Читать книгу Wall Streeti pokker. Tõus läbi rusude - Michael Lewis - Страница 7

TEINE PEATÜKK

Rahast ei räägita

Ma tahan saada investeerimispankuriks. Kui sul on 10 000 agdsiat [sic], müün ma need sinu eest maha. Ma teenin hästi palju raha. See töö meeldib mulle väga-väga. Ma aitan inimesi. Minust saab miljonär. Mul on suur maja. Mul on tore olla.

Seitsmeaastane Minnesota koolipoiss, „Kelleks ma suurena tahan saada“, märts 1985

1984. aasta talvel elasin Londonis ja lõpetasin magistriõpinguid majanduses Londoni Majanduskoolis, kui sain kutse õhtusöögile kuninganna emaga. See tuli ühe mu kauge sugulase kaudu, kes aastate eest ja mõneti ootamatult oli abiellunud ühe Saksa paruniga. Mina polnud küll sedasorti inimene, keda oleks regulaarselt St Jamesi paleesse õhtusöögile palutud, aga paruness see-eest õnneks oli. Ma üürisin piduliku õhturiietuse, laskusin metroosse ja asusin teele. See üritus oli esimene lüli ebatõenäoliste sündmuste ahelas, mis kulmineerus Salomon Brothersi tööpakkumisega.

Üritus, mida oli reklaamitud kui vahetut kokkupuudet Briti kuningasooga, osutus tegelikult heategevaks õhtusöögiks seitsme-kaheksasaja kindlustusmaakleriga. Me istusime lehvikukujuliselt suure saali veinpunastel vaipadel tumedates puittoolides kuningapere tahmunud portreede all, otsekui kandideerinuksime „Masterpiece Theatre’i“ statistideks. Õnnekombel juhtus nii, et kusagil selles suures saalis viibis kaks Salomon Brothersi tegevdirektorit. Ma teadsin seda üksnes seetõttu, et minu istekoht oli, taas õnnekombel, nende abikaasade vahel.

Kui olime Briti kuningapere liikmete silmamise lootuses kaelte pikaks ajamise lõpetanud, võttis vanema Salomon Brothersi tegevdirektori ameeriklannast naine meie lauas juhtohjad kindlalt enda kätte. Kui ta teada sai, et ma valmistun tööle minema ja kaalun investeerimispangandust, muutis ta õhtu tööintervjuuks. Ta torkis, uuris, pinnis ja küsitles mind umbes tunni, kuni jäi rahule ja lõpetas. Uurinud välja, mida minu esimesest kahekümne neljast maamunal veedetud aastast on kasu olnud, küsis ta, ega ma taha Salomon Brothersi kauplemissaali tööle tulla.

Püüdsin rahulikuks jääda. Kartsin, et kui näen liiga innukas välja, koidab talle, et ta on teinud hirmsa vea. Olin hiljuti lugenud John Gutfreundi nüüd juba legendaarset märkust, et Salomon Brothersi kauplemissaalis saab edukas olla vaid see, kes igal hommikul ärgates on „valmis karul tagumikku küljest hammustama“. Sõnasin, et see ei kõla küll toreda asjana. Rääkisin talle, kuidas mina kujutan ette elu investeerimispangas. (See kirjeldus hõlmas suurt klaasseintega kontorit, sekretäri, tohutut kulueelarvet ning sagedasi kohtumisi tööstusi tüürivate inimestega. Selline töö on Salomon Brothersis samuti olemas, kuid sellest ei peeta lugu. Seda kutsutakse korporatiivfinantsiks. See erineb müügist ja kauplemisest, ehkki mõlemat kutsutakse laias laastus investeerimispanganduseks. Gutfreundi kauplemissaal, kus müüakse ja ostetakse aktsiaid ja võlakirju, on rahategemise ja riskimise karmi elu keskpunkt. Maakleritel pole mingeid sekretäre, kontoreid ega kohtumisi tööstusi tüürivate inimestega. Korporatiivfinants, mis teenindab raha laenama tulnud korporatsioone ja valitsusi, keda kutsutakse „klientideks“, on sellega võrreldes rafineeritud ja ebamaine paik. Kuna korporatiivfinantsistid rahaga ei riski, peavad maaklerid neid tossikesteks. Kui Wall Streeti standard välja arvata, on korporatiivfinants kõigi ülejäänud standardite põhjal sellegipoolest rusikatega vastu rinda kõmistavatest isastest pakatav džungel.)

Naine Salomonist ei lausunud minu väikese kõne peale alguses midagi. Siis aga ütles ta üheainsa hingetõmbega, et korporatiivfinantsis töötavad vedelate randmetega ja ülemäära mukitud madalapalgalised sellid. Kus mu munad on? Kas ma tõesti tahan päev läbi kontoris kükitada? Kas ma olen mingi lödipüks või?

Oli üsna selge, et ta ei oodanud vastust. Ta eelistas küsimusi. Nõnda küsisin ma talt, kas tal on üldse voli mulle tööd pakkuda. Seepeale jättis ta jutu mu mehelikkusest ja kinnitas, et koju jõudes laseb ta oma mehel selle asja ära korraldada.

Eine lõpus tuterdas kaheksakümne nelja aastane kuninganna ema ruumist välja. Meie – kaheksasada kindlustusmaaklerit, kaks Salomon Brothersi tegevdirektorit, nende naised ja mina – seisime aupaklikus vaikuses, kuni ta kulges ukse poole, mida ma algul pidasin tagaukseks. Siis adusin, et tegelikult on see ilmselt palee esikülg ning meid, annetajaid, lasti sisse tagauksest nagu mingeid kullereid. Igatahes oli kuninganna ema teel meie suunas. Tema taga kõndis Jeeves2, sirge kui harjavars, valge lips kaelas ja sabakuub seljas ning hõbekandik käes. Jeevesi kannul tuli riburada väikesi torukujulisi koeri, keda kutsutakse korgideks ning kes näevad välja nagu suured rotid. Inglaste arvates on korgid nunnud. Pärast kuulsin, et Briti kuningakoja liikmed käivad nendega igal pool.

St Jamesi palee suur saal oli haudvaikne. Kuninganna ema lähenedes langetasid kindlustusmaaklerid pea nagu jumalateenistusel. Korgid olid õpetatud iga viieteistkümne sekundi tagant reveranssi tegema, milleks nad ajasid tagajalad risti ja potsatasid oma rotiliku kõhuga põrandale. Viimaks jõudis protsessioon sihtkohta. Meie seisime otse kuninganna ema kõrval. Salomon Brothersi naine säras. Kindlasti särasin ka mina, kuid tema säras rohkem. Tema soovi märgatud saada oli füüsiliselt tunda. On mitu viisi, kuidas kaheksasaja haudvaikse Prudentiali3 agendi kõrval üliku tähelepanu pälvida, kuid ilmselt kõige kindlam viis on midagi hüüda. Seda ta tegigi. Täpsemalt hüüdis ta: „Hei, kuninganna, kenad koerad sul!“

Mitukümmend kindlustusmaaklerit tõmbus kahvatuks. Tegelikult nad juba olid kahvatud, nii et võib-olla ma liialdan. Igatahes köhisid nad kurgud väga puhtaks ja jõllitasid oma tuttidega tuhvleid. Ainuke inimene kuuldekauguses, kes ei paistnud end selle peale selgelt ebamugavalt tundvat, oli kuninganna ema ise. Ta väljus ruumist sammugi segi ajamata.

Tol kummalisel hetkel St Jamesi palees olid kahe väärika institutsiooni esindajad lasknud oma lippudel kõrvuti lehvida. Kuninganna kõigutamatu ema lahendas piinliku olukorra elegantselt seda lihtsalt ignoreerides, Salomon Brothersi tegevdirektori naine aga ammutas jõudu söakuse ja instinktide peidetud varasalvest ning taastas oma hõikumisega jõudude tasakaalu ruumis. Mul on kuningapere ning eriti kuninganna ema suhtes alati nõrkus olnud. Tollest hetkest aga pidasin ma Salomon Brothersit, St Jamesi tagumise pingirea tölle niisama vastupandamatuks. Päris tõsiselt. Mõne arvates olid nad jämedad, vulgaarsed ja sotsiaalselt vastuvõetamatud. Minule aga nad just sellisena meeldisidki. Nad olid nii väga minu inimesed, kui investeerimispankurid üldse olla said. Ning ma ei kahelnud hetkekski, et see Salomon Brothersi kultuuri ebatavaliselt jõuline produkt suudab oma meest veenda mulle tööd andma.

Peagi kutsus ta mees mind Salomoni Londoni kontorisse ning tutvustas mind kauplemissaali maakleritele ja müügimeestele. Nad meeldisid mulle. Mulle meeldis nende keskkonna kaubanduslik sumin. Paraku polnud mul aga endiselt ametlikku tööpakkumist ega polnud mulle korraldatud õiget rodu tööintervjuusid. Karmi ristküsitluse puudumisest võis järeldada, et tegevdirektori naine oli ilmselgelt sõna pidanud ja Salomon kavatses mind tööle võtta. Keegi aga ei palunud mul sõnaselgelt tagasi tulla.

Mõni päev hiljem tuli mulle veel üks kõne. Kas ma tahaksin kell 6.30 süüa Londoni Berkeley hotellis hommikust Salomoni New Yorgi personalijuhi Leo Corbettiga? Loomulikult ütlesin, et tahan. Ning läbisin siis kell 5.30 ärkamise ja ärihommikusöögiks sinisesse ülikonda pugemise valulise ja ebaloomuliku protsessi. Kuid ka Corbett ei pakkunud mulle mitte tööd, vaid taldrikutäie niisket munaputru. Meil oli meeldiv jutuajamine, mis ajas mind segadusse, sest Salomon Brothersi töölevärbajad peaksid olema parajad jõhkardid. Paistis olevat ilmselge, et Corbett tahab mind Salomoni tööle, kuid ta ei öelnud seda kordagi sõnaselgelt välja. Läksin koju, võtsin ülikonna seljast ja pugesin voodisse tagasi.

Nõutult rääkisin lõpuks ühele Londoni Majanduskooli kaastudengile, mis oli juhtunud. Kuna tema tahtis üliväga Salomon Brothersis töötada, teadis ta täpselt, mida ma tegema pean. Salomon Brothers, ütles ta, ei tee tööpakkumisi. Ta oli selleks liiga tark, et anda inimestele võimalus see tagasi lükata. Salomon Brothers annab ainult vihjeid. Kui mina olin saanud vihje, et firma tahab mind tööle võtta, oli mul kõige parem lihtsalt helistada Leo Corbettile New Yorki ja võtta talt töökoht vastu.

Nii ma tegingi. Helistasin talle, tutvustasin end taas ja sõnasin: „Ma tahan teile öelda, et võtan pakkumise vastu.“

„Meeldiv, et olete meiega,“ ütles ta ja naeris.

Tore. Mis edasi saab? Ta selgitas, et ma alustan „vendade“ õppeprogrammis, mis algab juuli lõpus. Ta rääkis, et koos minuga on seal veel vähemalt 120 üliõpilast, kellest suurem jagu on värvatud kolledžitest ja ärikoolidest. Siis pani ta toru hargile. Ta ei olnud mulle öelnud, kui palju ma palka saan ja ma polnud seda ka küsinud, sest ma teadsin – põhjustel, mis peagi selgeks saavad – et investeerimispankuritele ei meeldi rahast rääkida.

Päevad möödusid. Ma ei teadnud midagi kauplemisest ja seetõttu peaaegu mitte midagi ka Salomon Brothersist, kuna Salomon Brothers on firma, mida juhivad kauplejad enam kui ühtki muud Wall Streeti firmat. Ma teadsin üksnes seda, mida olin ajalehest lugenud, ning seal oli kirjas, et Salomon Brothers oli maailma kasumlikem investeerimispank. Isegi kui see tõele vastata võis, oli firmasse töökoha saamise protsess olnud kahtlaselt meeldiv. Pärast mõningat elevust püsiva töökoha pärast muutusin skeptiliseks, kas elu kauplemissaalis on mulle ikka meeltmööda. Mulle tuli pähe mõte oodata töökohta korporatiivfinantsis. Mingitel teistel asjaoludel oleksin võinud kergesti Leole (me suhtlesime eesnimepidi) kirjutada, et ei taha kuuluda klubisse, mis mind nii kergekäeliselt liikmeks võtab. Asjaolud aga olid sellised, et teist töökohta mul polnud.

Otsustasin elada esimese tõelise töökoha tutvuste kaudu saanud mehe märgi all. See oli parem kui töötu märk. Kõik ülejäänud teed Salomon Brothersi kauplemissaali olnuks täis ebameeldivaid takistusi, näiteks nagu tööintervjuud. (Tol aastal oli sinna kandideerinud kuus tuhat inimest.) Enamik neist, kellega ma viimaks koos töötasin, oli töövestlustel kõvasti räsida saanud ja rääkis sellest jubedaid lugusid. Kui välja arvata kummaline mälestus Salomoni rünnakust Briti troonile, polnud mul mingeid lahinguarme ja seetõttu tundsin pisut häbi.

Ah, hea küll, tunnistan üles. Üks põhjus, miks ma Salomon Brothersi võimalusest hagija kombel kinni hakkasin, oli see, et olin juba näinud Wall Streeti tööotsingute sünget külge ja mul polnud vähimatki soovi seda uuesti näha. Kolledži lõpuaastal, 1981, kolm aastat enne vedamist St Jamesi palees, kandideerisin pankadesse tööle. Ma pole kunagi näinud, kuidas Wall Streeti mehed on üheski küsimuses olnud niivõrd üht meelt, kui nad olid minu kandideerimise asjus. Mõni lausa naeris mu elulookirjelduse peale. Mitme juhtiva firma esindajad ütlesid, et mul puudub äriinstinkt, mis minu arvates oli kombekas viis öelda, et ma jään eluks ajaks vaeseks. Mul on alati olnud raskusi järskude muutustega ja see oli üks järsemaid. Oma mäletamist mööda pole ma suutnud end ette kujutada ülikonda kandmas. Samuti polnud ma eales kohtunud blondi pankuriga. Kõik rahamehed, keda olin kunagi näinud, olid kas tumeda peaga või kiilad. Mina polnud ei seda ega teist. Nii et jah, mul oli probleeme. Umbes veerand neist, kellega Salomon Brothersis töötama hakkasin, tulid sinna otse kolledžist – see tähendab, et nad läbisid edukalt eksami, millel mina läbi kukkusin. Imestan siiani, et kuidas nad seda tegid.

Toona ei mõelnud ma kauplemisele isegi mitte möödaminnes. Ma polnud üksi. Kolledži viimase aasta tudengid pidasid kauplemissaale dresseerimata loomade puurideks ning üks 1980. aastate suuri muutusi oli suurema jao nii Ameerika kui ka Suurbritannia kalli haridusega inimeste sellise hoiaku leebumine. Seega ei kandideerinud me tööle kauplemissaalidesse. Selle asemel õngitsesime madalama palgaga töökohti korporatiivfinantsis. Esialgne palk oli umbes kakskümmend viis tuhat dollarit aastas pluss preemia. Kulu maha arvatud, tegi see tunnipalgaks umbes kuus dollarit. Ametinimetus oli „investeerimispanganduse analüütik“.

Analüütikud ei analüüsinud mitte midagi. Nad olid korporatiivfinantsistide orjad, nende meeste orjad, kes korraldasid Ameerika korporatsioonide uute väärtpaberite ja võlakirjade emissioonide alaseid läbirääkimisi ja paberimajandust (kuid ei kaubelnud ega müünud). Salomon Brothersis olid nad madalaimad madalaist, teistes pankades madalaimad kõrgemaist, kuid mõlemal juhul oli nende töö täiesti kohutav. Üheksakümmend ja enam tundi nädalas tegid analüütikud hingematvalt nüridest väärtpaberidokumentidest fotokoopiaid, otsisid neist kirjavigu ja koostasid neid. Kui nad seda erakordselt hästi tegid, mõtlesid nende ülemused neist hästi.

See oli kahtlase väärtusega au. Bossid varustasid oma lemmikanalüütikud piiparitega, mis võimaldas nendega iga kell ühendust võtta. Mõned kõige paremad analüütikud minetasid mõne kuuga uuel töökohal huvi normaalse elu vastu. Nad pühendusid täielikult tööandjale ja töötasid ööpäev läbi. Nad magasid harva ja nägid sageli põdurad välja. Mida paremini nad oma tööd tegid, seda rohkem nägid nad välja, nagu oleksid surmale võlgu. Üks 1983. aastal Dean Witteris4 töötanud äärmiselt edukas analüütik (minu sõber, keda toona tema kõrge staatuse pärast kadestasin) oli omadega niivõrd läbi, et lipsas keskpäevase vaikelu ajal alatasa vetsu ja magas poti peal. Ta töötas pidevalt öö läbi ja terved nädalavahetused, kuid tundis end süüdi, et ei tee veel rohkem. Ta teeskles, et tal on kõht kinni – juhuks, kui keegi märkab, kui kaua ta ära viibib. Analüütiku töö kestis definitsiooni kohaselt üksnes kaks aastat. Seejärel oodati temalt ärikooli astumist. Paljud analüütikud tunnistavad hiljem, et kaks aastat kolledži ja ärikooli vahel olid nende elu kõige õudsemad aastad.

Analüütik oli omaenda kitsalt fookustatud ambitsiooni vang. Ta tahtis raha. Ta ei tahtnud end ühelgi ebatavalisel moel eksponeerida. Ta tahtis, et teised temasugused teda edukaks peaksid. (Ma räägin seda teile üksnes seepärast, et mul endal õnnestus vangistusest vaid napilt pääseda ja seda mitte omal valikul. Ja kui ma poleks sellest pääsenud, ei oleks ma kindlasti siin. Ma roniksin edasi mööda sedasama redelit nagu paljud mu kaaslased.) Oli üks ja ainult üks kindel viis edasi pürgimiseks ning 1982. aastal nägid seda kõik, kel silmad peas: õpi majandust, hangi majandushariduse abil endale Wall Streetil analüütiku töökoht, analüütiku töökoha abil astu sisse Harvardi või Stanfordi ärikooli ja ülejäänud elu pärast muretse hiljem.

Nii oligi minu kursusekaaslaste ja minu kõige pakilisem küsimus 1981. aasta sügisel ja 1982. aasta kevadel see, kuidas saada Wall Streeti analüütikuks. Ajapikku olid sel küsimusel täiesti fantastilised tagajärjed. Esimene ja ilmseim oli ummik sissepääsu juures. Selle illustreerimiseks võib kasutada ükskõik millist statistilist näitajat. Võtkem üks. Ainuüksi ühte investeerimispanka, First Bostonisse kandideeris nelikümmend protsenti Yale’i 1986. aasta 1300 lõpetanust. Arvud paistsid andvat turvatunde. Mida enam inimesi midagi teeb, seda lihtsam on neil end veenda, et nad toimivad targalt. Kauplemissaalis õpid esimese asjana, et kui suur hulk inimesi ajab taga üht ja sedasama kaupa, olgu see siis aktsia, võlakiri või töökoht, langeb selle väärtus peagi kolinal. Paraku ei olnud mina tol ajal kordagi kauplemissaali näinudki.

Teine mõju, mis toona tundus mulle traagilisena, oli majanduse õppijate arvu järsk tõus. 1987. aastal oli Harvardis majanduse aluste kursusel nelikümmend gruppi ja tuhat tudengit: kümne aastaga oli vastuvõtt kolmekordistunud. Minu viimasel aastal Princetonis sai majandusest esimest korda ülikooli ajaloos kõige populaarsem valdkond. Ja mida enam inimesi majandust õppis, seda enam nõudsid majanduskraadi Wall Streeti töökohad.

Sel oli ka hea põhjus. Majandusharidus rahuldas investeerimispankurite kaks põhivajadust. Esiteks tahtsid investeerimispankurid praktilisi inimesi, kes on valmis hariduse karjäärile allutama. Majandusteadus, mis muutus aina ähmasemaks ning tootis ilmselge rakenduseta matemaatilisi traktaate, tundus olevat sõelumisseadmeks vaat et loodud. See, kuidas seda õpetati, fantaasiat just ei sütitanud. Pean silmas seda, et vaid vähesed inimesed väitsid, et neile päriselt meeldib majandust õppida, ilma et oleksid näidanud mingit märki endale vabanduste otsimisest. Majanduse õppimine oli pigem nagu rituaalne ohverdus. Mul pole seda muidugi võimalik kuidagi tõestada. See on julge väide, mis tugineb sellel, mida majandusteadlased kutsuvad kasuaalseks empirismiks. Ma vaatlesin. Ma nägin, kuidas mu sõbrad järjekindlalt elust tühjaks imetakse. Küsisin sageli panganduse eelgrupi muidu nutikatelt liikmetelt, miks nad majandust õpivad, ning nad seletasid, et see on kõige praktilisem eriala, isegi kui nad kogu aeg totakaid graafikuid joonistavad. Neil oli muidugi õigus ja see ajas veelgi enam marru. Majandusharidus oli praktiline. Selle abil said inimesed tööd. Ja nad said selle abil tööd, sest see demonstreeris, et nad usuvad kõige tulisemalt majanduselu ülimuslikkusse.

Nagu kõigi teistegi eksklusiivsete klubide liikmed, tahtsid ka investeerimispankurid uskuda, et nende värbamisloogika on veatu. Vastu ei võetud kedagi, kes sinna ei kuulunud. See pettusemäng käis käsikäes investeerimispankurite uskumusega, et nad suudavad oma saatust kontrollida, mida, nagu varsti näeme, nad ei suutnud. Majandusharidus võimaldas investeerimispanganduse värbajatel värvatavate akadeemilisi tulemusi vahetult võrrelda. Protsessi ainuke seletamatu aspekt oli see, et majandusteoorial (mida ju majandustudengid peaksid valdama) ei olnud investeerimispangas peaaegu mingit funktsiooni. Pankurid kasutasid majandusharidust mingisuguse üldise vaimse võimekuse standardtestina.

Kogu selle hüsteeria keskel olin ka mina paslikult hüsteeriline. Olin teinud teadliku otsuse mitte õppida Princetonis majandust, osaliselt seepärast, et kõik paistsid seda tegevat minu arvates valedel põhjustel. Ärge mind vääriti mõistke. Ma teadsin, et ühel päeval pean hakkama elatist teenima. Tundus aga raiskamisena mitte haarata kinni ainulaadsest võimalusest treenida aju millegagi, mis sulle päriselt põnevust pakub. Samuti tundus raiskamisena mitte kasutada ülejäänud ülikooli. Nõnda maandusin ühes linnaku kõige vähem kasutatavas osakonnas. Kunstiajalugu oli majanduse vastand; mitte keegi ei tahtnud seda oma elulookirjeldusse. Kunstiajalugu, nagu üks majandustudeng mulle kord ütles, oli „erakooli tüdrukutele Connecticutist“. Kunstiajaloo peamine majanduslik eesmärk oli varjatult majandustudengite keskmist hinnet tõsta. Nad hüppasid ühe semestri kestvaks kursuseks mu osakonda sisse ja see nägi nende õppetulemuste lehel välja üheainsa komponendina keskmisest. Sellist mõtet, et kunstiajalugu võiks inimest arendada, või et karjääri tegemise asemel võiks just selline arendamine olla hariduse eesmärk, peeti üldiselt naiivseks ja hoolimatuks. Kui kolledžis veedetud neli aastat hakkasid läbi saama, siis just nõnda see paistiski olevat. Mõned mu kursusekaaslased tundsid minu vastu ilmselget haletsust, otsekui ma oleksin sant või kogemata andnud vande jääda vaeseks. Klassi frantsiskaanlane olemisel olid omad plussid, kuid nende seas polnud piletit Wall Streetile.

Ausalt öelda oli kunst üksnes mu probleemide algus. Tulu ei tõusnud ka sellest, et ma olin läbi kukkunud kursusel „Füüsika poeetidele“, samuti sellest, et mu elulookirjelduses olid oskustena märgitud baaripidamine ja langevarjuhüpped. Ma olen sündinud ja kasvanud kaugel lõunaosariigis ning kuulsin investeerimispankuritest alles paar kuud enne esimest töövestlust. Minu mäletamist mööda ei olnud mu kodukandis ühtki sellist.

Sellegipoolest tundus Wall Street toona vägagi sellise kohana, kus tasub olla. Maailm ei vajanud järjekordset juristi, mul polnud arstiks saamiseks vajalikke eeldusi ning minu äriidee hakata tootma väikesi kotte koertele saba alla riputamiseks, et nad ei pasandaks Manhattani tänavaid täis (reklaamlause: „Ei mingit plörtsu!“), ei leidnud rahastajaid. Võib-olla on tõsi see, et ma kartsin lihtsalt jääda maha ekspressbussist, kuhu kõigil mu tuttavail paistis olevat koht kinni pandud, sest kartsin, et järgmist bussi ei tulegi. Kindlasti polnud mul ühtki kindlat ideed, mida pärast kolledži lõppu peale hakata ning Wall Street maksis head raha minu oskuste ehk mitte millegi eest. Minu ajendid olid pinnapealsed. Polnud vahet, aga ehk olnuks isegi parem, kui oleksin olnud vähimalgi määral veendunud, et väärin töökohta. Kuid mina ei olnud. Paljud mu koolikaaslased olid ohverdanud suurema osa oma formaalsest haridusest Wall Streetile. Mina polnud ohverdanud mitte midagi. See tähendas, et olen diletant, valges linases ülikonnas poiss lõunaosariigist, kes tantsiskleb sõtta, kus võitlevad peamiselt kirdeosariikide ettevalmistuskoolide lõpetanud.

Lühidalt kokku võttes ei pidanud minust lähiajal investeerimispankurit saama. Arusaamise hetk saabus otsekohe pärast 1982. aasta hooaja esimest töövestlust Wall Streeti firmas Lehman Brothers. Vestlusele pääsemiseks olin koos veel viiekümne tudengiga Princetoni ülikooli karjäärinõustaja kabineti avamist oodates seisnud kuue tolli paksuses lumes. Terve talve meenutas see kabinet Michael Jacksoni kontserdi piletikassat, kus kõiksugu karvased ja sulelised tudengid pidasid öiseid missasid, et järjekorras ettepoole pääseda. Kui uksed viimaks avati, tormasime me sisse ning pressisime oma nimed Lehmani vestluste kalendrisse.

Ehkki ma polnud valmis investeerimispankuriks hakkama, olin omamoodi veidral moel vestluseks ette valmistunud. Olin meelde jätnud need mõned vähesed faktid, mida kõik Princetoni bakalaureusetudengid peavad hädavajalikuks, et investeerimispanganduse tööintervjuul ellu jääda. Investeerimispangandusse kandideerijailt eeldati panganduskultuuri alast kirjaoskust. Näiteks vähemalt 1982. aastal pidid nad suutma defineerida järgmisi mõisteid: kommertspangandus, investeerimispangandus, ambitsioon, raske töö, aktsia, võlakiri, kinnine emissioon, partnerlus ja Glass-Steagalli seadus.

Glass-Steagall oli Ameerika Ühendriikide Kongressi seadus, kuid toimis pigem Jumala sõrmena. See lõi inimkonna kahte lehte. Seda 1934. aastal vastu võttes eraldasid Ameerika Ühendriikide seadusandjad investeerimispanganduse kommertspangandusest. Sestsaadik garanteerisid investeerimispankurid väärtpabereid, näiteks aktsiaid ja võlakirju. Kommertspangad nagu Citibank võtsid vastu hoiuseid ja väljastasid laene. Sisuliselt lõi see seadus investeerimispankuri elukutse, mis oli kõige tähtsam sündmus maailma ajaloos – nii ma vähemalt arvasin.

Asi toimis välistamismeetodil. Pärast Glass-Steagalli hakkas suurem jagu inimesi kommertspankuriteks. Mina küll ei tundnud tegelikult ainsatki kommertspankurit, kuid väidetavalt oli kommertspankur tavaline Ameerika ärimees tavaliste ameerikalike ambitsioonidega. Ta laenas iga päev Lõuna-Ameerika riikidele mõnisada miljonit dollarit. Midagi halba ta sellega aga ei mõelnud. Ta tegi üksnes seda, mida keegi lõputus käsuahelas kõrgemal paikneja tal teha käskis. Kommertspankur ei olnud suurem paharet kui Dagwood Bumstead5. Tal oli naine, mahtuniversaal, 2,2 last ja koer, kes tõi talle sussid, kui ta kell kuus õhtul töölt koju jõudis. Investeerimispankurile ei tohtinud kunagi üles tunnistada, et me kandideerisime ka töökohtadele kommertspankades, ehkki paljud meist seda tegid. Kommertspangandus oli turvavõrk.

Investeerimispankur oli hoopis teisest tõust, tema kuulus tehingumeistrite ülemrassi. Tal oli tohutult, lausa kujuteldamatult palju annet ja ambitsiooni. Kui tal juhtus olema koer, siis see lõrises. Tal oli kaks väikest punast sportautot, kuid ta tahtis nelja. Nende saamiseks oli ta ülikonnastatud mehe kohta üllatavalt aldis probleeme tekitama. Näiteks nautis ta minusuguste ülikoolilõpetajate kottimist. Investeerimispankuritel oli tehnika, mida kutsuti stressiintervjuuks. Kui sind kutsuti Lehmani New Yorgi kontorisse, võis su esimene vestlus alata sellega, et intervjueerija palus sul avada akna. Sa olid neljakümne kolmandal korrusel vaatega Water Streetile. Aken ei käinudki lahti. Selles muidugi asja mõte oligi. Küsitleja tahtis lihtsalt näha, kas suutmatus tema palvet täita paneb sind kangutama, sikutama ja higistama, kuni sa viimaks luhtunud ambitsioonide loiguks sulad. Või, nagu üks kurblik kandidaat olevat kuulu järgi teinud: viskad akna tooliga kildudeks.

Teine stressi tekitav nipp oli vaikiv kohtlemine. Sina astud tuppa, kus peaks toimuma vestlus. Toolil istuv mees ei ütle midagi. Sina ütled tere. Tema jõllitab. Sina ütled, et tulid töövestlusele. Tema jõllitab edasi. Sina teed lolli nalja. Tema jõllitab ja vangutab pead. Sina oled kui tulistel sütel. Tema võtab siis ajalehe (või, veel hullem, sinu elulookirjelduse) ja hakkab lugema. Ta paneb proovile sinu võime võtta kohtumisel ohjad enda kätte. Sellisel juhul on tooli aknasse virutamine oletatavasti aktsepteeritav.

Ma tahan saada investeerimispankuriks. Lehman Brothers on parim. Ma tahan saada rikkaks. Määratud päeval ja määratud tunnil hõõrusin vestlustoa ukse ees higiseid peopesi kokku ja püüdsin mõelda üksnes sedasorti puhtaid mõtteid (pooltõdesid). Tegin aparatuurile kiirkontrolli nagu stardiks valmistuv astronaut. Minu tugevad küljed: olen ülepingutaja, meeskonnatöötaja ja hea suhtleja, mida see ka ei tähendanud. Minu nõrgad küljed: ma töötan liiga palju ning kipun liiga kiiresti liikuma organisatsioonides, millega liitun.

Hüüti minu nime. Lehman intervjueeris paarikaupa. Ma polnud kindel, kas mul on lootust ühegagi neist toime tulla, saati siis kahega.

Head uudised. Lehman oli Princetoni läkitanud ühe mehe ja ühe naise. Meest ma ei tundnud, kuid naine oli Princetoni lõpetanud ja minu vana sõber, kellega kohtumist ma polnud oodanud. Võib-olla jään ellu.

Halvad uudised. Kui kuubikusse astusin, ei naeratanud seal viibiv naine ega andnud mingil muul moel märku, et ta mind tunneb. Hiljem ütles ta mulle, et see oleks ebaprofessionaalne. Surusime kätt ning ta oli umbes niisama sõbralik kui poksija enne matši. Seejärel taandus ta oma nurka, otsekui oodanuks gongi. Ta istus vaikselt, sinine kostüüm seljas ja väike kikilips ees. Tema käsilasel, kandiliste õlgadega vast kahekümne kahe aastasel noormehel, oli käes minu elulookirjelduse koopia.

Neil oli kahe peale kokku kaks aastat investeerimispanganduse kogemust. Kõige suurem absurd kolledži investeerimispanganduse töövestluste juures olid inimesed, keda investeerimispankurid neid vestlusi tegema saatsid. Paljud neist olid töötanud Wall Streetil kõige rohkem üheainsa aasta, kuid olid juba Wall Streeti maski ette tõmmanud. Üks nende lemmiksõnu oli „professionaalne“. Kangelt istumine, kõva käepigistus, järsk kõneviis ja jäävee lonksamine oli professionaalne. Naermine ja kaenlaaluste sügamine ei olnud. Minu sõber ja tema käsilane olid oivaline argument professionaaliks saamise vastu. Üks aasta Wall Streetil ja juba nad olid muteerunud. Seitse kuud enne seda oli mu sõpra ülikoolilinnakus näha sinistes teksades ja lollide kirjadega T-särgis. Ta jõi rohkem õlut, kui ta tervisele hea oli. Teisisõnu oli ta üsna tavaline tudeng. Nüüd oli ta statist minu orwellilikus õudusunenäos.

Noormees istus külma metall-laua taha ning hakkas mind küsimustega tulistama. Vast parim viis meie kohtumise kirjeldamiseks on meie vestlus uuesti ette kanda, nii hästi või halvasti, kui ma seda mäletan.

Kandiline noormees: Öelge, milline vahe on kommertspangandusel ja investeerimispangandusel?

Mina (teen oma esimese vea, kuna ei kasuta võimalust ülistada investeerimispankureid ning naeruvääristada kommertspankurite lühikesi tööpäevi ja liliputilikke ambitsioone): Investeerimispankurid garanteerivad väärtpabereid. Teate küll, aktsiaid ja võlakirju. Kommertspankurid väljastavad lihtsalt laene.

Kandiline noormees: Ma näen, et teie põhieriala oli kunstiajalugu. Miks? Te ei karda, et ei leia tööd?

Mina (klammerdun Princetoni kunstiajaloo osakonna valvevastuse külge): Noh, kunstiajalugu pakkus mulle kõige rohkem huvi ja siinne osakond on suurepärane. Et Princeton kutseõpet ei paku, arvan ma, et minu erialavalik ei mõjuta eriti minu võimalusi tööd leida.

Kandiline noormees: Kas te teate, kui suur on Ameerika Ühendriikide SKT?

Mina: Kindlalt ei tea. Kas see pole mitte umbes viissada miljardit dollarit?

Kandiline noormees (heidab tähendusliku pilgu naisele, keda pidasin oma sõbraks): Pigem kolm triljonit. Teate, iga ametikoha täitmiseks vestleme me mitmesaja inimesega. Te kandideerite koos paljude majandustudengitega, kes valdavad oma eriala. Miks te investeerimispankuriks saada tahate?

Mina (ilmselgelt oleks aus vastus olnud, et ma ei tea. See oli sobimatu. Pärast hetkelist kõhklust andsin vastuse, mida ta minu arvates ootas): Noh, kui päris aus olla, siis ma tahan raha teenida.

Kandiline noormees: See ei ole hea põhjus. Sellel tööl on pikad tööpäevad ning teid peab innustama ka miski muu peale raha. On tõsi, et me saame oma töö eest väärilist tasu, kuid otsesõnu öeldes ei soovita me ülemäära rahast huvitatud inimestel meie tegevusalale tulla. See on kõik.

See on kõik? Need sõnad kajavad mul kõrvus. Enne kui sain midagi ette võtta, seisin juba kuubiku ees, üleni külma higiga kaetud ning kuulasin, kuidas grillitakse järgmist kandidaati. Ma ei olnud hetkekski arvanud, et ausalt üles tunnistatud armastus raha vastu ei pruugi investeerimispankuri silmis olla aktsepteeritav. Ma olin arvanud, et investeerimispankurite töö oligi raha teha, nõnda nagu Ford tegi autosid. Isegi kui analüütikud teenisid vähem kui vanemad investeerimispankurid, olin arvanud, et nad peavad olema vähemalt pisutki ahned. Miks see kandiline noormees Lehmanist seda solvavaks pidas? Üks sõber, kes viimaks Lehman Brothersisse tööle pääses, seletas selle pärastpoole ära. „See on tabu,“ sõnas ta. „Kui sult küsitakse, miks sa investeerimispankuriks saada tahad, pead sa rääkima väljakutsetest ja sellest, kuidas tehingute sõlmimine sul südame põksuma paneb, ja sellest, kui põnev on töötada koos niivõrd kõrge kaliibriga inimestega, kuid rahast ei tohi mitte kunagi juttu teha.“

Uue vale äraõppimine oli lihtne. Selle uskumajäämine aga oli hoopis midagi muud. Kui mõni investeerimispankur mult seejärel mu ajendite kohta uuris, vastasin talle kohusetundlikult õigesti: väljakutsed, inimesed, tehingud panevad südame põksuma. Läks mitu aastat, enne kui suutsin iseend veenda, et see on pisutki usutav (ma vist isegi söötsin mingisuguse variandi sellest Salomon Brothersi tegevdirektori naisele ette). Jutt sellest, et raha polnud põhiline tegur, oli muidugi täielik jama. Princetoni ülikooli karjäärinõustaja kabinetis 1982. aastal aga ei saanud tõde töökoha leidmisele jalgu jääda. Ma meelitasin pankureid. Samal ajal aga ajas mind nende silmakirjalikkus marru. Mõtlen seda, et kas isegi noil süütuil päevil kahtles keegi selles, kui tähtis on Wall Streetile raha – välja arvatud Wall Streeti inimesed ise muu maailma inimestega rääkides.

Raev rahustas. Mul oli rahustamist tarvis, sest Princetoni lõpetades polnud mul tööd (Salomon oli mind nägematagi välja praakinud). Järgmise aasta vältel kolmelt töökohalt läbi tormates õnnestus mul demonstreerida, et ma olengi töölevõtmiseks niisama kõlbmatu, kui pankurid olid arvanud. Ma ei kahelnud hetkekski, et olin selle ära teeninud. Mulle lihtsalt ei meeldinud see viis, kuidas see toimus. Ma ei saanud oma Wall Streeti äraütlevate kirjade hunnikust suurt muud midagi teada peale selle, et investeerimispankurid ei otsinud tööturult ei ausust ega minu teeneid (mitte et need kaks oleksid kuidagi omavahel seotud olnud). Esitati etteantud küsimusi, millele oodati etteantud vastuseid. Edukas investeerimispanganduse töövestlus bakalaureusega kõlas nagu munkade leelutus. Nurjunud töövestlus kõlas nagu halb õnnetus. Minu vestlus Lehmaniga ei iseloomustanud üksnes minu enda läbielamisi, vaid kümmekonna investeerimispanga tuhandeid vestlusi mitmekümnes ülikoolilinnakus alates umbes 1981. aastast.

Lool on aga õnnelik lõpp. Lehman Brothers viskas lõpuks sussid püsti. Võitlus maaklerite ja korporatiivfinantsistide vahel päädis 1984. aasta hakul firma kokkukukkumisega. Maaklerid võitsid, kuid see, mis Lehmani majesteetlikust majast alles oli, polnud enam elamiskõlblik. Vanempartnerid olid sunnitud, müts peos, Wall Streeti konkurendi Shearsoni jutule minema, kes nad siis välja ostis. Lehman Brothersi nimi kadus Wall Streeti visiitkaartidelt igaveseks. New York Timesist seda uudist lugedes mõtlesin ma: „Paras neile!“ Möönan, et see polnud kõige kristlikum reaktsioon. Seda ma ei tea, kas Lehmani ebaõnn oli vahetult seotud firma soovimatusega möönda, et nende eesmärk oli raha teha.

2 Reginald Jeeves, populaarne tegelane Pelham Grenville Wodehouse’i novellidest, on noore jõudeelu elava londonlase Bertie Woosteri ülemteener. Tema tuntust kasvatas ka Briti komöödiasari „Jeeves ja Wooster“. Inglismaal on see nimi sagedasti kasutusel ülemteenri sünonüümina. (Toimetaja märkus.)

3 Prudential on 1848. aastal asutatud üks Inglise suurimaid kindlustusseltse. (Toimetaja märkus.)

4 Dean Witter Reynolds, 1978. aastal Dean Witter & Co ja Reynolds Securitiese liitumisel tekkinud ettevõte, 1990. aastate alguses üks USA suurimaid maaklereid. 1997. aastal ostis selle ettevõtte ära Morgan Stanley. (Toimetaja märkus.)

5 Dagwood Bumstead on tagasihoidlik arveametnik ja perekonnapea menukas koomiksis „Blondie“. (Tõlkija märkus.)