Читать книгу Ohtlik lend. Identiteet - Mihkel Ulman - Страница 4

Küll on kena mees.

Ta magab, vaid bokserid jalas, ning lõdvestunultki on kogu ta keha nagu antiik-skulptuuril.

Tal on lummavalt sile kõht – ligi 40-aastase eesti mehe kohta täiesti paranormaalselt lihastes ja pingul. Ei mingit vaalataljet. Klassikalist vaalataljet koguvad mehed nõuavad kogu oma varasaabuvas kujutuses reeglina, et naine oleks selline, selline ja siis veel selline. Ujumisrõngast arendavad tavapärased Põhjala isasisendid ei tea enamasti, et vaalal on vähemasti kolm meetrit pikk ja kolmsada kilo kaaluv argument, miks tema tohib olla nii kohmakas ja kujutu. Ja miks ta vees peab elama. Katsu sa sellise argumendiga maismaal kõndida. Jalad kuluvad ära, kuni kaovad selle uhkusekoorma all olematuks. Kel on tala, see on kala. Sellel mehel siin on ainsateks elukaaslasteks akvaariumikalad.

Selle mehe jalad on suurepäraselt vormitud ja lihaselised. Päevitunud ka. Millest järeldub, et ta on päikese käes liikunud ja tegutsenud. Mitte kontoriroti püksitorudega sääremarju karvutuks hõõrunud, nii et kui need viimaks päevavalguse kätte satuvad, on tunne, nagu näitaks peenikeste valgete kulunud koibadega mehike midagi siivutut. Teate küll neid piinlikke kodaraid. Selle märkimisväärselt täiusliku kehaehitusega, mõõduka – võiks isegi öelda, et maitseka – rinna- ja kõhukarvastikuga mehe kõige vooljam ja täiuslikum kehaosa on käed. Hoogsate pikkade sõrmede, tegusa kämbla ja sitkete käsivartega. Neid käsivarsi katab samas stiilis leebelt karm karvastik. Nii et vastab tõesti tõele see väljend, mille Aapo Ilvese ema Tiina oma küpse daami vallatuses grusiinidelt eesti keelde näppas: «Tšto v vitrinje, to i v magazinje.» Punapäise võrokeelse poeetlauliku eluterve proua ema teab, millest räägib.

Need ilusad käed aga tõmbavad teki üle lihaselise hästivoolitud kõhu, musklis rinnastki üle kena kandilise lõuani ning puserdavad teki endale kaissu. Tekikott ja padjapüür ning aluslina ka veel omakorda on kõik erineva mustriga, juhuslikult kokku kratitud ega sobi mitte üldsegi omavahel kokku.

Omavahel sobimatud mustrilised voodilinad näitavad, et Andres Västrik on omadega täpselt seal, kuhu Tallinna politseiorganid ta lennutasid. Pärnus eksiilis. Narkoparuni kinnivõtmiseks mõeldud suuroperatsiooni äravusserdamise eest. Nägi pealt, kuis minister-genosse pojuke alaealist plikat vägistas ja narkodiilerite teenuseid ilmselge vilumusega tarvitas? No ja siis – lotovõitja võib! Ei tohtinud sekkuda. Pärnusse! Pagendusse! Kuurordi kaake kimbutama! Koht, Pitsu!

Andrese kena kasvatust näitab samas tõik, et tal üldse ametikorteri poissmeheolustikku voodipesu on soetatud – ent selle mustriline kaos ja kakofoonia karjub valjemini kui Lasnamäe garaažiräppar Võsa Petsi lauluvõistlusel: «Naist ei ole, raisk, pole naist, padi-trr märg on pisaraist!»

Ses mõttes on kogu eespool kirjeldatud harmooniline ja lühidalt öeldes lihtsalt ilus mehekeha täiesti raisatud ja jõude. No kes siis Pärnus niiviisi üksi magab, kolelilleline tekikott kaenlas ning akvaariumikalad tema ja Pärnu jõe kaldal oleva jahtklubi vahel sabasid hula-hulatamas. Karm raiskamine.

Eksabikaasa Katrin kodustas endale Andrese lapsepõlvekodusse Kalamajja järgmise mendi. Ja Västrikule Pärnus määratud paarimees, kes on hoopis naine – Rita, on kombekohasel, ent õigupoolest magedalt masendaval kombel kihlatud Gunnariga.

Pärnus kohe peab olema üks sihuke härg Gunn, kes tunneb kõiki, keda kõik tunnevad, kellel on oma asjade ajamiseks igal alal oma jope. Ta on – või vähemalt käitub – nagu üks põhilisi Pärnu omanikke. Ta väidab end armastavat klassikalist muusikat. Tal on alati raha. Ja ta on end tiba liiga täis söönud geniaalse idee pealt: ehitame põllu peale kerged ühe pere majad müügiks. Voh selline geniaalne eluasemete pakkumise uudne mõte oli temal. Mis need pärnakad ikka papiniitudes-maides kuhjuvad. Lööme nad Pappsaartesse-Tammistetesse-Audru metsavahedesse kenadesse kodustesse kastidesse. Korteritallinlastele selline õhuvahedega korterite idee kõlbas – kõlbab ka pärnakatele.

Ja näe, ongi kõlvanud. Gunni lõug läigib ja silmad säravad. Maailm on tükkis Ritaga ta jalge ees… ahsoo, et Gunn lubas põllu peale kapsasmajakeste vahele tänavad ka teha? Või et ennustas lasteaia ehitamist ja poekesegi avamist sinna küprok-asumi veerele? No kuulge, kesse põlde asfalteerib? Või kes tänapäeval enam lapsi teeb, et lasteaedu vaja oleks. Ja poodlemas käib kogu maailm supermarketites. Kõik Pärnu port-majakad on Gunnari sõprade ja lasteaiakaaslaste, sugulaste ja koolivendade ettevõtted, nii et olukord on kontrolli all.

Lottet teate?

Heh-hee, praegu just eksisite! Muidugi ütlesite, et teate – lontis kõrvadega Leiutajate küla Lottet teate teie. Peni! Aga meie räägime Raeküla Lottest. Ta elab seal Hirve ja Tarva kandis, kus kenad traditsioonilised majad – nii 1980. aastate karbid kui viilkatusega vanemad variandid – on ime-lähestikku nagu kinnisvara eelmise ideelaine ajal ehitatud õhuvahedega korterid. Jajah, ega seal pole ka lasteaeda ega õieti poodegi, ainult Marguse võrgupood ja poiste jalgrattaäri Merimetsa tänavas – nii et pole sellest hullu midagi, et Gunnar majad põllu peale ilma infrata ja tänavateta maha istutas. Elu Maal on alati ühesugune olnud.

Meie loo Lotte pole ka tegelane raamatust «Veel üks Lotte». Aga kaksikõde on tal sarnaselt selle raamatu looga küll. Oma nime saigi ta just sellest kaksikute plikade seiklusraamatust, mida tema ema armastas. Näe, nii sügavalt armastas, et sai endalegi kaksikud plikad. Ainult mehest lahku minna – nõnda, et tüdrukud kogemata kohtudes vahvat vahetusmängu saaksid mängida – ta ei saanud. Sest ta polnudki mehel. Kaksikute üksikema.

Oleks Lotte ja Melli ema sundinud oma tirtsegi rohkem raamatuid lugema, poleks need autodega sehkendama hakanud. Oleksid plikad mänginud nukkude või nokudega – ka siis poleks loomuvastasest autodega semmimisest tulnud kogu seda katastroofiahelat, mis nüüd kohe algab. Õieti on juba alanud.

Enne kui sellesse fataalsesse jadasse sekkume, püüdke vastu võtta veel mõned ladinaseebilikud seosed. Justus on Lotte endine noormees, kes näeb välja kõike muud kui Justus. Selline nimi võiks olla näpitsprillidega vanahärral. Aga tema on räpakate näojoontega kapp. Ta suhtleb inimestega läbi nätsu – mnöhh-mnöhh-mnöhh-ktahh! –, et oma komplekse varjata ja mullideks puhuda. Kompleksid tekkisid tal koolis seoses nimega. Mis puutub tema identiteeti.

Rain on Lotte praegune armuke. Noormehel ja armukesel on väga suur vahe, muide.

Vastasmajas elav proua Meeta on Lotte ja Melli naabrina just selline emand, kellesuguseid tavatsetakse nimetada klatšimoorideks, külakelladeks, latataradeks. No andke andeks! Üha oma koduaknal heegeldava Meeta elus ei toimu mitte midagi peale heegelnõela välkumise läbi erivärvilise mulinee. Seal Raeküla vaikses tänavas tegelikult ka ei toimu. Inimesed istuvad autodesse, vaid vähesed kõnnivad bussi peale – ja sõidavad sinna, kus juhtub elu, kus toimub. Ainus toimumine Meeta-suguste naiste elus on teleseriaalides. Naine on liiga intelligentne, et neid sarju tänulikult päriselu pähe pruukida. Istub, vaikib – ja kui tänaval või mõnes aknas liikumist märkab, silmitseb. Proua Meeta teeb selles loos siin oma elu ainsa kangelasteo. Tõsiasja, et ta on oma kadunud mehe varsti paarikümne aasta võrra üle elanud, ju kangelasteoks ei peeta – naised elavadki meil meestest reeglina kõvasti kauem. Mistõttu on terve ülejäänud ja hapuksläinud tädide plejaad, keda ühiskond üha varjamatumalt koormavaks ja kulukaks kaadriks gallupeerib. Ei lähe ka ses loos õnneks ühest emand Meetast vabaneda, sest… Jääge meiega!

Rein, Andres Västriku ülemus, on ka meiega. Endiselt. Ehkki kibeleb iga päevaga aina rohkem erru. Maakoju. Põldu harima. Kibeleb, ent lükkab edasi. Otsekui elu oleks igavene. Nagu ta poleks kuulnud statistikast, mis ütleb meie meeste eluea kohta, et… Aga ta on endiselt siin. Et teda koos tädi Meetaga üleliigseks ei arvataks ja ühiskonna silmis maha ei kantaks. Kõpla viis ta maakoju ära. Ega ta mingi labida-fetišist ole, et labidaid-rehasid politseimaja kabinetis salaja piiludes naudingu saab. Selle Lotte-loo, ja korrakem: see pole koeratüdruk Lotte ei multifilmi variandis, kus tema häält teeb Liisi Koikson, ega muusikali-versioonis Gerli Padari kehastuses, ja see pole kultus-Lotte-pildiga-padi ega -võtmehoidja, vaid kaksikõde Lotte, kes on juba mitmeid aastaid liiga innukalt autodega mänginud.

Kinnitage turvavööd!

* * *

Ilus mees niisiis magas.

See oli Andres Västrik. Ei teadnud ta ise, et ta on õigupoolest üks ütlemata dekoratiivne isend – ega olnud kedagi seda imetlemas. Tal polnud üldse kedagi. Võttis oma lollilt lillelise teki kaenlasse ja nägi und. Nii hea eksterjööriga isase inimese puhul arvaks, et unes nägi ta… arvatagi mida. Ent tema naeratus oli leebe ja nunnu, nii et seda, mida teie arvate, ta siiski ilmselt unes ei näinud.

Laual olev mobiil värises Västriku peale võimetus vihas – on ikka väga kaval täismehe tegu küll panna telefon hääletult äratama! Andres tudus, väikese poisu magus nurr ümber tugevate huulte ning mööda lauda kappas telefon, heli välja lülitatud.

Selle aja jooksul, mil võdisev Nokia laua servani hüples ja maha kukkus, jõudis Andres pika une ära näha. Teadlased on välja selgitanud, nagu armastab öelda fakte otsiv, edastav ja kommenteeriv Marko Reikop, et tundidepikkusena tunduva unenäo tegelik kestvus on vaid mõni sekund.

Väike Andres läks ses unenäos vanaemaga turule. See unenägu kordus tal sageli. Vahel suisa ööst öösse. Käest kinni. Suur ja soe käsi. Pehme ja sitke vanaema käsi. Väike Västrik teadis, et vanaema ostab turult lisaks kogu nädala toidukraamile värskelt hapendatud kurke ja noori mahlaseid porgandeid. Väike poiss teadis, et turu väravas lubab vanaema kassipoegi ja kutsusid silitada. Nende ostmise-nurumisest on poisijuss juba loobunud. See teeb vanaema alati täpselt ühte moodi kurvaks. Kui küpses eas naine peab iga turulkäigu kulminatsioonis kuulma kutsikamangumist ning jutustama, kui väike korter ja kui vähe võimalusi neil on, siis kisub vanadaam üsna virilaks kätte ära – kes tahaks oma elu igal nädalal sellise tõdemuse ja refrääniga kokku võtta. Kassipoegi pakutakse küll. Andres ei mangu. Vanaema hing jääb haavamata. Ilus päev.

Värskelt hapendatud kurgid ja porgandid lõhnavad ja kumavad eemalt vastu…

Ja siis krabab üks kesklinna kaak vanaema käest koti ära. Selle ajani, mil keskturul omanikku tulistatakse ja konkurent armukese ukse taha sootuks maha lastakse, on veel palju aega. Neid kuritegusid uurib suur Andres juba pollarina. Aga sellest tema väikese poisi unenägu ei jutusta.

Unenägu taaselustab tõestisündinud õuduka.

Karvane kaak pole narkar nagu tänapäeval – lihtsalt kodutu eluheidik, kes elabki tädide käest kahesangaliste tüüpiliste kottide ära-rebimisest. Tal on osav käsi, kiired jalad ja roheliseruuduline rõvedalt võidunud pintsakuselg. Mis siis, et Pipi-raamatus ja Karlssoni saagas ja üldse Lindgreni-maailmas on sellised kaagid filled-rulled-onukesed, õnnetud ja äpud inimesed, kelle võib kapi otsa tõsta või sügavasse hätta tirriteerida. Väikese Västriku turvaline lapsepõlv kukub selle seiga ja tõiga peale kokku. Ühe korraga ja lõplikult.

Vanaema on seni olnud suur, tugev, haavamatu ja eksimatu.

Kui vanaema käest niigi kasina rahaga turukott ära tõmmatakse, muutub maailma alustugi, emapuu ja väikese Västriku isiklik soojamüür hetkega väikeseks ja… inetuks ka. Armetult inetuks. Kiljuv ja kisav, kohmakat kolmikhüpet sooritav vanaema on kole. Mitte kellelgi pole õigust väikese Andu maailma alustala sedasi paigast rabada.

Ja sel hetkel sai Andres Västrikust politseinik. Sai ilmsi, tookord kui see lugu juhtus – ja saab unedes üha uuesti ja uuesti.

Poiss otsustas pühendada oma elu sellele, et mitte keegi tema riigis ja ümbruskonnas ühtki tema vanaema-sugust elatanud naist ei solvaks, alandaks ega haavaks. Ta teadis sügava südamepõhjani, et ärakäkerdatud vanaemad paljastavad järsku – tadahh! – kogu oma elu trööstituse. Nad on eluaeg ainult töötanud-töötanud-töötanud. Ametis käinud ja kodus kasinud-keetnud-emmenud. Defitsiiti hankinud ja sokke nõelunud, aastate kaupa unevõlas olnud, üksinduse alla neelanud, muredest vaikinud, sest polnud aega kurta. Nüüd on pension. Turg. Väike korter. Tütrepoeg. Ja pätt. Kes paiskab kogu maise matka armetuse pinnale.

Kas siis selleks…

Ei, ükski tädike ei pea selliseid sunniviisilisi revisjone tegema.

Las juubelite puhul olla pidulikud tagasivaated. Ja nekroloogides ülevad kokkuvõtted. Aga selliseid armetuid voodri väljapoole puistamisi otsustas Andres kõigi oma võimalustega takistada. Mida muud kui mendiks hakata sa, hing, ikka oskad.

Hääletult äratav mobla sõitis oma kohusetundliku lambada saatel laua servani ja kukkus põrandale. Andres keeras teise külje. Ühtmoodi lilleline tekk mähkus sedasi ümber teistmoodi lillelise padja ning paljastas kolmandat moodi lillelise aluslina. Hea, et koolitatud ja kepsaka maitsega vanaema seda kakofooniat ei näinud.

Andres kobas unesegasena enese kõrval olevat patja. Turukott oli siiski alles. Seekord oli ta niisiis jõudnud enne miilitsaks saada, kui pätid vanaema ära rappisid. Riigikorra vahetumine tegi miilitsaks tahtnud Andust küll politseiniku – aga see on ju veel uhkem.

Mees naeratas. Õnneliku lõpuga uni tegi talle paipoisu näo. Aeg keris ta poolunes tema praegusest üksildusest tagasi – vanaema sülle. Seal oli Andu Andreseks õigupoolest kasvanudki. Ta kuulus veel sellesse põlvkonda, kus emad läksid tööle, kui beebid olid kahekuused. Ei tea, kuidas see põlvkond üldse ellu jäi, inimeseks kasvas ja rahvust alal hoidis, aga paarikuiste beebidena nad maha jäeti. Tsiviliseeritud inimesed pistsid vastsündinud maimud sõime. Õnnelikumatel olid vanaemad või hoidjatädid. Pööbel jättis pahatihti juntsud päris üksi koju pulkvoodisse päev läbi üksi nutma, ja ikka jäi mõni ellu ka. Ainult et turvatunnet, enesekindlust ja väärikust neis enamasti polnud. Hirm ja mahajäetus. Mida varjati ülbete ja rohmakate maskide taha.

Andul oli vanaema.

Kuna tema emme oli hirmus aktiivne – lisaks tööl käimisele ametiühingu aktivist, rahvamalevlane, parteirakukese naisansambli teine sopran, käsitööringi entusiast –, polnud teda kodus ei hommikul ega õhtul. Tubli temake sai alailma turismituusikuid ja osales asutuse naiskonnaga spordivõistlustel – nii et mõnikord polnud teda kohe lausa nädalate kaupa.

Ja nõnda siis keetiski vanaema iga päev kolm-neli korda Andule sooja söögi. Ema hangitud defitsiidist – viinerid ja keedusink, apelsinid ja sukkpüksid… ah-jah, neid ei söödud. Neid tõi hea tütar – nagu ka vaibaostu talonge ja värviteleviisori – emaga jagamiseks ja meeleheaks. Vanaema oleks ka ilma uue külmkapi ja leti alt saadud Soome kelguta käinud tütre ja tütrepoja korterit koristamas, pesu pesemas ja triikimas. Kusjuures Andu pani tähele, et vanaema oli keetes-kasides, sabades seistes ja suitsuvorsti pärast kakeldes ikkagi daam. Mis proletariaadi diktatuurist mõni mees ka unistas – kuitahes suured olmelised alandused ei suutnud seda Kalamaja daami baabastada. Andres ka ei lase. Tema on nii oma vanaema kui kõigi teiste vanaemade truu kaitse.

Aknast tulvav päisekiir libises Andrese näole ja mees avas silmad.

Ta lasi pilgul üle inimtühja korteri käia.

Näole ilmus masendus.

Õigupoolest ilmus sinna hale irve. Kui me teame, et keegi jälgib meid, hoiame oma näolihased kontrolli all – ei grimassita ei duši all ega juukseid kammides. Kui keegi ei vaata, teevad meie näod koledaid asju. Ja mida lootusetumalt meie abielu ära kulub, mida kaeblikumalt kunagine pulmakell lööb poolükskõik, seda ükskõiksemalt kukuvad kunagise kallima juuresolekulgi meie näolihased plämakile. Kui abielu alguses armastasime üksteise grimasse ja kõhukorinaid, siis lõpus on kõik see ammendunud ja väänduv füsioloogia vastik.

Andres mõtles akvaariumikaladele nina kirtsutades ja suud vingutades, et tegelikult oli ju ta enese ema omakorda olnud Kajale kangesti vahva vanaema. Tõi lasteaiast koju, mängis temaga ning luges unejuttu. Andresele ei kunagi – Kajale, näe, igal võimalusel!

Andrese ema hakkas koguni kuduma ja küpsetama – säh sulle ametiühingut ja rahvamalevat! Isa Andres veendus, et põlvkonnad peaksid ka tänases maailmas sellepärast koos elama, et noorena ringi rähelnud emad saaksid siinsamas mugavalt ja helgelt vanaemad olla. Pole need tänased karjääriemad midagi uut. Nõukogude kord rakendas rahva täpselt sama karmilt pideva koduvälise koorma ette. Tänu vanaemadele ellu jäädigi. Või heale õnnele. Mis jättis ellu vaid osa kihte inimlikkusest.

Kas Tallinna politseimaja sekretär Katrin Västrik saab ka kord heaks vanaemaks? See retooriline siseküsimus mehe vissis grimassi just paremaks ei teinud. Andres mõtles – nagu alati pärast üha korduvat turu-unenägu –, et memme musi temast mehe tegigi. Ometi üks naine, kes teda tõeliselt ja tingimusteta armastas. Unenäo lõpetanud naeratus tikkus nutuvõruks. Seda meie Andres ei teadnud, et niisuguse lapseliku nutuvõru peale on väga paljud naised valmis hella ja haavatava mehe ees silda viskama – nii nunnu!

Ega Västrik ei teadnud seda ka, et just tööloomast karjäärilembelise ja seiklusjanulise ema tõttu tema abielu otsa lõppeski. Lõppes otsa, sest päriselt toimima ei hakanudki. Oma ametikorterist, Pärnu jõe kaldal asuvast triibulisest hruštšovkast jahisadamale vahtides mõtles Andres esimest korda elus eemalseisja klaari selgepilgulisusega, et Katrinit polnud Mareki kui ometi ka ju teise mendi kaissu ajanud niivõrd tõsiasi, et Västrik oli pidevalt tööl – hoopis see, et Andres polnud kogu nende abielu jooksul lakanud ema armastust ära teenimast. Kuna ema oli ta pisikesena vanaema varna riputanud, oli Andrese alateadvusse ilmselgelt jäänud sisemine kartus ja luul, et ema ei tahtnud ega armastanud teda. Järelikult oli vaja armastus ära teenida.

Katrin tunnetas seda. Ka siis, kui nende abielus polnud veel pool-ükskõik-ajad, tunnetas, et ta pole tähtsaim naine oma mehe elus. Ei saa selleks saamagi, sest lapsepõlve me tagasi ei keri. Ükskõik kui tubli tööd psühhoanalüütikud meie sisemise lapse lohutamiseks teevad – ikka ei tee neid kunagisi valusid olematuks. Ja et nõukogude naised jätsid oma lapsed ema läheduseta, sestap ei saa ka nende laste tänastest abieludest asja – ebakindlus paneb saamatajäänud emaarmu surmani hüüdma ja püüdma.

Andres tõusis nukralt ja astus akvaariumi juurde.

Need katsid oma külgedega ükskõikselt nii jahtlaevad kui kaubapraamid. Kaladel oli täiesti ükskõik, kelle oma oli sadam, millise hinna ja ohvritega jahtlaevu hangiti ja peeti.

Ka Västrikul oli absoluutselt suva, millised olid sadama- või laevaomanike suhted oma emade ja vanaemade, naiste ja tütardega.

Kalu toites mõistis ta teravalt, et naist tuleb tõepoolest iga päev endale vallutada. Kui sa püüdled vallutatava naise asemel oma ema poole, tajub naine kohe, et midagi on valesti. Isegi need naised, kes raamatutest ja naisteajakirjadest sellist üldinimlikku elutarkust ei ahmi, jagavad ära. Ka siis, kui sõnastada ei oska, mis just häirib.

Piibel ütleb: sa pead jätma oma vanemad ja naise poole hoidma. Kes üha oma emmet püüab, see endale kiire ja kindla naisest lahkumineku kaela hüüab.

Vanaema oli aga õnnelik, et väikesest sangarist sai politseinik.

Ema ei tabanud oma funktsionäärliku kalestumise pinnal üldse, kui väga poeg kogu elu selle soojuse ja läheduse poole küünitas, mis beebina olemata jäi. Poja naine külmetas. Ja tütrest kasvas satanist. Vähemalt väliselt ta praegu sihuke moodne mustaküüneline-huuleline kuradikummardaja ju oli.

Nõukogude korra pika vinnaga valmivad produktid. Patud seitsme põlve kaela nuheldud.

Mida nüüd enam teha?

Hilja oli naise poole hoida. Teda iga päev püüda. Kalu suutis mees veel enam-vähem iga päev toita ja perioodiliselt akvaariumi puhastada, aga see oli tema võimete tipp. Lumivalgekesena lauldes loomi talitada suudavad ainult… lumivalgekesed.

Suureks saanud väikesed Andud imetlevad oma kalu vaikides, viril võru suu ümber – nad oleksid tahtnud lapsepõlves neid kalu ja koerakutsikaid.

Olgu siis nüüdki.

Olgu nüüdki, kui vildakas lapsepõlv ka abielu ja mehelikkuse ära vusserdab. Nüüd eriti. Andres mõtles, et tema lahutatud sõpradel on üsna kindlalt sama taak – rohujuurtest johtuv võimetus naisega kokku kuuluda. Veel enam, kuna kasin emaarmastus on südame eos kalestanud ja käkerdanud, ei tunne suurem osa nüüdismehi oma teist poolt, endale mõeldud naist tuhandete seast üldse äragi. Abielluvad nihu. Ja armastusepuudus üha kuhjub.

Andres avas akna mõlemad pooled, viskas ülehapnenud kurgi kauge kaarega jõe suunas ja hingas täiel rinnal värsket mereõhku. Sadam lõhnas hakkepuidu ja turba järele. Hommikupäikese käes sillerdav jõgi sai endale ühe värskelt hapendatud kurgi. Hapukurgi lõhn oli oma töö teinud – vanaema oli end järjekordselt unes ilmutanud.