Читать книгу Ohtlik lend. Ahvatlus - Mihkel Ulman - Страница 4

See ei ole orgasmiraamat.

See on üksildase mendi Andres Västriku järjekordse töövõidu eriti intiimsete tagamaade saaga.

Aga orgasmid on siin, oh piinlikkust ja elutervet kõdi, üheks peategelaseks küll.

Andrese omadega on nii, et… Tahate ikka teada? Väga hea. On nii, nagu paljude meestega sageli. Nagu paljude inimestega (loe: meestega) juhtub, pole tema oletused tegelikkusega just päris kooskõlas. Ta arvab siin loos, et sai, kui ei saanud. Just-just, see variant jah. Mitte see, et luiskab, et sai, kui ei saanud. Umbes nii, et teised jäid päris ilma, mina oleksin peaaegu saanud. Temal on sedapidi variant, et ta arvab, et sai, kuigi tegelikult… Ei, ta pole silmini segi. Vähemalt mitte neil hetkil, mil ta arvab, et saab. Enne ja pärast on meie vapper Västrik ausalt öeldes täis küll. Sulaselget alkoholi. Mitte midagi moodsat. Aga selle eest väga täis.

Meie loo peategelased kipuvad olema siiski pigem naiste orgasmid.

Nemad teatavasti ju sageli ei saa, kuigi teesklevad ja väidavad, et saavad. Selle ahvatleva loo temakesed saavad. Ent paraku pole keegi neist päris õnnelik. On viis nii erinevat naist, kui üldse olla saab. On viis maailma kõige erinevamat suhet ja suhtetust või suhtetuska, kui üldse olla saab. Kõik need naised on omavahel öeldes päris osavad orgastikud.

Kõigi naiste õpetaja ja aluspüksatuse väsimatu populariseerija Kim Catrall võib rõõmus ja rahul olla. Ehkki enamik meie loo naistest pole temast suurt midagi kuulnud, ammugi mitte lugenud, on üllatavalt suur osa Põhjamaa depressiivse väikerahva naistest ikkagi oma orgasmidega päris toredasti toime tulnud. Mõnikord on muist neist naistest üllatunult sirvinud naisteajakirjade õpetusi. Oleks nagu tuttav, aga poleks nagu ka.

«Kes siis seda justkui koogiretsepti õpetab?» oli Pärnu kunstipoe perenaine jahmunud. Ehkki ta on juba ligi 70aastane, on daamid muide ka olnud aegadel voodielu nautinud. Nii siis, kui sellest pole olnud kombeks religioossetel põhjustel rääkida – justkui oleks Jumal naisele kogemata ja eksikombel kliitori nikerdanud – kui ka siis, kui Nõukogude inimesel mäletatavasti seksi ei esinenud. Voodis funkasid emandad ikka üsna samamoodi kui täna. Ning kunstimüüjannale tundus kuidagi väga loomuvastane kogu see naisteajakirjade nipindus, mida toataimede ümberistutamisega kõrvuti jagati. Selline avalikkus muutis proua meelest toimingu, mida ta oli elu aeg üsna häbematult ja ohtrasti nautinud, kuidagi odavaks ja tehniliseks. Sellepärast ei räägi me sõnagi sellest, kuidas daamil praeguses auväärses eas need lood on. Tal on sõber. Temast kümmekond aastat noorem. Sellest faktist piisab, härrased! Ajastul, mil kena küpses eas kunstikaubitsejanna jagas nii kunsti- kui naiselikku naudingut nii kollektsionäär Robert Maiste kui Heinar Suursooga, polnud seltskonnakroonikat. Nii et meie ei tea midagi.

«No ma ei tea, kui selleks on vaja ülikoolis käia, et osata sihukesi asju ajakirja üles panna, siis ma tänan küll taevast, et mina ülikooli asemel vangis istusin,» turtsatas Kerttu. Ta oli Pärnu ranna baaris oma eluga väga rahul, pooltel öödel nädalas, kui mees end liiga lääbakile polnud joonud, käis isane ilu temast üle. Ega Kallel ööpäeva jooksul ühtki muud ülesannet ei olnudki. Ta oli töötu – kesse majanduskriisiaegse tööpuuduse harjal äsja vangist vabanenut värbab? Ainult eriti tugevad eksemplarid suutsid hoiduda uuesti kinni kukkumast, kuhu pehmelt öeldes jahe riik neid suisa tõukas. Ning ajakirjade ja teleka lihtsameelsus ja elukaugus oli Kerttule tõepoolest kergendus. Olid jutuks orgasmid või sotsiaalhoolekanne – nii nunnult naiivsed jutud, jummala eest. Ehkki vangla pole kaugeltki koht, kus eluülikoolis käia, polnud ta siiski millestki nimetamisväärsest ilma jäänud.

Rita Leidpalu… Tema oli pärast oma kapikujulise Gunni viskumist tema parima sõbratari rüppe üldse ilma jäänud. Mehest vähemasti. Orgasmidest lubage taktitundeliselt vaikida.

Ja nüüd Västrikud. Andrese lahutatud naine Katrin kandis ikka sama nime. Temal olid orgasmid vägagi olemas. Samavõrd kui Andresel polnud omi laenguid kanaliseerida mujale kui töhe ja öhe, kus voolas piiramatult kärakat, aga armastust ei olnud. Ei ajutist ega päris paarilist. Kujutatakse ette, et parimas eas vaba meesterahvas võib igaks päevaks uue armastuse noppida. Tegelikult on väga teistmoodi.

Oled töölt baari minnes täiesti tühi. Töölt lähed baari sellepärast, et kodu on tühi – kes seal üürikorteris olla võiks? Akvaariumigi viis Västrik targu politseimajja oma kabinetti, et nood ainsad, kes tal siin ilmas olemas olid, mõnel rajumal perioodil välja ei sureks. Baar on tühi – üle Maa laotunud masu on saatuse õiglase sõrmena Pärnut kui senist priiskavat lõbulinna eriti teravalt susanud. Pole raha, pole rahvast. Ja isegi kui baaris oleks inimesi, kellega vestelda, ei viitsiks ega jaksaks tööl end ära tühjendanud mees kellegagi millestki rääkida. Soost olenemata. Tühi kodu ja linn, tühi baar ja süda – polnud tast kellegi maharääkijat. Seega oli ta pärast Tallinnast ja abielust välja lendamist muutunud palju haavatavamaks, kui ise aimas ja tunnistada raatsis.

Kui mehel pole mitte midagi peale töö, hakkab see töö teda ise haavama ja koinima. Kui pika paastu peale kusagil mõni tõhus tuss terendab, saab mees ülimalt kergesti piki pead ainuüksi võimalusega otsake lõpuks ometi sisse saada. Ja siis ka läheb nii, et saab ja ei saa ka, nii et lõpuks jäävad talle ikkagi vaid tühjad baarid.

Mis puutub selles loos terendavasse tõhusaimasse tussi, siis ärge seda nime – mitte ühtki selle naise nimedest – Rita ja Andrese bossile Reinule nimetage. Tal hakkab siis kohe õudne õõv. Ta ehmatab, et keegi saab tema aastatetagustest keelatud ja naiivsetest ja lapsikutest orgasmidest teada. Ta kardab, et nii naine kui politseiamet saavad teada, kuidas ta ühe ahvatleva isendi tõttu eksis ühekorraga nii nende mõlema kui enda ja kogu kosmose vastu. See kartus ajab agressiivseks. Ja agressiivne Rein teile ei meeldiks – nii et vaikige!

Ahvatluse nimi on Eva Talberg. Sel daamil Rootsist on olnud teisi nimesid ka. Kusjuures tema koolitüdrukupõlised orgasmid on oluline põhjus, miks on juhtunud kõik see, mis on viinud sündmused sinnamaale, kus nad on.

Otsige naist.

Otsige naiselikku viha, mille on tinginud alandus ja mis omakorda põhjustab kõigi ja kõige tallamist. Alandatud tütarlapsest sirgub naine, kes komposteerib tikk-kontstel kõik, kelle-millega kokku puutub. Ta enese elu ja Armastus kaasa arvatud. Armastus oli siin sihilikult suure algustähega – see on nimelt nähtus, mis peaks iga naist käivitama ja tiivustama.

Kui naises see suur A kaob ning järele jääb laitmatult töötav G-punkt ja masinlik multiorgastika, on asi palju karmim kui siis, kui mõni maailma käes muljutud mees püüab kogu maailma läbi ennida. Trahh! Saite nüüd! Nii armas. Ja nii lootusetu.

Mobiiltelefon helises lootusrikkalt.

Kats – see teine Västrik, kes oli Andrese esivanemate Kalamaja-korteris resideerides oma uude ellu kaasa viinud vaid perekonnanime – kuulis küll, aga ei jaksanud kätt tõsta, et vastata. Ehkki helin ähvardas Mareki äratada.

Katrin teadis, kes helistab ja miks helistab ja mispärast võimalus Marek üles äratada tundub nii vähe ahvatlev. Ta kuulas jõuetult omaenese mobiiltelefoni helinat.

Seegi kõneles orgasmidest ja see jutt ei olnud rõõmus.

Ehkki jutt oli lallitav lapsenaer – väikese tite kõkutuskurin.

Selles peitus paju enam kui lihtsalt ninnunännu kitštoode. Selles peitus kurbus viljatuse pärast. Kuude kaupa katsetamist polnud viinud mitte kuhugi. Eksproua Västrik ei jäänud oma uuest mehest rasedaks. Viljatud vahekorrad kaotasid kiiresti oma sära ja võlu.

Võrreldes esimeste ühtimiste hasardi ja suisa ekstaasiga polnud nende seksist ausalt öeldes kuigi palju järele jäänud. Päris esimesed korrad – abielu rikkumine ja keelatud vili ja puha – jooksid, tõsi küll, blokki. Katrin kartis – nii petmist kui vahele jäämist kui teist meest – ning ei jõudnud oma innuka osavõtu kiuste kuhugi. Alates seitsmendast korrast võis öelda – seitsmes on sinu… Neil hakkas taevalikult klappima.

Mitu kuud maapealset paradiisi ja teadvusekaotuseni täiuslikku naudingut – ja siis tundsid mõlemad, et täiuseks on veel midagi vaja. See veel miski oli laps. Vili. Viljast tuntakse puud, järglane õilistab abielu.

Aga laps ei tahtnud tulla.

Ja Katsi luhtunud lootused sundisid teda alateadlikult toda naerukudinat telefonihelinaks valima. Siin see nüüd osatas hääbuvat kirge, tühja emakat ja meest, kes oli Katrini uue suhte tõttu nii paljust ilma jäänud. Kodu, tütar, naine…

Oli see jahtuv turvalisus, liisuv väikekodanlus siis nüüd kogu säärast ohvrite abonementi väärt? Kats püüdis sundida end telefoni võtma, aga käsi ei tõusnud. Justkui unenägu oleks jätkunud. Jooksed, aga edasi ei liigu.

Naine lootis, samavõrd kui kartis, et Marek ärkab.

Ta ei tahtnud Andrese joomasööste Marekiga jagada. Ta ei tahtnud oma minevikku häbeneda – kuidas mees nüüd selliseks on keeranud, eks ole… Ta ei tahtnud lasta Marekil Andrese üle irvitada, ka mitte poolisui, sest ausalt öeldes… Ega see uus mees vanast nüüd kuigivõrd üle ei olnudki.

Uudsuse särin oli vanast ja kulunust üle.

Nüüd aga kippus uudsus luituma ja Mareki positiivsus käis kohati närvidele.

Öises provintsibaaris kõlas igihaljas «Sa oled hea…». Eesti kergemuusikaklassika. Ent kurba uudist – «…kuid mul ei ole sulle miskit anda» – ei edastanud mitte Marje Aare, vaid Lauri Saatpalu.

Västrik ei pannud õieti tähelegi, mis meloodia tühjas baaris kõlab. Tal oli juba mitu korda sada sees ja silm seisis. See laul pani veel vaevu keelt koordineeriva Andrese tegutsema. Kusjuures see ei tähendanud enam halligi, et Saatpalu oli üks Västriku lemmiklauljaid. Ta polnud nii ammu ühelgi õhtul, mil ta patrullis polnud, kaine olnud, et ei teadnudki õieti, et muusika mängib. Saatpalu õnneks ei teadnud, et kusagil kükitab iga õhtuga aina kurvemaks kukkuv vend Andres, kes ei kuulegi teda, rääkimata aimamisest, et Saatpalu on nende igihaljaste meloodiate uuekuuetamisega kaks aastat vaeva näinud. Eesti Raadio arhiivis on ta sadusadusadu laule tuhninud, enne kui õiged välja valis, sätungid tegi ja need koos Katrin Mandeliga sisse laulis.

«Ma tean, ma tean, kord tuleb ta – see, kel on sulle kõike anda…»

Andrese teadvus ei kuulnud enam. Seljaaju kuuletus laulu sõnumile ikkagi. Mis faking elu see on – tema lemmikbaar Pärnu jõe kaldal tutt-tühi. Kõik kusagil kodudes-kaissudes. Baarimees tahtis ilmselgelt sedasama – nühkis tüdinult pokaale läikima. Kui kaua võib ühte purujommis kundet passida? Aga muudkui et niikaua, kui too otsustab magama minna. Ment olevat. Kuidas ta küll hommikuks kaineks saab, kui igal õhtul kella kaheni siin teravat manustab? Mendil pole mingi eritellimusel turbotuunitud maks – ka temal peaks iga peatäis nii peaaju kui maksa läbi küpsetama.

Baarimehel oli ammu oma ametist hammasteni. Purjus inimesed. Nende enesehaletsuse jura. Või kiitlemine. Või loomalähedane kiim või püüe kaklema hakata, sest kirgi pole kuhugi kanaliseerida. Või… Siiber oli. Kõik inimesed olid siia ilma sündinud annete ja eesmärgiga ning käisid seda võimalust siin üha väiksemaks lakkumas. Nutvad täismehed baarileti taga. Peldikus püstijalu võhivõõra «elu armastusega» hullunult keppivad pereemad. Triipu tõmbavad õpetajad ja end täis laskvad ärimehed. Inimesed on ilusad ja head…

Näe, seal see võmm nüüd oma elu huvitavaks elab. Isegi Liza Minelli on aja jooksul ära õppinud, et purjus peaga ei helistata. Keegi ei õpi teiste vigadest. Andres võttis vastupandamatu loodusseaduse jõul mobiili ja valis numbri. See, et telefon kutsus kaua, baarmänni ei üllatanud – sel kellaajal magatakse. Ainult eilsest jooma ununenutel pole veel eelmine päev õhtusse jõudnud ning nad ei vaata kella, millal helistavad. Ega joodikud ole ainsad patused.

Töönarkaritel on vastupidi. Nad on kella kolmest-neljast üleval ning helistavad kell kaheksa kõigile juba täie veendumusega, et on lõuna.

Aga pankroti veerel vaakuvas lõbulinnas ei aja end keegi enne kümmet kargule. Inimvõimetel on piirid. Baarmäni omadel ka. Ta tahtis Västrikule soovitada, et see ei teeks kelle-tahes-ees praegu marki maani, vaid kobiks koju. Kui tal mõni olema juhtub.

«Sa tead üldse, mis kell on?» kähises eksproua Västrik Andresele täpselt selle küsimuse, mida oleks tahtnud esitada baarmän. Ta oli endast võitu saanud ning vastanud enne, kui Marek ärkas. Ärganud Marekiga pärast koos unetuna püherdada oleks hullem olnud kui praegu vastata.

Andres mühatas: «Mõistagi tean, ma tean isegi seda, kus kell on.»

Andres uuris ähmjate silmadega kella. Ei näinud. Kella nägi, aga aega mitte, sest käed polnud ei liiga pikad ega liiga lühikesed – ükski lihas ei teinud enam seda, milleks ta loodud oli. Staap oli sassis. Mees ei talunud kainet staapi. Mees ei olnud ausalt öeldes üldse tema ise. Tööpäeviti oli Andres oma üksildaste ööde loogilise-bioloogilise jätkuna rämedas pohmellis. Öösiti üksildase uitajana eri joobeastmetel turnides põrnitses mees ükskõikselt, kuidas kõik tema füsioloogilised funktsioonid järjepanu järele annavad. Košš.

«Pean lugemisprillid muretsema. Käed on lühikeseks jäänud,» urises ta Katrinile uudise, mida too keset ööd kindlasti hädasti teada tahtis.

«Hei, baarimikk, kas sina näed, mis kell näitab?» leidis Västrik siiski kellegi, kellest üle olla. Kord Kirjak puskis Punikut – ja Punik sitahunnikut…

Baarmän kummardus vintis võmmi kriimulise käekella kohale. Ta oli valmis taluma nii seda kui kõike muud, et ükskord juba koju saada.

«Kaks seitseteist nelikümmend üks, kaks, kolm…»

«Kaks seitseteist nelikümmend neli, viis, kuus…» edastas Andres telefoni. «Kallis… kas sinu kell näitab sama palju? Te võite seal minu järgi kellad õigeks panna. Te peate! Tead, kui luurele minnakse, keeratakse kellad alati ühe järgi õigeks… Mind võib iga ilmaga…»

Usaldada ei tulnud üle paistes huulte.

Ära visata.

Andrese võib iga ilmaga ära visata.

«Jube vaimukas oli küll,» ohkas Katrin kurjalt kurval sosinal.

Andres teadis Katrini kõiki sosinate tämbreid. Ehkki see polnud kaugeltki mingi orgastiline sosin, keerasid mälestused seljaaju tasandilt mehe kui motoorse masinavärgi üles.

«Kui sa teaksid, Kats, kuidas ma sind igatsen!»

«Ole pai, ära täna helista enam siia, eks?» muutus Katrini tämber kröömikese võrra selles suunas, milline see oli olnud siis, kui…

Näiteks siis, kui nad oma ainsama tütre tegid.

Plõks! Lülitus kreenis kesknärvisüsteem ilma vahelülideta teisele teemale.

Andres põrutas rusikaga baariletile: «Ma tahan Kajaga rääkida! Kas ma ei tohi oma tütrega rääkida?»

Jumal aita, ise ta alles ütles, mis kell on, ja miks ometi ei võinud Katrin mobiili välja lülitada, hääletu peale panna, koos osatava lapsenaerhelinaga üldse ära visata…

«Tohid loomulikult – aga mitte praegu.»

«Miks ma just praegu ei saa?»

Täitsa haige.

Purjus inimene on haige.

Endale ja teistele ja kogu maailmale ohtlikult haige.

«Kas sa ise ei tule selle peale, et ta sel kellaajal magab?» sisises Katrin. «Selle raha eest, mis sa seal ööst öösse maha lakud, võiksid tüdrukule rulluisud osta. Pärast seda, kui ta sinu juures oli ja te mööda Pärnut rulluiskudega sõitmas käisite, su tütar muust ei räägigi kui rulluiskudest.»

Aga sina…

Pikk ja kohmakavõitu, aga üldjoontes traditsiooniliselt kena mees Marek kuulas unest väljuva teadvuse esimeste helgete hetkede jooksul üllatunult, kuidas armastatud naine räägib keset sügavat ööd midagi rulluiskudest.

Kogukas politseinik keeras end naise poole, tekk keha ümber, nii et kaenlaalune higi imbus tekikoti servadesse. Kui see serv sattus pärast Katsile lõua alla, ei tundunud seesinane isane lõhnabukett enam sugugi nii armas ja erutav kui esimestel öödel, mil näis nii kihvt, et mehine vägilane higistab voodilinad läbi.

Midagi erutavat ei kostnud ka telefonist: «Palun, Kats, oota, ära katkesta ära! Ütle mulle ainult ühte asja…»

Marek tuli professionaalse kiirusega endasse ja moodustas seega erandi reeglile, et pikkadel meestel on pikad juhtmed – ta võttis naiselt telefoni ja sekkus Andrese ühesse asjasse: «Ahoi, vana! Ma võtsin selle värgi siin nüüd üle.»

«Sina ei võta minu elus rohkem mingit värki üle!» jõrras Andres. «Anna talle tagasi.»

«Kas sa ei arva, et…» püüdis Marek keelitada samas psühhotehnilises taktikas, nagu õpetati politseikoolis enesetapjate peatamise metoodika loengus.

Eksistentsiaalse kuristiku serval kõõluv Andres läks enne viimset õhku astumist ise õhku täis: «Midagi ma ei arva. Tead, mis ma sinusuguse koerapojaga ühel päeval teen? Tahad seda teada?»

Marek sai sellest puhvitamisest aru, et niisugune mees küll enam – või veel – end kuristikku ei kukuta. Küll ta välja magab. Klõps.

Andres valis lauanumbri.

Loogiline.

Nii loogiline, et Katrin oli selleks juba valmis ning vudis oma kiiretel lühikestel jalgadel telefoni juurde. Katrin haaras lauatelefoni toru esimese piiksu järel hargilt.

Kaja ei pea kuulma ega teada saama. Niigi pole asjad üheski eluvaldkonnas põrmugi nii lillelised, nagu olla võiksid.

«Jumal küll – sa ajad tõesti plika üles!»

Andres kähises väsinult: «Näed, ma veel mäletan meie kodust numbrit!»

Katrin tundis korraga täiesti võimatut ja rumalat tunnet ja tungi.

Tahakski voh just Andresega rääkida. Tahakski talle tunnistada, kui kaugel ideaalsest on tegelikult kogu ta praegune elu. Kuidas ta mõnikord oma tütre isa meenutab. Kuidas…

«Hea-küll, Andres, ole nüüd kena ja lõpeta siia helistamine…» sosistas Katrin.

Ta ei öelnud, et see teeb talle haiget.

Inimesed ei ütle sageli asju, mida peaksid.

Kuna inimestele on kõnevõime antud ütlemiseks, saavad nad selle eest karmilt karistada, kui seda ei kasuta.

Jumala antud anne on ülesanne.

«Ma esitan ainult ühe küsimuse, ja siis on kõik.»

Katrin kahises: «Noh?»

«Ütle mulle ausalt, kui sa käe Piiblile paned nagu valedetektoris või nii – kas sa oled temaga õnnelik? Kas sa oled, Kats?»

Mina olen üksi nii kohutavalt õnnetu ja olematu – palun ole vähemalt sina nüüd ometi õnnelik, et sellel kõigel oleks ikkagi mõte. Maailm täis mõttetuid kannatusi…

Katrin vaikis. Tema silmad valgusid pisaraid täis. Just sel hetkel, kui ta lootis, et saab need märkamatult alla neelata ja ära pühkida, võttis tasa tema selja taha ilmunud Marek toru oma kätte.

«Mida sa, raisk, talle ütlesid?!» tõstis omanikuinstinkt ja samas allajäämise hirm Marekis pead.

Seda, mis ühendas Katrinit Andresega, ei saanud ta iial ei omale ega olematuks teha. See tegi ta haavatavaks. Halvas ja alandas.

«Mis see sinu asi on, tillinahk?»

See tühi asi väga ei alandanud. Talumatu oli teada, et on miski, mille vastu Marek ei saa, milles ta Katrinit aidata ega õieti kaitstagi ei oska.

Marek toimetas brutaalset ja lootusetut juurdlust: «Mis sa talle ütlesid, elajas? Ta nutab!»

Andres irvitas kaeblikult: «Peabki nutma – loll selline!»

«Sa oled ikka tõesti täielik sooda,» teatas Marek ja sai ka ise aru, et käitub siin nagu lasteaialaps.

«Kui sa endiselt mu alluv oleksid, siis ma teeks sulle alles soodat…» ärples Västrik nagu sama rühma poisu.

«Tähendab, nüüd on nii – kui sa veel siia helistad, siis ma saan tõesti väga kurjaks!» püüdis Marek end lasteaiakasvataja kohale ülendada.

Andres röhatas nagu lasteaia katlakütja: «Tead, mees, mis ma sulle ütlen, mine õige pikalt ja pidevalt…»

Andres valis 112: «Päästeteenistus? Tore. Teatan teile pommist. Väga ilge ja haisev pomm. Jaa! Aadressil… aadressil… oeh… sorrikene, see oli valehäire. Unustage ära. Ei ole pommi. Mitte midagi ei ole. Ei ole pommi – ega üleüleüldse mitte kuradi midagi ei ole. Ei. Tegin nalja. Ma olengi jõle hea huumorimeelega vend. Jah, olen tibakese võtnud. Palun andeks. Ma enam ei tee. Pioneeri ausõna. Ma ei ole nii loll, et ei teaks, mis valehäire eest tehakse. Ma ise teengi tavaliselt. Hihii! Jube hea nali, on ju? Ise teen… Lihtsalt tuju on siuke… kehvake. Head valvekorda!»