Читать книгу Korvpalliromaan - Mihkel Tiks - Страница 3

Kella poole viie paiku hommikul hakkas päike tuppa paistma. Alguses valgustasid kiired siniseks krohvitud seina. Mõne aja pärast laienes päikeselaik heledale kriimustatud riidekapile, mille ust hoidis ajalehenutsak. Edasi tuli järg torkivate vedrudega ja keskelt aukuvajunud kušeti kätte, millel magas inimene. Sealt libisesid kiired üle tolmuse põranda, jõudes teise samasuguse kušeti ja teise inimeseni. Lõpuks sai tuba päevavalgust täis, kuid magajate und see ei häirinud.

Parempoolsel kušetil nohises Jürgenson. Viktor Jürgenson oli tagamängija. Tal olid väga head kehalised võimed ja kõrgem polütehniline haridus. Ta hüppas üheksa meetrit hoota kolmikut ning oli keskkooli lõpetanud hõbemedaliga. Jürgenson töötas konstrueerimis- ja tehnoloogiabüroos juhtiva insenerina. Juhtivate mängijate hulka Jürgenson ei kuulunud. Ta seisis Kalevis teistest veidi eraldi.

Vasakpoolsel kušetil magasin mina, Kalev Ruus. Mina õppisin ülikoolis filoloogiateaduskonnas. Kalevis olin samuti tagamängija. Mina seisin teistest veidi allpool.

Viktor Jürgenson magas kõhuliasendis. Tema paljas keha oli välja sirutatud ning jalad ulatusid üle kušetiserva. Ta pea oli ühele poole viltu ja pool nägu liibus vastu patja; nii nägu kui padi olid võrdselt deformeerunud. Padjapüürile otse Jürgensoni poolavatud suu kõrvale oli tekkinud väike tume laiguke. Tekk oli Jürgensonil pooleldi pealt maha libisenud ning valge tekilina serv ulatus põrandale. Lihaseline Jürgenson meenutas põgenemiskatsel kuuli selga saanud filmikangelast. Und Viktor Jürgenson ei näinud.

Mina magasin kerratõmbunult, põlved konksus lõua all ja nägu seina poole. Hoidsin padjast kahe käega kinni ja nägin und. Unenägu ilmus minu silme ette katkendlikult ja üksnes suures plaanis. Nägin korvpallimängu. Hetkiti lendas üksnes pall. Siis märkasin kedagi pealeviskel, kuid ei tundnud ära, kes see oli. Sain aru, et see pidi olema meie meeskonna mäng, sest tundus, nagu istuksin ma ise vahetusmängijate pingil. Korraga nägin selgesti Moosest vaidlemas kohtunikuga. Mooses oli teinud viienda vea, protesteeris, kuid pidi siiski väljakult lahkuma. Teda asendas Jürgenson. Siis ilmus nähtavale Relli, kes aga ei mänginud, vaid kõndis, endal kurb nägu peas. Ma pole Rellit varem kunagi kurva näoga näinud. Korraga juhtus midagi ootamatut ja mu südamest käis läbi külm ning mõnus judin. Jürgenson ei saanud miskipärast mängida ja järgmisel hetkel oli tema kuju haihtunud. Ma ei saanud aru, mis on juhtunud, kuid teadsin selgesti, et tagamängijatest on väljakule jäänud üksnes Relli. Samas ilmus kaadrisse treener Kraaving. Kraaving kõndis varumängijate pingi eest mööda, ilmselt otsides, keda väljakule saata. Ta peatas oma küsiva pilgu igal mängijal, see ülevaatus kestis lõpmata kaua ning kogu aeg tagus mu süda metsikult. Kelle treener valib? – ainuke allesjäänud tagamängija olin mina! Kuid vaevalt Kraaving mind usaldab, mõtlesin, mul pole ju kogemusi. Raskel hetkel – sest korraga teadsin ma, et mängu otsustav silmapilk on käes, – tuleb eelistada kindlaid, äraproovitud mehi. Kindlasti saadab Kraaving mõne ääremängija Relli kõrvale, muutusin nukraks. Treener jõudis varumeeste pingi lõpuni ja pööras tagasi. Korraga oli Kraavingu kuju kasvanud tohutu suureks ja kõrgus otse mu pingil kössitava kogu kohal. Käsi tõusis ning hiigelsõrm osutas minu peale. Kuulsin taevast kostvat kõuehäält: „Mine sina!“ Samal hetkel tundsin, et olengi juba mängus. Rabelesin, jooksin kuhugi, aga väljak oli paksus udus. Palli ega kumbagi korvi ei paistnud seal olevat. Kuid see ei häirinud mind põrmugi, peaasi et olin platsile pääsenud. Udust ilmus Relli, kes käskis mul midagi teha. Ma ei saanud küll käsust aru, aga kõik oli ikkagi hästi. Ma mängisin. Siis aga purunes hele vaikus, keegi hakkas kusagil inetu häälega karjuma. Räme kamandav hääl ei sobinud õrna hõljuvasse udusse sugugi. Mis ta ometi peaks röökima, mõtlesin, ta rikub ju sedasi kogu mängu ära. Pealegi kisati mulle täiesti arusaamatus keeles. Kuid, veider küll, hääl ise oleks olnud nagu tuttav. Kuidas saan ma seda võõrast kisakõri tunda? mõtlesin pingsalt. Siis kerkis läbi udumüüri minu ette kõrge lainetav kogu, mis oli mähitud valgesse linasse, välja paistis üksnes jäme pea, irvitav habemetüükais nägu. Lõust nõudis rämedal häälel minu käest palli… Taipasin õudusega, et see ongi vastane. Hakkasin rabelema, hüüdsin Rellit appi ja ärkasin.

Udu kadus ning tuba oli suurt valgust täis. Toibunud, sirutasin käe, et öökapilt kella võtta, kui kuulsin uuesti tuttavat häält. Hääl tuli läbi avatud akna ja kuulus mustavuntsilisele paksule grusiinlasele, kes hotelli all keldrikorrusel väikest hinkaalibaari pidas. Ma olin seal õhtust söömas käinud ning jälginud, kuidas räpases valges kitlis mees hinkaale keetis, ise neid kuiva veini kõrvale serveeris ning samas raha kasseeris. Klaas veini maksis rubla ning hinkaaliportsjon oli samuti rubla, kopikaid ei paistnud ringluses ega kitlitaskus olevat.

Vaatasin kella ja keerasin end selili. Äsjane unenägu, võõras ümbrus ning see, et mind oli meeskonda arvatud, muutis kõik kuidagi ebatõenäoliseks. Viibisin võistlustel Thbilisis Kalevi meeskonna mängijana. Need olid faktid. Eile olime kaotanud kohalikule Dünamole. Täna seisis ees jälle väga tähtis mäng Kiievi ASK-ga. Ise ma muidugi platsile ei pääse, mõtlesin, seegi on fakt. Enne pannakse igal juhul Jürgenson, kes praegu sülge suust välja ajab. Olen viimane varu. Kuid ikkagi, peaasi et ma siin olen. Ja edaspidi…

Selle mõttega kargasin voodist välja ja kukkusin võimlema. Sooritasin oma tavalise kompleksi: käte-, pea-, õla-, kere- ja puusaringe, venitusi ja painutusi. Asusin parajasti põrandal kahe kušeti vahel toenglamangus käsi kõverdama, kui Jürgenson tegi silma lahti, kuid sulges selle kohe uuesti. Alustasin hüppeid täiskükist. Võõrastemajal Abhaasia oli hea akustika. Viktor Jürgenson avas mõlemad silmad ning tervitas mind küsimusega: „Lolliks oled läinud või?“ Hüppasin edasi, ise mõeldes, et kui mina kah üle üheksa meetri hoota kolmikut hüppaksin ja sadat meetrit üksteist null jookseksin nagu Jürgenson, siis võiks ka minu võimlemine koosneda kahest kükist, ühest peeretusest ja kuseleminekust. Veel mõtlesin, vasakul jalal hüpates, et Jürgensonile võib mu tegevus muidugi loll paista, juhul kui ta arvab, et ma loodan oma hommikuse vehkimisega seda ülekohut leevendada, mis mind ja Jürgensoni luues mulle oli tehtud.

Viktor Jürgenson hoovas jalad põrandale ja kobas toolileenilt pükse. Vannituba, tualettruumi ega kraanikaussi meil ei olnud, pidi minema koridori. Jürgenson ajas oma laia triibuga odavast riidest viigipüksid jalga ja vinnas end püsti. Ma ei teadnud ühtki teist meistersportlast, kes oleks nii maitsetult riides käinud. Uskusin peaaegu, et Jürgensonil on täiesti ükskõik, mis tal seljas on.

Jürgenson tundus üldse kuivik. Minuga rääkides kasutas ta alati akadeemiliselt dogmaatilist kõnetooni, just nagu teeks ta iga lausega mulle selgeks mingi absoluutse ontoloogilise tõe, mille kallal ma ise võiksin terve eluaja enam või vähem vihaleajavalt vusserdada. Aeg-ajalt armastas Jürgenson anda mulle puremiseks mõne polütehnilise pähkli. Talle pakkus lõbu näha mind hambaid murdmas selle kallal, mida tema ise juba kooli keskastmes aineolümpiaadidel vaevata krõmpsutas. Tõenäoliselt oli Jürgensonil lihtsalt igav. Teistega ta suurt ei seltsinud, sellepärast majutatigi uustulnukas temaga ühte tuppa. Kord näiteks laskis Jürgenson mul endale seletada, kuidas on võimalik, et meie hotellitoa laelampi, mille ma seina pealt nupust ära kustutan, võib tema teisest, oma voodi juures olevast lülitist uuesti põlema panna. Selline elektrotehniline luksus nimelt oli meie vee ja WC-ta tuppa konstrueeritud. Püüdsin ülesande kallale asudes pingsalt silme ette manada kooli füüsikatunde, kuid ei jõudnud kaugemale Ohmi seadusest ning mõttest, et kui vooluring on ühest kohast katkestatud, siis ei saa teda ometi teises kohas, kolm meetrit eemal, taastada. Ning tegelikult näis mulle palju võimatum, et mingite täiesti nähtamatute elektronidega on võimalik teha valgust, mis kõik muu nähtavaks muudab. Just see oli minu meelest tõeline ime, kuid Jürgensoni meelest ilmselt mitte. Viktor Jürgenson oli minu arvates tark mees. Seda kummalisem aga, et ta ei saanud kõigi oma teadmiste juures aru mõnest hoopis lihtsamast asjast, mis minule tundus iseenesestmõistetav.

Jürgenson oli hea korvpallur: kuigi ta suurde viisikusse ei kuulunud, võis ta üks ühe vastu mängus võita keda tahes ja treeningutel hiilgas sageli. Isegi Relli jäi vahel Jürgensoniga hätta ning karjus siis üle saali: „Appi! Aidake Jürgensoni katta!“ Aga see oli treeningul. Ka kohalikel võistlustel oli Jürgenson väga tubli. Kuid suures mängus tal enam nii hästi ei läinud ja sellega oli Viktor Jürgensoni koht hierarhias ära määratud, ükskõik kui tark ja võimekas ta muidu ka iganes olnuks. Iga mehe mõõt oli tema mäng. Selle lihtsa tõe avastamiseks piisas minul ühest treeningust, aga Jürgenson käitus sageli nii, nagu ei teaks ta oma kohta või ei taipaks, mis alusel privileege jagatakse. Jürgenson kippus käima vale jalga.

Viktor Jürgenson oli minu konkurent: me mõlemad olime tagamängijad, pretendeerisime meeskonnas ühele ja samale neljanda tagamängija kohale. Nagu Boriss Franski jalg terveks saab, pidi Jürgensonil ja minul kahekesi kitsas hakkama. Sellele vaatamata meeldis Jürgenson mulle. Kevadtalvel Kiievis oli juhtunud lugu, mis mulle sügava mulje jättis. Tookord oli Kaleviga kaasa sõitnud ka teine koosseis, kuhu mina kuulusin. Kiievis puhkes mängijate keskel äkki keraamiliste loomade ostmise epideemia. Selline nähtus ei ole iseenesest haruldane, analoogilisi rühmapsühhoosi-ilminguid võib täheldada ka turismireisidel ning korvpallimeeskonnaski kujunes vahel välja kõrgendatud nõudlus teatavate B-grupi toodete suhtes, olgu siis tegu mõne haruldase seebisordi, hambapasta, deodorandi või muu sellisega, olenevalt kohaliku tööstuse ja kaubanduse eripärast. Kiievis tuli niisiis ilmsiks korvpallurite nõrkus tarbekunsti, täpsemalt öeldes savist kannude vastu, millele oli antud hobuse, sea, koera või mõne muu looma kuju. Mina näiteks ostsin endale viierublase pruuni anuma, mille kujus polnud raske ära tunda oinast ning mille kavatsesin viia kingituseks Helenale. Ühel pärastlõunal korraldati hotellitoas ostudest väike tarbekunstinäitus, mis nägi välja nagu omapärane keraamiline loomaaed. Eksponaat, mille olin välja pannud mina, sai aga ootamatult ühe terminoloogiaalase vaidluse ajendiks. Arutelu keskmeks kujunes kitsalt semantilise iseloomuga probleem: kumb tavakeeles juurdunud nimetus, kas „oinas“ või „jäär“, tähistab selle tuntud koduloomaliigi sugupuu viljakat ja kumb viljatut haru. Poleemika, mis algselt hõlmas paari duubelmeeskonna noormängijat, leidis elavat vastukaja ka paljudes vanema generatsiooni korvpallurites ning kasvas peagi ulatuslikuks diskussiooniks. Et sümpoosion kippus näituse korraldajate poolt ettenähtud aega ületama, siis tuli seda jätkata korvpallureid võistluspaika viivas autobussis. Samal ajal kui bussi eesosas selgitati tuhandendat korda, millisest sõidureast keegi tuli, kuidas kallur sõiduki külje ära äestas, kuidas siinmail maksab tugevama pleki reegel jne, jne, jätkus bussi tagaosas arutelu. Järsku sekkus tulisesse sõnalahingusse seni osavõtmatuks jäänud Aleksander Karrell. Ma ei suuda tagantjärele enam tuvastada, kas Relli ise oli näitusel mõne väljapanekuga osalenud või mitte. Aga kaldun arvama, et mitte, sest oma kunstieseme hilisemal vaatlemisel, n-ö koduses analüüsis, täheldasin ma Kiievi keraamilise animalistika juures teatud naivistlikke sugemeid, mis kunstiteose väärtust mõnevõrra kahandasid, Rellil oli aga suhteliselt arenenud maitse. Nähtavasti esindas Relli tookordses vaidluses lihtsalt minu teooriale vastandlikku koolkonda. Sest miks oleks ta muidu pidanud haarama minu uhiuue kõrgkoolitekli ning oma väite efektiivsemaks tõestamiseks selle noka bussi piletikompostri abil temale omase põhjalikkusega mulgustama. Selle võttega oli tõde välja selgitatud: totakas nägu, millega ma oma „komposteeritud“ rebasetekli alt vaatasin, tõestas ilmekalt Relli hüpoteesi paikapidavust, oli see siis milline tahes. Ei naernud ainult üks mees, Viktor Jürgenson. Buss peatus parajasti spordihalli ees ja Jürgensoni Rellile öeldud sõnad kostsid selgesti üle kõigi:

„Sa katsu ise see müts välja teenida.“

Sellest ajast peale hakkas Jürgenson mulle meeldima. Kuid meeskonnas too vahejuhtum tema aktsiaid muidugi ei tõstnud.