Читать книгу Kättemaksukontor. 2. osa Kirst 3.osa Kulturistid ja kummipuu - Mihkel Ulman - Страница 4

Ei seisa. Neil meestel ei seisa naiste peale, kes on neid varem erutanud. Või kes peaksid neid abielutõotuse kohaselt heas ja halvas, tervises ja haiguses kütkestama, kuni surm neid lahutab. Kuna üht neist erutab vaid surma lähedus, kipubki tema kaunist hirvelikust kaasast selle kirstuloo käigus võluv laip saama. Ja kuna teist meest paelub juba mõnda aega oma naise asemel teine, kaks korda noorem, on ses halenaljakas sündmuste rullumises hetk, mil hoopis meest ähvardab lahkumine tema truudusetust kerest. Ja see oleks suur kaotus. Mees on suur. Hea tervise seisukohast liiagi suur. Kolmas ei taha aga senist sekretäri mitte ainult pruukida, vaid ka näha, sest pesumaja poistel sekretäre pole ning põhjus, miks pomost sai alamklassi tööline, on suuresti seesama sekretutka, kes toppis oma nipsaka nina häbematul moel tema ellu – mitte pelgalt püksi, kus on selliste koht – ning mehe nii töö, kodu kui ka puhkehetke mõttes pankrotti põrutas. Pole positsiooni, pole ka seksi – võim on seksikas.

Niisiis – ei seisa.

Ja hingata ei saa.

Selleks pole vaja kirstuga maa alla sattuda, nagu elu ja surma piirile käkerdatud gasell. Piisab üleelamistest, mis südame rütmist välja viivad. Ja mille tuunimiseks määratakse hinnaline kümnekorraline barokambriseanss. Kuivõrd meie esimesel kohtumisel uurija Frida Arrakuga sai ta ametipositsiooni ja võimu kuritarvitamise eest mäletatavasti riigimendist kinga – säh sulle seksikas võim! –, siis polnud tal suurt vahet, kus ta argipäevadel, mis nüüd enam tööpäevad polnud, oli või ei olnud.

Frida oli üleni töö – tema elus polnudki juba ammu midagi muud kui töö – ja lakkas naisena seega olemast. Ta ei söandanud ainsatki tunnet tunda ega ühtki peateelt kõrvale kalduvat mõtet mõelda. Peatee oli ellujäämisinstinktist tulenev edasikestmise püüe. Igas mõttes. Kuivõrd siin ilmas on ikka nii – oh et see Tammsaare klassikaline lause ka kehtimast ei lakka! –, et kõik krahhid saabuvad korraga, oli ellujäämine üsna piiripealne harjutus. Elu ja surm käivad alati käsikäes ja kõrvuti, ent sedapuhku oli lugu tavapärasest veel piiripealsem.

Mees oli teise leidnud.

Mida see nüüd enam tähendas, et märgid olid ammu õhus ning Frida enesestmõistetavasse abiellu muhvigi ei panustanud. Jah, ka muhv võis siinkohal kujundina kõlvata. Kasvõi hetkeks, mängeldes oleks naine pidanud end juba ammu rollimängudeks kokku võtma. Üllatama Martinit näiteks stiilseks daamiks riietumisega, käpakesed muhvis – oi-mai-saa-ai-mai-või-tehke-minuga-mida-soovite-härra. Ent need mängud olid aastaid mängimata, sest töö-töö-töö neelas kogu Frida olemuse ning ta leidis loogiliselt, et nii mees kui kolleegid peaksid säärase pühendumise eest niigi tänulikud olema. Pühendumine ületas kohati ohverduse piirid: nüüd siis oli naine ohverdanud abielu, enese kui naise ning ka kolleegidelt kinga pälvinud.

Liiga tublid teevad kadedaks. Kui liiga tubli oma ülipüüdlikkuses ametiõigusi kuritarvitab – või kui mõnd jõulist sooritust on võimalik sedasi tõlgendada –, keerdub kauane kadedus kättemaksuks. Pooltki mitte nii suutlikud mehed kasutavad juhust ja tõukavad tülikalt tragi tädi mängust välja.

Sünnipäeva sarimõrvar ja Marioni räpane korteriperemees olid kaheraudse bumerangina Frida vastu pöördunud ning ta oli olemast lakanud.

Järele jäi visalt funkav kere. Kindlasti olid Frida vanemad kord seda keha sigitades teineteisesse vähemalt armunud olnud – juhtus selle tundega siis hiljem, mis kastmata taimedega ikka juhtub. Nüüd oli see kunagi nii kena korpus ligi viiekümnene ülekaaluline vormitu ja toonuseta mass. Kõike oli liiga. Liiga paks, valge, vedel. Kurb kere. Mille sisemuses tahtsid kõik elundid ükshaaval ja korraga üles ütelda.

Seni kuni Frida pidas aru, mil moel seda keret nüüd, töötuna ja rikka abikaasata toita ja katta, käis süda rütmi ja rütmist välja, nagu ise tahtis. Sapipõis surus ja pakitses, nii et ühtki liigutust ei saanud ega tahtnud teha. Magu kääris ja soolikad ägisesid. Allpool vööd… mis iganes, kliimaksivaevustest pole viisakas rääkida.

Kuni ta kurja robotina endale igasuguseid tundeid keelates ellujäämise plaane B-st Z-ni, kogu tähestiku ja Mendelejevi tabeli ulatuses välja mõtles, saatsidki arstid ta korduvatest varasematest ületöötamise kogemustest lähtudes barokambrisse. See on üks überhinnaline ja kõrgtehnoloogiline kapsel, millega võiks õigupoolest ka avakosmosesse lennata. Hermeetiliselt suletud tehnikaime sees tõstetakse rõhku, mis ergutab kõiki organeid ja kudesid raku ja aatomi peenmateeriani välja. Need peavad kasvavale rõhule vastu astuma, et mitte lömastuda. Ja kümnekorralise ravikuuri järel ongi ihujupid dresseeritud enda eest ka tavarõhus võitlema.

Mõne aasta eest läbitud ravikuur jäi ses plastik-teraskirstus seitsmenda korra järel seisma. Fridale tuli kallale – või appi, kuidas just tõlgendada – üks tema loendamatutest nohukordadest. Kui te sellele sitkele naisele näkku vaatate, võite hõlpsasti ära arvata, et tal olid lapsena adenoidid. Ninataguste limaskestade patoloogilised paksendid. Nende tagajärjel oli tal üldise kogukuse kohta liiga väike nina, ettepoole turritavad ülahambad, gooti suuvõlv pidevast lahtisui magamisest ja öine lustakas norskamine koos hingamisseisakutega, mis teda just erootilisemaks voodikaaslaseks ei teinud. Põhjamaa lastele omased adenoidid jätsid naisele eluaegselt deformeerunud ninalimaskestad, mis tegid igast viirusepojast raju nohu. Kes on korragi nohusena lennukis lennanud, kujutab ette, milline piin ja valu on ülerõhu käes neelatamine, kui see va solvumise tõbi kallal on, nagu need vaimuinimesed nohu tituleerivad. Nina on kinni, kõrvad lähevad neelatades nii valusaks, et tunduvad kohe lõhkevat, ja lennukist maha ka ei saa. Barokambrist saab visa undamise ja trummeldamise järel siiski mõne minutiga välja. Rõhku langetatakse nii kiiresti kui võimalik – ja koos oma kisendavate kõrvade ja klaustrofoobiaga oledki sa sealt väljas.

Armastuseta seisma jääda ähvardav armastuse organ ehk süda karjub kirstu järele, saab ajapikenduseks kosmosetehnoloogilise kapsli ja solvumist väljendav krooniliselt nohune nospel omakorda karjub kõrvadega võidu sealt välja. Nõnda siis juhtuski, et Frida oli ka barokambris, mis pidi tema elu pikendama ja südant turgutama, pehmelt öeldes rahulolematu. Raskelt väljendudes tabas teda kõrgrõhukapslis totaalne paanika. See vähene, mis temast pärast vallandamist järele jäi, rabeles ja kibeles vabadusse. Veel hullemini kui ainsamal solaariumi-katsetusel.

Sellessegi katsetusse ei sukeldunud Frida mitte oma mehe pärast. Vaid mentide suvepäevade pärast. Suvepäevadega kaasneb paratamatult riidest lahti koorimine. Saun ja järv ja mis kõik, teate küll. Ka siis, kui korpulentsed kõrgspetsialistid kavatsevad ürituse eos kombekalt rõivile jääda, teeb palavus ja siider, melu ja õlu oma ning seal nad siis kooruvadki nagu ülemõõdulised valged vaglad, maismaale eksinud vaalaemad.

Pollarite päikesepäevade eel vaatas Frida end üle pilguga, millega ta oleks pidanuks end oma seadusliku mehe paelumise ja kütkestamise nimel (mis töllakad sõnad armastuse tekitamise ja alal hoidmise kohta!) iga päev seirama. Nüüd märkas ta, et elegantse poisipea asemel on tal peas nagu lamandunud vili, mis stressi tõttu poole päevaga rasvaseks imbub ja ta kujutu kampsuni õlgadele kõõmahelbeid puistab. Selle sai lühemaks lõigata – siis seisis jälle. Erinevalt meestest, kes külmaks jätvate temakeste peale ümber ega lühemaks lõikamisest teatavasti seisma ja käima ei saanud ega jäänud. Isegi mehed pole masinad. Õrnakesed… Magamata öödest kottis ja kortsulised silmad olid nagunii prillide taga. Need sai veetapesu karnaubavahaga puhtaks ja lõhnavaks nühkida – prillid muidugi, mitte silmad, mis olid seoses ametiga liiga palju näinud, et neid üldse enam päris puhtaks saaks. Nii tekkis puhtuse illusioon. Valge ja lõtv, pekipolstri ja tsellukaga ihu aga tuli esmaabi korras pruuniks praadida. Mingit muud 911 hädaabi-varianti polnud. Pruun tundub pringim ja optiliselt vaoshoitum.

Nõnda siis Fridakene end vakku suruski. Plastpannile surisevate lampide alla, mis pidid väidetavalt hiljuti vahetatud, korras ja turvalised olema. Tegelikkus selgus järgmisel päeval – Frida värvus üleni kärtspunaseks, põles ja pakitses ja viskas ülejärgmisel päevale suure osa oma valgeks põlatud nahast lihtsalt maha. Kogu raha eest. Nagu põlev ja piinlev matsakas madu.

Aga erinevalt barokambri kirstust oli solaariumi vahvliküpsetaja poolte vahel vähemasti pragu. Kuivõrd ta tõmbas ise vabatahtlikult endale selle sarga kaane peale, enne kui ahjunuppu vajutas ja end täiesti omal tahtel nahatuks praadis, siis ta sai esimesel hirmusähvatuse hetkel ülemist poolt taeva poole tõugata ja veenduda, et pääseb kitsikusest sekundiga välja. Silma pilutades võis prao vahelt välja näha – nende kontroll-pilutamiste tagajärjeks oli Frida niigi õrnade, arvutimonitorist vaevatud silmade põletik – ning hetkelist illusoorset kergendust tundes lõdvestuda ja surisevate lampide vahel unne vajuda. Sealt unest väljumine ei olnud aga paraku just kõige lustakam.

Kui kõrvetavad killer-lambid plõksatusega välja lülitusid, lõi naine silmad pärani, avastas end sargas, klaustrofoobia lahvatas lakke ning vaene ilu nimel ohvri tooja põrkas istuli, lõi otsmiku ära, pidi koletu riistaga tükkis ümber kukkuma ja spontaanselt pissile hakkama. Ning kui šokk, punetamine ja koorumine oli läbi, kattus uurijanna nende loomkatsete tagajärjel plingi ja jäiga nahakihiga, mis ei lasknud pooridel hingata ning sai suurepärase valiku äraspidi-puberteetilisi vistrikke.

Tookordne solaariumifarss krundiks all, tundis ei-tea-mille-nimel ellu jääda püüdev Frida end nüüd barokambris niisiis nagu puuri pistetud loom. Liiga väiksesse puuri, milles surve kõrvades painavalt muudkui puuris. Oma ahastusega ihuüksi silmitsi kokku pakitud ka veel. Töötu-mehetu-mõttetu-sihitu. Raadio mängis ja medõde naeratas. Surve kasvas – ja ikkagi kippus armastuse organ võimetust valust ja vihast, hirmust ja lootusetusest lõhkema. Kui tehislik surve oleks praegu järsult lakanud, oleks Frida süda ribadeks lennanud nagu kurb ja mõttetu konn. Või nagu süvamerekala, kes abivalmilt kaldale tõstetuna plahvatab.

Milleks-milleks-milleks, pulseeris naise valutavates kõrvades.

Ta üritas ristsõnu lahendada – kiidetud olgu vitriinitäied mõtlemise ja elamise aseaineks koostatud ristsõnu, millesse saavad end peita koduperenaised, kes enam seriaale vaadata ei suuda; taksojuhid, kes kliente rohkem ootavad kui sõidutavad; haiged, kes otsivad krisskross-meetodil põhjust ja võimalust terveks saada. Ent Frida kadestatud ja nüüd ilmselt lõpuni kasutatud ajude vahel ei liikunud ühtki sõna ega tähte.

Frida ei aimanud (nagu me kummastavaid kokkusattumusi ja uskumatuid seoseid enamasti ju ei aimagi), et just samal ajal on ka üks teine naine kirstus. Ja ikka kohe päris kirstus. Ei midagi teraapilist ega sümbolistlikku. Kirst mis kirst.

Lähisugulane ka veel. Fridaga põhimaterjali poolest sarnane. Kui ta poleks lasknud elul oma põhimaterjali iseenese paroodiaks ja karikatuuriks moondada. Tema onutütar Alis oli samuti brünett poisipea ja lopsaka suuga naine. Ta nägi oma kahekümne viiest eluaastast palju noorem välja. Kleenukene hirvekene. Hiigelsuured heitunud silmad kõhnas näos. Üleloomulikult pikk kael ja haprad õlad. Õrnad käed ja pikad peenikesed jalad. Muinasjutuline gasell-kaunitar. Ja puha kirstus.

Alis lebas kirstus nagu lähisugulane Fridagi. Tema seaduslik abikaasa seisis tema kohal ja tegeles… kuidas seda nüüd viisakalt nimetadagi? Onaneeris. Masturbeeris. Pani pihku. Kuidas soovite. Mees nautis naise hirmu kirstu suletuse ees – klaustrofoobia on omane kõigile elusolenditele, ka loomad lähevad endast välja, kui on tahtevastaselt kitsikusse kängitsetud. Samuti tema hirmu mehe enese ees. Pruukis naisel end liigutada ja mees haaras kohe ühe käega tal valusasti juustest – seda valusamini, et lühikesi juukseid oli keeruline sõrmede vahele saada. Teise käega laksas talle oma meheuhkusega vastu nägu. Ei oska lugu pidada ja imetleda? Said nüüd!

Just oma käsi pakkus mehele nende riituste puhul suurimat rahuldust. Ta oli püüdnud kirstu surutud naist loomulikul viisil võtta ja pruukida nii tema suud kui kätt, mis abieluvande järgi nii heas kui halvas nii taevaste kui maiste seaduste järgi talle kuulusid, ent oma käsi ja piiga paaniline nägu pakkusid mehele ikkagi pööraseima purske.

Mehe nimi oli Ronald. Selge see, et Reagani auks. Ja nii nagu Ameerika president jäi elu lõpuni oma isiksuse süvatasandeil ikka vestern-näitlejaks, lohistas ka see Ronald siin äärelinna majakese salasoppidesse sätitud kirstu veerel pihku pekstes endaga kaasa teismeliseea kompleksite ja juhuste kokkusattumusena sõlmunud saatuslikke ahelaid. Saatuslikke nii endale kui teistele. Neist ahelaist algas nii tema kutsevalik kui seksuaalsed eelistused, nii põhjatu ebakindlus ja alaväärsus kui ka sellelt pinnaselt võrsunud julm vägivaldsus. Otsatu ja ääretu. Kuni Fridaga kohtumiseni. Miski siin ilmas pole juhuslik.