Читать книгу Kiri sinule - Mihhail Šiškin - Страница 1

o

Löön lahti eilse õhtulehe, aga seal on juttu sinust ja minust.

Kirjutavad, et alguses saab jälle olema sõna. Ent seni aetakse koolides ikka seda vana joru, et alguses oli suur pauk ja kõik olev lendas laiali.

Kusjuures kõik olevat olemas olnud juba enne pauku – nii kõik veel lausumata sõnad kui ka kõik nähtavad ja nähtamatud galaktikad. Sedaviisi elab juba liivas tulevane klaas ning liivaterad on selle akna seemned, mille taga jooksis nüüdsama mööda poiss, pall särgi alla pistetud.

See oli selline soojuse ja valguse tomp.

Teadlaste sõnutsi võis see rahvast täis tare, ei ust ega akent ees, olla mõõtmetelt umbes jalgpalli suurune. Või siis nagu arbuus. Ja meie seemnetena tema sees. Siis aga sai kõik seal küpseks ja hakkas pingule tõmbudes seestpoolt pressima.

Esiarbuus raksas lõhki.

Seemned lendasid laiali ja hakkasid idanema.

Ühest seemnest tärkas idu, mis võrsus meie puuks – tema oksa vari roomleb seal aknalaual.

Teisest sai mälestus ühest tüdrukust, kes tahtis olla poiss: lapsena riietati ta maskipeole Saabastega Kassiks, teised tema ümber kippusid muudkui sabast sikutama, tõmbasidki lõpuks küljest ära ja nii pidi ta käima saba käes hoides.

Kolmas seeme tuli üles mitme-setme aasta eest ja sirgus noormeheks, kellele meeldis, kui ma tal selga sügasin, ja kes vihkas valet, eriti kui kõikidelt tribüünidelt hakati väitma, et surma pole olemas, et kirja pandud sõnad on just nagu tramm, mis viib surematusse.

Druiidide horoskoobi järgi oli ta Porgand.

Enne päeviku ja kõigi oma käsikirjade ärapõletamist kirjutas ta viimase lause, jube naljaka: „Anne on mu maha jätnud” – ma jõudsin seda lugeda enne, kui sa tolle vihiku mu käest ära tõmbasid.

Seisime lõkke juures ja hoidsime käsi kuumakaitseks näo ees, silmitsedes sõrmeluid, mis kumasid läbi lüüme punase ihu. Ülevalt langesid tuharäitsakad – soojad põlenud leheküljed.

Ahjaa, oleksin äärepealt unustanud, et pärast koguneb kõik olev jälle ühte punkti.

Porkna-Vovka, kus oled nüüd sa?

Mismoodi see siis nüüd on? Julie, lollike, saadab talle kirju, aga südametu Saint-Preux piirdub lühikeste naljatlevate sõnumitega, mõnikord värssides, kus riimuvad soolaheeringas ja Rootsi kuningas, munitsioon ja sublimatsioon, auk peldikupõrandas ja Mona Lisa naeratas (muide, kas sa oled aru saanud, mille üle ta naeratab? mina vist sain), vemmal ja Jumal.

Mu kallis!

Miks sa seda tegid?

o

Jäi vaid valida omale sõda. No selle taha asi mõistagi seisma ei jäänud. Olgu muuga kuidas on, aga seda anna meie võitmatule isamaale muudkui ette; ei jõua õieti ajalehtegi lahti lüüa, kui sõbralikud kuningriigid juba ajavad rinnalapsi täägi otsa ja vägistavad eitesid. Miskipärast on alati iseäranis kahju ilmsüüta tapetud tsareevitšist madrusepluusis. Naised, vanurid ja lapsed libisevad nagu tavaliselt kuidagi kõrvust mööda, aga siin korraga madrusepluus.

Pajukile lastud pudelipaikaja etteaste, rünkpilved kellatorni kohal, emake kodumaa kutsub.

Kogunemispunktis agiteeriti: igaühele on vaja oma Austerlitzi!

On tõepoolest.

Medkomisjonis vaatas sõjaväearst – suur ja kiilas muhklik kolp – tähelepanelikult silma. Ütles:

„Sa põlastad kõiki. Tead, ma olin ju samasugune. Ma olin sinuvanune, kui olin haiglas esimesel praktikal. Ja kord toodi meile prükkar, kes oli jäänud auto alla. Elas veel, kuid oli väga tõsiselt viga saanud. Ega suurt ei pingutatud. Oli näha, et vanameest pole kellelegi tarvis ja keegi ei tule talle järele. Hais, mustus, täid, mäda. Ühesõnaga, pandi kõrvale, et ei määriks midagi ära. Küll ta kustub ise. Ja mina pidin pärast koristama, laiba pesema ja morgi saatma. Kõik pühkisid minema, jätsid mu üksi. Läksin välja suitsetama ja mõtlen – milleks mulle seda tarvis? Kes see vanamees minule on? Misjaoks teda vaja? Sellal kui ma suitsu tegin, oli too ära kustunud. Niisiis, pühin seal verd, mäda – kuidagimoodi, saaks aga rutemini ta külmkambrisse saadetud. Siis aga mõtlen, et võib-olla on ta kellegi isa. Toon kausi sooja vett, asun teda pesema. Vanainimese ihu, hüljatud, armetu. Keegi pole seda aastaid silitanud. Niisiis, pesen tema jalgu, hirmsaid krõnksus varbaid, aga küüsi pole ollagi – seen puha ära söönud. Hõõrun käsnaga kõiki tema haavu, arme ja räägin temaga tasakesi: noh, isa, elu kujunes sul vist rängaks? Raske on, kui sind keegi ei armasta. Ja kuidas saakski sinu eas üldse kodutu penina tänaval elada? Kuid nüüd on kõik lõppenud. Puhka! Nüüd on kõik hästi. Kusagilt ei valuta, kusagilt ei aeta minema. Nõndaviisi ma teda seal pesin ja rääkisin. Ei tea, kas temal sellest surmas abi oli, kuid minul on see väga aidanud elada.”

Mu Sašake!

o

Volodjake!

Vaatan päikeseloojangut. Ja mõtlen: äkki vaatad sina selsamal hetkel samuti seda loojangut? Ja seega me oleme koos.

Ümberringi selline vaikus.

Ja milline taevas!

Näe, leeder – isegi tema tunnetab maailma.

Niisugustel hetkedel tundub, et puud saavad kõigest aru, ainult ei suuda öelda – täpselt nagu meie.

Ning äkitselt tajud väga teravalt, et mõtted ja sõnad on tehtud tegelikult sellestsamast sisust mis see ehapunagi või seesama, kuid tolles lombis peegelduv ehapuna või mu käsi kinniseotud pöidlaga. Tahaksin nii väga, et sa näeksid praegu seda kõike!

Kujutad ette, võtsin leivanoa ja oskasin endale sõrme lõigata, küüneni välja. Sidusin kuidagimoodi kinni ja hiljem joonistasin sidemele kaks silma, nina. Tuli välja pöialpoiss. Temaga olengi siin terve õhtu sinust rääkinud.

Lugesin üle su esimese postkaardi. Jah! Jah! Jah! Just nimelt! Kõik läheb riimi! Vaata enda ümber! Need on ju riimid! Siin on nähtav maailm ja siin, kui silmad kinni panna, nähtamatu. Siin on kellakapp ja seal on merikarp, mis maises elus saanud tuhatoosiks. Seal nõelub mänd oksaga taevast ja siin on riiulil apteegitaim, mis vabastab kõhuvaevast. See on minu kinniseotud pöial, nüüd jääb vist arm alatiseks, ja selle riimiks on seesama minu pöial, kuid varasem, mu sünni eelne, ja hilisem, kui mind enam pole, mis on vist üks ja seesama. Kõik selles maailmas riimub kõigega selles maailmas. Need riimid ühendavad maailma, hoiavad koos nagu peast saati sissetaotud naelad, et me maailm ei pudeneks laiali.

Ja kõige huvitavam on see, et need riimid on juba alati, algselt olemas olnud, neid ei saa välja mõelda, nagu ei saa välja mõelda kõige lihtsamat sääske ega seda pilve seal kaualendavate klassist. Saad aru, ükskõik millisest kujutlusvõimest jääb väheks, et välja mõelda kõige lihtsamaid asju!

Kes see oli, kes kirjutas õnneahnetest inimestest? Kui hästi öeldud! Mina ju olengi see õnneahne.

Ja veel hakkasin märkama, et ma matkin sinu liigutusi. Räägin sinu sõnadega. Vaatan sinu silmadega. Mõtlen nagu sina. Kirjutan nagu sina.

Muudkui meenutan meie suve.

Meie hommikusi õlietüüde praeleibadel.

Mäletad meie lauda sireli all, seda katnud vahariidel oli pruun kolmnurk – tulise triikraua jälg?

Aga vaat seda sa ei saa mäletada, see on ainult minu oma: sa kõndisid hommikul üle muru ja jätsid maha otsekui päikesest sätendava suusajälje.

Ja aialõhnad! Nii tihked, tummised, heljumina õhus püsivad. Võiks lausa tee asemel tassi valada.

Ja kõigil ümberringi mõlgub meeles vaid üks asi – kõnnid niisama põllul või metsas, ning viimane kui üks püüab tolmeldada, seemendada. Sokid on üleni muruseemneid täis.

Aga mäletad, me leidsime nurmelt jänese, kellel olid jalad alt lõigatud – niidukiga.

Pruunisilmsed lehmad.

Kitsepabulad teerajal.

Meie paistiik – mudane põhi, õitsev löga, konnakudu täis. Pakslaubad pukslevad taevaga. Ronid veest välja ja nopid enda küljest vetikaid.

Ma heidan maha päevitama, katan näo särgiga, tuul kõhiseb nagu tärgeldatud pesu. Järsku mingi kõditus nabas – teen silmad lahti, aga see oled sina, nõristad rusikast liiva peenikese joana mulle kõhu peale.

Kõnnime koju ning tuul paneb puude ja meie purjestust proovile.

Korjame mahakukkunud õunu – esimesi, hapusid, kompotiks – ja pommitame teineteist nende variõuntega.

Sakiline mets päevaloojakul.

Aga keset ööd äratab hiirelõksu plaksak.

o

Sašake, mu paikene!

Hakkan siis kirju nummerdama, et teada, milline on kadunud.

Anna andeks, et kirjad tulevad napid – endale ei jätku aega kohe üldse. Ja olen kohutavalt magamata, tahaks silmad kinni panna ja magada kasvõi püstijalu. Descartes’i tappis vajadus tõusta enne kukke ja koitu, kell viis hommikul, et pidada Rootsi kuninganna Kristinale filosoofialoenguid. Aga mina pean veel vastu.

Täna käisin staabis ja nägin järsku ennast peeglist, täies mundris. Hakkas imelik, mingi maskipidu või? Ei jõudnud ise ära imestada: kuidas ma saan sõdur olla?

Tead sa, midagi selles ikkagi on – elada, joondudes neljanda mehe põsenuki järgi.

Räägin sulle pilotkaloo. See on lühike. Mul pandi see pihta. Ma mõtlen, pilotka. Aga seista rivis ilma pilotkata on määrustiku rikkumine, ühesõnaga kuritegu.

Meie ülemate ülem ja komandöride komandör kukkus jalgu trampima ja lubas, et ma saan aegade lõpuni peldikut küürida.

„Lakud keelega puhtaks, raisk!”

Niiviisi ütleski.

Nojah, sõjaväe kõnepruugis on midagi inspireerivat. Lugesin kuskilt, et Stendhal õppis kirjutama lihtsalt ja selgesõnaliselt, tudeerides Napoleoni lahingukäske.

Aga siinne peldik, mu kauge Saška, nõuab selgitamist. Kujuta endale ette auke roojastatud põrandas. Ei, parem ära kujuta ette! Ja igaüks püüab poetada hunniku mitte auku, vaid serva peale. Ja kõik on täis lastud. Sinu alandliku teenri ja tema kaimude seedekulgla tegevus on üldse omaette teema. Miskipärast kipub kõht siin kaugel kogu aeg valutama. Arusaamatu, mismoodi peaks võitmisekunstile pühenduma, kui kogu aeg istud taarna kohal ja muudkui väljutad?

Ühesõnaga, mina talle:

„Kust ma selle pilotka teile välja võlun?”

Aga tema vastu:

„Sult virutati ära, mine nüüd ja viruta kah!”

Nii ma siis läksingi pilotkat virutama. Aga see pole lihtne. Õigemini, see on vägagi raske, sest igaüks püüab sama.

Ja nii ma käisin-kaesin.

Ja mõtlesin järsku: kes ma olen? Kus ma olen?

Ja läksin peldikut küürima. Ja tervesse maailma sugenes mingisugune kergus.

Oli vaja siia sattuda, et õppida mõistma lihtsaid asju.

Saad aru, sitas ei ole midagi räpast.

o

No nii, kirjutan sulle öösel. Pistsin praegu voodis leivakannika nahka, nüüd ei lase raasukesed magada, jooksid mööda lina laiali ja hammustavad.

Pea kohal aknas on tuhandeid tähti.

Ja Linnutee lõikab taeva põiki pooleks. Tead, see meenutab mingisugust hiiglaslikku murdu. Pool universumit on lugejas ja teine pool nimetajas. Olen alati vihanud neid murdusid, arvusid mingis ruudus, kuubis, mingisuguseid ruutjuuri. See kõik on selline kehatu, ettekujutamatu, ei anna mitte millestki kinni hakata. Juur pole muud kui juur – puul. Tugev, roniv, haarav, mulda õgiv, klammerduv, imev, tagasihoidmatu, ahne, elav. Aga siin on mingi jabur krõnks, kuid kah juureks tahtma!

Ja kuidas võiks aru saada miinusest? Miinus aken – kuidas see oleks? Aken ei kao ju kuhugi. Nagu ka see, mis on akna taga.

Või miinus mina?

Seda ei saa ju olla.

Mina olen üldse kõige selle inimene, mida saab katsuda.

Ja nuusutada.

Nuusutada isegi rohkem. Nagu tolles raamatus, mida isa mulle lapsepõlves unejutuks luges. On erinevaid inimesi. On selliseid inimesi, kes kogu aeg võitlevad kurgedega. On ühe jalaga inimesi, nad liiguvad väga kiiresti ja sellel jalal on nii suur laba, et see pakub avarat varju kaitseks lõõskava päikese eest ja inimesed puhkavad seal all otsekui majas. Aga veel on olemas sellised inimesed, kes elavad ainult viljade lõhnast. Kui neil seisab ees pikk rännutee, võtavad nad neid vilju kaasa, ja kui tunnevad halba lõhna, surevad ära. Vaat see käib täpselt minu kohta.

Saad aru, kõik elav peab selleks, et olemas olla, lõhnama. Kasvõi kuidagi. Aga kõik need murrud ja üldse kõik, mida koolis õpetatakse, ei lõhna.

Akna taga longib praegu keegi hiline uitaja, veeretades tühja pudelit. Hele klaasikõlin inimtühja tänava asfaldil.

Läks puruks.

Ööd on sellistel hetkedel hirmus üksildased ja nii väga tahaks olla kasvõi millegi põhjuseks.

Ja kohutavalt tahaks olla koos sinuga! Emmata sind, pugeda sulle kaissu.

Aga tead, mis tulemuse saab, kui too tähine lugeja seal akna taga jagada nimetajaga? Jagada üks universumi pool teisega? Tulemuseks olen mina. Ja sina koos minuga.

Täna nägin, kuidas tüdruk kukkus jalgrattalt maha – tõmbas põlve marraskile, istub ja nutab kibedasti ja valge põlvik on ära määritud. See juhtus kaldapealsel, seal, kus on lõvid, lõuad topitud täis prahti, kommipabereid, jäätisepulki. Ja pärast siis kõndisin koju ja mõtlesin miskipärast, et kõik olulised raamatud ja maalid ei ole üldse mitte armastusest. Ainult teesklevad, et on armastusest, et oleks huvitav lugeda. Aga tegelikult on hoopis surmast. Raamatutes on armastus selline omamoodi kilp, õigemini lihtsalt silmaside. Et ei näeks. Et poleks nii hirmus.

Ma ei tea, mis oli sellel ühist tolle tüdrukuga, kes jalgrattalt maha kukkus.

Ta on oma nutud ära nutnud ja kukkumise võib-olla juba ammu unustanud, ent raamatusse jääks tema marraskil põlv kuni tema surmani ja kauemgi.

Arvatavasti ei räägi kõik raamatud mitte surmast, vaid igavikust, ainult et igavik pole neil mitte päris, vaid – pelk katke, hetk – nagu kärbes merevaigus. Istus korraks maha tagumisi jalgu sügama, ent tuli välja, et igaveseks. Loomulikult valivad nad kõiksugu kauneid hetki, kuid kas pole hirmus jääda selliseks, igaveseks, portselanile maalituks – nagu karjuspoiss sirutub aina karjusneiut suudlema.

Aga minule ei ole portselanist tilulilu tarvis. On vaja kõike elavat, siin ja praegu. Sind, sinu soojust, sinu häält, sinu ihu, sinu lõhna.

Sa oled praegu nii kaugel, et ma ei karda sugugi sulle üht asja ära rääkida. Tead sa, ma ju käisin tookord suvilas su toas, sellal kui sind polnud. Ja nuusutasin kõike. Sinu seepi. Sinu odekolonni. Vahupintslit. Nuusutasin kingade sisemust. Avasin su kapi ukse. Nuusutasin sviitrit. Särgi varrukat. Kraed. Suudlesin nööpi. Kummardusin su voodi kohale, vedasin ninaga üle padja. Ma olin nii õnnelik! Kuid sellest oli mulle vähe! Õnnele on vaja tunnistajaid. Tõeliselt õnnelikuna võib end tunda ainult saades mingisuguse kinnituse – ja kui mitte pilguga, kui mitte puudutusega, kui mitte kohalolekuga, siis kasvõi äraolekuga. Padjaga, varrukaga, nööbiga. Kord oleksid sa äärepealt mind teolt tabanud, jõudsin vaevu välja trepile joosta. Aga sina nägid mind ja hakkasid mulle takjanuppe juustesse loopima. Tookord ma vihastasin su peale, aga nüüd annaksin selle eest ükskõik mida – et sa vaid viskaksid mulle takjanuppe juustesse.

Meenutan sind ning maailm on jagunenud kaheks – enne esimest korda ja pärast.

Meie kohtumised mälestusmärgi juures.

Koorisin apelsini – pihk kleepus sinu pihuga kokku.

Sa tulid otse polikliinikust, värske plomm hambas – hambaravikabineti lõhn hingeõhus. Lubasid mul plommi sõrmega katsuda.

Aga siin me lupjame suvilas lage, olles mööbli ja põranda vanade ajalehtedega kinni katnud. Käime paljajalu ja ajalehed kleepuvad ühtelugu jalgade külge. Oleme end üleni ära määrinud. Kraabime teineteisel juustest lupja välja. Aga keel ja hambad on meil toomingamarjadest mustad.

Hiljem riputasime tüllist kardinaid ette ja sattusime teine teisele poole ja ma tahtsin kangesti, et sa suudleks mind läbi selle tülli!

Ja siis jood sa teed, endal keelt kõrvetades, puhud jahutuseks, rüüpad väikeste lonksudega ja luristad valjusti, kartmata sugugi, et niimoodi pole viisakas, nagu mulle lapsepõlves sisendati. Ja mina hakkan samuti luristama. Sest enam pole lapsepõlv. Ja kõik on lubatud.

Hiljem oli järv.

Läheme järsust nõlvast alla ja läheneme soostunud kaldale, tundes paljaste jalataldade all niisket vetruvat teerada.

Ronime lemlest vabasse võrendikku. Vesi on sogane, päikeseline. Külm – all mulisevad allikad.

Tookord, vees, puutusid meie kehad esimest korda kokku. Kaldal kartsin sind puudutada, siin aga kargasin kallale, põimisin jalad su reite ümber, püüdsin uputada. Ma mängisin lapsena sedasi meres isaga. Sina rabeled, tahad mu käsi lahti kangutada, mina ei anna järele. Katsun muudkui pead vee alla suruda. Ripsmed on sul kokku kleepunud, oled vett sisse tõmmanud, lagistad naerda, puristad, urised, turtsud.

Pärastpoole istume päikese käes.

Su nina kestendab, päevitunud nahk tuleb liistakutena maha.

Vaatame, kuidas vastaskaldal kellatorn tolgutab oma peegeldust vees.

Istusin su ees peaaegu paljalt, kuid miskipärast hakkasin häbenema just jalgu, varbaid. Peitsin need liiva sisse.

Kõrvetasin suitsuga sipelgat, sina aga astusid tema kaitseks välja.

Koju läheme otse, üle nurme. Kõrges kuivas rohus hüppavad rohutirtsud – jäävad seelikusse kinni.

Verandal panid sa mu korvtooli istuma ja hakkasid mu jalgadelt liiva maha pühkima. Nagu issi. Kui me tulime rannast, pühkis ta samamoodi mul jalgu, et varbavahed ei jääks liivaseks.

Ning korraga oli kõik nii selge. Nii lihtne. Nii möödapääsmatu. Nii kauaoodatud.

Ma seisin su ette – märjas supeltrikoos. Langetasin käed. Vaatasin sulle silma. Sa võtsid õlapaeltest kinni ja tõmbasid trikoo maha.

Ma olin selleks juba ammust saati valmis ja ootel, kuid kartsin, aga sina kartsid veel rohkem, ning kõik oleks võinud juba ammu juhtuda, kuid tookord, juba kevadel, mäletad, ma võtsin su käe ja vedasin sinnapoole, ent sina tõmbasid tagasi. Nüüd olid sa hoopis teistsugune.

Tead, mida ma kartsin? Valu? Ei. Valu ju polnudki. Ja mingit verd polnud samuti. Mõtlesin: järsku sa arvad, et sa pole mul esimene.

Alles õhtul tuli meelde, et olin unustanud trikoo kuivama panna. See vedeles unustuses, märg, kortsus, külm. Muda järele lõhnav.

Ma liibusin sinu vastu ja suudlesin su ketendavat nina. Majas polnud mitte hingelistki, kuid miskipärast me sosistasime. Ja esimest korda sain uurida su silmi – midagi kartmata ja kohmetumata – pruune silmi, pähklikarva ja roheliste täpikestega iirises.

Üldse oli kõik ühtäkki muutunud – võisin katsuda kõike, mis alles äsja oli olnud kättesaamatu, mitte minu oma. Alles oli võõras, aga nüüd oma, justkui oleks mu keha suurenenud, sinu omaga kokku kasvanud. Ma tundsin ennastki nüüd ainult sinu kaudu. Mu nahk oli olemas ainult seal, kus sina seda puudutasid.

Öösel sa magasid, aga mina ei suutnud. Tahtsin kangesti nutta, kuid kartsin sind äratada. Tõusin üles ja läksin vannituppa. Nutsin peatäie.

Ja hommikul kraanikausi ees järsku totter õnnelaine – meie kahe hambaharja ühes topsis nägemisest. Seisavad, jalad ristamisi, ja vaatavad teineteist.

Kõige lihtsamad asjad võivad panna õnnest surema. Mäletad, juba linnas – sa lukustasid end tualetti, aga mina astusin sealt mööda köögi poole ja andsin kiusule järele, kükitasin ukse ette maha ja hakkasin lukuauku sosistama:

„Ma armastan sind!”

Sosistasin hästi tasakesi. Seejärel valjemini. Aga sina ei saa aru, mida ma sulle sosistan, ja porised vastu:

„Kohe, ma teen ruttu.”

Just nagu mul oleks su vannituba vaja.

Mul on vaja sind, sind!

Siis istud sa praeahju ees, lusikas ühes käes ja avatud kokaraamat teises. Sul tuli mingi tuhin peale. Ütlesid, et teed kõik ise ja ärgu ma segagu. Aga mina põikasin nimme kööki sisse, nagu oleks mul midagi tarvis, ent tegelikult ainult selleks, et sind vaadata. Mäletad? Sina sõtkusid hakkliha ja mina ei pidanud vastu, torkasin samuti käed kastrulisse – küll oli tore sinuga koos mudida seda lõhnavat loomalihamassi ja hakkliha ronis sõrmede vahelt välja!

Ega sa üldiselt nende kulpide, pajakinnaste ja pannidega ei klappinud – kõik kippus su käes elustuma ja ära libisema, välja vupsama, vehkat tegema.

Mul on kõik-kõik meeles.

Lamasime ega suutnud teineteisest lahti lasta – ja hiljem mu hammaste poolkaar su õlal.

Meie jalad põimuvad, jalalabad liibuvad, õrnutsevad, ja kreemist libedad sõrmed sisenevad teineteisesse.

Trammis me püüame pilke – su rusikas on mu näo juures ja mina suudlen seda nukki, mis on juuli.

Läheme sinu poole ja tundub, et lift roomab üles väljakannatamatult aeglaselt.

Laua all sinu kingad, millesse on topitud su sokid.

Tookord sa suudlesid mind esimest korda sealt, aga mina ei suutnud kuidagi end lõdvaks lasta. Kasvad suuremaks ja tead, et sealt ei tohi näppida. Ainult poisid arvavad, et tüdrukutel on jalge vahel saladus, tegelikult seal on eritised, miasmid, bakterid.

Hommikul ei leidnud ma püksikuid üles, olid kuhugi kadunud, otsisin kõik kohad läbi, ei leidnud. Ma arvan praegugi, et sina näppasid need ära ja peitsid kuhugi. Läksin siis niisama. Kõnnin tänaval, tuul ronib seeliku alla ja on niisugune hämmastav tunne, nagu sina oleksid igal pool.

Ma tean, et ma olen olemas, kuid ma vajan kogu aeg tõendust, puudutusi. Ilma sinuta olen ma toolile visatud tühi pidžaama.

Ainult sinu pärast on mulle kalliks muutunud mu enda käed, jalad, mu keha – sest sina suudlesid seda, sina ju armastasid seda.

Vaatan peeglisse ja taban end mõttelt: see on ju naine, keda ta armastab. Ja ma meeldin endale. Aga varem ma ei meeldinud endale kunagi.

Sulen silmad ja kujutlen, et sa oled siinsamas.

Sind saab puudutada, emmata.

Suudlen su silmi – ja huuled muutuvad nägijaiks.

Ja küll tahaks vedada keeleotsaga nagu tookord üle su õmbluse, mis sirutub sul seal all, ühest otsast teiseni nagu beebinukul, ja sa oled justkui kahest poolest kokku pandud.

Lugesin kuskilt, et kõige lõhnavamad kehaosad on hingele kõige lähemal.

Kustutasin nüüd tule ära, et tõmbuda lõpuks kerra ja jääda magama, aga taevas läks sellal, kui sulle kirjutasin, pilve. Nagu oleks keegi kõik klassitahvlilt räpase kaltsuga ära pühkinud ja järele jäid vaid valkjad laigud.

Ma tunnen, et kõik läheb hästi. Saatus ainult hirmutab, kuid hoiab, kaitseb päris häda eest.

o

Saška, kullake!

Ma bravuuritsen, kuid tegelikult oleksin ilma sinuta, ilma sinu kirjadeta juba ammuilma kui mitte kärvanud, siis lakanud olemast mina ise – ei teagi, kumb on hullem.

Ma kirjutasin sulle meie piinajast, kelle ristisin Commoduseks ning see hüüdnimi jäi talle külge – nagu sa aimad, ilma mingi seoseta Marcus Aureliuse pojaga. Täna pingutas ta eriliselt, et teha mulle selgeks, mis asi on elu. Ma ei taha sulle sellest kirjutada. Tahaksin ümbritseva unustada, mõelda millestki mittesiinsest, kasvõi sellestsamast Marcus Aureliusest.

Ma ei mõista, mis võib olla ühist Marcus Aureliusel, kes suri miljon aastat tagasi ja keda kõik teavad, ja minul, kes istub siin, jalas kroonu pikad takused aluspüksid, ja keda ei tunne mitte keegi.

Ent teisest küljest, tema kirjutas nii: ükski inimene pole õnnelik seni, kuni ta ei pea end õnnelikuks.

Arvatavasti see mind temaga ühendabki – kaks õnnelikku inimest. Ja mis vahet seal on, et tema suri kunagi ära, aga mina olen veel siin. Võrreldes meie õnnega näib surm tühine. Ta astus üle surma minu juurde nagu üle läve.

See õnnetunne tuleneb sellest, et ma saan aru: kõik see mu ümber pole päris. Aga päris on see, kui ma olin tookord esimest korda sinu pool ja läksin vannituppa käsi pesema, seal aga nägin su pesukäsna ja tundsin nii teravalt, et see on su rinda puudutanud.

Mu Sašake! Näe, me olime ju sinuga koos, aga tõeliselt aduma hakkasin ma seda alles siin.

Nüüd meenutan ja imestan, et ma kõike seda tookord ei hinnanud.

Mäletad, kuidas teil suvilas põlesid korgid läbi, ma seisin tooli peal ja mässasin sulavkaitsmega, aga sina näitasid mulle küünlaga tuld. Heitsin sulle pilgu – sa olid hämaruses nii ebamaine ja leegikuma mängles su näol! Ja silmis peegeldus küünlatuluke.

Või siis, kuidas jalutame meie pargis, aga sina jooksed kogu aeg asfalteeritud rajalt kõrvale, kisud maast rohututte ja tood kord üht, kord teist tuustikut mulle näha:

„Aga mis see on? Aga mis selle nimi on?”

Kõnnid mullaseks saanud kontsadel.

Su vaene varvas on potisinine – keegi astus trammis jala peale, aga sul olid rihmikud jalas.

Ning näen järve.

Vesi on paksenenud, kattunud lemlega, pilvedega.

Sa läksid päris veepiirile, astusid seelikusaba ülespoole tõmmates pahkluuni vette – et katsuda. Hüüdsid:

„Külm!”

Tõmbasid jala välja ja vedasid pinnal edasi-tagasi, just nagu kortse siludes.

Ma näen kõike niiviisi, nagu see poleks olnud mitte toona, vaid toimub just praegu.

Võtsid riidest lahti, sidusid juuksed kokku, et ei langeks laiali, astud vette, kontrollides mitu korda peas sõlme.

Keerasid end selili ja klopid järve jalgadega, vahuvihus välguvad roosad päkad.

Siis heidad maha tähekesena, käed jalad laiali, sõlm peas on lahti läinud ja su pikad juuksed langevad igale poole.

Hiljem, kaldal, heidan ma vargsi, et sa ei märkaks, pilgu sinna, kus sul on trikookummi alt välja roninud märjad krussid.

Aga nüüd näen sinu tuba.

Võtad kingad jalast ära – kummardad ühe õlaga, seejärel teisega.

Suudlen su peopesasid, aga sina ütled:

„Ära tee, mustad!”

Haarasid mul kaela ümbert kinni ja suudled, näksates huuli.

Järsku karjatasid.

Ma isegi kohkusin:

„Mis juhtus?”

„Sa tirid küünarnukiga mul juustest.”

Kummardud mu kohale, puudutad rinnanibuga mu silmalauge, ripsmeid. Langetad juuksed telgiks me ümber.

Rebin sul püksikud jalast, need on kuidagi lapsikud, beežid, lipsukestega, sa aitad kaasa, kergitad põlvi.

Ma suudlen sind sealt, kus nahk on kõige pehmem ja õrnem – reie siseküljel.

Pistan nina tihedasse sooja võssa.

Voodi kägiseb nii meeletult, et me kolime põrandale üle.

Oiatad mu all, paindud silda.

Lamame ja tõmbetuul uitleb higistel jalgadel – mõnus.

Sul on seljal õrnad udemed ja Hiina roguskimati mustri jälg. Vean sõrmega üle sinu teravate selgroolülide.

Võtan laualt sulepea, asun tindijoonega ühendama sünnimärke su seljal. Sul on kõdi. Pärast väänled peegli ees, vaatad üle õla, mis välja tuli. Ma tahan maha pesta, aga sina ütled:

„Jäta!”

„Käidki niiviisi või?”

„Jah.”

Viskad jalad seinale ja pistad järsku pisikeste sammudega mööda tapeeti jooksma, painutad end välja, toetud küünarnukkidega matile, tardud paigale, jalad ülespoole. Mina ei suuda jätta sind suudlemata sealt – kohe murdud kokku, varised maha.

Ma lahkun ja sina tuled mind uksele saatma – palja särgi väel, selle all pole mitte midagi, hakkad häbenema ja sikutad eest serva allapoole.

Meie viimasel ööl ärkan üles ja kuulan, kuidas sa nohised.

Sa oled harjunud magama kookonis, mähid ka pea teki sisse ja jätad ainult hingamisava. Laman ja vaatan sellesse avausse. Aga sina oled nii naljakas – oled jäänud magama, šokolaadikompvek põses. Ja nüüd on suunurgas šokolaadinire.

Laman ja kuulan su hingamist.

Kuulatan su rütmi. Ja püüan hingata koos sinuga. Sisse-välja, sisse-välja. Sisse-välja.

Hästi aeglaselt. Vaat niimoodi.

Sisse.

Välja.

Tead, mul ei ole kunagi varem olnud nii hea ja mõnus kui tol hetkel. Vaatasin sind, nii ilusat, nii muretut, unist, puudutasin su tekikookonist välja pudenenud juukseid ja tundsin, et tahan kaitsta sind selle öö eest, mingite aknataguste joobnud röögete eest, terve maailma eest.

Mu Sašake! Maga! Maga rahulisti! Ma olen siin, hingan sinuga koos.

Sisse.

Välja.

Sisse.

Välja.

Sisse.

Välja.

o

Kiikasin postkasti – sinult pole jälle midagi.

Tuleb hakata homseks seminariks valmistuma, aga peas on tühjus. Kurat sellega. Teen kohvi, tõmban end tugitooli kerra ja hakkan nüüd sinuga rääkima. Kuula.

Mäletad, meil oli nii tore jutustada teineteisele lapsepõlvelugusid. Ma pole ju veel rääkinud sulle nii paljusid asju enda kohta.

Aga nüüd närin sulepead ega tea, millest alustada.

Tead, miks mulle selline nimi pandi?

Lapsena ma lausa jumaldasin igasugu ilusaid karpe, laekaid, mida hoiti meie puhvetkapi alumistes sahtlites; võisin lõpmata kaua sorteerida neis ema käevõrusid, prosse, mängukaarte, postkaarte, kõiksugu träni. Ja kord leidsin ma ühest karbist laste sandaletid – tillukesed, kokkukuivanud, nukulikud.

Selgus, et mul oli olnud vanem vend. Kolmeaastasena jäi ta haigeks, viidi haiglasse. Tema kohta öeldi hirmsaid sõnu: teda olla surnuks ravitud.

Vanemad otsustasid kohe muretseda järgmise lapse. Asenduseks.

Sündis tüdruk. Mina.

Ema ei suutnud last omaks võtta, keeldus toitmast, ei tahtnud mind näha. Seda kõike räägiti mulle hiljem.

Isa oli see, kes mu eest hoolitses ja mu päästis. Nii minu kui ema.

Mu titevoodi puust võrel oli kolm pulka välja saetud, et ma saaksin välja ronida. Kuid see oli tema, tolle teise lapse voodi. Mina ei võinud ju siis teada, et see ronimisauk tehti tema jaoks. Tema ronis sealt. Mulle meeldis sealt läbi vupsata, kuid tegelikult ma lihtsalt kordasin tema liigutusi.

Minu jaoks jäi too poiss kuhugi minu kujuteldamatusse sünnieelsesse ellu, mis, kui oligi olemas, sulas kokku mingi eelajaloolise ajaga, kuid ema jaoks oli ta siinsamas, minu kõrval, alati kohal, hetkegi ära olemata. Kord sõitsime rongiga suvilasse ning meie vastas istusid laps ja vanaema. Laps oli nagu laps ikka, vinguv, kapriisne, tatine, pudistav. Muudkui tahtis oma memmelt midagi. See õiendas ta kallal kogu aeg:

„Ole ometi vakka!”

Ja mäletan, kuidas ema võpatas ja tõmbus kössi, kui vanamutt ütles:

„Saša! Lähme maha!”

Kui me läksime rongilt maha, keeras ema näo ära ja asus ägedalt käekotis tuhlama, ning ma nägin, et tal purskusid silmist pisarad. Ma puhkesin nutma ning siis pöördus ta ümber, hakkas suudlema mind märgade huultega, rahustama, et kõik on korras, talle olevat lihtsalt mutukas silma lennanud.

„Aga nüüd on kõik hästi!”

Ta nuuskas nina, värvis ripsmed üle, klõpsas puudritoosi kinni. Ja me hakkasime sammuma suvila poole.

Mäletan, et just siis mõtlesin ma: hea, et too laps ära suri. Sest kus muidu oleksin siis mina? Kõndisin ja kordasin endamisi ema sõnu: „Aga nüüd on kõik hästi!”

Mina ei saanud ju sündimata jääda. Ja kõik ümberringi ja kõik, mis oli, mis on ja tuleb, on selle lihtne ja piisav tõend, isegi see häälekas õhuaken siin ja need päikesekakukesed põrandal ja kohupiimaks kalgendunud koore tükikesed selles kohvikruusis siin ja see tuhmunud peegel, mis mängib aknaga võistujõllitamist – kumb kauem vastu peab.

Tüdrukuna võisin ma tundide kaupa peeglisse vaadata. Silmast silma. Milleks need silmad? Milleks see nägu? Milleks see keha?

Aga äkki see polegi mina? Ja need pole minu silmad, see pole minu nägu, pole minu keha.

Aga järsku olen mina – ühes nende silmade, näo ja mööda vilksatanud kehaga – pelgalt mälestus sellest vanamoorist, kelleks ma kunagi saan?

Sageli mängisin, et tegelikult on mind kaks. Justkui kaksikõed. Mina ja tema. Nagu muinasjutus: üks on paha, teine hea. Mina olen sõnakuulelik, tema üleannetu.

Mul olid pikad juuksed ja ema õiendas alailma, et ma neid kammiksin. Aga tema võttis käärid ja lõikas nimme patsi maha.

Me tegime suvilas teatrit ja kõiki peaosi mängis loomulikult tema, aga mina tõmbasin kardinaid ette ja lahti. Kord pidi ta sündmustiku käigus tegema enesetapu. Kujuta ette, ta lausub, nuga käes, oma viimased sõnad, siis lööb täiest jõust endale vastu pead ja on korraga päriselt üleni verine. Kõik kargavad õuduses ligi, aga tema lamab ja sureb – nii näidendi kohaselt kui ka vaimustusest. Ainult mina teadsin, et ta oli peeti riivinud, teinud kanamunasse augukese, imenud tühjaks, ajanud ema tagant võetud süstlaga peedimahla munasse ja peitnud paruka sisse. Hüppas siis peediverest nõretavana püsti ja kiljus rõõmust, et oli suutnud kõik ära petta:

„Jäite uskuma! Jäite uskuma!”

Sa ei kujuta lihtsalt ette, mida tähendab kogu aeg temast sõltuda! Sa ei kujuta ette, mida tähendab kanda eluaeg tema vanu riideid. Temale, sellele herneta printsessile osteti alailma uusi ilusaid asju, mina pidin leppima nendesamadega, ainult et need olid juba kantud, vanad ja vastikud. Suvevaheaja lõppedes ehivad vanemad lapsi kooliminekuks – temal on uued kingad, aga mina pean pugema vanasse mantlisse auklike taskutega, plekiga käänisel.

Kogu lapsepõlve türanniseeris ta mind nii, nagu tahtis. Mäletan, et tõmbasin kriidiga põrandale valge piiri, jagasin meie toa pooleks. Aga tema pühkis selle ära ja vedas joone selliselt, et ma sain kõndida ainult seinaäärt mööda oma voodi juurest lauani ja ukseni. Emale polnud mõtet kaevata, sest emaga oli ta tõeline ingel, aga kui me omapead jäime, hakkas mind näpistama ja valusasti juustest sikutama, et ma ei kituks.

Ma ei unusta kunagi – mulle kingiti imeilus nukk, suur, rääkiv, ta pani silmad kinni ja tegi lahti ning oskas isegi kõndida. Pruukis mul hetkeks mujale vaadata, kui mu piinaja tõmbas nuku paljaks, nägi, et midagi on puudu, ja joonistas külge. Ma puhkesin nutma, jooksin vanemate juurde – need ainult naersid.

Temaga polnud võimalik kokku leppida! Ma pakun midagi, aga tema põrutab jalaga vastu maad ja kuulutab:

„Siin hakkab kõik olema nii, nagu mina ütlen, või ei tule siia üldse mitte midagi!”

Silmad tõmbuvad pilukile, pilluvad välke ja siis hakkab veel ülahuul tõmblema, paljastades teravad hambad. Kohe-kohe kargab näkku.

Mäletan, kuidas ma ehmusin, kui ema küsis mult, kellega ma seal räägin. Ma valetasin:

„Iseendaga.”

Ma saan aru, et see toimus siis, kui ma vajasin hädasti, et mind armastataks. Ta ilmus platsi siis, kui ma pidin võitlema teiste armastuse pärast. See tähendab, et peaaegu alati, isegi kui ma olin iseenda seltsis. Aga mitte kunagi isaga koos olles. Isaga oli kõik teisiti.

Isa kutsus meid, nii mind kui ka ema, ühtemoodi – jänkudeks. Küllap nautis ta hüüdmist:

„Jänku!” – ja mõlemad vastasid, üks köögist, teine lastetoast.

Kui ta tuli koju, siis pidin ma enne ukse avamist, et mitte võõraid sisse lasta, küsima:

„Kes seal on?”

Isa vastas:

„Keiser, kuningas, talupoeg, sant.”

Isegi jalgu pühkis ta esikuvaibal otsekui tantsiskledes.

Talle meeldis tuua veidraid kingitusi. Ütles siis:

„Arva ära!”

Kuid ära arvata polnud kuidagi võimalik. Kord oli see lehvik, kord piaal või lornjett, teekann, tühi flakoon, katkine fotoaparaat. Kord tõi ta Jaapani no-teatri maski. Tassis koguni kuskilt kohale ehtsa elevandijala, seest tühja, vihmavarjude ja jalutuskeppide hoidja. Ema pahandas temaga, aga mind tegid tema kingitused pööraselt õnnelikuks.

Ta võis heast peast öelda:

„Jäta oma koolitükid kus seda ja teist!”

Misjärel korraldasime kontserdi. Meile meeldis siidipaberisse keeratud kammidel pinistada, see ajas huuled hirmsasti sügelema. Tordikarbist sai tamburiin. Käänanud põrandavaiba nurga tagasi, vihtus isa steppida seni, kuni alt naabrid hakkasid kolkima. Või haaras malekarbi, raputas seda rütmiliselt ning malendid kõrisesid sees.

Isa sundis mind endaga malet mängima, võitis alati ja rõõmustas nagu laps, kui tegi mulle mati.

Ta teadis kõiki maailma tantse ja õpetas mind tantsima. Miskipärast armastasin hirmsasti Hawaii tantsu, me tantsisime, käed taskus.

Kord söögilauas ütles ta, et ärgu ma ärbelgu, muidu valab ta keefiriklaasi mulle pähe.

Ma ütlesin:

„Ei vala!”

Ja olin äkitselt üleni keefirilögaga koos. Ema karjatas õudusest, mina vaimustusest.

Ma ei pidanud isa armastuse pärast iial võitlema.

Kuid ilma isata jälitas too teine mind järelejätmatult.

Mul oli alati nahaga igavene häda, kuid tema nahk oli sile, puhas. Nahk ei ole ju mingi kott sisikonna hoidmiseks, nahk on see, millega maailm meid puudutab. Tema kombits. Ning nahahaigus on lihtsalt üks moodus kaitsta end puudutuste eest. Istud omaette kägaras, otsekui kookonis. Too teine, teine mina, seda kõike ei mõistnud. Ei saanud aru, et ma kardan kõike – ja kõige rohkem olla teiste seltsis. Ei mõistnud, kuidas saab külas olles, kui kõik lõbutsevad, end kempsu lukustada ja istuda niisama, pükse alla laskmata. Ei mõistnud, kuidas saab Pythagorase teoreemi pähe õppida ja tarduda tahvli ees, suu lahti, soolasambaks, lahkuda oma kehast, hõljuda ringi ja vaadata justkui kõrvalt ennast, sellist abitut ja tühja. Pythagorasest jäi mulle meelde ainult see, et kui vanemad näitasid talle, lapsele, laual põhilisi vorme, miskaudu nähtamatu end inimestele ilmutab – kera, püramiid, kuup, kalevitükid, õunad, meekakud ja veinikannuke –, ja nimetasid nende nimesid, siis Pythagoras, kuulanud selgituse ära, lükkas laua ümber.

Aga kirjandeid kirjutasin alati mina tema eest. Ja sain kahtesid. Seejuures luges õpetaja neid klassile ette, ohates:

„Sašake, sul saab elus raske olema.”

Ja pani kahe, sest ma kirjutasin alati mitte sellest, millest vaja. Antakse valida kolme teema vahel, tuleb kirjutada kas esimesest, teisest või kolmandast, aga mina kirjutan tont teab millest. Sest minu jaoks on tont teab mis tähtsam.

Ma olin väärakas käsijalgsete, sulgpeaste ja kesakannide sugukonnast. Aga tema oli sõjaleeride tants, silmad olid tal nagu Hesboni tiigid Bat-Rabbimi värava juures. Ma ju mäletan, kuidas mind rabas, millise pilguga kehkaõps teda tunnis vahtis.

Kord vahetasin pärast kooli riideid ja märkasin, et vastasmajast piilub keegi kardina tagant mind binokliga. Ma kükitasin õuduses aknalaua alla, aga tema, vastupidi, korraldas terve etenduse.

Kui ma olin väike, rääkis ta mulle öösel hirmutamiseks, et ta on nõid ja omab võimu inimeste üle. Selle tõenduseks näitas oma silmi – vasak sinine, parem pruun. Ja rääkis, et tal olid soolatüükad, aga kui me jäime külas ööseks, siis ta pesi end tolle pere käsnaga, misjärel temal kadusid soolatüükad ära ja ilmusid seevastu teisel lapsel, kes seal elas. Kuid peamiseks argumendiks olid muidugi silmad. Ta väitis, et võib kelle tahes ära kaetada. Tüdrukud otseselt teda just ei kartnud, kuid mine sa tea. Ta oskas tõesti verd seisma panna – tõmbas keelega üle haava, sosistas miskit ja verejooks oligi peatunud.

Ta ei lase mul ka praegu elada. Ja kunagi ei tea, millal ta jälle välja ilmub. Kord kaob kuudeks ära, siis järsku – siin ma olen, ei oodanud või?

Mõnitab mind selle eest, et ma laenutan raamatukogust kõige vähem võetud raamatuid, haletsusest surnud ja unustatud autorite vastu, sest muidu ei tule need kirjanikud üldse kellelegi meelde. Ma olevat muidu lohakas ja pudrupea, aga mulle meeldivaid mõtteid joonin alla hoolikalt, kammi järgi. Võtab poosi sisse ja loeb epistlit nagu vanem õde: ei saa sellise mökuna elada, tuleb õppida murust kõrgem ja kalast valjuhäälsem olema! Jäta meelde, õeke, Mileetose Thalese seitsmeteistkümnes reegel: parem äratada kadedust kui haletsust!

Ja kuidas ta sind mõnitas!

Mäletad, kuidas istusime verandal ja sõime maasikaid – ei olnud head, hapud olid. Kastsime neid suhkru sisse. Aga tema mõtles välja, et kastaks mee sisse. Valab endale mett purgist alustassile ja lakub lusikat. Ja vaatab sinule otsa. Ja kontrollib oma pilku peeglist. Aga mina tunnen seda tema pilku väga hästi, kui ta on pakil lõbusat erisilmset kurjust.

Limpsib lusika puhtaks, võtab kahe sõrmega otsast kinni ja kus virutab selle järsku selja taha, lahtisest verandaaknast välja.

Ja vaatab sulle otsa.

„Too ära!”

Ma tahan hüüda sulle: „Seis! Ära mõtlegi seda teha!” Ega suuda endast sõnagi välja pressida.

Sa tõused üles, lähed lusikat otsima – aga seal on muraka- ja metsvaarikapadrik. Tuled tagasi üleni kriimuline, kätel verepärlid. Paned lusika, mullase ja rohuse, vaikides lauale.

Tema üksnes krimpsutab musta lusika peale nägu. Ning kastab maasikat, nagu poleks midagi juhtunud, mee sisse ja kaksab hammastega.

Ma ei pidanud vastu, jooksin sulle järele, haarasin käest, tahtsin tema kombel kriimustusest keelega üle tõmmata, vere seisma panna, kuid sina lükkasid mu eemale.

„Mine sa tead kuhu!” Ja vaatasid mind sihukese põlgusega.

Istusid oma ratta selga ja väntasid minema.

Kuidas ma sind tookord vihkasin!

Õigemini teda.

Teid mõlemat!

Ja kuidas tahtsin, et sinuga juhtuks midagi, kohe praegu, midagi halba, kohutavat, kurja.

Ma ütlesin endale, et ei tule sinu juurde kunagi.

Ja tulin juba järgmisel päeval, jooksuga.

Näen seda ja tunnen nahaga, justkui oleks see praegu: hommikust peale on vihma tibutanud, udu on roninud aia otsa, teed on puha lompides. Kõnnin sinu juurde vihmavarju all ning üle jääraku viival sillal hakkab kõvemini ladistama.

Meie suvilate vahel on metsatukk, seal on kõik rajad vee all ja lokkab nimetu rohelus, sina üksi panid taimedele nimesid.

Möödun teie nurgapealsetest naabritest, imetlen üle aia roose – hiigelsuuri, raskeid nagu kapsapead. Vihmaga veel tugevamini lõhnavaid.

Ei julgenud trepist üles minna, panin vihmavarju kokku ja hiilisin päris verandaakende ligi. Tõusin kikivarvule ja nägin vihmaste klaaside taga sind. Sa lamasid diivanil, sidemeis jalg seljatoele tõstetud, ja lugesid mingit paksu raamatut.

Näed siis, soovisin sulle kurja ja sa kukkusid rattaga kraavi.

Nüüd tead, miks sa tol õhtul jala välja väänasid ja pidid pärast voodis lamama.

Seisin vihmas ja vaatasin sind. Sa tundsid, tõstsid pea, nägid mind, naeratasid.

o

Jah, mu suvila-Sašake, kui ammu see oli, millises sootuks teises ja kauges elus.

Nii hea oli lamada ja kirjutada päevikusse igasugu jama, kuulates vihmasabinat katusel ja sääskede pininat verandal. Pesunööril ligunevad lõksud, tilguvad.

Vihma tõttu ei näinud lugeda – panin keset päeva tule põlema.

Tõstsin Shakespeare’i paksu köite põlvedele – selle peal oli mugav vihikusse kirjutada.

Ja männi pikad topeltokkad olid järjehoidjaks.

Tead, millest ma tookord kirjutasin? Hamletist. Õigemini iseendast, sellest, et minulgi suri isa ära või ehk ei surnudki, aga ema läks uuesti mehele, pealegi pimedale, kuid täiesti arusaamatuks jääb, miks kõik peavad üksteist mürgitama ja terariistadega torkima, seejuures lava verega üle ujutamata. Aga kui kõik surevad ära ilma mingite väljamõeldud roimade ja intriigideta, lihtsalt niisama, iseenesest, elu ära elades – kas see siis polekski Hamlet? Hirmsam veel! Mõtleks, isa vaim! Laste hirmujutud.

Ja mida on kasvõi väärt kõrva valatud mürk!

Ja miks saab kõik alguse alles tema tagasitulekust isa lossi, kas ta siis enne seda polnudki Hamlet? Midagi polnud ju veel juhtunud – eesriie pole veel tõusnud, Bernardo ja Francisco pole veel hakanud sõnelema, ehkki määrustikus on kõik selgesõnaliselt paigas –, kuid tema on juba Hamlet.

Kuid see ongi ju kõige põnevam – mis juhtus temaga enne kõiki neid kohtumisi vaimudega, mürgitamisi, tobedaid teatraalseid trikke, nagu vaiba taha peitmine.

Elas oma elu – nii nagu mina praegu elan. Ilma mingite luulevormis hüvastijätumonoloogideta.

Ja tuleb kirjutada elust enne. Näiteks sellest, kuidas ta lapsena mängis postiljoni – võttis sületäie vanu ajalehti ja toppis postkastidesse. Ja kuidas koolis puges vahetundides raamatuga peitu garderoobi või raamatukokku – teda kiusasid kõige aremad ja ka kõige nõrgemad, kes elasid tema peal välja seda piina, mida said tunda teiste käest. Tead, muide, mis oli mu esimene pettumus kirjanduses? Lugesin, kuidas keskaegsed narrid esitavad oma senjooridele konksuga küsimusi, need püüavad ikka vastata ja jäävad alati kimpu, ning proovisin siis samuti küsida vahetunnis oma piinajatelt midagi lihtsameelset-salvavat, aga need ei kuulanud lõpunigi, virutasid nätaki vastu kõrvu!

Aga Hamleti kohta tuleks veel rääkida sellest, kuidas ta kord suples järves, üks onkel ujus ta juurde ja ütles: „Poiss, sa ujud päris hästi, kuid su stiil pole päris puhas. Las ma näitan sulle!” Ning siis see ujumisõpetaja toetas alt ja käsi libises kogu aeg kõhult järjest allapoole, justkui juhtumisi.

Ja tuvilast. Lapsepõlves, kui me veel vanas korteris elasime, pidas naaber hoovis tuvilat ning kui ta ootas oma tuvisid lennult tagasi, siis ei vaadanud ta mitte kõrgusse, vaid veekaussi ja seletas, et sedasi näeb taevast paremini.

Veel kirjutasin ma, et tahan olla mina ise. Ma ei ole veel mina. See ei saa tõsi olla, et see siin olengi mina. Tahtsin kalendrist välja pääseda.

Nüüd siis pääsesingi.

Hea, et sa ei näe, kus ma praegu olen ja mis mu ümber on. Ma ei kirjelda seda ja seda nagu polekski olemas.

Mäletad, sul olid riiulis ilusad kivikesed, mis sa olid kunagi mere äärest toonud? Sa võtsid kord ümmarguse veerkivi ja pistsid endale silmakoopasse nagu monokli. Ma võtsin selle kivi endale ja see lebas aknalaual. Ja vaatas mind kogu aeg. Ja ma sain järsku aru, et see ongi kellegi silmamuna. Ja see näeb mind. Ja mitte ainult mind, vaid üldse kõike. Sest selle kivikese eest – ta ei jõua pilgutadagi – vilksab kõik mööda, kaob, nii mina, see tuba kui ka linn akna taga. Adusin tol hetkel nii kõikide loetud raamatute kui ka kõigi minu täis kirjutatud vihikute kogu tühisust ning mul hakkas kuidagi kõhe. Sihuke ärevus tuli peale. Teadvustasin järsku, et tegelikult see silm ei näe mu tuba ega mind, ega saaks parimagi soovi korral näha, sest ma vilksatan tema jaoks nii kiiresti mööda, et ta ei jõuagi midagi märgata. Tema on tõeline, olemas olev, aga kas mina olen tema jaoks olemas?

Aga kas ma iseenda jaoks olen olemas?

Mida tähendab olemas olla? Teada, et sa olid? Tõestada ennast mälestustega?

Mis on temal asja minu kätega, jalgadega, sünnimärkidega, tangupudrust korisevate soolikatega, näritud küüntega, munandikotiga? Nägemiskühmuga? Mu lapsepõlvemälestustega? Ükskord ärkasin aastavahetusel varahommikul ja jooksin paljajalu kuuse juurde vaatama kinke. Tuba oli täis magavaid inimesi, kuid kuuse all polnud mitte midagi – kingid olid ostetud, kuid pärast šampust viinaga unustati need lihtsalt kuuse alla panna. Läksin kööki ja nutsin seal, kuni ema üles tõusis. Oli see minust rumal?

Arvatavasti tuleb selleks, et saada tõeliseks, eksisteerida mitte enda teadvuses, mis on nii vastuvõtlik näiteks unele, mil sa ise ka ei tea, kas oled elus või mitte, vaid teise inimese teadvuses. Ja mitte suvalise inimese, vaid sellise, kelle jaoks on oluline teada, et sa oled. Mina näiteks tean, mu Sašake, et sina oled. Ja sina tead, et mina olen. Ja see teeb mind siin, kus kõik on äraspidine, tõeliseks.

Ning veel pääsesin ma lapsena imekombel surmast – läksin öösel pissile, aga raamaturiiulid mürtsatasid voodisse.

Kuid esimest korda jäin ma surma üle tõsiselt mõtlema koolis loodusõpetuse tunnis. Meil oli õpetajaks üks vana haige mees ning ta hoiatas, et kui ta peaks minestama, võtku me tal taskust tablett ja pangu talle suhu. Me panime tableti, kuid sellest polnud abi.

Ta nühkis alailma lipsuga prille.

Algul õpetas ta botaanikat ja ma armastasin teda nii väga, et korjasin lõputult herbaariumi ning hiljem otsustasin saada nagu temagi ornitoloogiks.

Ta ahastas jube naljakalt mitmete taime- ja linnuliikide kadumise üle.

Seisis tahvli juures ja karjus meie peale, nagu oleksime meie milleski süüdi:

„Kus on varju-sügislill? Kus on hõre tarn? Kus on kaldeesia? Aga suvine märtsikelluke? Aga Dubjanski jumikas? Mis te vaikite? Aga linnud! Kus on linnud? Kus on hiid-merikotkas? Kus on habekotkas? Kus on tõmmuiibis? Ma küsin teilt! Aga tuttiibis? Aga marmorrätsik! Aga raudkull! Kus on raudkull?”

Seejuures muutus ta ise mingisuguse turris linnu sarnaseks. Kõikidel õpetajatel olid hüüdnimed, teda kutsuti Raudkulliks.

Tead, millest ma unistasin? Sellest, et ma kohtun kunagi varem või hiljem oma isaga ja ta ütleb:

„Näita mulle õige oma muskleid!”

Ma kõverdan käe ja ajan lihased punni. Isa katsub mu biitsepsit ja vangutab imestades pead, nagu öeldes: oh sa poiss! Tubli!

Aga nähtamatu maailma osas sai kõik mulle selgeks, kui vanaema läks suveks tööle pimedate laste suvelaagrisse ja võttis mu kaasa.

Ma olin juba väikesest peale harjunud, et tal on kodus kõiksugu pimedate asju. Näiteks ladus ta pasjanssi kaartidega, mille ülemises paremas nurgas olid nõelaga torgatud augud. Sünnipäevaks kinkis ta mulle male – erilise komplekti, kus malendid olid erineva suurusega, valged mustadest suuremad. Ja sosistas emale, kuid ma kuulsin:

„Nad seal nagunii ei mängi.”

Tolles laagris oli algul imelik olla, kuid pärastpoole hakkas isegi meeldima – tundsin järsku, et olen muutunud nähtamatuks.

Näiteks tuleb mingi poiss, kastekann käes, jalaga kergelt teeäärt puudutades, aga mina kõnnin mööda ja tema ei näe mind. Kuid nii ainult tundus mulle. Tihtilugu mulle hõigati:

„Kes siin on?”

Tegelikult on pimeda eest peitu pugeda väga raske.

Hommikuti nad võimlesid ning seejärel olid päev läbi tegelused, mängud. Algul oli harjumatu vaadata, kuidas nad jooksid hommikuvõimlemist tegema hanereas, hoides parema käega eespool olija õlast kinni.

Õues elasid puurides küülikud, kelle eest nad hoolitsesid. See oli terve tragöödia, kui ühel hommikul olid puurid tühjad – küülikud olid ära varastatud.

Nendega lauldi palju. Miskipärast arvatakse, et pimedatel on erakordsed muusikalised võimed, eriliselt hea kuulmine ja nagu nad oleksid kõik sündinud muusikud. Jamajutt muidugi.

Iga päev tegeleti vormimisega. Üks tüdruk voolis linnukese, kes istus oksa peal nagu inimene toolil.

Tunnid ei olnud neil üldse sellised nagu meil tavakoolis. Mäletan, mind jahmatas, et nad pidid tunnis pistma käe akvaariumi ja katsuma kalu. See näis olevat nii vahva! Hiljem, kui toas polnud kedagi, läksin ma akvaariumi juurde ja panin silmad kinni. Käärisin varruka üles ja panin käe vette. Imeilus kuldkalake osutus katsudes mingiks ligaseks jõleduseks. Ja vaat tol hetkel tundsin ma hirmu – tõelist hirmu, et minagi võin kord pimedaks jääda.

Aga nende jaoks ei olnud pime olla hirmus. Pime kardab kurdiks jääda. Ta kardab pimedust kõrvades.

Ja üldse, pimeduse on välja mõelnud nägijad.

Pimeda jaoks see, mis on – see on, ja sellega ta elabki, sellest lähtubki, aga mitte sellest, mida pole. Kannatada selle pärast, mida pole, on omaette oskus. Me ju ei näe violetsest paremal olevat värvi ja pole häda miskit. Kui tunneme ennast õnnetuna, siis mitte sellepärast.

Memm haletses neid kõiki ja nad liibusid tema vastu. Mõnikord tundus mulle, et ta armastab neid rohkem kui mind. Mõttetus muidugi, kuid eks tahtsin minagi, et ta silitaks mind sedasi kuklast, suruks oma päratu rinna vastu ja õhkaks hellalt:

„Oh sa mu värvuke!”

Neid ta ei nähvinud vitsaga kunagi, aga mind nüpeldas küll.

Ma tahtsin talt ikka isa kohta pärida, kuid miskipärast pelgasin.

Memm rääkis üldse vähe. Ühe perekonnaloo kuulsin temalt, kui kasvasin suuremaks. Tema memm oli saanud lapse päris noore tüdrukuna. Väitis, et jäi pühast vaimust käima peale, kuid keegi teda ei uskunud. Partenogeneesist poldud toona veel kuuldudki.

Just oli alanud jääminek. Ta läks öösel jõe äärde ja pani oma pambu jäälahmaka peale.

Mäletan, et ma ei saanud tükk aega lahti tollest kujutluspildist – öö, jäärünk triivib ja pamp vigiseb.

Aga hulga aastaid hiljem lugesin Marcus Aureliust ja leidsin lohutust. Ta oli seal sõnastanud niiviisi: põrsast viiakse tapale, ta on määratud ohvriloomaks, põrsas rabeleb ja kisendab. Aga miks ta kisendab?

Samamoodi rabeleb ja kisendab ju igal ajahetkel iga elusolend ja iga ese. Lihtsalt tuleb kuulda seda elukisendust kõiges – igas puus, igas möödujas, igas veelombis, igas sahinas.

o

Kuis tahaks end suruda sinu vastu ja rääkida midagi täiesti totrat, südamelähedast.

Mäletan, kuidas vanemad viisid mu esimest korda mere äärde – võib-olla see polnudki esimene kord, kuid just tookord jäi mul esimest korda meelde, kuidas murdlainetuse mühin tõmbas mu endasse, võttis rusikasse ja kandiski sedasi kogu suve – rusikas.

Mäletan selgesti, kuidas me hakkasime mööda käänulisi kitsaid tänavaid alla minema ning meri kerkis järjest kõrgemale ja kõrgemale, justkui lükkas silmapiiri küünarnukkidega laiali, üleni täis päikesesüste, ning kuidas uhkas mulle ninna soola, vetikaid, naftat, roisku, avarust.

Ma jooksin paadisillale, aga see kärgatas murdlainest – ning ma sain kohemaid merelt märja kõrvakiilu.

Kaldapealse laudkate – pritsmetest läbipaistev justkui auklik taevas ning laudadel kajakate peegeldused.

Valge muul. Linnusitt.

Vetikad – nartsud.

Merest nülitud ajupuu.

Puri laskub lainega ühetasa.

Iga päev rand, kus tuulutatakse kaenlaaluseid.

Milline õnn on joosta madalvees, ajades üles päikese käes sätendavate pritsmete sülemeid!

Kiviklibu on hõõguvkuum, susiseb murdlainetuses. Lained peksavad vastu pahkluid ja tirivad endaga kaasa sügavikku, haaravad jalgadest, tahavad pikali tõmmata, minema lohistada.

Väledad mustad kärbsed hüppavad mererohu tompudel, mida hiljutine torm on kaldale loopinud. Lained hiilivad viiliti ning ehmatavad mutukaid ühtelugu lendu.

Pudelikillud kui merekaramellid – meri on neid natuke lutsutanud ja siis välja sülitanud. Ma korjan neid ja pakun vanematele.

Issi hakkab minuga koos kivikestest ja liivast lossi ehitama, me kaevame vallikraavi, laome müürid, tornid, issi läheb õhinasse, lausa marru. Ma kaunistan torni teokarbikildudega, kommipaberist lippudega, aga tema karjub minu peale, et ärgu ma segagu. Ma solvun – ta ehitab ju minu lossi, minule! Siis äkki tuleb laine ja purustab kõik. Mina olen pisarais, isa läheb ka tujust ära. Siis hakkab ta ahastusest lõhkuma seda, mis veel alles. Ja mina koos temaga. Me trambime meie lossi jäänustel ja lõkerdame jälle õnnelikult. Ta kahmab mu kaenlasse ja tirib merre, me kukume murdlainetesse. Ta lollitab, sukeldub, paneb enne sukeldumist peopesad otsekui palveks kokku.

Vesi on sedavõrd läbipaistev, et näen erepunaseid varbaküüsi – ma olen need emme lakiga üle võõbanud. Pigistan nina kinni, ronin üle pea vette, isa hoiab mind, ma ujun, kõrvad on lukus, mu all on türkiissinine sügavik ning seal põhjas on kivid karva kasvanud ja see karvastik liigub. Tõused pinnale – ja jälle on ümberringi müra.

Ujume väikeste puust sildade juurde. Post on pikkade mereaastatega endale vetikaist habeme kasvatanud – hirmutab sellega kalamaime.

Mööda ujub lai karvane selg.

Ma tahan kogu aeg minna kaldast kaugemale, sügavamale – issi ei lase, ma asun teda uputama, kisun õlgadest, tirin kõrvadest ja juustest, ta põtkib vastu, kahmab libedast postist kinni, tõuseb pinnale, puristab, ripsmetel sädelevad piisad, ta naerab laginal.