Читать книгу Kättemaksukontor. I osa. Inglid ja närukaelad - Mihkel Ulman - Страница 5

Taas oli ühest maalilisest maastikust saanud sündmuspaik. Tänu sellele oli Fridal ja Gerthil põhjust värsket õhku hingama minna. Frida tegi seda suisa puhevil ninasõõrmetega – kui naine oli keskendunud, tõusid tema ninatiivad viimase võimaluseni kikivarvule, ja keskendunud ta oli, sest tal oli vaja pintsettidega ühest kaunist suust toidupalake kätte saada. Gerth seisis pisut eemal ega nautinud maalilist maastikku mitte üks põrm. Taevast kihutas meretuule kallutatuna teravat sodi, mida ilmateates nimetati jäiteks, kõik näoosad aga ütlesid selle kohta üksmeelselt: «Fui, kui valus ja vastik ja külm!»

Frida kui prillikandja võis sellele loetelule lisada piiratud nähtavuse – prilliklaasidel teatavasti veel kojamehi pole – ja kulukuse. Talveperioodil kulub kõigi eluks oluliste asjade, toidu, kütte, elektri ja kütuse jaoks poole rohkem kui suvel. Ja see oli ka põhjus, miks tema peres lemmiklooma ei olnud.

Kuna loodus ja saatus neile lapsi ei andnud, oleks võinud ju tühikut loomakeste-linnukeste-kalakestega täita, aga ihnsus ei lasknud. Kui asju õigete nimedega nimetada. Frida oli liiga kooner, et lemmikloomade pidamise ja vedamise peale kulutada. Ehkki tema ilus isane tegijamees teenis vägagi hästi, ei raatsinud kleenukese riigipalga peal tiksuv naine ikkagi ühtki ülearust senti kulutada mitte millelegi, mis oli kuidagigi välditav. Võimalik, et see oli tingitud nõukogude lapse tagasihoidlikust kasvupinnasest.

Ei olnud väikese Frida lastetoas midagi dramaatilist, mida ta oleks tahtnud näiteks psühholoogile rääkida. Tavaline defitsiit ja loetud okupatsioonirublad. Pioneerilaagrid ja Kotkapoja võistlused, milles poisilikult sitke plika lausa piinlikult edukas oli. Kergejõustiku ja võrkpalli, sõudmise ja jalgratta treenerid sikutasid teda igaüks oma poole – võimekas ja andekas oli ta. Toitu ja rõivaid oli vaja jagada vaid ühe venna ja õega, otseselt polnud puudust millestki peale liikumisvabaduse – raudne eesriie ju –, aga seegi ei puudutanud plika Fridat otseselt. Ja ometi oli temas – võib-olla apteekrist vanaema geenide mutatsiooni tulemusel – äärmine koonerlus, mis pani ka käsilolevast suukesest välja õngitsetud kassitoitu tavaolukorras sentides ja kilodes hindama.

Antud juhul oli aga seesinane toit osa väga valesti komponeeritud pildist. Mitte keegi ei taha miinusviielist maalilist maastikku nautida. Jäitesajune põhjarannik jäetakse pigem enese või teiste tapjate pärusmaaks. Kui sinna aga tapatööle minnakse, tavatsetakse pigem alla hüpata või sõita, mitte selle tarbeks pidulauda katta.

Ent just kaetud laud oli nõelteravate raheterade alla seatud. Selle oli ilmselgelt katnud mingi esteetmaniakk. Laitmatu laud lumivalge lina ja küünlajalgadega. Ooperimeloodiad vaikseks monotoonseks taustaks. Maitsekalt riietatud ja hästi meigitud noor blond daam laua taga. Ainult et äärmiselt surnud, sest tema kõri oli tordinoaga läbi lõigatud. Ja tal oli suus just seesama, mida Frida ninasõõrmeid puhitades asitõendite kotikesse korjas.

Kassitoit.

Ja jäide põrkus tema jahtunud näolt tagasi. Teraval sahinal. Kssksskss…

Frida nentis külmalt: «Nüüd pole enam kahtlust. Meil on sarimõrvar. See on neljas ohver. Asjaolusid pole mõtet enam ajakirjanduse eest varjata. Vähemalt teised noored blondid naised teavad ettevaatlikumad olla.»

Meil on? Neil oli praktiliselt vaid natukene kassitoitu. Teoreetiliselt oli neil ka neljas kaunis surnukeha. Ja pedantse Gerthi püüded faktide vahel seoseid leida olid neil kahtlemata ka.

Gerth pakkus oma stiilset šerifikaabut kohendades: «Võimalik, et tegu on maniakaalse kassipidajaga.»

Hmm, kes püüab neidusid kasside kombel pidada ja vihastab sellepärast, et nood siiski kiisud pole ja kassitoitu ei naudi?

«Või kassivihkajaga?» pakkus Frida. «Whiskas ilmselt, nagu eelmistel kordadel. Seda kassid ostaksid… Või siis, nagu laulab mingi vastiku, aga erutava häälega mehemürram: «Kassid maitsvaks muudab Whiskas.» Tuleb ohver kindlaks teha ja vaadata, mis seos tal kassitoiduga on.»

Gerth muigas üleolevalt – vastikult erutava häälega mehemürram – milliste tühiasjade peale naised olenemata east erutuvad, vaesekesed. Siis hüpoteesis ja sünteesis ta edasi: «Pigem kassidega. Seos kassidega. Minu arvates on tegu inimesega, kes võtab kasse väga isiklikult. Võib-olla on keegi ta kassi nälga jätnud?»

Interneti kommentaariumides mürgeldasid samas kommarid, keda ärritasid igasugused teated ja lood loomade varjupaikadest, palved kodutuid kasse-koeri aidata või neile kodu leida. Nad pommisid raevunult stiilis: inimestelgi-vaesus-majas-mida-kuradit-te-loomi-kaitsete-päästate-potitate! Võis see olla keegi, kellel loomakaitse ära lülis? Keegi nälginud esteet, kellel polnud õieti süüa samal ajal, kui Koit Toomegi lasi Facebooki tegeliku toimimise tõestuseks oma kolmekümnel feissari-sõbral koerte varjupaigale uued katused ehitada. Olid need tapetud temakesed ehk loomakaitsjad ja varjupaikade aktivistid? Neis kohtades kühveldasid krantsisitta ja nutsid iga magamapandud peni pärast, nagu lihane vanaema oleks surnud, reeglina väga ilusad tüdrukud. Justkui tõestus, et ilus hing eeldab ka ilusat ihu – pole midagi sedasi, et inetukesel on kaunis hing ja olge õnnelikud. Gerth otsustas taas kord, et tema kunagi-tulevaseks naiseks saab igal juhul ainult ilus naine. Koos ilusa hingega. Kus samas ei tohiks liiga palju kasse-koeri olla. Ja ta teeb kindlaks, kas need külmaks tehtud näitsikud pole mitte varjupaikade head ja ilusad haldjad. Sarimõrvale tuli piir panna enne, kui kõik head ja ilusad maha olid tapetud – muidu poleks Gerthil kedagi kosida ega abivajavail loomadel kellegi peale loota.

Mõrvar igatahes oli suisa koletu korraarmastaja. Veel perfektsem pedant kui Gerth.

Frida loetles sellele viitavaid tunnuseid: «Ohvri juuksed on mõrvar pärast veretööd taas korralikult ära kamminud. Rõivastel pole ainustki volti. Käed ja jalad asetsevad absoluutselt sümmeetrilised. Sõrmed on kokku põimitud. Ja pealegi ei püsiks laip istuvas asendis, kui ta oleks millimeetri võrragi tasakaalust väljas. Millest see kõik meile kõneleb?»

Gerth sikutas oma edevat halvailmakeepi tihedamalt endale ümber ja ütles: «Ilmselt viis ta mingit rituaali läbi.»

Frida ei kuulanudki Gerthi versiooni – vastas endale ise, nagu sellised iseteadvad tantad ikka tavatsevad: «Või tundis ohvri vastu mingit veidrat austust… Aga võib-olla isegi armastust mingil äraspidisel moel… Muide, üks tähelepanek veel. Kõik ohvrid on omavahel äravahetamiseni sarnased. Vaata… Saledad pikajuukselised blondiinid klassikaliselt kauni näo ja kehaga, nagu iluideaal.»

Naine mõtles samas, et sellised kaunitarid ongi tegelikult kõik omavahel sarnased. Eripärade ja stiilita. Ei mingit põnevust ega võlu – ühe vitsaga löödud. Ja mõni neist mingil arusaamatul põhjusel maha löödud. Mõni neist rikaste keskealiste härgade ülikonna kaunistuseks kositud. Soovitavalt miss. Sest kui nad kõik juba nagunii ühesugused on, siis olgu vähemasti tunnustatud sugupuu või rosettidega. Näitusekoerakesed.

Nii need kaks vastandlikku kriminalisti koerakestest-kiisukestest mõtlesid, ilma et oleksid saanud seda teineteisele rääkida. Tüli oleks majas olnud. Õieti küll taeva all. Et seal taeva all oli kõik nagunii valesti, jätsid Gerth ja Frida sõnatul kokkuleppel väljendamata kõik, mis oleks võinud neid teise peale vihastama panna. See oleks pikendanud sisse pääsemist. Tuppa. Paluks rutem. Brr.

Gerth konstateeris: «Laud on kaetud kolmele. Ma pakun, et siin oli kolm inimest.»

Frida kergitas põlglikult kulmu, mida oleks tulnud taas kitkuda – kui ta just ei soovinud endale tagasi toekaid Brežnevi kulme, millega loodus oli teda õnnistanud. Või mida teadis näiteks mingisugune Gerthi-sugune upsakas jõmpsikas Brežnevist või tolle kulmudest? Kellele küll tuli mõte panna paari kahest eri põlvkonnast, omavahel sobitamatu iseloomuga ja meelelaadiga mendid? Frida kähvas jäisemalt kui taevast põiki silme vahele vihisev jäide: «Hm! Seni oleme leidnud ainult kahe inimese jäljed… Kas keegi ei võiks selle imala loo lõpuks kinni keerata?»

Pleierit vaigistades langes Gerthi pilk CD-ümbrisele. Lakmé. Mis iganes. Ah-jah, vist ooper. Ooper Lakmé. Noormehel polnud küll teab mis vägevat lastetuba, aga ta oskas lugeda ja näidelda, teades otsekui peast, millisest ooperist seesinane nutulaul pärines.

«Lakmeee. Flower duet. Leo Delibes. 1881,» tulistas Gerth.

Fridal oli piisavalt elukogemust ja teenekust, et mitte piinelda sellepärast, et ta päris igal alal süvaharitud ei olnud. Ta noppis Gerthi eruditsioonidemonstratsioonist välja selle, mis oli talle tema elukutse juures oluline: «Niisiis on meil tegemist kassisõltlasest ja ooperigurmaanist maniakiga. Miks kõik pahelised tüübid head muusikat armastavad?»

Geid on esteedid, maniakid on gurmaanid, psühhopaadid on kaunishinged.

Gerth nõustus vaikides ja osutas kiiduväärt leiule: «Statiivijäljed on maas. Ta on oma toimingut pildistanud või filminud.»

Frida turtsatas peaaegu heakskiitvalt: «Tõepoolest, vaevalt et ta päise päeva ajal teleskoopi kaasas kandis. Arsti sõnul on seegi naine tapetud kella kahe ajal. Nagu eelmisedki kenakesed kellakahesed kassitoidulised.»

Gerth mõtles: oleme vaimukad ja sõnaosavad oma kenakeste kellakaheste kassitoidulistega, jah? Ent nõustus vaatamata sisemisele kadeduseussile – piinlik lausa, miks peaks noor kena mees, kellel on kõik alles ees, kadestama matsakat erru valmistuvat matrooni, eks ole! «Millegipärast on kellaaeg talle tähtis tõesti.»