Отрывок из книги
Ühel hommikul varjas roosa pilv vaate krahvinna Panina lossile. Seda, et mandlipuu jaanuaris õitsema hakkaks, polnud varem juhtunud. Vanamees tegi telefoniga sellest pilti. Koos koidutaevaga sinise mere kohal sündis haruldane kaader. Burj Khalifa valgusefektid ei saanud lähedalegi. Õues näitas kraadiklaas +13. Mis imelises paigas ta küll elas!
Aastavahetus Tseilonil ja vahepeatus Dubais kinnitasid Vanamehe usku, et maakeral ei leidunud elamiseks paremat paika kui Koreizi küla Krimmi lõunarannikul. Ekvaatori ääres kõrvetas nii, et ei saanud päikese käes võimeldagi. Ookeani laine virutas nagu teokarbi kaldale. Tulisoolane vesi võttis silmad läbi laugudegi kipitama. Aga Krimmis oli harva tapvalt palav. Mustas meres võis vabalt silmad lahti ujuda. Ja keelusilt «Шторм!» tähendas enamasti kõige mõnusamaid laineid. Loodus polnud küll nii lopsakas kui troopikas, kus kõik ohjeldamatult sigis ja üksteist õgis. Kuid siin polnud mürkmadusid, krokodille ega hiigelkaane. Keegi ei kippunud su elu kallale ei vee all ega kuival maal. Majja eksinud skolopender naksas vahel varbast. Aga tema oli elanud siin juba sauruste ajal ja võis tunda ennast peremehena.
.....
Pühapäevaõhtune rahu oli laotunud üle Simferoopoli. Üksnes vaksali ümbruses kees elu hiliste tundideni välja. See oli Krimmi vereringet korraldav süda, kuhu raudsed arterid tõid igal aastal viis miljonit turisti Ukrainast, Venemaalt ja Valgevenest. Südamest suunati toitained veene ja kapillaare pidi üle keha laiali. Feodossiasse ja Koktebeli, Jevpatoriasse ja Sevastoopolisse, Aluštasse ja „Suurde Jaltasse“. Nii oli see käinud Nõukogude Liidu ajal ja jätkunud Ukraina kahekümne iseseisvusaasta jooksul. Nõnda oli see ka tol veebruarikuu pühapäevaõhtul, kui Marina rongi peale astus. Krimm elas oma tavalist harjumuspärast elu.
Perroonil jätsid nad jumalaga. Zaporožje medõel seisis ees viis tööpäeva neljasaja kisakõri, despoodist juhataja ja haridusosakonna kontrollide seltsis. Vanameest ootasid päikesevannid verandas, jalutuskäigud mere äärde, maitsvad lõunaeined ja õhtused tantsud noorte partnjoršadega. Pärast trenni tõi viimane Sevastoopoli buss ta Koreizi teeotsa. Sealt koduukseni saatis teda jutuvada. Marina tahtis olla kindel, et Vanamees elu ja tervisega koju jõuab. Pimeduses trassilt alla laskudes avanes pilgu ees öine tähistaevas. Kuusirp oli selili kukkunud. Isegi taevakehad ei püsinud enam püsti.
.....
