Читать книгу Võtku homme mind või saatan - Mihkel Raud - Страница 3

1

Оглавление

Ma tahaksin öelda, et oli õhtu nagu iga teinegi. Taevas teab, kui väga ma seda öelda tahaksin. Lapsed olid magama jäänud ning ma kustutasin korteris kõik tuled. Ronisin voodisse, keerasin näo naise poole ja vaatasin talle otsa, mis sest, et silmad polnud veel pimedusega harjuda jõudnud.

„On sul keegi teine?” küsisin eneselegi ootamatult.

Ta oleks võinud öelda „jah”. Ning loomulikult võinuks ta öelda „ei”. Mu naine oli aga vait ja see oli halbadest vastustest kõige halvem.

Ma olin temalt võimaliku „kellegi teise” kohta varemgi uurinud. Reeglina pigem möödaminnes ja põhiliselt selleks, et naine aru saaks, et minul võib keegi teine olla. Ärgu arvaku, justkui saaks mind iseenesest mõistetavalt võtta. Justkui oleks minu ülesanne leib lauale panna ja tema oma see ära süüa. Kui ta nii väga tahab, võin asjad kohemaid kokku panna ja uksest välja jalutada. Vaadaku ise, kuidas hakkama saab. Seda naised ju tahavad − ise hakkama saada. Aga tuhka nad saavad, eks. Keegi ei saa, isegi mehed mitte. Seepärast me nende kapriise nõnda vapralt talumegi. Ning aeg-ajalt „on sul keegi teine?” küsime, vastust tegelikult ootamata.

Varem olin seda küsinud veendumuses, et „kedagi teist” pole. Meil oli ju kõik hästi. „Keegi teine” saab mängu tulla alles siis, kui on halvasti, ta oli seda mulle ise kunagi öelnud. Sedapuhku olid asjad teisiti ning juba mitu nädalat oli naine minust läbi vaadanud. Kui meie pilgud kohtusid, tahtsid ta silmad minu omades kedagi teist näha. Mina lootsin tema silmades aga iseendaga kohtuda, iseenda parema variandiga, sellise minuga, kellesse ta jumal teab mis põhjusel verinoores eas ära armus. Selle Mihkliga, kellega taaskohtumiseks tuli mul vanu Kroonikaid lapata. Neid, mis elatanud saatejuhi ning plikaohtu näitlejanna lõkkele puhkenud kire teemadel spekuleerisid.

„Ei ole,” vastas mu naine peale pikka pausi. „Mul ei ole kedagi teist. Vähemalt mitte selles mõttes, nagu sina arvad. Aga ma olen tõepoolest kohtunud kellegagi, kes… ta helistab mulle, kui tal on raske. Me võime ühegi pingeta ükskõik millest rääkida. Millal me sinuga millestki muust kui lastest rääkisime?”

Tal oli õigus, seda polnud tõesti ammu juhtunud. Definitsiooni järgi tähendab abielu teise inimese abistamist ning kui sul on lapsed, kipub abi just nendega piirduma. Ent lisaks abile peaks abielus ka elu olema. Seda meie omas enam polnud, vähemalt näis mu naine nii tundvat.

„Oled sa temasse armunud?” küsisin otse.

Ka sellele küsimusele on võimalik „ei” vastata. Ning loomulikult „jah”. Või „ma ei tea”, mis tähendab olen armunud muidugi, ent ma kardan seda sulle öelda, võibolla kaastundest, võib-olla hirmust asjade ees, mida sa ette võtad, kui sinuga praegu aus olen. Omal kummalisel moel on „ma ei tea” halbadest vastustest kõige halvem.

„Ma ei tea,” vastas mu naine.

Vaatasin kella ja püüdsin välja mõelda, mida hommikuni jäänud tundidega peale hakata. Unerohu võtmiseks oli liiga hilja, asjade kokkupanemiseks liiga vara, sest kõrvaltoas magasid kuueaastane tüdruk ja tema kaks aastat noorem vend. Kodust lahkuv isa teeb lärmi, sest isegi alussärgi suudab armukade mees sellise hooga kohvrisse virutada, et maja väriseb. Ma olin vihane, peamiselt enda peale. Aga veel rohkem olin ma kurb ning vähemalt minu nukrusel on kalduvus raevuks muutuda.

Panin silmad kinni ja hakkasin mõtlema, milliseks kujuneb lähitulevik. Mu prognoos osutus hämmastavalt täpseks, ilmselt seetõttu, et olin ka varem sarnases olukorras olnud, nii mahajäetu kui -jätjana.

Hommikul silmi avades polnud ma sekunditki maganud, kuid tundsin end hämmastavalt reipalt. Unetus pole mulle võõras − jooma-aastatel võisin nädalate kaupa ärkvel olla, sest delirium tremens on Une-Matist kangem mees. Ometi olin nii siis kui olen praegu märkimisväärselt rahulik ja see on üks väheseid iseloomuomadusi, millest mul on aastate jooksul kasu olnud. Üldiselt kipub inimene paanikaseisundis närvid kaotama, mina muutun aga veidralt tüüneks.

Keetsin kohvi, tervitasin naist uue päeva alguse puhul ning pakkisin kohvri riideid ja muud vajalikku täis. Ma ei saanud selles korteris enam olla, sest armastatud inimese silmad, mis sind enam ei armasta − vähemalt nii, nagu sina tahad − mõjuvad hukatuslikult. Tellisin takso ning sõitsin nii kaugele, kui magamata peas sündinud kalkulatsioonid võimaldasid. Äkki läheb kõik veel hästi? Võib-olla pole mul mõtet liiga kaugele ja liiga kauaks ära kaduda? Ehk õnnestub mul oma elu tagasi saada?


Olime sõitnud vast tunnikese, kui palusin juhil auto kinni pidada. Neil päevil leidub igal tänavanurgal Airbnb, eriti Ameerika Ühendriikides, kus ma sel hetkel viibisin. Sa võid sõna otseses mõttes suvalisest uksest sisse astuda ning selle taga nädal aega elada. Elamisest polnud mul praegu põhjust unistada, aga ma ei saanud öelda lahkele vanaprouale, kes mu seitsmeks päevaks oma katuse alla võttis, et tulin tema majja surema.

Pakkisin kohvri lahti ja tõstsin arvuti pisikesele lauale magamistoas, mille perenaine mulle teisel korrusel sisse seadis. Olin mõne nädala eest alustanud ühe lastekasvatamisraamatu kirjutamist ja see tuli nui neljaks lõpuni teha. Mis sest, et saatus polnud lähiajal mu päevadesse lapsi ega nende kasvatamist ette näinud. Sellega tegeles nüüd „keegi teine” − nii ma igatahes uskusin − ja pole vaja lisada, kuidas säärane teadmine inimese eneseteadvusele mõjub. Tähtaeg on aga tähtaeg ning mul polnud võimalik kirjastajale öelda, et ei suuda tööd kokkulepitud ajal üle anda. Ma ei saanud mitte kellelegi mitte midagi öelda, sest polnud vältimatuks meediatormiks tol hetkel lihtsalt valmis. Iga asi omal ajal. Kõigepealt tuleb tegeleda esmaste asjadega. Kõigepealt tuleb ennast hävitama hakata. Lonkisin lähimasse supermarketisse ja ostsin paki sigarette.

Tegelikult ma ju ei suitseta. Murtud süda võrdub minu jaoks aga mitmete rituaalidega ning kolm pakki punast Marlborot päevas on üks neist. Teine on mõõdutundetu masturbeerimine ja kolmas sadakond südaöist sõnumit. Kuid nende − nii sõnumite kui masturbeerimisega − ei hakka ma sind praegu kurnama. Iga asi omal ajal, kuigi seda jõudsin vist juba öelda.

„Kas ma teie isikut tõendavat dokumenti tohin näha?” küsis minust kaks korda noorem kassapreili. Ameerikas küsitakse tubaka ostjalt dokumenti isegi siis, kui too homme vanadusse kooleb. Tavaliselt teeb see mulle nalja, kuid nüüd torisesin midagi ebaviisakat, ehkki juhiloa näitamisest see mind ei päästnud.

Panin poe välisukse ees sigareti põlema ning mu enesetunne muutus veel hullemaks. Mu pea käis ringi nagu Leonid Iljitš Brežnevi matuste ajal, mil vanematekodu rõdul elu esimese suitsu tegin. Mõni mäletab aegade lõpuni, kus Michael Jacksoni või printsess Diana surma hetkel viibis, mina jään alati meenutama, kuidas Tallinna raekoja kellad Brežnevi mälestuseks lõid ning mina nendega sünkroonis sigaretimahve välja köhisin.

Esimesest suitsust saab murtud südamega mehe elus esimene pakk ja esimesest pakist kolmas. Selline on rutiin, millest mul polnud vähimatki plaani kõrvale kalduda. Enesehävitamine on tegelikult magus, üle aastate oli mul selleks enam-vähem mõistetav põhjus. Igast hetkest tuleb teatavasti maksimum võtta ja nii otsustasingi halvast hetkest kõige halvema välja pigistada.

Kõrvaltänav viis üüratu tehisjärveni, mille siinpoolsel kaldal kohalikud mehed kala püüdsid ning teisel massiivsete korstnatega tehas taeva poole tossu puhus. Läitsin järjekordse sigareti − lõpuks ometi oli mul keegi, kellega võidu suitsu välja lasta. Ma vaatasin oma uut sõpra, mis seisis õhtupimeduses täpselt nii, nagu oli viimased sadakond aastat seisnud. Justkui tahtnuks mulle öelda: „Elu läheb edasi.”

Mu isale meeldis pohmellihommikuti telekast Kasahhi ANSVs valminud loodusfilme vaadata. Neid paiskas toonane ETV eetrisse igal hommikul, justkui kõigi Eesti alkohoolikute mõtteid lugedes. Pohmell on rängem kui surm, teab iga joodik. Kuid aastatuhandeid segamatult kõrgunud mäetipud muudavad su peavalu tühiseks tolmukübemeks, mis pole väärt isegi ühe inimese ajalukku kirjutamist.

„Su pohmell on tähtsusetu,” laususid pikad kaamerapanoraamid igal hommikul Eno Rauale, kui too kahekuise joomasööstu lõpetuseks teleka lahti tegi ja lummavaid Kõrgõzstani mäestikke vaatas.

„Sinu murtud süda on vaid üks miljonite seas,” sosistas öötuledes tehas kusagil Indiana ja Illinoisi piiri ääres. See teade oli mõeldud mulle ning võtsin selle järgmist sigaretti süüdates vastu, ajasin end seejärel püsti ja hakkasin minema. Nagu Forrest Gump, kes kallimast ilmajäämise valu tuhandete miilide pikkusesse jooksu uputas.

Marssisin katkematult täpselt seitse päeva, mida lahutasid üksteisest mõnetunnised ööd ühe Indiana puumaja teisel korrusel. Päev algas kohviga ümber nurga paiknevas Dunkin’ Donutsis ning lõppes kahe unerohutabletiga. Ülejäänud ajal olid mu kaaslasteks 40 kilomeetrit asfaltteid, muljetavaldav kogus nikotiini ja mõtted. Süüdistused. Kahetsused. Mis-oleks-kuid.

Sellisel hetkel on inimene valmis ükskõik milleks. Valu, mille katkilöödud süda üle organismi paiskab, on füüsiline. Tolle piina peatamiseks on mees valmis kõigest loobuma: andke mulle võimalus ja ma olen parem, tähelepanelikum, mõistvam, toetavam, isetum. Andke mulle ainult võimalus ja ma annan ära absoluutselt kõik, mis mul anda on!

Paraku on sinu kõik selleks hetkeks väärtusetu. Kõik tulnuks ära anda enne, mitte tagantjärele. Nüüd on lootusetult hilja, saab iga mõistlik inimene aru. Ent „kurbus teeb meist kõigist taas lapsed, kaotab mis tahes mõistuslikud erinevused meie vahel,” nagu ütles kunagi Ralph Waldo Emerson. Aruka inimese võimest asjadest „aru saada” on masendushetkedel vähe tolku. Hea ongi, sest terve mõistus ütleks nii: „Pole mõtet pingutada, leina oma lein ära ning mine eluga edasi.” See ei pruugi aga tingimata parim plaan olla. Vähemalt nii ma kahekümne esimest Marlboro pakki lõpetades arvasin ning arvan ka nüüd, neid sõnu paraja ajalise distantsi järel arvutisse tagudes.

Ma otsustasin perele lähemale ehk tagasi Chicagosse sõita. Indiana võib olla väga depressiivne osariik, võib-olla just seepärast ma sinna nädala eest läksingi. Ometi vajab depressioon depressiivset keskkonda teatava piirini, sealt edasi võib oh-mind-vaesekest tüüpi enesehävitus areneda seisundiks, mis juba professionaalide sekkumist eeldab. Ma polnud päris sellesse kohta veel jõudnud, kuid otsustasin sellest hoolimata asjatundjate poole pöörduda.

„Minu nimi on Melinda,” ulatas umbes minuvanune proua käe ning võttis diivanil istet. Tema vastuvõtukabinet oli täpselt selline, nagu terapeutide tööruume Ameerika filmides kujutatakse: anonüümselt hallid seinad, paar mitte midagi ütlevat maali ning kaks diivanit, üks patsiendi ja teine terapeudi jaoks.

Teraapia kuulub ameerika elu juurde nagu hommikused pannkoogid vahtrasiirupiga ja küllap on kõigi abielunõustajate kabinetid meelega selliseks disainitud, et abivajajad end pihiema või -isa juures võimalikult tuttavlikult tunneksid. Umbes nagu Hiltoni hotellides, mille numbritoad on sisustatud igal pool täpselt ühtemoodi − nii ei teki ameerika ärimehel kodust kaugel olemise tunnet, ööbigu ta Shanghais või Tallinnas.

„Mu naisel on teine mees,” ütlesin Melindale. Ma polnud esimene klient, kelle suust kogenud terapeut neid sõnu kuulis. Väga võimalik, et isegi täna oli keegi sedasama öelnud ja seejärel nuttes kokku kukkunud. Mina kukkusin kah, kuigi alles viiendal sessioonil.

Ma olin siiani terapeutidesse ja hingeabilistesse umbusuga suhtunud. Nad tegid mulle parimal juhul nalja, halvimal pidasin neid lihtsalt šarlatanideks, kes puntras inimeste pealt kasu lõikavad. Mida moodsam ühiskond, seda rohkem probleeme, millele inimesed väljaspool senituntud abivahendeid − tablette ja alkoholi − tuge otsivad. Kristallid või psühhoanalüüs, pendlid või abielunõustamine, minu jaoks polnud sellel kõigel vahet.

Aga siin ma olin, Ameerika suuruselt kolmanda linna teraapiakeskuses, kus spetsiaalse väljaõppega spetsid kaasaegse elu sõlmi lahti aitavad harutada. Minu probleem oli sama vana nagu inimkond ise, lahendused aga sajanditega oluliselt muutunud.

„See saab olema pikk ja raske protsess,” ütles Melinda. „Ometi tuled sa sellest välja parema inimesena. Teisel pool pimedat tunnelit ootab õnn ja see ei pruugi täpselt sellisel kujul saabuda, nagu sa praegu loodad, ent saabub vältimatult.”

Seda oli mul lihtne uskuda, sest ega mind esimest korda maha jäetud. Loomulikult tulen ma sellest välja. Iseasi, kas just parema inimesena. Äkki koguni vastupidi: kui ma varasematest kogemustest olingi midagi kaasa võtnud, siis pigem veendumuse, et taolised episoodid muudavad inimese kalgimaks ja küünilisemaks. Aga mis seal ikka. Kui Melinda ütleb, et talumatu põrgutuli, milles ma järgnevad kuus kuud küpsen, mu paremaks inimeseks teeb, siis ju on mu piinadel mingi tähendus.

„Kuidas läheb?” küsis Melinda kaks päeva hiljem.

„Hästi,” vastasin. „Ma leidsin endale uue naise. Tema nimi on Alisha.”

Ma ei valetanud. Mul oli tõepoolest uus naine, mitte küll päris selline nagu eelmine, kohe üldse mitte selline, aga selles asja mõte peituski. Internet on tõeline võlukepike − kaks hiireliigutust ning mees, kes kaks nädalat tagasi kodust välja kolis, on sipsti uues suhtes. Inglise keeles nimetatakse taolist suhet rebound’iks ning selle ainus ülesanne on südamevalu leevendada. Mis sest, et teise inimese − antud juhul Alisha − ärakasutamise hinnaga.

„Väga tore,” ütles Melinda. Ta ei rõõmustanud, pigem teeskles teatavat entusiasmi, et minuga solidaarne olla. „Ma olen alati sinu poolt,” oli ta juba esimesel kohtumisel kinnitanud.

Melinda teadis hästi, mida „uued naised” murtud südamega mehe elus tähendavad. Teadsin minagi, sest Alisha polnud mu esimene rebound. Ent ma tean ka näiteks seda, et enne magamaminekut pole mõtet kolmeteistkümmet vastlakuklit ära süüa, sest kõht hakkab puhitama ning öö tuleb kurnavalt higine. See teadmine ei sega mul vähemalt korra aastas kolmeteistkümmet vastlakuklit ära süüa.

Alisha tõi mu ellu vaheldust ning uut värvi. Ma tutvusin temaga Tinderi-tüüpi portaalis ja sain kiiresti jutule. Me kohtusime järgmisel päeval linnaäärses kohvikus ning mõistsin kiiresti, et olin leidnud täiusliku rebound’i: Alisha rääkis lahedas inglise keeles, oli nutikas, ligitõmbav, tundis kohalikku kultuuri ning jagas oma teadmisi rõõmuga. Loomulikult polnud ma temasse armunud, ei saanudki olla. Kuid valu vaigistamise nimel olin võimeline kõigist võimalikest probleemidest mööda vaatama. Täpselt nii, nagu vaatab probleemidest mööda armunud inimene.

Meie tutvuse viiendal päeval saatis Alisha mulle sõnumi. See koosnes fotost, millel ilutses tema keskne sootunnus. Täies alastuses ja eheduses, ei mingeid ähmastavaid filtreid ega peitvaid varje. Ma ehmatasin korralikult ära, seda enam, et viibisin sõnumi saamise hetkel toidupoe kassajärjekorras. Pistsin telefoni kiiresti taskusse tagasi ja jäin mõtlema. Miks ta mulle sellise pildi saatis, intelligentne naine, nagu ta oli? Tunneb põhjalikult Muddy Watersi muusikat, tsiteerib peast „Onu Tomi onnikest”, sõnumisse paneb aga foto oma vagiinast. Miks?

Kultuuriline iseärasus, oli mu ainus − ning õige − järeldus. Suurlinnade millenniumilapsed lihtsalt saadavadki oma sõpradele alastifotosid. Neis pole midagi ennekuulmatut ega halba, kuid panevad ka kõige liberaalsema Ida-Euroopa mehe oma vabameelsuses kahtlema. Mu olukord hakkas mulle tasapisi nalja tegema ning see oli esimene märk, et Melindal võis õigus olla. Ma tulen sellest jamast välja, parema ja tugevama inimesena. Pimeda tunneli teises otsas kumab valgus ja kuigi ma seda veel ei näinud, olin selle olemasolus üha kindlam. Saatsin Alishale viisaka sõnumi ja ütlesin, et ei saa temaga enam kohtuda. Asi pole temas, vaid minus. Idiootne ja tüütuseni kasutatud põhjendus, kuid paremat mul polnud.

Ning siis see juhtus. Õnneliku lõpu algus, kuigi ega ma toona teadnud, kui hästi või halvasti mu lugu lõpeb. Tegin hommikul arvuti lahti ning sattusin guugeldades millegi väga kummalise otsa.

„Kallim jättis maha?” küsis ingliskeelne pealkiri auklike südametega kujundatud veebilehel. „Tahad teda tagasi saada? Osta minu e-raamat ning tutvu tehnikatega, mis on aidanud juba 10 000 inimesel oma armsam tagasi võita!” Kõlas paljulubavalt ning läks üha paremaks. Või jaburamaks, oleneb, kummast otsast vaadata.

„Jälgi minu kümnest sammust koosnevat plaani ning eks roomab peagi su juurde tagasi. Minu tegevuskava põhineb teaduslikul analüüsil ning on valminud koostöös juhtivate psühholoogidega. Osta kohe mu e-raamat ning naudi taasleitud õnne! Brad.”

Midagi naeruväärsemat annab ette kujutada. Ent kui kurbus teeb meist taas lapsed, siis murtud süda muudab meid idiootideks. Iga õlekõrs on haaramist väärt ja kui juhtivatel psühholoogidel on minu päästmiseks plaan, siis tuleb mul sellega lähemalt tutvuda. Seda enam, et Bradi raamat maksis kõigest 15 dollarit ehk täpselt kümme korda vähem kui tunnike Melinda sümpaatses, ent üha kasutumas seltskonnas.

Tõmbasin e-raamatu alla ja hakkasin lugema. Iga lause, iga lõik, iga lehekülg mõjus mõistuspärase ja usaldusväärsena, kuigi tunnustatud teadlastega polnud tol käsiraamatul midagi pistmist, kui ehk mõni üksik tsitaat välja arvata. Armastus on tõepoolest pime: suvalisel muul hetkel saanuksin seda teksti lugedes kõhutäie naerda, praegu mõjus kogu värk nagu ajakirja Psychology Today aastatellimus.

Otsustasin Bradi strateegiat päris elus rakendada. Mis mul kaotada oli? Naine jätab maha? Ja olgu ma neetud: ebateadus või mitte, Bradi näpunäited töötasid kui kellavärk. „Kellavärk” ei ütle ma juhuslikult − edasised nädalad hakkasid veerema täpselt sellises ajagraafikus, nagu isehakanud armuprofessor oma totakas e-raamatus lubanud oli.

Tundsin oma edusammude üle head meelt ning väljavaade naine tagasi saada muutus üha tõsiseltvõetavamaks. Otsustasin edasi lugeda. Ma ostsin kõik suhteõpikud, mida Amazon natukenegi lugemisväärsena reklaamis. Tellisin viimsegi uudiskirja, mis veidikenegi huvitavalt mõjus. Olin otsustanud end teemaga kurssi viia ning asjaolu, et ma inimsuhete anatoomia vastu alles 50-aastasena huvi hakkasin tundma, oli ebaoluline. Parem hilja kui mitte kunagi.


Pikad nädalad pimedas tunnelis polnudki ühtäkki enam nii pimedad. Ehk oli Melinda mu salakavalalt õigete küsimusteni juhatanud? Igatahes oskasin neid nüüd esitada ja õnneks oli igaühele ka vastus olemas. Kui mitte esimeses suhteraamatus, siis kolmandas ikka.

„Kas sa ise ei taha suhteraamatut kirjutada?” küsis Melinda, kui talle oma uuest lugemiskirest rääkisin. „Äkki oleks põnev lugejatega kogemusi jagada, oma perspektiivi näidata? Ehk on neil sellest kasu? Ja sul endal kah?”

„Ära tee nalja,” pistsin laginal naerma, esimest korda kuu aja jooksul. „Kui ma oma loo kirja panen, pole mul enam midagi. Praegu on mul vähemalt illusioon, et olen ohver. Kirjutades pean end aga eemalt vaatama ning taipan kiiresti, et olen ise kõiges süüdi. Mis veel hullem: ka ülejäänud maailm saab teada, milline jobu ma tegelikult olen. Enesepiitsutamine on mõnus, aga kuskil on piir isegi minu jaoks. Ma luban, et ei kirjuta sellest mitte kunagi.”

Ja siin ma olen, täpselt aasta hiljem. Kirjutan raamatut ning justnimelt sellest, kuigi naeru saab nende kaante vahel olema tublisti rohkem kui tüütut enesehaletsust. Praegu on mul kõik hästi. Ma olen naisega koos ning väljusime oma kriisist tugevamatena, vähemalt meeldib meile nii arvata. Meile oli seda vapustust vaja, too katastroof oli saabumist mitu aastat oodanud ning jumal tänatud, et see just nüüd meie perekonda tabas, hiljem võinuks asi õige hullusti lõppeda. Päris endine pole meie kooselu enam kunagi. Kuid ehk oli endine kehvem kui see uus, mida me üheskoos alles tundma õpime? Umbes selliste mõtetega me päevhaaval liigume ja kui see ongi enesepettus, on see ikkagi parem kui järjekordne number abielulahutuste rõõmutus statistikas.

Mõnikord on võimalik tugevamaks saada ka katastroofita. Mõnikord hüüab õnnetus tulles, teda on vaja osata lihtsalt kuulata. Minu lugu − iga inimese lugu − on palju suurem kui üks peatükk. Ma tahan seda niimoodi rääkida, et sinul saabuv õnnetus kahe silma vahele ei jääks. Küsimus pole selles, kas see saabub, küsimus on selles, millal see juhtub. Ja kuidas sa saabuva tormiga toime tuled.

Ma põdesin aastaid paanikahäiret veendumuses, et minu seisund on ainulaadne. Kui teada sain, et sajad miljonid inimesed täpselt sama probleemiga võitlevad, oli mul peaaegu terveks saamise tunne. Jagatud mure on pool muret, teadsid juba meie esivanemad. Paanikahäiret põen tänaseni, kuid teadmine, et ma pole oma probleemiga üksi, teeb elu oluliselt lihtsamaks. Armastusega on sama lugu, ka selles on inimesed koos.

See raamat ei taha olla ei autoriteetne suhteõpik ega intiimseid detaile paljastav mälestuste kogu. See tahab olla mõlemat. Autoriteetsuse osas teen muidugi nalja, kuigi teinekord on ka kolm abielu karile juhtinud luuseri kogemusel teatav väärtus. Liiga piinlikku lugemist pole sul samuti vaja karta, ehkki näiteks masturbeerimisest ma juba kirjutasin ning on teatav oht, et kirjutan veel. Ometi püüan selles raamatus olla elulooline ja kasulik korraga, täpselt nii palju kui vähegi võimalik.

Nagu mõnes varasemaski raamatus, räägin seekord sinu kui mehega. Mis muidugi ei tähenda, et sa ei võiks naine olla. Nagu peagi teada saad, on naistega rääkimine mulle alati raskusi valmistanud ja seetõttu on mul sind mugavam mehena ette kujutada. Ära siis isiklikult võta, eks?

Ja üks asi veel.

Mind on üldiselt keeruline jahmatada, ometi tuleb seda aeg-ajalt ette. Viimasest korrast on mõned aastad, kuid seda eredamalt see mul kuklas püsib. See oli tegelikult täitsa tavaline Skype’i-kõne, mina ühes ning Kairi teises otsas. Võib-olla oli tema nimi hoopis Marju, võib-olla Jaanika, igatahes oli ta klient, kellesarnastega pea iga nädal vestlen.

Kairi töötas ühes riigiettevõttes ning oli artikli kirjutanud, mille silumisel mu abi vajas. Täpselt nii vähe ma Kairit tundsingi − paar sissejuhatavat e-kirja ning nüüd Skype’i-vestlus. Käisime artikli üle, andsin mõned soovitused ning pärisin lõpuks, ega tal küsimusi pole.

„On küll,” ütles Kairi. „Mitu korda sa meie jutuajamise ajal seksile mõtlesid?”

Püha jumal, sellist enesehinnangut annab isegi Eestis tikutulega otsida, jäin küsimuse ootamatusest tummaks. Mida ta ette kujutab? Et tema seksikas kiisuhääl mul paugust kikki ajab?

„Eee, ausalt öeldes ei mõelnud kordagi… Kas oleksin pidanud?” kogelesin vastuseks.

„No sa kirjutasid kusagil, et mõtled seksist isegi siis, kui tänaval telliskivi näed,” ütles Kairi.

Kirjutasin tõepoolest. Ja seksist mõtlen vähemalt sada korda päevas, tõsi mis tõsi. Aga ma poleks osanud iial arvata, et võhivõõras naine selle kohta nõnda otsesõnu uurib.

Kõigel, mida me elu jooksul ütleme või − hoidku issand! − kirjutame, on kalduvus bumerangina tagasi tulla. Minuga juhtub seda pidevalt, kuigi on ka vastupidiseid olukordi: ma eeldan, et teine inimene teab minust kõike, aga tegelikult ei tunne mind üldse.

Ma annan endale aru, et järgmised mõnisada lehekülge jäävad mind elu lõpuni jälitama. Ja et edaspidi on Kairil põhjust mind palju julgemate küsimustega pommitada. Kuid hirm − bumerangi või ükskõik mille muu ees − ei saa olla põhjus asju tegemata jätta, nii elus üldisemalt kui ka armastuses. Nii et kinnitagem turvavöö, sest sõit tuleb raju, midagi vähemat ei tihka ma sulle lubada.

Võtku homme mind või saatan

Подняться наверх