Читать книгу Meie aja kangelane - Михаил Лермонтов - Страница 3

Tulin postihobustega Tiflisist. Minu vankri koormaks oli vaid üks väike sumadan, mis oli poolest saadik täis tuubitud reisikirju Gruusiast. Suurem osa neist on teie õnneks kadunud, sumadan aga ühes muude asjadega on minu õnneks säilinud.

Päike hakkas juba peituma lumise mäeseljandiku taha, kui ma Koišauri orgu sisse sõitsin. Osseedist postipoiss ajas väsimatult hobuseid, et enne ööd Koišauri mäele jõuda, ja laulis täiest kõrist. Tore koht on see org! Ümberringi rohelise luuderohuga kaetud ja plataanisaludega kroonitud juurdepääsmatud mäed, punakad kaljud, uhtvagudest viirutatud kollased järsandikud ja kõrgel, kõrgel üleval lume kuldne narmendav palistus, all Aragvi, kaelakuti ühe teise, nimetu jõekesega, mis mühinal murrab välja mustast, pimedusega täidetud kaljulõhest, venib hõbedase niidina ning sätendab nagu madu oma soomusega.

Jõudnud Koišauri jalamile, me peatusime duhhani^[1.]juures. Siin tungles lärmitsedes paarkümmend grusiinlast ja mägilast; läheduses oli kaamelikaravan ööbima jäänud. Pidin üürima härgi, et lasta oma vankrit üles vedada sellele neetud mäele, sest oli juba sügis kiilasjääga – see mägi aga on umbes kaks versta pikk.

Polnud midagi parata, palkasin kuus härga ja mõned osseedid. Üks neist heitis endale õlale minu sumadani, teised asusid peaaegu ainult kisendamisega appi härgadele.

Minu vankri taga vedasid neli härga mängleva kergusega teist, sellest hoolimata et see oli ääreni täis laaditud. See asjaolu hämmastas mind. Vankri järel kõndis selle peremees, popsutades väikest hõbedaga kaunistatud Kabardi piipu. Tal oli seljas ilma õlakuteta ohvitserikuub ja peas karvane Tšerkessi müts. Ta näis olevat aastat viiskümmend vana; tema tõmmu näojume näitas, et ta on ammu tuttav Taga-Kaukaasia päikesega, ja enneaegu halliks läinud vurrud ei sobinud kokku tema kindla kõnnaku ning reipa ilmega. Ma astusin tema juurde ja kummardasin; ta vastas vaikides minu kummardusele ja laskis õhku tohutu suitsupilve.

„Meil on nähtavasti ühine tee?“

Ta kummardas jälle vaikides.

„Te sõidate vist Stavropoli?“

„Just nii … kroonu kraamiga.“

„Ütelge, palun, miks teie rasket vankrit veavad neli härga mängeldes, minu tühja vankrit aga suudavad kuus looma osseetide abiga vaevalt liigutada?“

Ta naeratas kavalalt ja vaatas mulle tähendusrikkalt otsa.

„Teie pole vist kaua Kaukaasias?“

„Umbes aasta,“ vastasin ma.

Ta naeratas jälle.

„Mis siis?“

„Niisama. Hirmsad lojused on need asiaadid! Te arvate, et nad aitavad, kui nii kisendavad? Pagan seda teab, mis nad kisendavad. Kuid härjad saavad neist aru: rakendage neid ette kas või kakskümmend, aga kui nad karjuvad omamoodi, ei liigu härjad ikkagi paigast … Hirmsad kelmid! Aga mis sa neile ikka teed? … Armastavad reisijailt raha nöörida … Ära on hellitatud, võllaroad! Küll te näete, nad võtavad teilt veel viinarahagi. Ma juba tunnen neid, mind nad alt ei vea!“

„Kas teie juba ammu siin teenite?“

„Jah, teenisin siin juba Aleksei Petrovitši^[2.] ajal,“ vastas ta uljast rühti võttes. „Kui tema piirile tuli, olin ma alamleitnant,“ lisas ta, „ja tema ajal sain kaks aukraadi – mägilaste vastu võitlemise eest.“

„Ja nüüd olete? …“

„Nüüd kuulun kolmandasse piirivalvepataljoni. Ja teie, kui tohin küsida? …“

Ma ütlesin talle.

Sellega jutt lõppes ja me jätkasime vaikides teineteise kõrval kõndimist. Mäeharjal leidsime lund. Päike läks looja ja öö järgnes päevale ilma vaheajata, nagu see on tavaline lõunas; kuid lume helkimise tõttu võisime kergesti eraldada teed, mis tõusis ikka veel mäkke, kuigi mitte enam nii järsult. Ma käskisin panna oma sumadani vankrile, asendada härjad hobustega ja heitsin viimast korda pilgu tagasi alla orgu –, kuid kaljulõhedest voogudena väljatunginud tihe udu kattis seda täiesti ja ainustki heli ei kostnud sealt enam meie kõrvu. Osseedid kogunesid käratsedes minu ümber ja nõudsid viinaraha; kuid staabikapten käratas nii ähvardavalt neile peale, et nad silmapilk laiali jooksid.

„No küll on rahvas!“ ütles ta.„Leibagi ei oska vene keeli nimetada, aga selle on selgeks õppinud:„Ohvitser, anna viinaraha!“ Isegi tatarlased on minu arvates paremad, need vähemalt ei joo …“

Jaamani oli veel umbes verst maad. Ümberringi oli vaikne, nii vaikne, et sääse pirina järgi võis jälgida tema lendu. Vasakul mustendas sügav kaljulõhe, selle taga ja meie ees joonistusid tumesinised kurdude ja lumejoomedega kaetud mäeharjad kahvatul taevavõlvil, millel oli veel säilinud eha viimane kuma. Tumedal taeval hakkasid vilkuma tähed, ja imelik, mulle näis, et need on hoopis kõrgemal kui meil põhjas. Mõlemal pool teed seisid paljad, mustad kaljud; siin-seal ulatus lume alt esile puhmastikke, kuid ükski kuivanud leht ei liikunud, ja lõbus oli selles looduse surmaunes kuulda väsinud postihobuste puristamist ning Vene aisakellukese ebaühtlast tilinat.

„Homme tuleb tore ilm!“ ütlesin ma.

Staabikapten ei vastanud sõnagi ja osutas sõrmega kõrgemale mäele, mis kerkis otse meie vastas.

„Mis see on?“ küsisin ma.

„Gud-mägi.“

„Noh, ja mis siis?“

„Vaadake, kuidas ta suitseb.“

Gud-mägi suitses tõepoolest; tema külgi mööda roomasid kerged pilvejoakesed, harjal aga lebas must pilverüngas, nii must, et ta paistis tumedal taeval laiguna.

Juba me nägimegi postijaama, seda ümbritsevate sakljade katuseid ja meie ees vilkusid sõbralikud tulukesed. Kui tõusis niiske, külm tuul, kostis kaljulõhest undamist ja hakkas sadama peenikest vihma. Vaevalt jõudsin endale burka selga tõmmata, kui algas lumetuisk. Ma vaatasin aukartusega staabikaptenile …

„Meil tuleb siin ööbida,“ ütles ta tusaselt. „Selle tuisuga juba üle mägede ei sõida. Kas Krestovajal on olnud laviine, mis?“ küsis ta postipoisilt.

„Ei ole, härra,“ vastas osseedist postipoiss, „aga ripub palju, palju.“

Et postijaamas polnud tuba reisijate jaoks, anti meile öömaja suitsuses sakljas. Tegin reisikaaslasele ettepaneku juua üheskoos klaas teed, sest mul oli kaasas malmist teekatel – minu ainus lohutus reisidel Kaukaasias.

Saklja asetses ühe küljega vastu kaljut; kolm libedat, märga astet viis tema ukseni. Käsikaudu astusin sisse ja sattusin lehma peale (laut asendab nende inimeste juures teenijatuba). Ma ei teadnud, kuhu minna: siin määgivad lambad, seal uriseb koer. Õnneks vilksatas kusagilt kõrvalt hämar valgus ja aitas mul leida teise uksetaolise avause. Siit avanes küllaltki huvitav vaatepilt: lai saklja, mille katus toetus kahele suitsunud sambale, oli rahvast täis. Keskel praksus maa peale tehtud lõke, ja suits, mida tuul katuses olevast avausest tagasi ajas, levis ümberringi nii tiheda loorina, et silm ei suutnud kaua aega midagi seletada. Tule ääres istusid kaks vanaeite, hulk lapsi ja üks kõhetu grusiinlane, kõik kaltsudes. Polnud midagi parata, me seadsime end tule äärde, süütasime piibud, ja varsti hakkas teekatel sõbralikult sumisema.

„Armetu rahvas!“ ütlesin ma staabikaptenile, osutades meie kasimatule pererahvale, kes vaatles meid mingis tardumuses.

„Äärmiselt rumal rahvas!“ vastas ta.„Kas te usute? Midagi nad ei oska, mingit koolitarkust nende pea ei võta! Meie kabardid ja tšetšeenid, kuigi nad on röövlid ja puupaljad, on selle-eest vähemalt uljaspead; nendel siin aga pole ka relva vastu mingit huvi; korralikku kinžalli ei näe sa ühelgi. On ikka tõepoolest osseedid!“

„Kas teie olite kaua Tšetšnas?“

„Jah, olin seal rooduga oma kümme aastat kindluses, Kamennõi Brodi juures – teate?“

„Olen kuulnud.“

„Oh, issake, kuidas need kõrilõikajad meid ära tüütasid! Nüüd on, jumal tänatud, rahulikum; aga vahel juhtus, et lähed sada sammu vallist eemale, juba istub karvane kurat kuskil ja varitseb: jääd pisut vahtima, siis vaata, et on silmapilk kas ling kaelas või kuul kuklas. Kanged poisid! …“

„Küllap teil oli vist rohkesti seiklusi?“ küsisin ma uudishimust aetuna.

„Miks mitte! Oli küll …“

Ta hakkas näppima vasakut vurru, langetas pea ja jäi mõttesse. Mul oli pöörane tahtmine temalt mõnda lugu välja pressida – soov, mis on omane kõigile reisija kirjameestele. Vahepeal oli tee valmis saanud; ma otsisin sumadanist välja kaks matkaklaasi, kallasin täis ja asetasin ühe tema ette. Ta rüüpas pisut ja ütles nagu iseenesele:„Jah, oli küll!“ See hüüatus andis mulle suuri lootusi. Ma tean, vanad kaukaaslased armastavad vestelda, jutustada. Nad saavad seda teha nii harva: mõni istub aastat viis rooduga kuskil kolkas ja kõik need viis aastat ei ütle talle keegi te re (sest veltveebel ütleb tervist). Aga kõneainet leiduks: rahvas ümberringi on metsik, huvitav; iga päev hädaohud, juhtub oivalisi lugusid, ja siis hakkad tahtmatult kahetsema, et meil nii vähe üles kirjutatakse.

„Kas te ei sooviks lisada rummi?“ küsisin ma oma vestluskaaslaselt. „Mul on valget Tiflisist; praegu on külm.“

„Ei, olge tänatud, ma ei joo.“

„Miks nii?“

„Niisama. Andsin endale tõotuse. Kui ma olin alles alamleitnant, kord, teate, vinditasime omavahel, öösel aga oli häire, ja nii me läksimegi rivi ette nokastanud olekus. Küll me aga siis saime, kui Aleksei Petrovitš sellest kuulis: issand hoidku, kuidas ta vihastas! Oleks peaaegu kohtu alla andnud. Nii see on, elad teinekord terve aasta, ilma et kedagi näeksid, ja kui siis veel viin – oledki kadunud inimene!“

Seda kuuldes kaotasin ma peaaegu lootuse.

„Võtame kas või tšerkessid,“ jätkas ta.„Nii kui end pulmas või matusel buzaad^[3.] täis joovad, nii läheb raiumiseks lahti. Pääsesin kord hädavaevalt minema, ehkki olin rahujalal elava vürsti külaliseks.“

„Kuidas see siis juhtus?“

Ta toppis piibu täis, tõmbas suitsu sisse ja hakkas jutustama.„Olin siis rooduga kindluses Tereki taga, – sellest saab varsti viis aastat. Kord sügisel saabus transport toidumoonaga: transpordis oli ohvitser, noor mees, aastat kakskümmend viis vana. Ta ilmus minu juurde täies univormis ja teatas, et tal on kästud minu juurde kindlusse jääda. Ta oli säärane peenike ja valge; tema munder oli nii uhiuus, et ma sain kohe aru, et ta on meil Kaukaasias alles lühikest aega. „Te olete vist Venemaalt siia üle toodud?“ küsisin ma temalt. „Just nii, härra staabikapten,“ vastas ta. Ma võtsin tal käest kinni ja ütlesin:„Väga rõõmustav, väga rõõmustav. Teil saab olema pisut igav … noh, aga me hakkame teiega sõbralikult elama. Ja kutsuge mind lihtsalt Maksim Maksimõtšiks, ja palun – milleks see täielik univorm? Tulge minu juurde alati koduselt.“ Talle anti korter ja ta asus kindlusse elama.“

„Ja kuidas tema nimi oli?“ küsisin ma Maksim Maksimõtšilt.

„Tema nimi oli … Grigori Aleksandrovitš Petšorin. Tore poiss oli, julgen teile kinnitada; ainult pisut imelik. Näiteks vihma ja külmaga päev otsa jahil; kõik külmetavad, väsivad – temal aga ei ole sellest midagi. Teinekord aga istub oma toas, käib tuulehoog, ja ta kinnitab, et on end külmetanud; aknaluuk lõksatab, ja ta võpatab ning kahvatab, aga minu juuresolekul astus üksinda metskuldile vastu; vahel juhtus, et tundide kaupa ei saa tal sõna suust, selle-eest mõnikord, kui hakkab jutustama, siis naera kas või kõht katki … Jah, suurte veidrustega ja arvatavasti rikas inimene: kui palju igasuguseid kalleid asjakesi tal oli! …“

„Elas ta kaua teiega koos?“ küsisin ma jälle.

„Umbes aasta. Noh, aga see aasta jääb mulle alatiseks meelde. Tegi mulle küll tüli, aga ei maksa temast pahasti mõtelda! Sest on ju tõesti niisuguseid inimesi, kellele on juba sündimisest saadik ette määratud, et nendega peab juhtuma igasuguseid ebatavalisi asju!“

„Ebatavalisi?“ hüüatasin ma uudishimulikult, kallates talle teed.

„Ma jutustan teile. Umbes kuue versta kaugusel kindlusest elas üks rahujalal olev vürst. Tema pojukesel, viieteistaastasel poisikesel, kujunes harjumuseks meie juures käia: iga päev, kord ühe, kord teise asja pärast. Ja meie Grigori Aleksandrovitšiga hellitasime ta tõepoolest ära. Oli see aga võllaroog, osav mis tahes asja peale: kas mütsi täie galopi peal üles tõstma või püssi laskma. Üks asi oli aga tema juures halb: raha peale oli kole maias. Kord lubas Grigori Aleksandrovitš naljapärast anda talle tšervoonetsi, kui ta varastab temale kõige parema soku isa karjast. Ja mis te arvate? Juba järgmisel ööl tiris ta selle sarvipidi kohale. Juhtus vahel, et meil tuli mõttesse teda õrritada – temal kohe silmad vihast punased, ja kohe kinžalli haaramas.„Oi, Azamat, ei pääse sa eluga,“ ütlesin ma temale,„sinu koluga saab olema jaman^[4.]!“

Kord tuli vana vürst ise meid pulma kutsuma: ta pani kõige vanemat tütart mehele, meie aga olime temaga kunakid^[5.]: nii et ei saa, teate, keelduda, ehkki ta on tatarlane. Läksimegi. Auulis võttis hulk koeri meid valju haukumisega vastu. Naised pugesid meid nähes peitu; need, kelle nägu me silmata saime, polnud kaugeltki iludused. „Mul oli tšerkessitaridest hoopis parem arvamine,“ ütles Grigori Aleksandrovitš mulle. „Oodake!“ vastasin ma muiates. Mul mõlkus midagi muud meeles.

Vürsti sakljasse oli kogunenud juba rohkesti rahvast. Aasialastel, teate, on kombeks iga vastutulijat pulma kutsuda. Meid võeti vastu kõigi auavaldustega ja juhatati võõrastetuppa. Igatahes ma ei unustanud tähele panna, kuhu pandi meie hobused – teate, igaks juhuks.“

„Kuidas neil siis pulmi peetakse?“ küsisin ma staabikaptenilt.

„Tavaliselt. Algul loeb mulla neile midagi koraanist; siis jagatakse kingitusi pruutpaarile ja kõigile nende sugulastele; süüakse, juuakse buzaad; siis algab džigiteerimine, ja alati mingisugune määrdunud kaltsakas vigurdab viletsal lombakal hobusel, veiderdab ning teeb seltskonnale nalja, hiljem, kui hämaraks läheb, algab võõrastetoas, meie moodi öeldes, ball. Vaene vanamehike tinistab kolmekeelelist … olen unustanud, kuidas nende keeles öeldakse … noh, midagi meie balalaika taolist. Tütarlapsed ja noored poisid seavad end kahte ritta, vastamisi, plaksutavad käsi ja laulavad. Siis astuvad üks tütarlaps ja üks mees keskele ja hakkavad teineteisele lauldes ütlema värsse, mis aga pähe tuleb, ülejäänud laulavad kooris kaasa. Meie Petšoriniga istusime aukohal, ja siis astus tema ette peremehe noorem tütar, umbes kuueteistkümneaastane tütarlaps, ja laulis temale … kuidas seda öelda … midagi komplimenditaolist.“

„Ja mida ta laulis, kas te ei mäleta?“

„Jah, vist oli see nii: „Saledad on meie džigitid ja nende kuued on kaunistatud hõbedaga, aga noor Vene ohvitser on neist saledam ja tema tressid on kuldsed. Ta on nagu pappel nende keskel, ainult ta ei saa kasvada ega õitseda meie aias.“ Petšorin tõusis, kummardas talle, asetades käe laubale ja südamele, ja palus mind talle vastata. Ma oskan hästi nende keelt ja tõlkisin tema vastuse.

Kui tütarlaps meist eemaldus, sosistasin ma Grigori Aleksandrovitšile: „Noh, kuidas ta on?“

„Imekaunis!“ vastas ta. „Aga kuidas on tema nimi?“ – „Tema nimi on Bela,“ vastasin ma.

Ja tõepoolest, tütarlaps oli kena: pikk, peenike, silmad mustad nagu kaljukitsel, aina vaatavad teile otse südamesse. Petšorin ei pööranud mõttesse süvenenult temalt silmi, ja ka tema vaatas sageli altkulmu meie poole. Aga mitte ainult Petšorin ei imetlenud nägusat vürstitari: toa nurgast jälgis teda ka teine paar silmi, liikumatuid ja tuliseid. Ma silmitsesin terasemalt ja tundsin ära oma vana tuttava Kazbitši. Ta kuulus, teate, mitte rahujalal elavate, aga mitte ka vaenulikkude hulka. Kahtlustusi tema suhtes oli palju, ehkki teda polnud üheltki kelmustükilt tabatud. Vahel tõi ta meile kindlusse lambaid ja müüs neid odavasti, aga kunagi ei tinginud: mis küsib, seda maksa, kas või löö maha, alla ei jäta. Temast räägiti, et ta armastavat käia abrekkidega^[6.] Kubani jõe taga, ja tõtt öelda, lõust oli tal üpris röövellik; ise väikest kasvu, kuivetu, laiaõlgne … Aga osav oli ta, osav nagu vanapagan! Bešmett^[7.] alati katki rebitud, lapitud, kuid relvad hõbedaga kaunistatud. Tema hobune oli kuulus kogu Kabardas, – ja tõepoolest, sellest hobusest paremat ei oska ette kujutadagi. Mitte asjata ei kadestanud teda kõik ratsanikud ja nii mitmelgi korral tehti katset tema hobust ära varastada, aga see ei õnnestunud. Näen nagu praegu seda hobust: must nagu pigi, jalad kui pillikeeled, ja silmad mitte halvemad kui Belal. Ja milline jõud! Ratsuta kas või viiskümmend versta, ja kuidas välja õpetatud: jookseb nagu koer peremehe järel, isegi tema häält tundis! Kazbitš ei sidunud teda iial kinnigi. Säärane röövlihobune oli see …

Sel õhtul oli Kazbitš süngem kui kunagi varem ja ma märkasin, et tal oli bešmeti alla tõmmatud rõngasrüü.„Ega tal ole asjata rõngasrüü seljas,“ mõtlesin ma. „Küllap tal on midagi plaanis.“

Sakljas muutus umbseks ja ma läksin välja värsket õhku hingama. Öö laskus juba mägedele ja kaljulõhedes hakkas liikuma udu.

Mul tuli mõttesse minna varju alla, kus seisid meie hobused, ja vaadata, kas neil heinu ees on; pealegi ei tee ettevaatus kunagi halba: mul oli tore hobune, ja juba nii mõnigi kabard oli teda heldinult silmitsenud ning lausunud: jakši the, tšek jakši!^[8.]

Astun tasakesi piki tara ja kuulen äkki hääli. Ühe hääle tundsin ma kohe ära: see oli võrukael Azamat, meie piduperemehe poeg; teine rääkis harvemini ja vaiksemalt. „Mida nad siin arutlevad?“ mõtlesin ma. „Ega ometi mitte minu ratsust.“ Istusin tara äärde ja jäin kuulatama, püüdes mitte lasta kaotsi minna ainustki sõna. Vahetevahel summutas sakljast kostev laulukära ja kõnekõmin mind huvitavat kõnelust.

„Tore hobune on sul!“ rääkis Azamat. „Kui mina oleksin peremees majas ja mul oleks hobusekarjas kolmsada mära, ma annaksin pooled neist sinu ratsu eest, Kazbitš!“

„Ah Kazbitš!“ mõtlesin ma ja mulle tuli meelde rõngasrüü.

„Jah,“ vastas Kazbitš vähese vaikimise järel,„terves Kabardas ei leia sa säärast. Kord – see oli teisel pool Terekit – käisin ma abrekkidega venelastelt hobusekarju üle löömas. Meil polnud õnne ja me põgenesime laiali, kuhu keegi sai. Minu järel kihutasid neli kasakat. Juba kuulsin selja taga gjauride^[9.] hüüdeid, ja minu ees oli tihe mets. Laskusin kummargile sadula kohale, andsin end Allahi hoolde ja esimest korda elus solvasin hobust nuudilöögiga. Nagu lind vupsas ta okste vahele; teravad okkad rebisid mu riideid, korgijalaka kuivad oksad peksid mulle näkku. Mu hobune hüppas üle kändude, rebis rinnaga põõsaid laiali. Parem oleks olnud mul jätta ta metsaservale ja jalgsi metsa pakku minna, aga kahju oli temast lahkuda, ja prohvet tasus mulle. Mitu kuuli vingus üle mu pea; ma kuulsin juba, kuidas hobuste seljast maha tulnud kasakad mulle järele jooksid … Järsku oli minu ees sügav lõhe; mu ratsu mõtles pisut – ja hüppas. Tema tagumised kabjad libisesid vastaskaldalt alla ja ta jäi esimesi jalgu pidi rippu. Ma lasksin ratsmed lahti ja lendasin kuristikku. See päästis mu hobuse: ta hüppas välja. Kasakad nägid kõike seda, aga ükski neist ei tulnud alla mind otsima: nad arvasid, et ma kukkusin surnuks, ja ma kuulsin, kuidas nad ruttasid püüdma mu hobust. Mu süda tilkus verd. Ma roomasin tihedas rohus mööda kuristikku – ja nägin: metsaservast ratsutab mitu kasakat välja lagendikule, ja otse nende juurde kihutab minu Karagjoz. Kõik tormasid karjudes talle järele; kaua, kaua ajasid nad teda taga, eriti üks neist oleks paar korda peaaegu talle lingu kaela heitnud. Ma värisesin, langetasin silmad ja hakkasin palvetama. Natukese aja pärast vaatan üles – ja näen: minu Karagjoz lendab saba lehvides, vaba nagu tuul, gjaurid aga venivad kaugel üksteise järel mööda steppi oma äravaevatud hobustel. Vallah! See on tõsi, sulatõsi! Hilise ööni istusin oma kuristikus. Äkki, mis sa arvad, Azamat? Kuulen pimeduses, et hobune jookseb mööda kuristiku äärt, puristab, hirnub ja taob kapjadega vastu maad. Tundsin ära oma Karagjozi hääle: see oli tema, minu seltsimees! … Sellest ajast peale me ei ole teineteisest lahkunud.“

Ja oli kuulda, kuidas ta patsutas käega oma ratsu siledat kaela, nimetades teda kõiksugu meelitusnimedega.

„Kui mul oleks hobusekarjas tuhat mära,“ ütles Azamat, „ma annaksin nad kõik sulle sinu Karagjozi eest.“

„Jok, ei taha,“ vastas Kazbitš ükskõikselt.

„Kuule, Kazbitš,“ ütles Azamat teda meelitades, „sa oled hea inimene, sa oled vapper džigitt, mu isa aga kardab venelasi ega lase mind mägedesse. Anna mulle oma hobune, ja ma teen kõik, mis sa tahad. Varastan sulle isalt tema kõige parema vintpüssi või mõõga – mis sa ainult soovid –, tema mõõk on aga ehtne gurdaa^[10.]: aseta tera vastu kätt, ise tungib ihusse; niisugune rõngasrüü aga, nagu sinu oma, pole talle midagi.“

Kazbitš vaikis.

„Kui ma esimest korda sinu hobust nägin,“ jätkas Azamat, „kui ta sinu all keerles ja kargas, sõõrmeid puhevile ajades, ja kivikillud lendasid ta kapjade alt, sündis mu hinges midagi mõistmatut ja sellest ajast peale muutus mulle kõik vastumeelseks: oma isa kõige paremaile ratsudele vaatasin ma põlgusega, mul oli häbi end nende seljas näidata ja mind valdas nukrus. Nukrutsedes istusin ma päevad otsa kaljul ja ühtelugu ilmus mu mõtteisse sinu ronkmust ratsu oma sulava kõnnakuga, oma sileda, noolsirge seljaga; ta vaatas mulle silma oma teraste silmadega, otsekui tahaks midagi ütelda. Ma suren, Kazbitš, kui sa teda mulle ei müü!“ ütles Azamat väriseva häälega.

Ma kuulsin, et ta hakkas nutma: aga ma pean teile ütlema, et Azamat oli äärmiselt kange poiss ja isegi siis, kui ta veel noorem oli, ei saanud tal millegagi pisaraid silmist.

Vastuseks tema pisaraile kuuldus midagi naerutaolist.

„Kuule!“ ütles Azamat kindlal häälel. „Sa näed, ma olen kõigeks valmis. Tahad, ma varastan sulle oma õe? Kuidas ta tantsib! Kuidas laulab! Ja tikib kullaga – otse ime! Niisugust naist pole olnud isegi Türgi padišahhil^[11.] … Kas tahad? Oota mind homme öösel seal, kaljulõhes, kus voolab oja: ma lähen temaga sealt mööda naaberauuli – ja ta on sinu. Kas tõesti Bela ei ole väärt sinu ratsut?“

Kaua, kaua vaikis Kazbitš. Viimaks hakkas ta vastuse asemel vaikse häälega laulma vanaaegset laulu^[12.]:

„Palju on ilusaid neidusid meil,

öömustad silmad säravad neil.

Magus on küll nende armastust võita,

lõbusam vabana hobusel sõita.

Kulla eest neligi naisukest pea,

toredal ratsul sa hinda ei tea;

ei tema stepituult lase ette,

ei ta sind reeda, ei ta sind peta.“

Asjata nurus Azamat teda nõusse jääma, nuttis, meelitas ja andis tõotusi. Lõpuks katkestas Kazbitš teda kannatamatult:

„Mine minema, pöörane poisike! Sinust nüüd mõni minu hobusel sõitja! Juba kolme sammu järel viskab ta sind seljast maha ja sa lööd endal kukla vastu kivi puruks.“

„Mind!“ hüüdis Azamat raevunult ja lastekinžalli teras kolksatas vastu rõngasrüüd. Tugev käsi tõukas ta eemale ja ta põrkas vastu varbtara, nii et see kõikuma hakkas.„Nüüd läheb naljaks lahti!“ mõtlesin ma, ruttasin talli, valjastasin meie hobused ja viisin nad tagumisse hoovi. Mõne minuti pärast oli sakljas juba kohutav kära. Lugu oli olnud nii: Azamat oli jooksnud katkirebitud bešmetis sinna sisse, öeldes, et Kazbitš tahtnud teda tappa. Kõik tormasid välja, haarasid püssid – ja nali läks lahti! Kisa, kära, paugud; aga Kazbitš oli juba hobuse seljas ja keerles rahvahulga keskel tänaval, veheldes mõõgaga nagu põrguline.

„Ei maksa teiste pärast oma nahka turule viia,“ ütlesin ma Grigori Aleksandrovitšile, haarates tal käest. „Kas meil poleks parem kähku jalga lasta?“

„Oodake ometi, vaatame, millega see lõpeb.“

„Kindlasti lõpeb halvasti. Nende asiaatide juures on alati nii: lakuvad end buzaad täis ja siis läheb raiumiseks lahti!“ Me istusime hobuste selga ja kihutasime koju.“

„Aga mis sai Kazbitšist?“ küsisin ma kannatamatuna staabikaptenilt.

„Mis selle rahvaga ikka juhtub!“ vastas ta teeklaasi põhjani juues. „Lipsas minema!“

„Ja ei saanud haavata?“ küsisin ma.

„Jumal seda teab! Visa hingega on need röövlid! Olen näiteks mõnda neist näinud heitluses: üleni tääkidega läbi torgitud, nagu sõelapõhi, aga ikka vehib mõõgaga.“ Vähese vaikimise järel jätkas staabikapten, jalga vastu maad lüües:„Kuid ühte ei andesta ma endale iialgi: mis pagan mind sundis, kui olime kindlusse jõudnud, Grigori Aleksandrovitšile edasi rääkima kõike, mis ma olin kuulnud tara taga istudes. Ta naeris – säärane kavalpea! – ise aga võttis midagi nõuks.“

„Mida siis? Jutustage, palun.“

„Noh, pole midagi parata! Kui olen hakanud jutustama, siis tuleb jätkata.

Umbes nelja päeva pärast tuli Azamat kindlusse. Harjunud kombe järgi läks ta Grigori Aleksandrovitši poole, kes kostitas teda alati maiustustega. Ma olin seal juures. Jutt läks hobustele ja Petšorin hakkas ülistama Kazbitši hobust: et see on ju niisugune väle, ilus, just nagu kaljukits – noh, lihtsalt, tema sõnade järgi, teist niisugust ei leidu terves maailmas.

Tatari poisi silmad lõid särama, aga Petšorin nagu ei märganudki seda. Ma hakkan kõnelema millestki muust, tema aga viib jutu otsekohe jälle Kazbitši hobusele. See lugu kordus iga kord, kui Azamat meil käis. Umbes kolm nädalat hiljem hakkasin märkama, et Azamat on jäänud kahvatuks ja kõhnaks, nagu seda romaanides juhtub armastusest. Mis imelugu see on? …

Alles hiljem sain ma kogu selle asja teada: Grigori Aleksandrovitš hullutas teda niikaugele, et jookseb teine kas või vette. Eks ta kord ütelnudki poisile:

„Ma näen, Azamat, et see hobune on sulle kangesti meeldima hakanud, aga ei näe sa teda niisama kui oma kukaltki! Noh, ütle, mis sa annaksid sellele, kes ta sulle kingiks? …“

„Kõik, mida ta tahab,“ vastas Azamat.

„Niisugusel juhul ma muretsen ta sulle, aga ainult tingimusel … Vannu, et sa seda täidad …“

„Vannun … Vannu ka sina!“

„Hästi! Vannun, et sa saad hobuse endale; aga tema eest pead sa mulle andma oma õe Bela. Karagjoz olgu tema mõrsjalunaks. Loodan, et kaup on sulle kasulik.“