Читать книгу Ohtlik lend. Isa ja tütar - Mihkel Ulman - Страница 4

Jälle!

Taas seesama skeem. Masendavalt kulunud mudel. Keskeakriisis mees jätab oma parim-enne tärmini ületanud naise maha ja võtab uue. Noorem keremudel. Nagu autovahetus. Täiskasvanud laste emaga on vana jõmm ennast üles töötanud ja rikkaks läinud – ja nüüd äkki ei kõlba, olge lahked!

Ainult et seekord õnneks lüüakse vana vändagängsta maha. Olgu see teistele sigameestele hoiatuseks. Siin näib kõik selge olevat. Kes muu, kui petetud ja jätetud eks-naine see olla sai. Voh nii, täitmatud vanamehed – nähke ja sähke, nii juhtub teie kõigiga!

Siinkohal võiks lugu lõppeda. Sajad sarnase klassikalise mudeli järgi maha jäetud daamid hõõruvad oma kurbi käsi, loodavad tapetud rikkuri esimese naisega solidaarselt samastudes, et naine selle loogilise tapatööga vahele ei jää, ja elu läheb edasi.

Pärand jagatakse ära, mitu kena inimest saavad endale ilusaid asju osta – ja kogu traagika. Ahjaa, see pärand ju… Äkki võis see olla hoopis keegi muu, kes tiirase taadiga arved õiendas? Mõni pettunud laps? Kah loogiline – mis ta siis toob mingi uue plika meie murule mängima!

Või on ehk uue naisukese-noorukese eakohasel silmarõõmul, traksis poisul tütarlapsega nii tõsised plaanid, et hoopis tema koristas tülika taadi jalust? Seegi variant oleks reetur-morskadele õpetuseks. Kandke sooja aluspesu ja käituge eakohaselt, siis ei lööda teid maha nagu vana üleliigset raibet.

Siis ei pea selle teenitud karistuse juhtumiga tegelema Andres Västrik, kelle eraelu keerab meil siin kohe nii huvitavaks, et tööks ei taha tegelikult eriti aega jääda. Igasugune juhtum on praegu üleliigne. Raibe.

Olete näinud mõnda neist spämmidest, kus väike vihane laps viskleb poelettide vahel põrandal, nõuab ja kriiskab ja vaatepildi peale ilmub ülimalt asjakohane tagantjärele-tark tekst: «Use condoms!»

Nüüd plingib samasugune hilinenud kontratseptsiooni-soovitus ka Andrese sisesilma ees. Kes meist kujutab ette, mida see tegelikult tähendab, kui saabub uudis, et lapsuke on sündimas? Nii nunnu, nii pehme ja roosa ja piimalõhnaline… Ja siis äkki nii kohutavalt teismeline, et seda pole võimalik välja kannatada. Mida sa hing nüüd enam kasutad?

Sama küsimus on Rital. Temal on sedapuhku hingeseisund seoses teatavate tervislike komplikatsioonidega selline, et iga tühiasi ajab teda karjuma. Talle hakkavad vastu igasugused asjad, mis peaksid ta nii professionaalselt kui isiklikult üsna jahedaks jätma. Aga ei jäta. Küllap mäletate, et kaunis Rita on kihlatud Gunnariga. Gunnar on Pärnu omanik. Arendab ja laiutab. Tahaks kenade kodanlaste keskel oma ilusa pruudiga patseerida ja klantsida, aga Rital pole kunagi aega. Gunnar tahab ja peab pildil püsima. Nüüd on tema kusagil seal oma pildi peal, ja Rita karjub kõigi ja kõige peale.

Rein tegi väheke valjemaid hääli vaid siis, kui juhtumid takerdusid. Igasugune takerdumine lükkas tema pinsile-pääsemist masendavalt edasi. Ta tahtis viimastel ametiaastatel valutult ja probleemitult oma palga kätte saada, et erru minnes maad harida ja eraklusse tõmbuda. Politseitöö oli bossile meeldinud. Päriselt ka. Aga see oli ennast ammendanud. Kuna temalgi – mis seal pattu salata – oli endast mõnevõrra noorem naine, ei saanud ta sisetundele järele anda ja töökohast loobuda. Kõik see mees elas koondamiste hirmus ja muretses oma töökohtade pärast. Vabatahtlik vara loobumine olnuks teiste osatamine.

Ja naine ei lubanud ka. Loobuda. Naised lubavad endale meil siin üldse palju. Andrese endine teatas lühidalt, et nende ühisel tütrel Kajal on enesetapumõtted – nüüd tuleb ta neid mõtteid edasi isa juurde mõtlema, ja tuligi. Me saame lapse! Minu hea laps! Sinu paha laps – sina saad nüüd selle lapse, kes võibolla tõesti kunagi oli meie laps. Ta tahab ennast siin minu juures ära tappa – ja sina vastutad selle eest, et ta seda ei teeks. Tere-tore.

Tere peame ses ilmselges, peaaegu selge lahendusega mõrvaloos ütlema ka tegevdirektor Avo Rembergile. Ja meie põgusate tutvuste galeriist plingib läbi fotograaf Raul. Kui te kujutate ette, milline on üks noori süütuid tüdrukuid pildile ära rääkiv erootiliste masstoodete treial, siis täpselt selline see sunnik ongi. Hajutab tähelepanu, ülistab erakordsust, lubab diskreetsust ja välismaa auditooriumiga piirdumist… Saavutab siivutuse ja alastuse ning laseb lennata. Piltidel ja saatustel.

Saatuse sõlmpunktis on aga Jaak.

Jaak Rooväli. Tore eesti nimi ja kena keskmine intriigide pundar tema ümber. Puntra õieks Liis. Naisuke-nooruke. Puntra keskmes Jaagu poeg Mario, kelle eripära oli üks olulisi Jaagu esimese abielu koonusesse jooksmise põhjusi. Ainult et koonuses olijad ise ei teadnud ega tunnistanud seda tõsiasja. Sellest ei räägitud. Kuna ei räägitud, kõik kokku jooksiski.

Jarekil, Mario elukaaslasel, polnud sellest sooja ega külma. Tema armastas Mariot ning lasi ennast armastada. Seksuoloog Imre Rammul oleks võinud härrasteklubides loenguid pidamas käies vabalt võtta Jareki näitlikuks materjaliks kaasa. Elus plakat või nii. Kui Rotaryd-vennad kutsusid Eesti esiseksuaatri klubilõunale rääkima, kuidas tippspordis garanteerida, et silikoontissidega mehed naiste liivakastist medaleid noppimas ei käiks, läks jutt sujuvalt sellele, et homoseksuaalid sünnivad sellise suundumusega. Ei ole see kunstirahva kapriis, edevate hüperseksuaalsete avaliku elu tegelaste valmidus kõike elavat ja hingavat panna – ega ka mitte ahistamise tagajärg. Ahistatust kipub saama järgmine ahistaja. Paradoks jah, aga näe, inimesed teevad teistele just seda, mida neile endile tehti ja mis neile paha oli. Geid sünnivad ajukeemia viperusest. See ensüümi ja geeni nihuminek võib olla geneetilise eelsoodumusega, nii et kalduvustega papa ei pruugi üllatuda, kui poeg samuti todamoodi tuleb. Aga võib juhtuda, et looduse vingerpuss juhtub tühjalt kohalt. Kusjuures neil, kellel geenivääratuse tõttu kujunevad sookohatud peaaju struktuurid, on ka muid geipäraseid tunnuseid. Juuksepiir ebamehelik, lauaservale toetatud käsivarsi saab küünarnukist kokku suruda, mida n-ö päris mehed anatoomiliselt ei saa, ja sõrmed on sageli ühepikkused.

Voh sellesinase Jareki oleks võinud doktor Rammul kaasa võtta nii kuurortlinna Rotarysse näidiseks kui ka kõikjale mujale, kus ikka ja jälle tuli seletada, et transseksuaalid pole homod, ja et ei noid transsusid ega homosid ei saa ravida ega remontida. Nad on. Kui armastada ei suuda, ärge vähemasti vihake.

Merike, Jaagu endine naine, ei armastanud enam ammu. Mitte kedagi. Sellepärast seesinane pahaks läinud suhete pundar kõigi nende vastu pöörduski, kes paratamatult sellesse puntrasse kuulusid. Merike oleks pidanud kogu kooslust emamesilasena koondama, aga pulseeris nüüd tollesse veidrasse tarusse senise armastuse asemele vihkamise mürki.

Eve, Jaagu tütar, söandas esimesena välja öelda, et selles geneetilises kokku kuulumiste kompotis vihkavad kõik kõiki. Tema kõhnad põsed tõmbusid iga sõna sisistades pingule kui libahundi paled.

Jaagu naaber Taavet vihkas üksindust ning püüdis seda lahendada oma väikeste vastikute vihaste võtetega, millest sündis paradoksaalsel kombel üsna palju kasu.

Ahto Meremaa, üks Pärnu ajutisest – seega tüüpilisest – rahamehest kaatriomanik ei saa aga kogu sellest masendavalt tavalisel kombel süngest sekeldamisest seekord vähimatki kasu.

Muide, kas te olete mõelnud, milles seisneb vampiiride vägi ja võlu?

See, keda imetakse, armastab ja imetab, sest vampiir läheb iga sõõmuga tema enesega sarnasemaks. Vampiirluse anatoomia ja füsioloogia näeb ette, et meist paljudel tekib mingil eluhetkel tarve endale vampiire ligi tõmmata. Kas on vaja teatud liiki ülearusest energiast vabaneda – ja teisiti ei oska, kui et jagame seda vurtsu säärastele tüüpidele, kes piiramatut kosmilist energiat ise universumist kätte ei saa.

Või siis dikteerib loodus, et last on vaja. Teatud vastassoost isend tundub lapse sigitamiseks sobivat. Instinktid ütlevad, et see sobib. Mispeale juhtub see, mille kohta öeldakse, et armastus teeb pimedaks. Mitte ainult et hakkame nägema tolles väljavalitus valikuliselt vaid häid omadusi. Hakkame teda ka oma enese energiaga laadima. Pumpame päevast päeva toda paariliseks valitut oma enese väge täis.

Sellepärast ta ilus ja armas tundub. Ta koosneb meist endast. Ja seni on ilus ja armas, kuni pidev vampiiramine teda sellisena hoiab. Hoiab seni, kuni temaga lapsi tahame. Kellele piisab ühest lapsest, lükkab tolle vampiirist väljavalitu pärast seda üht sooritust üle parda. Kes tahab mitut last, toidab kõik need fertiilsed aastad toda sigitajat, et ta ilus ja armas tunduks.

Vanapaarid lähevad ühte nägu? Jämemateriaalsed füsioloogiapõhised mõtlejad oletavad, et mehe sperma pidev läbivool teeb naise temaga sarnaseks. Peenmateriaalsemal tasandil võib nende üht-näguläinute lähemal vaatlemisel päris kindlasti tuvastada, et naine on aastakümneid meest oma energiaga imetanud. Mees on tänu vampiirielule sobinud naisele lapsi sigitama. Täis puugitud vampiir on teinud karjääri ja kogunud rikkust. Positiivsed tõlgendajad ütlevad seepeale, et tark naine armastab mehe tugevaks. Realistid peavad juurde lisama, et naine kui satitaldrik üha ammutab taevast väge ja muudkui imetab sellega meest.

Kõrvalseisjatele võib tunduda, et naine on ülalpeetav – mees ostab talle kasuka ja auto, ehitab maja ja annab majapidamisraha, viib reisile ja surub perioodiliselt talle mõne sõrmuse sõrme või kõrvarõnga keha külge. Ent tegelikult töötab see mees naise patareide pealt. Mingi primitiivne kiht temast sosistab ka talle endale kõrva selle ebameeldiva tõe, seepärast ta kuldab ja kummardabki. Tänutäheks. Maksab kinni. Annab naiselt saadud energia asjadena tagasi.

Ühel hetkel lakkab naine meest imetamast – lapsed on sigitatud, pole enam vaja teda ideaalseks armastada. Naine haagib vampiiri enda küljest lahti. Ja mis jääb järele? Mull. Tühi kest.

Nüüd on kõik õnne küsimus.

Nagu kõik ongi õnne küsimus.

Kas keegi püüab kiiresti tühjeneva vampiiri oma toitvasse rüppe või jookseb ta nii tühjaks, et keegi ei taha teda. Kusjuures ta ise ei jaksa oma naise energiata enam kedagi küttida ka.

Kuni mees sai naiselt väge ja sädet – et naine ise teda oma laste isaks tahaks –, seni kütkestas mees ka teisi naisi. Ta püüdis vaheldust ja silmarõõmu, mehelikku enesetõestust ja polügaamset kaifi naise jõujaama pealt! Mida pühendunumalt naine teda armastas ja tagalat turvas, seda rohkem jaksas mees armukesi kütkestada ja üleval pidada.

Küllap nood armukesed olid omakorda vampiirid – koristasid mehe seest välja pahaks läinud energia. Ega see, kes ei oska kosmosest ise ammutada, ei oska ju teiselt saadut pärast ära kasutamist ka väljutada. Mull. Kinnine ja kergesti roiskuv. Kui mõni uus tütarlaps hakkab selles toiteta jäänud mullis nägema sobivat laste isa, võtab ta vampiiri imetamise üle. Armastab vana siku jälle ilusaks.

Aga see peab juhtuma siva. Kui eelmiselt naiselt imetud vägi tilgatumaks otsa saab, on iga hetkega üha võimatum järgmist temakest paeluda. Mis on põhjus, miks iga järgmine temake ajab vananeva vampiiri järjest kindlamalt ja kapitaalsemalt peast segi.

Vampiiride värk on tegelikult väga lihtne ja loogiline. Me ei taha sellele silma vaadata, sest peaaegu sama kindlalt, kui igaüks meist on erinevatel põhjustel kedagi teist imetanud, oleme mingitel eluperioodidel ja asjaoludel omakorda olnud ka vampiiriks kellegi teise tuiksoonte küljes.

Naised pihivad padjaklubides üksteisele, et mees nii ja naa, ämm seda ja toda. Kuulaja ärritub. Situatsioonid ja probleemid, millest talle räägitakse, on talle tuttavad – või laseb empaatia tal aimata, kui halb ja ebaõiglane on sõbra suhtes oldud. Ja ärritubki. Seepeale sirutab pihtija iminapa ning imeb ennast kuulaja energiat täis.

Mehed ei pihi enamasti teistele meestele. Nemad leiavad reeglina samuti pihiema. Ja pumpavad temalt otseselt ja enesestmõistetavalt energiat, soojust, mõistmist. Kolme tilga eest, mis on vähemalt sama elus vedelik kui veri. Ja mis jääb neid elu lõpuni energeetiliselt ühendama. Vampiiride risti-rästi ringkäendus.

Nii et tegelikult ei ole see lugu siiski mitte üdini banaalsest tavajuhtumist, kus vana rikkur endale noore tibi krabab. Ja ei ole see ka ühe isa ja tütre lugu. Siin on tegelikult peidus veel ühe isa ja tütre suhete traagika. Mitte keegi ei tea, et kogu katastroofiahela käivitas üks näiliselt kaadritagune isa, kes ei öelnud õigel ajal, et…

Aga kui paljud inimesed ütlevad õigel ajal, et…?

«Oh, kuidas ma sind armastan.»

Selle ütlemise lõpus ei olnud hüüumärki.

Äsja ärganud Jaak Rooväli konstateeris fakti. Lootmata väga, et naisuke-nooruke seda tõdemust üldse kuuleb. Noored terved ja korras närvidega inimesed magavad kell neli. Ehkki sellest on kahju. See on kõige värskem ja puhtam ja puutumatum osa ööpäevast. Mõtted on kerged. Tunded klaarid ja leebed. Vaimne, lausa vaimulik aeg, tõdes Jaak taas. Nagu igal hommikul.

Mida vähemaks elu õhtu poole neid tulevasi hommikuid jäi, seda hinnalisem oli iga neist. Jaak hingas sisse ruumikas magamistoas hõljuvat naise hõngu. Feromoonid. Ta avaldas tasakesi armastust sellele toaõhulegi. Meenutades endale seejuures geniaalset ebardit Grenouille’id Patrick Süsckindi romaanist «Parfüüm». Grenouille on paranormaalselt täiusliku haistmismeelega äbarik, kes suudab tunde ja nina järgi lummavaid parfüüme komponeerida. Talle lööb latva Pariisi agulineiu keha hõng – püüdes seda jäädvustada, õlisse või rasvasse, pudelisse või piiritusse talletada tapab ta ükshaaval neidusid, tulemata selle pealegi, et need on elusad neiud, keda ta järjest kägistab. Tema armastab lõhna.

Jaak ka.

See «Parfüümi»-raamatu kämbu oli sündinud kalaturu leti all, õnnetu vallasema viienda sünnitusena. Eelmised neli olid sinna rapete vahele hääletult kärvanud, keset kalalehka ja roiskumist kisama pistnud ninafakiir aga põhjustas oma ema üles poomise – see oli tema elu esimene mõrv.

Ka Jaak oli turunaise poeg.

Tõsi küll, tema ema ei müünud kala, vaid aiasaaduseid ja köögivilju, kudumeid ja muud head-ilusat, mida teised inimesed tema kätte müügile viisid. Mitmes rasedus Jaak oma emale oli, ta ei teadnud. Ema poleks ilmselt öelnud, mitu rasedust ta oli Jaagu ja tema venna eel, vahel ja pärast katkestanud. Eelmise sajandi viie- ja kuuekümnendatel oli abort kõige tavalisem pereplaneerimise meetod. Muud vahendit polnudki ju.

Järelikult polnud mõistlik mõtiskleda selle üle, millal loode saab inimeseks, kas ja kui palju on abort mõrv ning mis saab ema, isa ja arsti karmast. Polnud paslik küsida ega meenutada.

Jaagul oli õnnelik, ent kasin lapsepõlv. Ema oli tema üle õnnelik – tema oli emale tänulik, et ta olemas oli. Ema oli jutukas ja heatujuline, vatras Pärnu turul oma traditsioonilises letis kõigist linnauudistest ja oletustest, süüdimatult ja pretensioonitult. Oli oma elukutse ja ülesannete kõrgusel. Ja kalahaisu kutsus agulinaise poeg Jaak oma ellu ise, siis, kui ta juba rikas oli. Edusamm ja õnnhaaval edenenud mees hakkas varahommikuti kalal käima oma isikliku rannavilla erasadama kai pealt oma enese paadiga enda lõbuks ja naisukesele minimammuti koju toomiseks. Need viidikad, kelle ta väikese jahimehe hasardiga aguliojast välja õngitses, läksid kassile enne igasuguse haisu tekitamist.

Kui rikas mees haiseb kala järele, on see eksootiline, stiilne ja võimas. Tahan ja haisen. Lotovõitja võib. Küpses eas, positsioonikas ja paigas mees on tugevam nii kalast kui kalahaisust. Kui mees on elu käest välja võidelnud kohad ja võimalused, kus kanda smokingit ja frakki, võib ta mitmekordse uhkuse ja veendumusega kanda kaluri kummipükse oktoober-lotut, sturmasid ja kõrvuni kindaid. Vinge! Seksikas! Kõik, mis on elus, on seksikas. Vähemasti välispidiselt…

Tegelikult muidugi on seksi enesega teatud puhkudel nii, et… Härrased, säilitagem sündsus! Ega me saunas ole, et hakkame siin arutama, kas ja kui palju üks 60. eluaastale lähenev mees saab või teeb. Ega me arsti juures ole, et takerdume siin teema taha, kui palju tervislik seisund saamist ja võimist mõjutab. Ammugi pole meie asi, kui rahul on 25aastane naine sellega, mida saab 60aastane mees või teeb terviseprobleemidega küps härra, kellel on paat ja sadam ja… Pole meie asi. Ehkki tegelikult on küll.

Kui me oleme kindlad, et Jaak polnud kogu oma edukuse ja rahakuse juures voodis enam suurem asi, mõistame ilmselt juba eos tema naisukese-noorukese süüdi – motiiv on ilmne. Ja see, et prantsuse mehed väidavad, et kuni neil on suu ja sõrmed, pole nad impotendid, ei kehti eesti meeste kohta.

Jälle kisub sündsusetuks.

Me ei saa sinna midagi parata, et riietame tahtmatult mõttes oma suhtlemispartnereid lahti. Ei saa midagi teha, et mõnd paari kõrvuti silmitsedes mõtiskleme: kuidas nad omavahel… Nojah, on küll piinlik. Aga need on sama paratamatud mõtted ja kujutlused nagu luksumine või aevastus. Atsihh – terviseks! – ja unustagem.

Eksootiline, stiilne ja võimas nagu koiduaegne kalalkäik oli arvatagi ka Jaagu maja Valgerannas. Luksuslik talustiilis villa mere ääres. Ehkki varasemate aegade mõistlikud inimesed ehitasid oma majad sellest pinnakivimist, mis ses kohas ladestus, oli Rooväli oma kantsi püstitanud paekivist. Nagu enamasti Põhja-Eestis. Teatud edukuse taseme juures pole tonnide kaupa pinnakivimite vedamine enam probleem. Jaak võinuks oma eduka sadamaäri pealt kas või Lõuna-Aafrikast või Hiinast kivilahmakaid koju lennutada ja pesaks punuda. Aga oli kõigest paekivi. Mõõdukas luksus. Rookatus oli ainumõeldav lahend – eksklusiivsem kui kivi, plekist ärgem selle taseme juures üldse rääkigem. Pae õhulisemaks muutmiseks kohati palkseinad ja tohutud klaaspinnad mere pool. Kolmekordne pakett. Soojem kui sandisti laotud puhas vuuk. Jaak oli endale ostnud kolm kõrvuti krunti, nii et tal oli paar hektarit perfektselt pügatud muru, paar basseini. Ja paadisild.

Sadamaomanikust rantjee-seisusse tõmbunud mees võib endale lubada kena paadisillaga kodu. On loogiline, et lapsepõlves nii piisava ja armsana tundunud purre agulioja peal teiseneb ajas ja ruumis.

Kai ääres loksus laisalt paat. Autod sulandusid oma varjualuses esindusliku fassaadi osaks. Kas te kujutate ette, kui sulnilt sulandub valge mersukabrio soliidse halli paekivi ja tõhusate palkide embusse? Ah-soo, teil pole isegi sellise maitsva vaatepildi ette kujutamiseks piisavalt fantaasiat? Siis te seda nägema ei saagi. Ei unes ega ilmsi. Jaagu tsitadell on üsna Valgeranna avaliku plaaži kõrval küll, aga kõrvalistele suletud. Lukus. Kaitstud. Minge ja arenege.

Püsige seal üle lahe paistvas Pärnus. Vaielge omavahel, kas sellest teie kaupmeestekülast seal peab saama lõbus või vaikne kuurort. Naerge kurvalt oma maavanema arutluskäigu üle, et see linn on justkui vananev prostituut, kes endale kreemi ja kulinaid lisades püüab turuväärtust säilitada. Ei, aeg ei peatu, ei-ei!

Aeg nõuab uut. Prostituuti. Kaatrit. Limot. Aeg…

Jaak keeras end laias vesivoodis Liisi poole. Seintel kullatud raamides tuppa vaatavad tsaariportreed – Jaagu eriline hobi ja sümpaatia, mitte snobismuse tipp – pöörasid pilgu kõrvale. Hommikune jahe briis irvakil akna vahelt pani kerged kardinad värvilisi tiibu lehvitama. Tsaarid hingasid oma paraadportree raamide kuldses puuris tõhusa sõõmu.

Ah, Eestimaa! Katarina Suur ja Peeter Esimene armastasid seda maad. Kinkisid meile Kadrioru ja Pärnu muuli. Nüüd sirutasid end kuldraamides. Vaatasid heakskiitvalt Jaagu peale. Õõtsu-õõtsu oma paraja soojusega vesivoodis – peagi oled meiega. Kuldset raami su pärijad su pildi ümber ei pane. Mitte sellepärast, et sa oled turunaise poeg. Sellepärast, et keegi ei austa ega armasta sind nii palju, et sind raamida. Aga siin tsaaride poolel on juba ammu parem seltskond kui teil seal, ka sinu jaoks, sina üksildane hing, kes sa ei teagi, kui üksildane sa tegelikult oled.

Jaak silmitses tsaaripere majesteetlikke nägusid – ja naeratas reipalt: meil siin on kerged udusulgedest tekid ja karge hommik. Teil seal on juba ammu hangunud pool ükskõik.

Meil siin on kallist kaisutäit ahmavad mehekäed, mis teavad nii olnud elu kogemuste põhjal kui tuleviku lühiduse aimduse tõttu, kui hindamatu selline kaisutäis tegelikult on.

Jaak vingerdas end voodis tihedasti vastu naist. Miskipärast tulid talle oma tüdrukuohtu noorikut silmitsedes meelde Juhan Smuuli luuletuse sõnad «… roosavarbune, nösunina…» Luuletus ise ütles, et «pärast surma ma saan oma laeva». Jaagu elus oli olnud palju laevu. Palju kõike. «Pärast surma ma laeva ei vaja… ära ainult mind minema aja…»

Mees ohkas ning surus nina oma roosavarbuse nösunina kuklalohku.

Liis urises padja seest: «Oh, kuidas sa küll suudad nii vara…»

Meie saatus on olla valesti mõistetud.

Jaak suudles päevitunud läikivpruuni õlga. Tal polnud isegi mõttes seda «suutmist». Ilus õlg. Hästi ostetud. Ja mis siis, et ostetud. Ikkagi oma. Kõik on ajalik ja suhteline.

«Ma armastan sind… eriti seda väikest kõrva... ammh…mammm…» oli mees ülesannete kõrgusel ja lisas hellusele pisikese erootilise alatooni. Milles naine oli teda juba kahtlustanud. Ehkki mehel polnud meeleoludes mitte erootika kübetki. Olgu siis natukene tiirane lähenemine, et oleks nii, nagu peab.

Mees naksas kuulekalt, isegi alistunult hammastega naisel kõrvast. Kõik mehed on…

Liis siseses: «Palun jäta – valus!»

Head tüdrukud ütlevad palun. Nad ei kärata käi… või muud taolist ehedat, mida tegelikult mõtlevad, kui neid kuus tundi enne õiget ärkamisaega krabatakse ja kobatakse.

Maga, maga mu arm.

Liis ehmatas oma vihase sisina peale.

Ta ei tohtinud tõrges olla. Seda polnud lepingus.

Ka kirjutamata lepingud kehtivad. Kui oled kellegi investeering, siis sina ei sisise. Must hiir. Liisi tumedad juuksed olid veelgi tumedamaks toonitud – ja tema õnneks nii tihedad, et nende vahelt ei kumanud kurblik sinakasvalge peanahk nagu enamasti, kui sirgeid juukseid võltsilt tumedaks värvitakse. Tumedate sirgete juuste vahelt küünitas välja jonnakas jõuline lõug. Tahtejõud ja isekus.

Kui tahan, siis saan, mida vaja! Noor padaemanda tüüpi naine võis teha nurr ja mjäu, aga lõug ütles, et ta võib vajadusel müürilõhkumise taraanina läbi paekivist seinte minna. Kui need siia juba ehitatud olid. Läbi halli kivi. See vitaalne ja tahtejõuline valmidus läbi kivi minna ja ennast kehtestada ilmutas end nüüd professionaalse alistumisena.

«Tahad, ma tulen sinuga kaasa?» silus neiu äsjast tõredust. Kätt, mis sind toidab, ei hammustata.

Jaak oli pakkumisest liigutatud – mida oligi vaja. Ning ühtlasi oli ta rahul võimaluse üle ilmutada suuremeelsust: «Pole vaja. Sinu und ei tohi miski häirida… Kui sa ärkad, ootab sind üks kuninglik kalaroog…»

Ole ilus. Ole kätel kantud, ilma et oleksid siin ilmas vähimatki teinud. Lase end aina ilusamaks hellitada. Ära mõtle, kas oled üldse õnnelik selles majas, mille ehitamisel sa ise pole osalenud. Sul on unelmate elu: riided ja stilist, juuksur ja kosmeetik, massöör ja personaaltreener, kreemid ja palsamid. Sa võid endale lubada absoluutselt kõike, mida inimmõte siin ilmas on välja mõelnud. Oled oma edevuse ja vajadustega loendamatutele usinatele töömesilastele tööandja. Su mees võib selle kõik kinni maksta. Teenija ja aednik. Isiklik see ja eksklusiivne too.

Sa ei pea selle eest mitte midagi muud vastu andma, kui et oled ilus ja mängid õnnelikku. Unisena ja kuutsükli pahade tujude päevadel – alaline õnnelikumäng on sinu panus. Valgesse mersu-kabriosse valatud. Valatud. Kuni mersut ja ilu, kuni maksjat ja mõnusid. Kuni.

Jaak astus majast välja. Sportlik ja sale. Temaga voodi jagamine polnud mingi piin. Kogu oma 60aastases isikus sitke ja heas töökorras. Ta võttis vilgaste ja täpsete liigutustega seina najalt aerud ja pootshaagi. Neis kiiretes liigutustes oli nooruslikkust ja kiireid pöördeid. Elujõudu ja võimekust. Aga neis oli ka geneetiline mälu. Ehkki sel mehel polnud absoluutselt vaja kala püüda – heldekene, ta võinuks kohe praegu haiuime tellida ja see oleks lennukiga kohale toodud –, oli neis täpsetes ja osavates kütiliigutustes ellujäämise jõudu. Ses toimetamises sirutus otsekui sild üle ajastute – ürgse korilase ja küti pulss tuksatas, mees tundis oma jõudu ja võimu – ja selle pärast tema veidi pärast kella nelja seal üle hommikuse kastemärja rohu paadisillale läkski.

Kala on poes.

Tunne on enda sees. Ja sinna endasse see tunne iseenesest ei teki – see on vaja kätte võidelda. Väga varajase tõusmisega, kui maailm on veel värske ja äsja loodud. See hindamatu ja eriline Maaga kokkukuulumise tunne tuleb, kui kehas peituvad valud maha suruda. Keha tuleb alistada. Keha tuleb kiiresti ja efektiivselt liikuma panna. Siis ei paina selg ega tuika sisikond, liigesed ei saa sõna ja silmanägemine ei streigi. Need hommikud panevad uskuma imedesse. Imedel on soolaka kummi lõhn, mida tõuseb jope kraest lõua all. Külmetada ei tohi. Mitte mingil juhul. Siis ei käi jõud ja tunne kehast üle. Siis lõpeb ime liiga vara.

Millal iganes ta ka lõpeb – liiga vara nagunii.

Merel oli päike vine seest tõusma hakanud ja nägi välja nagu suur helendav roosa õhupall. Kingitus. Ekstra sulle. Ainult täna. Kõlab nagu iroonia, aga ei ole. Jaak võttis taeva kingituse täie siiruse ja avali südamega vastu. Taevas oli seal teispool uduvinet lahti, taevas lubas nii palju, taevas…

Ta käivitas päramootori ja sõitis vaikse suminaga – pagana head mootorid tänapäeval! – otse päikesesse. See oli nüüd pool tundi kõrgemal. Vine oli kadunud. Selle hommiku esmane värskus oli möödas. Edasi oli see päev juba tavaline. Luitus iga minutiga kulunumaks. Sai rutiiniga piki vahtimist. Planeeti Maa kattis toidunõude kolin, autode hääled metsa taga, lindude monotoonseks sulav sehkendamine puulatvades, inimeste hõiked ja korraldused, hinnangud ja solvangud. it ei olnud. Ta polnud inetu – ta oli lihtsalt ilmetu. Teda ei nähtud ega märgatud ja see oli hullem kui põlgamine või viha.

Tüdruk läks kohe pärast keskkooli vabatahtlikuna Aafrikasse. Õpetas lastele inglise keelt. Nii palju ta oskas. Selleks ta kõlbas. Üks temast veidi vanem aafriklane õpetas talle armastust. Hall põhjamaine olevus sai mõneks ajaks maailma kõige ilusamaks naiseks. Ta sai teada, mida tähendab jõuliselt ürgne seks ega arvanud pärast seda enam maarjamaistest mehikestest midagi. Kuitahes püüdlikult need ka nipitasid ja harjutasid – neis polnud seda ürgset Maa tukset. Tubli tehnika tekitab füsioloogilised orgasmid, ent mitte üldolemuslikku rahuldust. Vaevalised ja vastumeelsed orgasmid on hirmsam puudus kui rahuldamatus ja seksita-elu – pärast vabatahtlikku Aafrikat teadis tüdruk, millest hoiduda. Millestki jäi samas hoidumata.

Tüdruk tuli vabatahtliku-missioonilt koju rasedana. Aafrikasse elama – eriti aga mitte sünnitama, Taara avita! – ei tahtnud ta mingil juhul jääda. Esimene Armastaja tuli hoopis mõneks ajaks tema juurde. Ent teda kui teistsugust solvati siin igal sammul.

Mis te siis mõtlesite?

Teate küll – vaimukad sildid baaride ustel, et koerte ja neegritega sisenemine on keelatud. Kõrgharidusega mustanahaliste kohtlemine ahvide ja voodiloomadena, mida on kogenud siinsed mulatitaridest psühholoogid ja personaaltreenerid. Järele vaatamine ja osatamine. Isegi nüüd, mil kõik on reisinud ja näinud Skandinaavia rassiderikast tänavapilti ja kümmelnud neis kultuurides, kust nood tõmmud tuuslarid tulevad. Kalli raha eest masaide eksootikat ja Keenia rahvusparke… Ning sinna otsa viha ja kadedus pjedestaalidel võidutsevate olümpia-neegrite vastu, kes jooksevad-hüppavad-jõuavad kiireminikõrgemale-kaugemale kui valged. Anatoomiliselt ja füsioloogiliselt.