Читать книгу Ohtlik lend. Reality show - Mihkel Ulman - Страница 4
I
ОглавлениеMis kaalujälgimisest te räägite?
Mis üheülbalistest kõhetutest iluideaalidest ja stressist ja psühhoteraapiast, testidest ja trikkidest ometi need meie naisteajakirjad säutsuvad? Kusjuures kuna meil ongi põhiliselt ainult naiste ajakirjad, siis vannub enam-vähem kogu ajakirjandus kurja kõigile, kes pole kompleksides ja katki. Ses mõttes oli Dusja õnneseen, et ega tema eriti ajakirju ei lugenud. Mitte sellepärast, et ta oli venelanna ja eestlannadest teisema meediapruukimise harjumusega. Vaid sellepärast, et ta lihtsalt ei armastanud lugeda.
Tema armastas elada. Täiel rinnal. Kui ei armasta elamise asemel lugeda, kuidas peaks elama, polegi vaja. Kui ennast sunnid, lähed närviliseks. Milleks! Siis otsi jälle kedagi või midagi, mis su enesetunnet parandaks. Pole vaja ära rikkuda!
Dusja oli elus ja ilus, ümmargune ja tasakaalukas ning veeres korrapäraselt nagu hästi timmitud traktorikumm. See tagumine ja hästi suur.
Ta oli oma silmaluugid täpselt nii siniseks värvinud, nagu karbis värv olema juhtus, ning tundis end sellepärast õnnelikult, et öine vahetus tööl meenutas talle nunnut nõukaaega. Polnud ta mingi kommar ega endine – tema lapsepõlv ja noorusaeg olid möödunud Nõukogude ajal, selge ju. Noorus tundub ikka ilus. Eluväsimuse piprakiht pole veel värske rõõmu peale ladestunud. Dusja emme pani Sindi tekstiilivabrikus kolmes vahetuses. Oli Lõuna-Venemaalt pärit kaunitar, kes tuli siia sõjaväelase prouana.
Seda ei kavatsenud Dusja kindlasti mitte põdeda. Kas tema oli oma rahvuse ja isa elukutse pärast okupant? Ärge ajage naerma. Esiteks läksid tema vanemad siin Eestis kenasti lahku, nagu siin kõigil kombeks, ja teiseks ei olnud ei tema papa ega ammugi mitte ta ise kedagi okupeerinud. Töö on töö. Ja praegu oli õmblustsehhil, kus Dusja töötas, nii palju tellimusi Rootsi turule, et ta õmbles kolmes vahetuses. Nagu mamma omal ajal.
Blond suure numbriga iludus oleks rohkemgi õmmelnud, kui oleks lubatud. Ta oleks jaksanud küll. Aga siis oleks Nadja ja Tanja pidanud kinga saama. Et kõigile kena keskmine töökoht jätkuks, said kõik õelikult töötada. Pole siin midagi täisvõimsusel ennast teostada. Võib ju ka nii mõelda, et ülearu väsinud õmbleja õmbleb toote sisse stressi, ja siis ei tunne seda kandev rootslane end enam nii mahedalt nagu praeguses turvakodulikus Skandinaavias.
Dusja astus reipalt öövahetusest koju. Ta oleks veel vabalt teise sama pika vooru õmblusmasina taga koogutanud. Aga Tanja tuli tema asemele koogutama. Ja tema läks koju loomi talitama. Ega tal rohkem raha vaja ei olnud ka. Lapsed suured. Endal kõik olemas. Mööbel ja asjad ja. Mis sa ikka selle rahaga teed. Käid korra Egiptuses. Kui palju sa ikka käid – kesse loomad talitab? Kaks siga ja üks lehm, ei rohkemat. Või – nagu Dusja ise naerda lõkerdas – kaks lehma. Ta ise ikka kah. Mis siin pirtsutada – võrdlus on aus ja armas.
Kodu oli tal Sindist parasjagu eemal metsaservas, lehma karjatamise ruumi jätkus. Tal, üksikul baabal, polnud tegelikult teist ju õieti vaja – aga harjumus oli. Ja mõnusam oli koju minna, kui teine lehm ees ootas. Ikkagi kellegagi rääkida.
Seda enam, et lehmapiim andis kena põhjuse naabritega suhelda. Suurele perele üle tänava kolm liitrit, vanapoisile kõrvalmajja liiter. Teate küll. Päris nagu kommuun moodustub. Vene küla. Maailma kõige paremas mõttes.
Oota, padruuga, Dusja oma kallis lehmakene – maama tuleb! Tuleb ja lüpsab. Siis istub lamamistoolis ja tukub. Sina mäletsed – päike, suvi, kodu. No mida sina hing üldse veel soovid. Aru neist eestlastest vot ei saa, kes kogu aeg muretsevad ja tülitsevad ja virisevad. Maalapp on. Lehm on. Siga ka. Ja kui veel töökoht ka on – siis pane kas või öösel seda teha, päeval tuku päikese käes. Kui enam tukkuda ei taha, rohid peenraid. Pisitasa. Rõõmuga. Jood kaevust. Lehmale annad ka puhast ja klaari kaevuvett. Võrratu!
Dusja oli nii rõõmsameelne tädi, et ka see kirev seltskond, kuhu ta nüüd kohe serviti sattus, ei rikkunud tema head tuju ja tõeliselt kerget meelt. Ta ei lasknudki seda võõrast seltskonda endale lähemale kui tingimata vaja.
Televiisorit Dusja vaatas. Seega ta teadis, kes on Andres Västrik ja Rita Leidpalu – noored ja ilusad mendid, kes sattusid aegajalt uudistesse, kui midagi lahendamas olid või ära lahendasid. Nii kenad. Ja Dusja sattumist kena Andrese ja Ritaga ühte seltskonda põhjustanud naine oli kah kena. Sedamoodi kena, nagu kenaks peetakse. Üldtunnustatult.
Ainult et nüüd oli ta surnud. Kogu oma iluga. Kas selle tõttu või sellest hoolimata. Kuidas iganes need põhjused ja tagajärjed siin bussipeatusetagusel metsateel olid sõlmunud, surnud tema oli. Ja kahe kena kilekotiga bussist väljunud Dusja sai juba eemalt aru, et päris ise niimoodi ära ei surda.
Naisel, keda õmblejanna teadis televiisorist, olid silmad pärani, nägu kriim ja pea verine. Riides oli temakene sedasi, nagu oleksid televõtted pooleli. Ikka veel. Sellest ei pääsegi. Ehkki need saated, milles see naine oli osalenud, oli möödas. Täitsa veider värk, Dusja oli just varahommikul teiste õmblejannadega sellest naisest rääkinud. Ja siin ta nüüd lamas. Hoiatuseks kõigile teistele, kes mõnda reality showsse kippuda mõtlevad. Rahaliste raskuste või edevuse lahendamiseks. Igal juhul väga vale valik. Ära tapab, näe.
Naised arutasid hommikul end töölt koju asutades, et ajakirjanduses on hakatud rääkima lastest, kes saavad sihukeste naistevahetuste tõttu kannatada. Väikesed inimesed ei saa aru, miks nende kodust läheb emme ära ja asemele tuleb keegi võõras tädi. Enamikus kombinatsioonides läheb see võõras emme varsti nende issiga tülli, kaamerad muudkui filmivad, keegi monteerib kusagil midagi, sajad veeleriti-võõrad vahivad ja kommenteerivad.
Nii lihtsate reeglitega mäng, aga nii julmad tagajärjed. Nutvad lapsed. Suurematel lastel pärast sellist tahtmatut telestaaristumist eriti julm koolikiusamine. Miks inimesed küll nii julmad on? Lapsest saadik…
Dusja vaatas bussipeatuse taga lamava ilusa naise surnud näkku ja mõtles – korraks peaaegu oma head tuju kaotades –, et selle siin lõi kindlasti teise pere naine maha. Saadetes oli näha, et teise pere mees polnud endale vahetuse käigus sülle langenud kerge saagi suhtes kaugeltki ükskõikne. Küll tema naisel võis häbi ja valus olla. Ei imesta, et üle viskas ja tuli ja lõi rivaali maha. See oli ju tema pilvitu palee paigast puhta ära põrutanud. Arusaadav reaktsioon.
Ja näe, mis sellest saledusest ja klassikalisest profiilist kasu – ärge rääkige Dusjale midagi kaalujälgimisest ega ilunippidest. Siin see saledus ja sihvakus ja üldtunnustatud imeilu kõik nüüd selili maas oli. Sipelgad juba juustes ja täitsa jube.
Dusja avastas, et oli oma kilekotid puha ripakile kätte unustanud. Toidukraam ja Bingo pilet läbisegi sambla peal laiali. Kus selle kahju ots. Äkki just see täna hommikul koos igapäevase toiduga ostetud pilet võidab – ja sedasi sambla peal koos kilude ja kohukestega. Kohe kotti ja koju ja…
…ja mis selle üsna ära tapetud naise nimi oligi?
Dusja meenutas, et sel ajal, kui tema osalusel tehtud reality show eetris oli, kattis ta korduvalt suurte tähtedega esikaane. Kas tema ja tolle teise pere papa vahel on midagi? Kui on midagi, siis kas tuleb kaks abielulahutust? Kui tuleb kaks abielulahutust, siis kas tuleb ka uus pulm? Üks või kaks? Kogu aeg oli esikülgedel selle naise nimi. Ja teise pere mehe. Ja nende kummagi abikaasa. Ja Dusja ei mäletanud ühtki nime.
Ta tundis end petetuna.
Tema maailmanaba oli nii tähtsusetuks osutunud ja paigast ära läinud. Just praegu, kevadisel metsateel laipa vahtides tabas teda maailma-naba-song. Hinge kinni pidades oli vaadatud, missugune sisustus rikastel on. Kuidas vaesed oma olme olid lahendanud. Millised voorused ja nõrkused. Kuidas pahed ja inetused päevavalgele tulid. Mismoodi mõne inimese hingeilu ikkagi ilmsiks hiilis – ehkki telerahvas ei tahtnud seda näidata, sest see ei müünud. Ja oli üldse eksikombel saatesse valitud.
Hinge kinni pidades oli seda kõike vahitud. Naistega oli õmblustsehhi riietusruumis ja kohvinurgas arutatud ja harutatud. Kuna iseenda elus väga midagi peale lehma ja tema rütmiliselt täituva udara ei toimunud, oli neist kahest kokku punutud perest mõneks nädalaks ta enese elu saanud. Ja nüüd oli isegi põhilise patukoti nimi meelest läinud.
See oli vanamoodne ja vene kõrvale mitte väga kauni kõlaga nimi. Leida? Laine? L… lootusetu. Ei tulnud meelde. Dusja elu oli mitu nädalat asjatult elatud. Ta oli natukene nukker ja mõnevõrra ähmis ja võttis ennast kokku. Korjas oma asjad ja hea tuju kokku.
Nii, kommid ja Bingo kotis tagasi… Kuidas niisugusel puhul tegelikult käituma peab? Lehm ootab kodus hommikust lüpsi ja tahab laudast õue saada. Kassid närvitsevad juba lauda ukse taga. Nemad ju tunnevad kella. Aga Dusja seisab siin sedasi lollisti, silmad pärani… No mis asja sa hing teed, tahaks koju juba, väikese tee keeta, istuda – jalad tulitavad, paistes, vererõhk.
Dusjale tuli meelde, kuidas sellistel puhkudel käitutakse. Telefon. 112. Päris imelik, mismoodi esimene ehmatus pea lagedaks lööb ja kotisangad käest pudistab. Televiisorist näed muudkui igasuguseid asju, aga kui selline pilt on täitsa ilmsi päikese paistel metsas ja sipelgad jooksevad mööda tema juukseid, siis võtab kenade blondeeritud lokkide aluse lagedaks küll. Mitte ühte mõtet pole. Ja kui mõtted tulevad, siis kõik korraga. Et pole vaja sedasi naisi vahetada. Ja et näe, mismoodi mängud ära tapavad, kui reeglite või juhusega mingi jamps juhtub.
Politsei lasketiirus oli kah mingi jamps juhtumas.
Rita ja Andres seisid kõrvuti tulejoonel. Nad ei tegelnud seal kaalujälgimise ega asenduseluga. Nad olid ametis täiesti tegeliku siin ja praegu eluvõitlusega. Mõlemal olid käes püstolid, mida nad laadisid ja sättisid. Duell või? Mis te nüüd! Ennast kui töövahendit tuleb ju ikka korras ja osavana hoida. Korralik krimivõmm peab harjutama märkilaskmist. Et seda – ptüi-ptüi-ptüi üle vasaku õla – tegelikkuses kunagi vaja ei oleks. Sellega on umbes sama asi nagu vihmavarju kaasavõtmisega. Kui on kaasas, ei hakka sadama.
Kui oskad lasta, ei pea inimest sihtima.
Vähemalt mitte kedagi peale oma paarimehe, kui see on sulle juhtumisi naine määratud.
See naine urises parasjagu Västrikule: «Minu arvates me peaksime oma suhteid selgitama.»
«Kas me oleme sattunud mingisse ladina seepi, kus iga issanda stseen, mida mul on õnnetust olnud näha, algab repliigiga: me peame rääkima,» õiendas Andres, kes leidis, et kui inimene peab rääkima, siis rääkigugi. Ärgu rääkigu, et ta tahab rääkida sellest, et on vaja rääkida, mida oleks vaja rääkida. «Mis mõttes?»
Rita ei vaadanud Västrikule otsa. Mudis oma teenistusrelva ja kibrutas mornilt otsaesist. Kui ta liiga sageli morn on, läheb tema laup peagi kortsu. Kas see on Andrese probleem? Ta ei teadnud täpselt, kuivõrd Rita tujud ja kurrud puudutavad teda kui inimest või kui meest. Igatahes sellest, kui ta ise kortsu läheks, poleks hullu. Meest kaunistavad nii armid kui talvise unnapüügiga saavutatud vaod. Ongi väga mehine ja sek…
«Sa sõidad minust üle,» kasutas Rita kaasaegset slängi, millega enamasti tähistatakse juhtumit, kus inimese või firma äriplaan on üles ehitatud partneri pee lohkutõmbamisele. Ülesõitmiseks või ülelaskmiseks nimetatakse meie ilusal isamaal sellist tava vähempakkumisi võita, et eelarvesse arvestataksegi juba eos, et teistele ei maksta. Teistele ei maksta otsitud põhjustel: leitakse mingi viga kvaliteedis laita, tähtajad ei aita – ühesõnaga eelarvesse ongi kavandatud mittemaksmine. Ja mittemaksmise alus on kandiline ülesõitmine. Laskmine. Trahh.
Andresel oli sellest väljendist ja veel paljudest asjadest kõrini. Tal oli üdini õiglane ja aus süda sees – mistõttu ta politseinikuks oligi õppinud – ning tal hakkas lausa füüsiliselt halb, kui ta mõnelt sõbralt, koolivennalt, lihtsalt tuttavalt kuulis, et jälle oli kellestki tuimalt üle lastud. Põhjuseks otsiti tähtaeg, mingi pisiviga. Ja jälle sai keegi ropult peale maksta selle eest, et võis tööd teha. Pankrot, pankrot, pankrot. Selline haledate hävimiste ring tõmbus ümber Västriku koomale, nii et tal endal hakkas miski veider abstraktne hirm. Kes sõpradest järgmisena üle lastakse, mispeale ta jooma hakkab, perest ilma jääb ja end puu otsa paelatab?
Rita väljendit ülesõitmisest kuuldes, võpatas Andres nii, et pidi oma relva käest pillama.
Paaridaam Leidpalu ei märganud seda, sest oli oma relva sõrmitsemisega ametis.
Tal olid ilusad pehmed ja tundlikud käed.
Kas need leebed plastilised sõrmed ikka pidid just püstolit näppima?
«Ma olen sulle ammu öelda tahtnud, et sa tegutsed tihti minuga arvestamata.»
Mäh?
«Jaa-jaa, sa püüad kõigi juhtumite puhul mind tagaplaanile suruda. Sina oled a ja o. Sina, sina, sina! Ja ma ei räägi siinkohal üldisest viisakusest… millest sinu puhul midagi rääkida ei olegi,» paukus kaunis noor naine, kusjuures ta tundis ennast seda valangut tulistades ebamugavalt. Kuidagi alandav oli siin ennast nüüd sedasi kaitsta.
Andres tahtis selle teema siva lõpetada, et ta ei peaks end pahasti tundma Rita pärast, kes tundis end pahasti, püüdes end mingil abstraktsel tasandil tema eest kaitsta ning pannes Andrese tundma end pahasti nii enda, Rita kui kõigi nende tuttavate pärast, kes talle meenusid seoses väljendiga üle sõitma. Ta lootis teema lõpetada lihtsakoelise mühatusega, millele ei peaks olema midagi lisada.
«Tüüpiline naiste jutt: neile makstakse vähem palka, neile ei tehta ust lahti ja muud sarnast.»
Rita poleks tahtnud kuulda nii trafaretset ja magedat juttu.
Talle endale tundus täpselt sama kummastav ja jabur kui Västrikule, et riigis on palgale võetud funktsionäärid, kes valvavad soolise võrdõiguslikkuse järgimise üle. Veel veidram näis Andresele, et koolides muudetud tööõpetuse õppekava rakendati samuti selle feministliku vankri ette. Ühest küljest oli täiesti normaalne, et poistele hakati õpetama triikimist ja tüdrukutele treimist. Seda tehakse nagunii. Mehed keedavad ja naised keevitavad. Nii olude kui soovi sunnil. Et see loomulik sündmuste käik aga loosungitega tükkis naisõigusluse masti heisati, siis kõverdus ja väändus normaalne lahendus millekski jaburaks. Västrik vihkaks igasuguseid paraade, olgu need geide või feministide omad, ning ei tahtnud sedalaadi rahvakogunemistele korravalvurikski minna.
Mis siis veel sellest rääkida, kui paaridaam süüdistab, et tema rikub võrdõiguslikkuse seadust.
Rita kiunatas: «Ma ei saa aru, mis sul naissoo vastu on?»
Andres lootis veel hetkeks, et saab brutaalse naljaga päeva päästa: «Minul naiste vastu? Ma ise pole küll seda märganud. Ja seda pole ma kah märganud, et meeste poolt oleksin, heheheh.»
Rita ei kavatsenud ebamugavat teemat teist korda üles võtta – kui juba sai ebamugavale lainele kroolitud, siis lõpuni.
«Mina küll olen.»
Andres meenutas Rita äsjast üleelamiste seeriat. Gunnar jättis ta tema sõbranna pärast maha – ükskõik, kuidas seda olukorda pehmemalt nimetada. Äsja oli olnud mingi naistearsti intermetso. Jätkem see intiimne õnnetus üldse torkimata, jumala pärast. Mõni ime, et tal närvid krussis olid.
«Kui mul midagi naiste vastu on, siis ainult see, et nad ei oska korralikult tulistada ja autot juhtida,» ajas Västrik ennast ise närvi sellega, et väljendus nii kuradi lamedate klišeedega, et see ajas suisa nutma. Kui mees läheb enda peale tigedaks, siis ta ründab kõige lähemal seisvat tegelast. Et rohkem mitte vastikuid ja ebamugavust tekitavaid emotsioone saada. Ja ta pani täiega: «Nii et partnerina on naised ikka üsna ebausaldatavad. Ja politseiamet on naiste jaoks päris kindlasti liiga karm.»
Rita polnud nõus laskma endale vett peale tõmmata: «Sinu endine naine vist töötab politseis?»
Västrik oli tahtnud kõigest plikatirtsu turtsakust tagasi tõmmata.
«See oli praegu löök allapoole vööd,» tunnistas ta hõreda irooniaga ning nõudis, et hakataks pihta.
Pihta hakkas ebalev hetk, kus kumbki enne teist oma märklaua pihta lasta ei tahtnud.
Liiga eksistentsiaalseks kiskus üks tühipaljas lihtne ja rutiinne laskmisharjutus.
Küllap Andres mõistis küll, mis juhtus – ta tahtis ühest küljest armastust, teisest küljest isast imetlust, kolmandaks ametialast tunnustust ning need tahtmised põrkasid antud olukorras ninali kokku. Kõigil kolmel ninast veri väljas.
Armastusevajadus palub luba olla õrn ja haavatav ja ebatäiuslik. Mehena imetletus eeldab tugevust ja tegutsemist. Ametialane oskuslikkus ja eksimatus välistab tingimatu armastusega seonduva nunnususe.
Rita, kellest uhkas Andrese ebalust tajudes üle vaikne ja vaga võimutunde laine, pakkus: «Lase sina enne.»
Andres ei tahtnud.
Ärritusega ei või oma käe peale kindel olla. Lihaspinge, vererõhk, silmanägemine ja mis kõik. Kus siis selle häbi ots – ei pälvi ei mehe, mendi ega lihtsalt Andresena mitte muhvigi.
«Sa just kidisesid siin minu viisakuse teemadel,» kaitses Västrik end oma arvates üliosavasti. «Niisiis – palun! Daamidel on alati eesõigus. Ka siis, kui nad ei taha olla daamid.»
Rita kahetses, et oli teema üldse üles võtnud. Ta enese Gunnari-järgne seisund oli liiga rabe. Andrese rappimine selle eest, et ta püüdis vaatamata abielu lagunemisele ikkagi mees olla, osutus üliväga valeks asjaks.
«Ja kuhu palun jäi?» püüdis Rita hakata olukorda servapidi leebemaks keerama.
Selge, et ta ei kavatse olla Andrese jooksupoiss ja käsualune ja karjäärivahend, seda enam, et tal oli ju politseipaberite baasiks juristi diplom – mis te õige mõtlete! Ent tülitsemine tegi nõrgaks.
Andres oli sama meelt: «Palun.»
Rita tõstis käe, et laskma hakata, kuid otsustas äkki ringi.
Pinevus oli lihastes, sihtimisest poleks midagi välja tulnud.
Andres sügas kukalt: «Mis nüüd siis on?»
Rita võttis ärritusest toibumiseks aega.
Adrenaliin pingestas kõõluseid, käsi kõikus kontrollimatult – pole sellist plassi vaja naissoole teha, et äsjase erutumise pärast märklauastki mööda tulistab. Siis palgatakse säästueelarve kiuste veel keegi, kes kaitseb naispolitseinikke lasketiirus adrenaliinipuhangute eest. Västriku tühja võimukuse teema tulnuks üles võtta kuskil kabinetis või autoroolis või sööklas, mitte siin niiviisi.
Aga nüüd ei saanud mehele enam öelda ka, et tsurr on, jätkame pärast.
«Nii pole ikkagi õiglane,» ootas Rita adrenaliini hajumist. «Ma ei taha pärast etteheiteid. Et mina hakkasin sind kui meest diskrimineerima. Soolisi eeliseid kasutades. Pole minu stiil. Vähemat töö ajal ei taha ma mingeid eeliseid. Ma tahan, et mind austatakse.»
Andres muigas isalikult – mis eelised neil naistel ikka on! Nõrk jõud ja nõrgad närvid, häh.
«Viskame kulli-kirja?» pakkus ta.
Rita nõustus.
Olgu tulemus, milline tahes – pärast seda viivitust suudab ta juba igal juhul täie eest lasta.
Andres küsis taskust münti võttes: «Kumb sa oled?»
Tal läks tuju juba enne seda heaks, kui Rita vastata jõudis. Hea meel hakkas, et münt tohtis taskus olla. Veel hiljuti ei tohtinud. Keegi Katrin Västrik oli talle abielu jooksul korraldanud õige mitu skandaali. Tähendab, õige mitu skandaali niikuinii, aga õige mitu suurt ütlemist just taskus lahtiselt tilisevate müntide pärast. Keegi Katrin? Lahutus oli just sel nädalal jõustunud – ja juba keegi? Eks see oli suureliselt vähendav väljendumine. Aga mis sa hing teed, kui ikka oli valus.
Kes siis selleks abiellub, et lahku minna.
Kui keegi Katrin on avastanud, et teine ment on sinust parem, on hirmus valus. Annad alla. Keerad allaandmise tsentrifuugi sattudes endale lisakäki ja satud pagendusse. Tallinnast Pärnusse eksiili saadetuna oled nii teises keskkonnas ja meeleoludes, et kohati tundub, justkui polekski nii kangesti valus. Mis on illusioon. Nii teadlased kui kogenud väidavad, et lahutusevalust ülesaamiseks kulub kaks aastat. Siis hakkavad seoses eksiga meenuma ka meeldivad asjad.
Kaheaastase leinaperioodi jooksul, mis tuleb olenemata sellest, kumb ja miks lahutuse algatas, meenuvad sitad ja käkid. See on otsekui psühholoogiline enesekaitse. Muidu tunduks lahtirebitus ja otsast alustamine ilmselt talumatuna.
Seega siis meenusidki Västriku kui lihtsaltinimese teadvuse sisetoodanguna valminud narkoosina skandaalid. Inetused. Altvedamised. Üleüldine öäk, noh. Andresel olid näiteks täienduskursused, mille järel ta hakkas ligi kolmandiku võrra rohkem palka saama. Ei tea, kelle huvides ja jaoks küll, eks? Ja siis oli Katsil ilmtingimata vaja otsekohe Västrikupere Kalamaja-elamise vannituba remontida. Arusaadav muidugi: väike laps, uus pesumasin… See kõik ei sobinud tõesti vanasse väsinud kamorkasse, mida nad püüdsid vannitoaks nimetada.
Katrin võttis ise sületäie plaate ja segu ja ladus kamorkale põranda, mille peale oli enam-vähem võimalik pesumasin parlanksi asetada. Kõik tema sõbrannad kuulsid tema kannatustest ja üleelamistest võitluses julma segu ja halastamatult aeglase kivistumisajaga. Ei võinud siis oodata, kuni Andresel kursused lõpevad.
Eided, ma ei või…
Et mis puutuvad mündid sellesse Kalamaja kamorkapõrandasse või? Västriku teksataskus vabalt tilisevad mündid sattusid pesumasina veeväljutustoru kaudu filtrisse ja vesi ei läinud pesumasinast ära. Kats nõudis, et Västrik vaataks, mis pesumasinal viga on. Västrikul polnud aega. Skandaal number üks.
Keegi proua Västrik muukis nädal hiljem ise filtriaugu lahti ja lasi järvetäie vett oma vastlaotud plaatide peale. Nuttis sinna otsa veel teise järvetäie. Ja see ei tähendanud tühjagi, et lisaks Andrese taskutest mõsumasinasse pudenenud müntidele olid seal ka juuksenõelad ja kirjaklambrid – mida kasutas tema kui sekretär. Andres nendega pätte ei tulistanud ega näpistanud. Skandaal number kaks.
Ja kui Andres meenutas, et keegi ei palunud naisukesel-noorukesel kiirustada ja rabistada – oleks võinud vabalt ära oodata, kuni mehel saavad kursused läbi, küll ta siis laob põranda ja puhastab pesumasina filtri, tuli skandaal number kolm.
Koos väga valusa füüsilise kõrvakiiluga. See oli piinlik, ebaõiglane, alandav ja vihastav. Vähe puudus, et Västrik oleks vastu äianud. Mitte et tropp mees on – refleks, noh. Pere nimel läks ennast täiendama. Ja sai mingi ninaka naiseniru käest mööda koonu. Plaksti. Raisk.
Andres läks sellest meenutusesööstust – rahu selle abielu põrmule, aamen! – punaseks.
Rita silmitses imestunult teise õhetamist. Kas punastamine tuli sellest, et Rita ütles münti vaadates: «Kull?»
Västrik kui Tallinna poiss suhtus soomekeelsetesse nokusõnadesse kahtlemata teise valulävega kui väikelinna Rita. Aga mis selle tühise tilli peale siis nüüd sedasi õhetada? Rita oli oma maailma naba. Andres oma maailma naba.
Selleks et need kaks maailma saaksid tõeliselt kohtuda, oleks olnud vaja nii kohutavalt palju rääkida-rääkida-rääkida. Kalamaja kamorkadest ja kõigist assotsiatsioonidest, mida mündid ja värgid tekitasid. Andreses kihvatas kahjutunne, et ta oli täiesti ilma asjata nii palju jutte ja jõudu Katrini peale ära kulutanud. Nüüd, vana ja väsinud mehena, nagu ta hetkeks, kõrvakiilu-meenutuse peale pauerist tühjaks joostes end tundis, poleks enam järgmisele naisele jaksanud rääkida, mis kõik elu jooksul juhtunud on.
Kas keegi võiks teda armastada niisama, ilma et ta jutustaks, kui kangelaslik ja tubli tee tal tulla on olnud? Armastaks ehk keegi teda lihtsalt tema endana, niisuguse tervik-komplektina, nagu ta on? Kompleksikott ja mühakas, silmad salaja üsna märja koha peal ja hing hell. Kas ta pidi selleks, et mitte nii üksi ja haavatav olla, riskima sellega, et jutustab mingile uuele võõrale naisinimesele tunde ja aastaid oma saladusi. Ja siis saab jälle vastu kõrvu…
Rita piilus Andrese nägu, kus vahetus tuhat ilmet sekundis nagu vastsündinul, silmanurgapilguga. Seda suurt poisut küll täna rohkem torkida ei võinud. Ta võttis relva, nagu «kull» käskis, ja hakkas sihtima.
Andres oli märganud, et Rita märkas. Neid tema tuhandeid meeleolusid, mida ei jõua kellelegi edasi anda ja kirjeldada. Millest moodustub elulooline slepp, mis takistab tõenäoliselt uut suhet algatamast. Kes jaksaks ja viitsiks…
Rita ei pidanud seda kõike teadma.
Ebamugavustundest väljatulemiseks – ja mingist erilisest kaastunde ja kokkukuuluvuse tunde segunemisest ajendatult – pistis Västrik endale kaks padrunit ninna, nähes välja nagu morsk. See polnud päris Rita maitse järgi nali. Aga lahendas pinge suurepäraselt. Ja liigutas suunurka. Salaja.
Västrik norises nagu isamorsk läbi keskmise kaliibriga laskemoona. Ta tahtis Ritat naerma ajada nii selleks, et naine mööda laseks ja tõeline naine oleks – selline mõnus abi, eks ole –, kui ka selleks, et ta naeraks.
Millal sina viimati naersid?
Kui sageli me probleemid unustame, soliidsuse minetame ning lihtsalt ja lapsemeelselt naerame? Jube õudselt harva. Eluohtlikult harva. Västrik üritas ühendada meeldiva kasulikuga – paluks naerda, preili pollar – ja ühtlasi kenasti mööda lasta.
Rita ei saanud tõepoolest kuidagi lasta, kui Andres läbi padrunite norises, mügises ja üleüldse segas kõigiti nagu lasteaia vanem rühm. Rita keskendus. Trotsiga ja põlgusest pakatades põrutas ta pidemetäie kahe käega püstolit hoides täpselt korrapäraste vahedega sihtmärki.
Tahh-tahh-tahh!
Andres aimas halba – nii täpse ja kindla hoiaku tagant võis ainult täispank tulla. Mees pööras sellegi pettumuse kenaks seksistliku sea naljaks: «Sa mu meie, milline kaunis koreograafia! Neiu nagu nopiks lilli. Sipsti-sipsti-sipsti…»
Andres pani klapid pähe. Ta tulistas ebakorrapäraste vahedega – ilmselt märklauale kui niisugusele küll pihta, ent ta aimas juba, milliste tulemustega plakatid lasketiiru tagumisest põhjast nende juurde sõidavad...
Ka Rita ümaral plikanäol oli maitsev eelaimus, kui ta muigas: «Nagu Kalašnikovist.»
Paarimehed-naised vajutasid korraga lülitile ning märklauad sõitsid nende poole. Kumbki haaras oma märklehe. Rita nägi juba eemalt, et tema tabamused ümbritsesid keskset südamikku nagu lille õielehed südamikku. Andrese kujund oli tabav.
Paraku ei saanud mees oma tabava kujundi üle rõõmu tunda, sest see, mida ta märklaua paberi peal nägi, sundis ta selga pöörama ja põrnitsema kehaga varjatud paberilt tulemusi, mis olid paraku pigem tagajärjed. Südamikus ei ühtki tabamust – ja üks lask kogunisti paberistki kuhugi mööda ära kadunud.
Andrese kergenduseks helises Rita telefon just hetkel, mil võis karta, et ta küsib paarilise punkte näha.
Rita keskendus telefonile nii, nagu oli enne keskendunud püstolile – ei mingit killustumist ega pihustumist.
«Kuulen… selge… hakkame kohe tulema…»
Rita kirjutas oma märklehe alla nurka allkirja ja jättis selle lasketiiru lauale.
«Lähme! Meil on mõrv,» ütles ta lakooniliselt.
Andres murdis oma märklaua üliväga väikeseks nusaraks kokku ja toppis masendunult tasku. Kes siin kellest üle sõidab? Kes keda diskrimineerib? Leidpalu ei suvatsenud enne tiirust väljumist Andresele isegi öelda, mis mõrv ja kes ja mis värk. Uhke. Enesekindel.
Ja ilus ka, sunnik.
See teine ka.
Endiselt ilus.
Endises asendis.
Muidugi, kuhu ta nii väga minna saigi.
Kaunis mõrvatu lamas nii, nagu ta meist sinna jäi. Silmad paokil – ja kumalane pahuralt kunstlille sees sumisemas. Soe suvine putukas umises ühe tehisliku õielehe vahelt teise vahele, sülitas ja lendas minema. Sai aru, et võlts värk. Erinevalt inimestest. Inimesed ehivad end võltsiga ning jäävad selle võltsi külge ka liimile. Kuni ongi õnnetus käes.
Ka Dusja oli üsna endises asendis. Ta oli politsei kutsunud. Ning tal kui laiba leidjal oli ühest küljest justkui kohustus tunnistus anda. Teisalt oli tal tekkinud ka iseäralik omaniku ja osaduse tunne. Ta mõtles küll lehma pakatamiseni pungil udara peale, mis mamotškat hüüdis, ent sündmus oli ometi nii tähtis, et lehm võis veel pool tundi oodata.
Sündmus oli olemas ja tõeline.
Oma kena korpulentsi kehitav Dusja mõtles lokke sättides, mis pagana eestikeelne sõna see nüüd ometi selle naise kohta käis, kes siin liiga lühikeses seelikus ja kunstlillega lamas. Ilus. Ehkki lillega harmoneeruv verenire oimukohal oli kahtlemata kaheldava iluga. Laine… Leida… Luule… Leili… Jumal küll, hommikul just oli jutuks.