Читать книгу Teatriromaan - Mihhail Bulgakov - Страница 5

29. aprillil käis äike üle Moskva, ja õhk muutus mahedaks, ja hing sulas nagu lahti ja eluisu tuli tagasi.

Uus hall ülikond ja üsna viisakas palitu seljas, kõndisin ma mööda üht Moskva peatänavat teatava paiga poole, kus ma varem iial polnud käinud. Minu suuna määras taskus olev, ootamatult saabunud kiri. See kõlas nõnda:

«Kõrgesti austatud Sergei Leontjevitš! Minu ülim soov oleks Teiega tuttavaks saada ja seejuures ühtlasi arutada Teiega üht salajast asja, mis tohiks Teile usutavasti vägagi suurt huvi pakkuda.

Kui Teil on aega, oleksin tõsiselt rõõmus, kui tuleksite kesknädalal kell 4 Sõltumatu Teatri Õppestuudio majja. Tervitades K. Iltšin.»

Kiri oli kirjutatud pliiatsiga, paberi vasakule nurgale oli trükitud:

Ksaveri Borissovitš Iltšin,

Sõltumatu Teatri

Õppestuudio lavastaja

Iltšini nime nägin ma esimest korda ja Õppestuudiost ei teadnud ma midagi. Sõltumatust Teatrist olin kuulnud, teadsin, et see on üks tähtsamaid teatreid, aga ma ei olnud seal käinud.

Kiri ajas mind äärmiselt põnevile, seda enam, et ma sel ajal üldse kellegi käest kirju ei saanud. Ma olen, olgu öeldud, ajalehe «Aurulaevanduse Teataja» väike kaastööline. Elasin tookord Homutovski umbtänavas Krasnõje Vorota rajoonis seitsmendal korrusel viletsas, aga see-eest omaette toas. Nii ma siis läksin, hingasin sügavalt sisse värsket õhku, mõtlesin endamisi, et äike on jälle pea kohal, ja siis veel seda, et kuidas see Ksaveri Iltšin üldse minu olemasolust teab, kust ta mu aadressi sai ja mis tal minuga asja võiks olla. Seda viimast ei osanud ma kuidagi ära mõistatada, arutasin nii- ja teistpidi, ja lõpuks jäin oletuse juurde, et Iltšin tahab minuga tuba vahetada.

Ma oleksin pidanud muidugi Iltšinile kirjutama, et ta minu juurde tuleks, kui tal minuga asja on, aga pean tunnistama, et ma häbenesin oma tuba, mööblit ja korterinaabreid. Ma olen üldse veidi iseäralik ja pelgan inimesi. Kujutage ette – Iltšin astub sisse ja näeb diivanit, mille polster on lõhki ja üks vedru vahib välja, laua kohal rippuva lambi vari on keeratud ajalehest, kass käib toas ringi ja köögist kostab Annuška pragamist.

Astusin ornamenteeritud raudväravast sisse ja nägin poepugerikku, kus halli peaga vanamees müüs rinnamärke ja prilliraame.

Hüppasin üle sogase veeoja, mis juba alanema hakkas, ja olingi kollase kivimaja ees. Mõtlesin selle peale, et see maja on ehitatud õige ammu, siis kui mind ega Iltšinit polnud veel olemaski.

Must kuldtähtedega tahvel teatas, et siin asub Õppestuudio. Läksin uksest sisse ja väikest kasvu, hõreda habemega teener, seljas roheliste tressidega kuub, astus mulle samas vastu.

«Kuhu te tahate minna, kodanik?» küsis ta kahtlustavalt ja ajas käed laiali, otsekui asuks ta kana püüdma.

«Mul on tarvis kokku saada lavastaja Iltšiniga,» katsusin ma vastata võimalikult kõrgi häälega.

Mees nagu vahetati ümber, otse minu silme all. Ta surus käed vastu reisi ja naeratas võltsilt.

«Ksaveri Borissõtšiga? Silmapilk. Lubate ehk oma palitu? Kalosse ei ole?»

Mu palitu võttis ta nii õrnalt vastu, nagu oleks see kallihinnaline preestrirüü.

Läksin malmtrepist üles, nägin bareljeefidel kiivriga sõdalaste päid profiilis ja hirmuäratavaid mõõku nende all, nägin vanaaegseid pottahjusid, mille tahmaluugid olid kuldselt särama nühitud.

Maja oli tumm, kusagil ei olnud ainsatki hingelist, ainult tressidega portjee sörkis mu kannul, ja tagasi vaadates nägin, et ta ilmutab mulle tummalt oma tähelepanu, oma ustavust, austust, armastust ja rõõmu minu tuleku puhul ja sellegi puhul, et tema juhib mind, olgugi et ta käib minust tagapool, tema viib mind sinna, kus asub oma üksilduses salapärane Ksaveri Borissovitš Iltšin.

Äkki läks hämaraks, kahhelahjude õliselt helkjas sära tuhmus, pimedus saabus järsku – väljas oli jälle äike lahti.

Koputasin uksele, astusin sisse ja nägin lõpuks toavidevikus Ksaveri Borissovitši.

«Maksudov,» ütlesin väärikalt.

Samas lõhestas välk kusagil linna taga taeva ja tema fosforne kuma valgustas hetkeks Iltšini nägu.

«Ah see olete teie, ülimalt lugupeetud Sergei Leontjevitš!» ütles Iltšin kavalasti naeratades.

Siis viis ta mind, mulle kätt ümber pannes, täpipealt samasuguse diivani juurde, nagu oli minu toas. Isegi vedru vahtis välja just sealtsamast kust minu diivanilgi – keskpaigast.

Ma ei tea tänapäevani, mis tuba see oli, kus toimus saatuslik kokkusaamine. Milleks oli siin diivan? Mis noodid need olid, nurgas põrandal laiali? Miks olid aknalaual apteegikaalud? Mispärast ootas Iltšin mind just selles toas, ja mitte näiteks kõrvalasuvas saalis, kus paistis kaugelt, läbi äikeseilma vidu tiibklaveri ähmane siluett.

Kõuekõmina saatel alustas Ksaveri Borissovitš kurjakuulutavalt:

«Ma lugesin teie romaani.»

Ma võpatasin. Lugu oli nimelt nii.