nimele Bublé ja tõsiasjale, et ta on Kanadast. Ta tunnistab, et tema perekonnanimi küll „kõlab prantsuspäraselt, aga ma olen kanadalane, kes on väga uhke oma Itaalia päritolu üle”. Michaeli sõnade kohaselt kestab segadus tema nime päritolu ja häälduse pärast ikka edasi. „Ma olen kuulnud öeldavat ‘bjulii’: „biblii’: „buulii’ ja ‘babbls’. Kuna ma olen kanadalane, siis osa inimesi arvab, et ma räägin prantsuse keelt. Nad astuvad lihtsalt prantsuse keelt rääkides ligi ja ma ei saa aru, millest nad räägivad.”

Kui Michaeli isapoolsed vanavanemad Itaaliast Vancouverisse tulid, kutsuti neid Bubli nime järgi. Kirjapilti muudeti ja e-tähele lisati rõhumärk, et inglise keele kõnelejatele hääldus lihtsamaks teha ja vältida seda, et neid nimega Bubble ei kutsutaks. Teise teooria kohaselt on perekonnanimi Buble (ilma rõhumärgita) hoopis Horvaatia päritolu nimi, teooria aluseks kuuldus, et pere isapoolne perekond on pärit Istria linnast, mis asub Horvaatia ja Itaalia piiri lähedal.

Lewis ja Amber Bublé esimene laps, Michael Steven Bublé, sündis 9. septembril 1975. aastal Burnabys, Briti Columbias. Osana Kanada Vaikse ookeani looderannikust, asub Burnaby Vancouverist ida pool, Fraseri jõe orus, Ameerika Ühendriikide piiri lähedal. Burnaby asutati 1892. aastal algselt külana. See laienes käsikäes naabruses asuvate New Westminsteri ja Vancouveri linnadega. Sel ajal, kui Michael Bublé seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel üles kasvas, oli linna rahvaarv umbes 150 000 elanikku.

Linn üha laienes ja sai suurlinnaks 1992. Aastal. Linn on kohanenud muutuva majanduskliimaga, toetudes rohkem rasketööstusele ja tehnoloogiale ning vähem traditsioonilistele tegevustele nagu põllumajandus ja metsatööstus. Praegu on Burnaby osa piirkonnast, mida kutsutakse Vancouveri suurlinnaks. Kuni Michael Bublé tulekuni olid Burnaby kuulsaimad elanikud 10-aastase poisina linna kolinud näitleja Michael J. Fox, kes on kuulsust võitnud filmiga „Tagasi tulevikku” ja seriaaliga „Family Ties”, ja Carrie-Anne Moss, üks „Matrixi” triloogia staaridest.

Bublé isa Lewis oli kalur, kes veetis igal suvel pikki perioode oma laeval, teel Alaska jäiste vete poole, jättes koduperenaise ja ema Amberi oma vanemate abiga lapsi kasvatama – Michaelile lisandusid õige pea kaks nooremat õde. Michaeli elus olid perekonna lähedased suhted väga olulised, eriti tema suhe vanaisaga, kes ta muusika juurde suunas. Nagu vanaema hiljem on meenutanud „Michaeli isa ei olnud suviti kodus, seega käisid lapsed alatasa meil. Et vanaisale meelehead teha, õppis Michael vanu laule laulma. Ta ise armastas neid laule samuti ja tundus, et ta suutis neid laulda juba siis, kui oli neid vaid ühe korra kuulnud.”

Michaeli õdedest vanem, Brandee, sai erivajadustega laste õpetajaks ja Brandee Ubelsi nime all emaks pojale ja tütrele, O’Shea’le ja Jayde’ile. „Kas te suudate uskuda, et tema nimest sai abielludes Bublé asemel Ubels? Üks naljakas nimi teise vastu,” kommenteeris tema isa.

Perekonna pesamunast, Crystalist, sai näitleja ja ta läks oma venna jälgedes meelelahutusärisse. Koolitüdrukuna oli ta innukas tantsija, kuid pahkluuvigastus sundis teda näitlemisele keskenduma. Crystal alustas telekarjääriga veel koolis käies, esinedes 1996. aastal Global TV teismeliste draama „Madison” neljas episoodis Cloverina. See oli esimene paljudest teleesinemistest nii Kanadas kui ka USA-s, kuid tema tähelepanuväärseim roll oli Kanada politseiseriaalis „Cold Squad” ajavahemikul 2001 kuni 2003 kehastatud Billie.

Tema filmikarjäär algas 1996. aastal statistina Kanada filmis „Kissed”, millele järgnes väike roll filmis „Rollercoaster” (1999), siis pisut olulisem roll filmis „Christina’s House” (2000) ja seejärel peaosa 2007. aastal ilmunud filmis „Dress to Kill” (originaalpealkirjaga „Crossing”). Viimatimainitud roll tõi talle nominatsiooni auhinnale Leo Award, mida annab välja Briti Columbia filmi- ja teletööstus, kategoorias „parim naispeaosaline täispikas draamas”.

Lewis ja Amber Bublé olid kõigutamatud roomakatoliiklased ja loomulikult kasvatasid nad selles usus ka oma lapsi. Lapsena oli Michaelil olnud valgete kaantega piibel, mida ta kasutas ühel kindlal eesmärgil. „Mul oli kombeks selle piibliga magama minna ja ma palvetasin igal õhtul stiilis: „Armas Jumal, palun anna mulle hääl.”” Siiski, nagu tihtipeale juhtub, aastatega tema tunded katoliku usu vastu muutusid. „Ma olin üles kasvades väga usklik …, [aga] nüüd on mul religiooniga oma isiklik suhe. On teatud asju, millega ma nõus ei olnud või millele olen täiesti vastu.” Eriti rabas teda tohutu erinevus katoliku kirikutes oleva rikkuse ja maailmas valitseva vaesuse vahel. „Me käisime nendes kirikutes, mis olid niivõrd ülikülluslikud, palju uhkemad kui ükski hotell, milles ma käinud olin, ja ma mõtlesin – on ju olemas vaeseid ja haigeid inimesi, ja ehkki mulle meeldib, et Jumala koda näeb hea välja, on see juba naeruväärne.”

Ema Amberi sõnade kohaselt teatas Michael oma perele juba väga õrnas eas, täpsemalt siis kaheaastaselt, et saab kuulsaks. Esimest korda näitas ta oma hinnalist lauluoskust, kui õppis pähe oma koduse aadressi ja lisas sellele meloodia – „kolm-null-neli-kaheksa, Car-din-al Drive”.

Ta oli umbes kuue- või seitsmeaastane, kui muusika talle esimese ja püsiva mulje jättis. „Minu esimene muusikaga seotud mälestus pidi kindlasti olema Bing Crosby plaadi „White Christmas” kuulamine.” See, üks Bubléde pere lemmikutest, oli jõululaulude klassika kogumik (alguses nimega „Merry Christmas”). Plaadi nimiloo kõrval oli sellel veel jõulukoraale („Silent night” ehk „Püha öö”), kirikulaule („Faith Of Our Fathers”) ja pisut uuemaid ilmalikke lugusid, näiteks „Santa Claus Is Coming To Town” („Jõulutaat on meie poole teel”). „Ma olin täiesti vaimustuses, kui meie kodus mängis parajasti Bing Crosby plaati „White Christmas”. Ma ajasin oma vanemad hulluks. Ma olin viieaastane ja kuulasin seda juulikuuni.” Teistes intervjuudes on ta väitnud ka, et „kuulas seda plaati aastaringselt”.

Noore Michaeli jaoks oli jõuluaeg eriline, mitte niivõrd kinkide tegemise ja saamise pärast, kuivõrd lihtsalt selle Crosby plaadi pärast. „Ma lihtsalt arvan, et see oli nii meloodiline ja tema hääl nii kaunikõlaline ja tegelikult ma vist avastasin sellelt plaadilt enda jaoks ka džässmuusika. Kui ma seda kuulen, tuleb see aeg jälle meelde.” Kaheksakümnendate alguses peeti Crosbyt parimal juhul kitšiks, kuid Michael seda ei teadnud. „See mängis üle kogu maja ja isegi nii noorest peast arvasin ma, et see oli maailma lahedaim asi.”

Plaadi mõju kirjeldades rääkis Michael: „Juba siis, lapsena, arvasin ma, et see on väga lahe. See sving, see tunne, see oli nii kütkestav. Vanemaks saades avastasin, et mul on selle muusikaga eriline suhe. Mulle meeldis orkestratsioon. See oli tõesti pigem muusikastiil, mis võlus. Kui ma vanemaks sain, varases teismeeas, hakkas vanaisa mulle ette mängima kõike, alates Frank Sinatrast Bobby Darini ja Elvis Presleyni. Ma armusin nende lauljate stiili, nende laulude stiili, laulusõnadesse ja meloodiasse. Mulle tundus, et kõik need elemendid olid justkui ajatud.”

Michael Bublé alustas oma ametlikku haridusteed viieaastaselt, käies Seaforth Elementary Schooli nimelises algkoolis Burnabys. Ta meenutab seda soojalt kui „kooli, kuhu kõik lapsevanemad tahtsid oma lapsed panna. See oli imepärane, hubane, turvaline paik, kus olid suurepärased õpetajad ja direktor, kes tundis kõiki nimepidi.” 11-aastaselt tekkis tal „üüratu, sõge kiindumus” oma õpetaja, proua Moore’i vastu, keda ta kirjeldas järgmiselt „rabavalt ilus naine, kes oli sel ajal umbes 30-aastane. Ta oli hämmastav inimene. Selles vanuses jättis mulle sügava mulje näha sellist naist, kes oli nii ilus ja samas ka tugev. Ta oli üsna tagasihoidlik, väga stiilne ja ma oleks teinud ükskõik mida, et proua Moore’ile õun anda.”

Michael ei ole inimene, kes oma juured unustaks ja nii ta hoidis ta ühendust ka Seaforthi algkooliga ning kohtus proua Moore’iga taas, kui naasis kooli, et neile tšekk kinkida. Michael oli jahmunud, kui taipas, et õpetaja oli temaga kohtumisest ärevil, sest Michaeli arvates oleks see pidanud olema täpselt vastupidi.

Kuigi Burnaby on omaette kogukond, peetakse teda siiski Briti Columbia suurima linna Vancouveri äärelinnaks, Vancouverit peab oma kodulinnaks ka Michael. Jäähoki, mida Põhja-Ameerikas teatakse lihtsalt kui hokit, on Kanada spordis ülitähtsal kohal sarnaselt jalgpalliga Inglismaal. Bublé väidab, et „Vancouver on maailma üks silmapaistvamaid jäähokilinnu. Ma mõtlen – kes oleks meiega võrdväärne? Võib-olla Toronto, võib-olla Montreal. Me oleme hoki järele puha pöörased.”

Michaelil ja tema isal olid meeskonna Vancouver Canucks hooajapiletid ja nad käisid regulaarselt võistlusi vaatamas, kui need toimusid meeskonna koduareenil Pacific Coliseumis. 1995. aastal seadis meeskond ennast sisse suuremal ja uhkemal Rogers Arenal, kus Michael 15 aastat hiljem oma 2010. aasta ringreisile väljamüüdud kontserdiga punkti pani.

Tal on nendel võistlustel käimisest eredad mälestused. „Käisin lapsena vaatamas iga kodumängu ja ma mäletan neid ilusaid kollaseid villaseid jakke, mida kõik nii kohutavalt koledaks pidasid,” ütles ta, viidates sellele vastuolulisele kujundusele pluusidel, mida Canucksi mängijad kandsid ajavahemikul 1978–1985. Michael vuristab ette terve nimekirja oma lapsepõlve lemmikmängijatest: „Ma mäletan, et tahtsin olla Gary Lupul, Patrik Sundström ja Ivan Hlinka. Mulle oli alati tundunud, et selline nime nagu Michael Bublé oli päris lahe, sest see oli ligilähedane nimele Jirí Bubla.” (Tšehhis sündinud Bubla oli kaitsemängija, kes mängis Canucksi meeskonnas ajavahemikul 1982–1986.)

Michael oli hellitanud lootusi saada professionaalseks hokimängijaks, mängides nii kodus kui ka tänaval. „Kui te küsite mu isalt ja emalt, siis minu hokikarjäär algas meie majas ja garaažis, kus ma rikkusin kõik seinad neist litreid läbi lüües. Ma mängisin lapsena hokit ja ma arvan, et mu käed olid päris osavad, aga mu uisutamisoskus oli hämmastavalt halb. Ma olin ründaja ja ma ei tormanud tagasi kaitsesse, kui teine meeskond ründele asus.”

Ta on energiline ja entusiastlik, rääkides selle spordiala võlust, ja avaldab kahetsust selle üle, et ei olnud tipptasemel mängimiseks piisavalt hea. „Hoki on minu jaoks kõige kiirem, kõige ilusam ja kõige keerukam mäng, mis üldse olemas on. Ma armastan seda. Armastan seda mängida, seda vaadata. Ma söön ja joon seda.” Teda paelus hoki eetos tervenisti. „Mulle meeldis selle mängu metsik loomus, see kaklemine. Ja ma olin hea, aga mitte piisavalt hea.”

Tema hinnang oma võimetele hokimängijana on aastate jooksul mõnevõrra muutunud. „Unistasin sellest, et Vancouver Canucks värbaks mind oma meeskonda. Ma tahtsin nii kohutavalt olla hokimängija, aga tõde on see, et ma ei kõlvanud kuhugi. Kui ma oleksin hokis vähegi käsi olnud, siis ma praegu tõenäoliselt ei laulaks. Ma ootaks praegu tõenäoliselt varumängijate pingil hooaja lõppu.”

Alates poisikeseeast on Michaeli elus domineerinud kaks kirge, kirg muusika ja hoki vastu. Hiljuti nende kahe kire üle aru pidades, jõudis ta ehk pisut üllatavale järeldusele. „Paar õhtut tagasi, ma sõpradega väljas õlut joomas käisin, küsisid nad minu käest, milleta ma elada ei saaks; ja kui ma selle üle järele mõtlesin, siis pidin ma nukralt tõdema, et ma suudaks ilma muusikata elada, aga ma ei usu, et ma ilma hokita hakkama saaks. Ma arvan, et see on maailma kõige lahedam mäng.”

Kuna Bublé on sündinud seitsmekümnendate aastate keskel, oleks teda võinud mõjutada diskomuusika, staadionirokk või isegi punkrokk. Ta oleks tegelikult pidanud olema MTV põlvkonna kinnimakstud liige. Selle asemel tõmbas tema vanaisa välja hoopis oma vanad plaadid ja tutvustas Bubléle erinevaid lauljaid, alates neljakümnendatest ja lõpetades kuuekümnendatega, näiteks Frank Sinatrat, Ray Charlesi ja Bobby Darinit. Tema isa oli raskeroki fänn, kellele meeldisid eriti just Led Zeppelin ja The Who. „Kas sa kuulad ikka veel seda lillade muusikat?” naljatles ta, kui poeg kaevus üha sügavamale möödanikku vajunud muusika minevikku.

Vanaisa Mitch, nagu Michael teda kutsub, mängis Bublé arengus keskset rolli ja Michael on tema mõju ka palju kordi tunnustanud. „Üles kasvades oli vanaisa tegelikult mu parim sõber. Tema oli see, kes avas mu silmad tervele muusikamaailmale, millest minu enda põlvkond pole justkui väljagi teinud. Kuigi mulle meeldib rokk ja kaasaegne muusika, juhtus sel esimesel korral, kui vanaisa mulle Mills Brothersi plaati ette mängis, midagi nõiduslikku. Need laulusõnad olid nii romantilised, nii tõelised ... just selline, nagu üks laul minu arvates olema peab. Ma oleksin nagu näinud oma tulevikku mööda vilksavat. Ma tahtsin lauljaks saada ja ma teadsin, et see on see muusika, mida ma laulda tahan.”

The Mills Brothers oli pop-džäss vokaalkvartett, kes müüs 50 miljonit plaati karjääri jooksul, mis kestis 1928–1970. Nad olid tugevat mõju avaldanud Dean Martinile, kuid olid oma populaarsuse minetanud ajaks, kui Michael nad avastas. Hiljem kaevus Mitch veelgi sügavamale oma ulatuslikku plaadikollektsiooni, et tutvustada Michaelile tervet rida suurepäraseid lauljaid svingi ajastust ja veelgi kaugemalt: Louis Armstrong, Ella Fitzgerald, Mel Tormé, Sarah Vaughan, Al Martino ja Tony Bennett. Isegi Elvis Presley plaadid jõudsid plaadimängijasse, kuid rokikuningas Michaelit ei pimestanud. „Ma armastan Elvist,” ütles ta, „kuid enamasti nautisin ma palju enam Al Martino või Mills Brothersi muusika avastamist.”

Selleks ajaks, kui ta oli 13-aastane, oli ta avastanud mitmeid muusikastiile, mille tulemusena oli tema muusikaline maitse palju mitmekesisem kui keskmisel teismelisel tavaliselt. „Vanaisa aitas tõepoolest suurema leegi süüdata. Ma tahtsin kogu aeg aina rohkem ja rohkem teada saada.” See oli nende häälte kvaliteet, mis teda niivõrd võlus. „Kuulata lapsena selliseid lauljaid nagu Mel Tormé või Ella Fitzgerald või Frank Sinatra oli nii imeline, sest neil oli selline meloodiline tonaalne kõla, mida ma ei olnud kaasaegsetel lauljatel kuulnud.”

Vaevu teismeliseikka jõudnud, oli Michael juba pühendunud svingile ja mõistis instinktiivselt seda, mis muusikast muusika tegi. „Isegi nii noores eas mõtlesin ma, et need sõnad olid sellised, millest ma aru sain ja nende viisid olid nii meeldejäävad. Minu jaoks oli see tunne, kui üks grupp ühele hoogu satub – ja ma ei mõtle siin vaid lugusid, kus lauldakse, vaid džässorkestrit –, kui nad ühele lainele saavad ja svingivad, siis see on midagi, mida sa kogu kehaga tunned ega suuda lõpetada põlve peal rütmi kaasa löömist. See on põhimõtteliselt see, mille nimel ma elan ja olen alati elanud. Ma olen alati samamoodi tundnud.”

Veelgi tähelepanuväärsem on see, kuidas Michael selle stiili endasse sulandas, arvestades seda, nagu ta ise ütleb, et sündis liiga hilja, et neid lauljaid laval näha. „Ma kuulasin vaid nende muusikat, aga peaaegu kõik, mida ma üldse kunagi õppinud olen, õppisin ma, kuulates nende artistide elutööd.”

Vanaisa ja lapselast ei sidunud ainult muusika, vaid ka jäähoki ja nende vestluste teemad ulatusid parimast hokimängijast parima džässilauljani. Nad veetsid koos tunde vinüülplaate kuulates ja kasutades vana grammofoni, et mängida džäss- ja svingmuusikat – stiile, mis olid lõplikult moest läinud. Mitte et see oleks Michaelit põrmugi häirinud. „Ma olen sentimentaalne inimene ja need laulusõnad on üsna sentimentaalsed. Viisid on oivalised. Need laulud on lihtsalt ilusad ja ma armusin neisse ega lasknud neid enam minema.”

Ambitsiooniga saavutada edu, esitades sedalaadi muusikat pidi kindlasti tunduma üsna ebatõenäolise unistusena. Sellest hoolimata jäi Mitch Santagà visalt kindlaks oma veendumusele, et tema lapselaps on see, kes selle muusikastiili uuesti elule äratab. Tähelepanuväärne selle kõige juures on tõik, et Michaelil oli selline lauluhääl, mis sobis ideaalselt armastatud muusikastiiliga. „Mis oleks saanud, kui ma oleksin armunud heavy metal’isse?” mõtiskles ta 2004. aastal. „See oli õnnelik juhus. Ma armusin muusikasse, millega ma hästi kokku sobin.”

Esimene tõendus sellele õnnelikule juhusele leidis aset 1988. aastal, kui tema pere oli teel koju iga-aastaselt Mitchi ja Yolanda juures peetavalt jõulupeolt. „Ma olin 13-aastane, kui vanemad taipasid, et ma oskan laulda. Ma istusin koos õdedega auto tagaistmel. Ema ja isa sõidutasid meid pärast üht vanaisa ja vanaema juures toimunud jõuluõhtut kodu poole ja me laulsime jõululaule. Ma arvan, et me laulsime lugu „White Christmas”, kui nad kõik äkki vait jäid, aga mina laulsin lihtsalt edasi; nad pöörasid end minu poole ja lihtsalt vaatasid, suud ammuli, selliste nägudega, et „kes sa oled?” ja see oli esimene kord, kui mu vanemad ütlesid: „Mida kuradit? Kust see siis nüüd tuli?”” Amber Bublé meenutas seda juhtumit ja terve pere üllatust ilmekalt, jutustades sama lugu Oprah Winfrey’ jutusaate publiku hulgast 2009. aastal, kui poeg saates esines.

Analüüsides seda, millised isikuomadused on ta oma vanematelt pärinud, võrdleb Michael end kõigepealt emaga. „Me oleme mõlemad keevalised, kirglikud ja äkilised. Me andestame kergesti, kuid me võime ka kiiresti vihastada. Minu isa Lewis on väga rahulik. Ma ütleksin, et minu meeldiv külg, see pehme ja sentimentaalne pool minust, on isalt, samas kui keevaline ja sõbralik pool on emalt.”

Kui temalt küsiti, kust ta lauluhääl pärit on, oli Michael kärme oma isa tunnustama. „Tal on hea hääletoon ja suurepärane mälu, aga mis puudutab laulusõnade meeldejätmist, siis on ta mälu lihtsalt uskumatult halb. Sisuliselt valis ta mingi loo ja hakkas siis pihta: „When the moon hits your eye like a big pizza pie ... When the moon hits your eye ...” Ta võis seda ühte rida laulda tuhat korda järjest. Ja mina mõtlesin endamisi: „Paps, saa juba pihta – sa pead selle kuradi laulu ära õppima!””

Vanaisa Mitchi rabasid tema lapselapse vokaalsed võimed esimest korda järgmiste jõulude ajal. „Tal oli kombeks harjavart mikrofonina kasutada. Ta oli sündinud esineja, tõeline taidleja. Ja siis, teisel jõulupühal, kui ta oli umbes 14-aastane, hakkas ta oma jõulukingiks saadud karaokekomplekti saatel laulma lugu „New York, New York”. Ma olin täielikus hämmingus ja mõtlesin – sellel poisil on tõepoolest annet.”

Mitch hakkas kokku panema kassette, et Michael saaks neid oma pleieril kuulata ja ära õppida. See käis tavaliselt käsikäes ka poolnaljatleva emotsionaalse väljapressimisega. „Vanaisa hakkas mulle ütlema asju nagu: „Kuule, Päiksekiir [hüüdnimi, millega Mitch Michaelit kutsus], kas sa võiksid loo „Stardust” ära õppida enne, kui su vanaisa sureb?” See oli natuke süütunde tekitamise moodi küll, kuid tal ei olnud vaja mind pikalt veenda.” Ta meenutab: „Ma õppisin need lood sõna-sõnalt pähe, istusin koos temaga laua taha ja laulsin need talle ette.”

Nad laulsid aeg-ajalt koos isegi mõne dueti. „Vanaisale tegi suurt rõõmu, et mulle see muusika nii kohutavalt meeldis. Mõnikord hakkasime lihtsalt õhtusöögilauas koos mõnda lugu laulma, näiteks „Everybody Loves Somebody Sometime”.” See muusikaline haridus ja mõju ei olnud vaid ühesuunaline, kuna Michael tutvustas vanaisa Mitchile kaasaegseid esinejaid, kes talle meeldisid, alustades Harry Connick Juniorist kuni Diana Krallini.

Enam kui 20 aastat hiljem laulis Michael vanaisale São Paolo kontserdil serenaadi, esitades tema lemmikloo – Harry Warreni ja Mack Gordoni kirjutatud „You’ll Never Know”. Kaheksakümnendate keskpaiku oleks vaevalt keegi suutnud sellist asja ette kujutada. Svingmuusika oli Michaeli põlvkonnale peaaegu et täiesti võõras. Tema pühendumine sellele ähvardas Michaelit eakaaslastest eraldada vanuses, kus teistega sarnanemine oli ülimalt tähtis. „Kindlasti polnud see normaalne. Kuid paljud lood räägivad armastusest ja selle teemaga suudame me kõik samastuda. Seega polnud see nii väga pöörane. Ma lihtsalt olen selline ja kasvasin nii üles ja pidasin seda lahedaks,” ütleb ta. „Selles muusikas oli minu jaoks alati midagi erilist. See lihtsalt paistis välja. Mul on alati olnud tunne, et olen sündinud valel ajal.”

Kui Michael sai kolmteist, asendus Seaforthi algkooli turvaline varjupaik pisut vähem lahke keskkonnaga Cariboo Hilli keskkoolis. Cariboo Hill, mis asus pargilaadses äärelinna piirkonnas, oli väikseim keskkool Burnabys. Michael meenutab oma sealveedetud aega pisut segasevõitu tunnetega, aga tunnistab ka, et see kogemus aitas tal tugevamaks muutuda. „Ma olin armas laps. Ma olin meeldiv … Selleks ajaks, kui ma keskkoolist minema sain, oli minust saanud võitleja.”

Ta on rõhutanud, et ta oli sama kursis oma puberteediea-aegse popmuusika kui ka muusikaga, mille laulmiseks üles kasvas. „Mind solvab, kui inimesed arvavad, et ma kuulan ainult Frank Sinatrat. Ma sündisin 1975. aastal ja ma ei ole kunagi tahtnud olla Rat Packi liige. Lapsena oli minu suurim iidol Michael Jackson. Teismelisena tahtsin olla üks Beastie Boysi liikmeist.” Hiljem jätkas ta seda teemat, selgitades oma stiili päritolu. „Popmuusika avaldas mulle tohutut mõju, seega oli oluline võtta [klassikalised džässilood ja popmuusika] ja luua selline hübriid.” George Michael ja eriti tema 1987. aasta hittalbum „Faith” oli samuti olnud teismelise Bublé üheks suureks lemmikuks; hiljem tegi ta kaveri albumil „Faith” olnud loost „Kissing A Fool”, millest sai tema 2003. aastal suure plaadifirma välja antud debüütalbumi esimene singel.

Kui jätta kõrvale tema imetlus George Michaeli laulude loomise oskuse vastu, siis ei olnud Bublél kahtlustki selles, kellele kuulub tema lojaalsus muusikas. „Üles kasvades kuulasin muusikat, mida noored ikka kuulavad – Pearl Jam ja Oasis ja Dr Dre – kuid neis ei olnud minu jaoks kunagi sellist sädet, mida ma tundsin Sinatrat või Tony Bennettit kuulates. Nemad on nagu muusika [Wayne] Gretzkyd (Kanada jäähoki legend). Seda muusikat tehes sa lihtsalt ei saa olla keskpärane. Sa ei saa peitu pugeda. Sa pead olema võimeline svingima.”

Ta rõhutab tungivalt, et rokkmuusikani ei ulatunud ainult tema muusikalised mõjutajad, vaid ta pingutas ka selle nimel, et riietumisstiililt teiste hulka sobida. „Mul olid pikad juuksed, kaks kõrvarõngast kummaski kõrvas, lumipesu teksad, kõrge äärega tossud. Minu teksajaki peal olid suured kirjad „I love Guns N’ Roses” ja „I love AC/DC”.” Pildid keskkooli viimase klassi aastaraamatust kinnitavad tõsiasja, et Michaelil oli tõepoolest vasakus kõrvas üks kõrvarõngas.

Ühes oma intervjuus väljaandele Times Educational Supplement rääkis ta üksikasjalikult oma kooliajast Cariboo Hillis. „Vahetevahel tundsin end pisut üksildasena. Ma arvan, et ma olin ekstsentriline laps. Ma armastasin näitlemist ja muusikat. Ma ei kuulunud trendika ega laheda rahva sekka ja tundsin survet teiste hulka sobituda. Vahel oli mul raske, kuid mulle meeldisid tunnid ja et sai tüdrukutega tutvuda. Mulle meeldis ka laulda ja ma esinesin sageli spontaanselt, lõunapausi ajal sööklas. Ma toimetasin inimestele isegi laulvaid telegramme kätte, et koolile raha koguda. Kui praegu selle peale mõelda, siis kõlab see üsna piinlikult, eks? Aga tegelikult oli see armas ja seda oli tore teha.”

Bubléd rebestasid soov teiste hulka sobituda ja samas tahtmine teistest erineda. Ta on hiljem seda vastuolu seletanud selliselt, et see kehtis võrdväärselt nii tema muusika kui ka puberteediea kohta. „Ma arvan, et on tõeliselt lahe olla veidrik ja mul on üks sõber, kes ütleb alati: „Lahe on see, mida sina lahedaks pead.”” Cariboos tunti teda Mike Bubléna ja ta ei olnud võib-olla jäähokis kuigi hea, kuid ta oli piisavalt hea, et jalgpallimeeskonda jõuda, kuigi jäi kaugele sellest, mida Põhja-Ameerika žargoonis sportlaseks kutsutakse. „Lapsena olin ma tegelikult natuke naiivne ja häbelik. Olin oma klassi kloun, aga mitte agressiivne laps. Mis sporti puutub, siis ma ei tahtnud sulgi kohevile ajada, ma olin üsna häbelik – õigupoolest nii häbelik, et veetsin suurema osa ajast teeseldes. Ma arvan, et see on ka üks põhjusi, miks ma olen praegu see, kes olen. Mulle meeldis omaette olla.”

Akadeemilises mõttes olin ma täiesti silmapaistmatu. „Ma ei arvanud kunagi, et olen tark tüüp – et ma olen intelligentne inimene. Seltskondlikus mõttes ei olnud mul häda midagi, aga akadeemiliselt tundsin ma alati tõelist kohmetust.” Väljaandele TES rääkis ta, et oli „keskmine õpilane – mul oli vilets tähelepanuvõime. Mulle ei pakkunud see alati pinget ja mul hakkas kergesti igav.”

„Mulle meeldisid inglise keel ja ühiskonnaõpetus, aga matemaatikast ei suutnud ma lihtsalt aru saada. Sellegipoolest oli mu lemmikõpetajaks kümnenda klassi matemaatikaõpetaja, härra Clarke. Ta alustas iga tundi lineaarsel mõtlemisel põhineva mõistatusega. Ma ei olnud nende lahendamises kunagi kuigi tugev, aga ma pingutasin alati kogu hingest ja ma tajusin, et ta teadis seda. Ta hindas mu pingutust. Ja ta ei kukutanud mind läbi; ma arvan, et ta taipas, et see ei oleks minu ega teiste raskustes õpilaste suhtes õige. Ma tundsin härra Clarke’ist puudust, kui ta haigeks jäi ja kooli tagasi ei tulnud. Ma olin muserdatud. Ta oli ainuke õpetaja, kes matemaatika lõbusaks tegi.”

Michael Bublé lõpetas keskkooli 1993. aastal. Oma aastaraamatu sissekandes tänas ta Jumalat ja oma perekonda ning libistas sinna sisse mitu laulupealkirja ja kodeeritud viiteid sõpradele: „Minu viis Cariboos veedetud aastat olid unustamatud; kõikidele tüdrukutele, keda ma olen armastanud, GRG Juunioridele ja Uuele Väljalaskele – ma loodan, et kõik teie unistused täituvad. Ma soovin tänada oma vanemaid ja soovida oma õdedele Brandeele ja Crystalile edu. Eriline tänu Jumalale, kes on andnud mulle sõbrad ja perekonna, tänu kellele on mu elu olnud suurepärane. Ja õnnistagu Jumal Harry Connick Jr-i selle eest, et ta õppis ära armastuse retsepti (viide loole „Recipe For Love” – toim.). Vanaema, vanaisa, It had to be you (viide loole)!”

Kanada koolisüsteem on sarnane Ameerika Ühendriikide süsteemile. Õpilased lõpetavad kooli ja saavad viimase aasta lõpus diplomi, tavaliselt kaheksateistkümneselt. Diplomid antakse lõpuaktusel. Michaelile loomuomaselt kasutas ta võimalust lõpuaktusel esineda, väites, et „Üks põhjus, miks ma laulma hakkasin, oli soov kohtuda tüdrukutega. Ma ei olnud nohik, kuid ma olin täpselt sama ebakindel nagu kõik teised poisid.”

Kindlasti oli Michael pead murdnud selle üle, kas tema eesmärkide saavutamiseks oleks parim laulda mõnes rokkansamblis. Palju aastaid hiljem, kui ta vastas briti tüdrukutebändi The Saturdays küsimusele, esinedes erisaates „An Audience With …”, tunnistas ta, et see oli „kõige ausam ja tõenäoliselt ka kõige nukram vastus”, mille ta sel õhtul oli andnud. „Jah, kui ma olin umbes kaheteistkümne- või kolmeteistkümneaastane, arvasin ma, et Eddie Vedder oli järgmine Elvis Presley. Ma olin alles noor ja mulle meeldisid Springsteen ja Guns N’ Roses ja kõik muu sellesarnane, kuid mulle meeldis ka Sinatra ja see iseenesest ei olnud enam nii lahe, ma arvan. Või siis ma kartsin, et see ei olnud lahe ja seepärast istusin, pleier peas, ja teesklesin, et kuulan Beastie Boysi või midagi sarnast.”

Kaheksakümnendate lõpus lisati sellele muusikalisele kompotile veel kaks tähtsat koostisosa. Neist kahes ebatõenäolisem oli Vancouverist pärit rokkar Bryan Adams. Bublé meenutas, et vanemad „tõid mulle selle plaadi ja mind lummas tõsiasi, et see mees oli niivõrd edukas ja et ta oli minu enda kodulinnast pärit. Ma unistasin laulja ja meelelahutaja olemisest juba siis, kui ma olin vaid viie- või kuueaastane, seega teadmine, et see vend oli teinud just seda, oli minu jaoks väga inspireeriv.”

Tähendusrikas oli ka nime Harry Connick Jr (ja tema loo „Recipe For Love”) ära mainimine tema aastaraamatu sissekandes. Connicku ja Bublé karjääride vahele saab tõmmata teatud paralleele. Connick oli samuti ametit õppinud mitme heitlusi täis aasta jooksul, kusjuures tema edu muusika peavoolus saabus alles 12 aastat pärast iseseisva firmamärgi all ilmunud debüütalbumit, siis, kui režissöör Rob Reiner palus tal kirjutada filmimuusika 1989. aastal linastunud filmile „When Harry Met Sally”. Selle kahekordse plaatinaplaadi väärilised müüginumbrid ja Grammy parima meeslaulja džässvokaalesituse eest näitasid Michaelile, et selle muusikastiili jaoks oli ikka veel turgu ja et selliseid klassikalisi lugusid nagu „It Had to Be You” ja „Let’s Call the Whole Thing Off” oli võimalik uuesti interpreteerida nii, et see meeldiks ka kaasaegsele kuulajaskonnale.